Täna kirjutan moest, kirjutan vangistusest ja sellest, kuidas me ise ennast kehastamata muutume narrideks. Sageli pidades seda kõike nii loomulikuks, et isegi ei märka enam neid rolle, mida etendame. Ei pane tähele, kuidas me eemaldume südamest ja liigume harjumustesse, liigume mõtetesse ja jääme pähe kinni. Nii me kaotame ennast ja muutume otsijateks, otsides midagi, mille arvame olevat kaotanud.
Tee tagasi südamesse
Nii me hoiame näiliselt end kellegina, kes me ehk sügaval sisimas üldse pole ja siis on meil raske. Kuni me enam ei jaksa, kuni enam ei suuda fassaadi hoida. Siis arvame, et meil on midagi viga. Kallis, sul pole midagi viga. Su keha on imeliselt tark. Su keha ei peagi loomuvastases vastu pidama, ta soovib sind juhatada vabadusse. Tal on valud, tal on raske ainult siis, kui sa ei kehasta oma olemust.
