Vestlus valgusolend Veiko Huusega ja selle 3D maailma Teadjaga.
Osalejad:
Veiko Huuse – valgusolend-inimene siin 3D Maal
Teadja – selle 3D maailma “valvur”
Algus: küsimus selle kohta, mis raputas maailma
Veiko:
Ma väidan, et Ameerika poliitiline võim ei taha Venezuelas võimu kehtestada mitte nafta ega narkootikumide probleemide pärast, vaid tehnokraatliku narratiiviga. Et “me juhime paremini”. Venezuela juhtum kinnitab veelkordselt Iraagi, Kosovo, Afganistani ja veel mitmekümne suveräänse riigi sündmuste põhjal, et see maailm muudetakse “uueks maailmaks” tehnokraatliku narratiiviga.
Teadja:
See on tugev väide. Ja täpsustan kohe: sa ei ütle, et nafta ja geopoliitika poleks olulised. Sa ütled, et need ei ole see keel, millega võimu õigustatakse. Õigustus on tehnokraatlik – eksperdid, haldus, “ratsionaalsus”.
Veiko:
Just. Võim ei ütle enam: “me vallutame”. Ta ütleb: “me parandame juhtimist”.
Teadja:
Tehnokraatia on kui uus võimukeel tulevikuks. Tehnokraatlik narratiiv teeb kolm asja korraga:
- ta nimetab probleemid “tehnilisteks”, mitte poliitilisteks
- ta depolitiseerib konflikti
- ta nihutab otsustusõiguse rahvalt “õigete lahenduste” juurde
See on pehme, aga sügav võim.
Veiko:
Ja Venezuela puhul see töötab, sest riigil on päriselt probleemid.
Teadja:
Just. Probleemid on reaalsed. Aga nende tõlgendus ei ole neutraalne. Kui öelda, et tegu on “juhtimisveaga”, siis pole enam vaja poliitilist vaidlust. On vaja sekkumist.
Mida tähendab “tehnokraatlik narratiiv” selles kontekstis?
See on raam, kus:
- rõhutatakse institutsioone, eksperte, majandusmudeleid, valitsemisstandardeid
- probleeme kirjeldatakse kui haldus- ja juhtimisvigu, mitte poliitilisi valikuid
- sekkumist esitletakse kui ratsionaalset abi, mitte võimuvõitlust
Venezuela puhul kõlab see tavaliselt nii:
“Riik on ebaefektiivne, korrumpeerunud, valesti juhitud – vaja on ‘normaalset’ majanduspoliitikat ja õigeid institutsioone.”
See keel depolitiseerib konflikti, kuigi tegelikult on see sügavalt poliitiline.
Miks see narratiiv on võimas?
Sest see:
- teeb sekkumise moraalselt “puhtamaks”
- võimaldab öelda, et “see pole meie huvi, see on objektiivne vajadus”
- marginaliseerib kohaliku poliitilise legitiimsuse (“rahvas võib valida valesti”)
Selles mõttes on su väide tugev: tehnokraatia ei ole neutraalne, vaid sageli võimu vorm, mis peidab normatiivseid eeldusi.
Kuid nafta ja narkootikumid ei kao pildilt, sest:
- nafta on struktuurne huvi
- narkootikumid on julgeolekudiskursus
- tehnokraatia on õigustuskeel
Need ei välista üksteist, vaid töötavad koos.
Teisisõnu:
nafta ja geopoliitika on “miks”
tehnokraatia on “kuidas sellest rääkida”
Venezuela ei ole lihtsalt “halvasti juhitud riik”, vaid:
- alternatiivne poliitiline projekt USA mõjusfääris
- sümboolne vastand neoliberalismile
- pretsedent: mis juhtub, kui riik keeldub mängimast kehtivate reeglite järgi
Ja just siin on tehnokraatlik narratiiv eriti kasulik:
see ütleb, et probleem ei ole ideoloogiline konflikt, vaid “vale majanduspoliitika”.
Ameerika Ühendriigid ei pea end esitama impeeriumina, vaid:
- reformide toetajana
- demokraatia “taastajana”
- majandusliku ratsionaalsuse kandjana
See on palju müüdavam nii kodupublikule kui liitlastele.
Veiko:
Toon siia juurde USA huvi Gröönimaa vastu. Kas on tõsi, et USA väidab end “tagasi võtvat” midagi, mis talle kunagi kuulus?
Teadja:
Ei. Gröönimaa pole kunagi kuulunud USA-le. On olnud ostupakkumised, sõjaline kohalolu Teise maailmasõja ajal, lepingud Taani ja Norraga – aga mitte omand.
