Tee tagasi südamesse

Täna kirjutan moest, kirjutan vangistusest ja sellest, kuidas me ise ennast kehastamata muutume narrideks. Sageli pidades seda kõike nii loomulikuks, et isegi ei märka enam neid rolle, mida etendame. Ei pane tähele, kuidas me eemaldume südamest ja liigume harjumustesse, liigume mõtetesse ja jääme pähe kinni. Nii me kaotame ennast ja muutume otsijateks, otsides midagi, mille arvame olevat kaotanud.

Meid ümbritsev elu on tohutult kõnekas, kui ainult julged ringi vaadata. Vaadata ümbritsevate inimeste elupaiku, elamise viise, käitumise maneere, hoiakuid, riideid, mida me kanname, tööd mida me teeme, seltskondi, kuhu soovime kuuluda ja tegevusi, mida arvame olevat õiged ja head. Oleme laitmatud, oleme kohusetundlikud. Oleme kuulekad, oleme „vanemate rõõmuks head lapsed,“ sest elame hirmus toitjat kaotada.

Ja nii me oleme head inimesed, oleme “brezdiiskad”, meie ego nurrub, täitume uhkuse tundega, me täidame ühiskonna poolt ette antud rolle. Kanname vastavaid riideid, liigume sobivates seltskondades, elame vastavates tingimustes. Hea sõna on tingimused!? Meil on tingimused, sest me peame fassaadi hoidma. Me loome terveid struktuure, et õpetada teisi, kuidas keegi näida. Haa!!! Me pingutame koos. Kuuletume, aitame teistel fassaade luua, naeratame, kuigi süda nutab, hoiame hoiakuid, julgemata või suutmata lõdvestuda – nii et keha on kange -, me kanname maske.

Ehk siis meie näos, eriti suu ümber, on pinge. Siis on hea seda varjata. Me hoiame, hoiame, hoiame, kuni enam ei jaksa. Kuni keha ei jaksa enam hoiakuid hoida, kuni keha ei jaksa enam jõuga end ülal hoida. Ja siis hakkame koost lagunema. Või vähemasti arvame nii. Pered lagunevad, töökohad öeldakse üles, elukohad muutuvad jne. Sest jõud saab otsa. Wow, kui hea koht see on olemiseks, kui me ei jaksa enam hoiakuid edasi kanda. Kui hea koht see on, kui me enam ei suuda head inimest mängida. Kui me ei suuda enam olla kellegi moodi. Märka siin sõna moodi!

Moes me mängime. Moes on terved moe etendused, kus mängime mänge, et keegi olla, et keegi näida, sest see on ju moes. Me näime kollektiivselt kellegi moodi. Aga kes oleme me ise? Kui oleme vähegi tundlikumad inimesed, siis mood aitab meil kogeda tunnet, kes olla tahame. Ja annab võimaluse tunda, mis tunne see on, kui kanname ühtesid või teisi hilpusid. See annab võimaluse kehastada kedagi teist. Elada korraks kellegi teise maailmas. Kogeda erinevaid maailmu. See annab võimaluse endale ka lähemale liikuda. Kuid sageli unustame me võõra kostüümi eemaldada ja jääme sinna maailma kinni.

Sama on elukohtadega. Vahetades elupaiku, saame me kogeda, mis tunne on olla kellegi teise paigas, kellegi teise poolt loodud maailmas ja elada kellegi teise reeglite järgi. Nii me hoiame näiliselt end kellegina, kes me ehk sügaval sisimas üldse pole ja siis on meil raske. Kuni me enam ei jaksa, kuni enam ei suuda fassaadi hoida. Siis arvame, et meil on midagi viga. Kallis, sul pole midagi viga. Su keha on imeliselt tark. Su keha ei peagi loomuvastases vastu pidama, ta soovib sind juhatada vabadusse. Tal on valud, tal on raske ainult siis, kui sa ei kehasta oma olemust. Ainult siis!

Ja tee tagasi südamesse on imelihtne. Pane kõrvad kinni. Ära kuula kellegi soovitusi, kui vaja, sule ka silmad ja mine sügavale, sügavale pimedasse iseenda sisse. Ära karda, seal ootab sind valgus juba ees! Lase kõigil fassaadidel kukkuda ja vaata, mis jääb alles, kui enam mitte midagi pole. Kui sa ei püüa enam kellegi moodi olla, kui sa ei järgi enam moodi, kui sa ei käitu vastavalt tavadele ega ole „hea inimene.“ Mis siis jääb alles?

Nüüd oled sa südame lähedal. Sa tunned, et kukud sügavikku, et kaotad oma elus kõik, mille nimel oled vaeva näinud ja saad vabaks, sest vaev lõppeb! Vangistus, mille oleme ise loonud, lõppeb! Nüüd on sul kerge ka raske olla, sest elu – elu võtab su oma kätele ning kannab. Sest nüüd sa kehastad elu, ilma millestki ega kellestki kinni hoidmata ja liigud ühenduses. Sest su süda teab!

Marilii Tootsi loomingu kohta vaata lähemalt projekti Rännud hingemaastikul ja veebilehte Ülitundlik inimene.