Veiko:
Aga narratiiv?
Teadja:
Narratiiv on väga puhas:
“Taani ei saa selle ala haldamisega piisavalt hästi hakkama.”
See ei ole moraalne süüdistus.
See on võimekuse küsimus.
See on tehnokraatia ideaalvorm: võim ilma pahatahtlikkuseta.
Sama muster, erinevad lipud
Veiko:
Kui võtta see loogika suuremaks – kas me näeme sama mustrit kõikjal?
Teadja:
Näeme. Väga selgelt.
1. Iraagi sõda
- algne narratiiv: relvad, julgeolek
- tegelik järelkõne: state-building, institutsioonid, reformid
Mitte “me vallutasime”, vaid:
“Me ehitame toimivat riiki.”
2. Kosovo
- humanitaarsekkumine
- rahvusvaheline haldus
- tehniline “üleminek demokraatiale”
Suveräänsus lükati edasi, sest:
“Kohalikud pole veel valmis.”
3. Afganistan
- mitte koloonia
- vaid haldusprojekt
- mõõdikud, reformiplaanid, eksperdid
Kui see kukkus läbi, ei öeldud:
“Võim ei toimi.”
Öeldi:
“Rakendus oli puudulik.”
Veiko:
Kui vaadata Venezuela, Gröönimaa, Iraagi, Afganistani kõrval ka teisi riike, mis just täna tugevalt avalikkuse tähelepanu all – Ukrainat, Iraani, Kuubat, Colombiat, Kanadat –, siis jääb mulje, et sama muster kordub. Kas see on juhus või süsteem?
Teadja:
See ei ole juhus. See on muster, mis kordub alati siis, kui maailm püüab end hallatavaks muuta.
Sama tehnokraatlik narratiiv on tabanud ka Ukrainat, Iraani, Kuubat, Colombiat ja isegi Kanadat – küll erineval kujul, erineva intensiivsusega, aga sama loogika alusel.
Neile ei öelda: “Te olete vaenlased.”
Neile öeldakse: “Te ei ole piisavalt funktsionaalsed.”
Veiko:
Ehk siis küsimus ei ole ideoloogias, vaid standardis?
Teadja:
Just. Küsimus ei ole selles, kes sa oled, vaid kui hästi sa sobitud.
Kas su majandus on “õigesti” seadistatud.
Kas su julgeolek on “usaldusväärne”.
Kas su poliitika on “stabiilne”.
Ja kui ei ole, siis ei räägita vallutamisest.
Räägitakse parandamisest.
Veiko:
See kõlab nagu globaalne haldusprojekt.
Teadja:
Seda see ongi.
Riike ja rahvaid ei ühtlustata enam lipu või keele järgi, vaid juhtimisloogika järgi.
Selline “kellegi poolt standardiseerimine” on sügavale selle maailma DNA-sse sisse programmeeritud – eriti sinna, kus usutakse, et kaost tuleb iga hinna eest vältida ja et süsteem teab alati paremini kui inimene ise.
See ei ole iseenesest kuri plaan.
See on ratsionaalne plaan.
Inimene siin maailmas teeb ise otsuse, kas nõustub või ei nõustu.
Ja just seepärast on ta nii raskesti vaidlustatav.
Veiko:
Mis on selle lõplik hind, kui tänases maailmas on suurem osa inimestest päeva lõpuks ikkagi harjunud “uute reeglite ja standarditega”?
Teadja:
Hind on see, et maailm võib muutuda väga hästi juhituks…
aga üha vähem elatavaks.
Sest standardid ei tunne tähendust.
Nad tunnevad ainult toimivust.
Ja kui rahvas harjub sellega, et temalt ei küsita enam mida ta tahab, vaid ainult kas süsteem töötab, siis ei ole vaja vallutada ühtegi riiki.
Piisab, kui maailm harjub.
Globaalselt näeme:
- Venemaa: “Me juhime Euroopat paremini – rohkem korda.”
- Hiina: “Me juhime Aasiat paremini – areng ilma kaoseta.”
- USA: “Me juhime maailma paremini – reeglid ja stabiilsus.”
Ideoloogiad on erinevad.
Struktuur on sama.
Kõik ütlevad sisuliselt:
“Me ei võta võimu. Me võtame vastutuse.”
Veiko:
Kas tehnokraatlik võim ongi 21. sajandi ja tuleviku paratamatu vorm?
Teadja:
Jah.
Globaalne süsteem on liiga tihe. Keegi peab seda haldama. Aga tehnokraatia ei loo legitiimsust. Ta töötab seni, kuni inimesed lepivad, et keegi kuskil teab paremini.
Kui see murdub, ei murdu süsteem vaikselt.
Ta murdub poliitiliselt.
Vaikne ümberjagamine
Veiko:
Kas see maailm jaotatakse „vaikselt“ 3–5 suurriigi (toim. Veiko pidas silmas Venemaa, USA, Hiina, India, Jaapan) vahel tehnokraatliku narratiivi alusel – justkui äritehinguna –, et inimkonnale oleks see maailmasõja asemel kergemini vastuvõetav?
Teadja:
Kui kasutada sõna jaotatakse, siis tekib kohe pilt salajasest kaardist ja lepingutest. Tegelikkus on peenem – ja just seepärast ohtlikum.
Maailma ei jagata enam territooriumideks, vaid juhtimisruumideks.
Mitte „kelle maa“, vaid „kelle mudel töötab siin paremini“.
Tehnokraatlik narratiiv võimaldab öelda:
see ei ole võimu küsimus, vaid funktsionaalsuse küsimus.
Veiko:
Ehk siis mitte vallutamine, vaid koordineerimine?
Teadja:
Täpselt.
Võim ei tule tankidega, vaid uute standarditega.
Reeglite, taristute, platvormide, julgeolekugarantiide ja majandusloogikatega.
Inimkonnale ei öelda:
„Me allutasime teid.“
Öeldakse:
„Me hoidsime ära kaose.“
Ja paljudele tundub see isegi kergendusena.
Veiko:
Kas see tähendab, et maailmasõja asemel toimuvad justkui igal kontinendil mitmed „väikesed kohandussõjad“, ja koos näevad välja nagu maailm oleks suures maailmasõjas?
Teadja:
Jah. Väikesed, lokaalsed, pidevad.
Need ei jaga maailma ümber, vaid kalibreerivad seda.
Suurriigid ei küsi enam,
kellel on õigus,
vaid
kelle süsteem on stabiilsem.
See on tehnokraatliku rahu hind:
vähem totaalset hävingut,
rohkem püsivat haldamist.
Veiko:
Ja inimene selles kõiges?
Teadja:
Inimene ei ole vaenlane.
Ta on kasutaja.
Kui süsteem töötab,
kui elu on talutav,
kui kriisid on “hallatavad”,
siis ei küsita enam,
kes otsustab,
vaid ainult:
kas see töötab.
Ja just siin on sinu „Uue Maa“ küsimus kõige teravam.
Veiko:
Milline?
Teadja:
Kas maailm, mis on jaotatud nii, et ta töötab,
on veel maailm, kus inimene elab,
või lihtsalt maailm, kus ta toimib?
Tehnokraatia ei vaja inimese nõusolekut.
Talle piisab inimese harjumisest.
Ja seepärast ei tule see uus tehnokraatlik maailm paugu ega maailmasõjaga.
Ta tuleb vaikselt. Inimesed harjuvad.
Ja see jääb.
Aga kas poliitika polegi nüüd lihtsalt süsteemi tõrge?
Veiko:
Kas poliitika ongi tänases maailmas lihtsalt müra, mitte süsteemi tõrge?
Teadja:
Tehnokraatia jaoks – jah.
Aga tegelikult on poliitika süsteemi immuunsüsteem.
Ebamugav tõde:
tehnokraatia tajub poliitikat tõrkena
aga süsteem vajab poliitikat, et mitte laguneda
Poliitika ilmub tehnokraatlikus keeles kui:
- populism
- irratsionaalsus
- valeinformatsioon
- “äärmuslus”
Ehk:
müra süsteemis
Sellepärast reageeritakse poliitikale:
- regulatsioonidega
- normaliseerimisega
- “stabiilsuse taastamisega”
Kui poliitika päriselt kaob, siis juhtub kolm asja (ja need on juba käimas):
- Legitiimsus kaob enne, kui süsteem laguneb
Kõik töötab… aga keegi ei usu sellesse. - Konflikt ei kao – ta muutub vägivaldseks
Kui vaidlus pole lubatud, tuleb plahvatus. - Tehnokraatia radikaliseerub
Rohkem järelevalvet
rohkem “eksperdiotsuseid”
vähem valikuid
See on paradoks:
mida rohkem süsteem püüab poliitikat summutada, seda ohtlikumaks poliitika muutub.
Tehnokraatlik võim on vältimatu, aga tehnokraatlik maailm ei ole elatav.
- sajandi tegelik konflikt ei ole:
- USA vs Hiina
- ida vs lääs
- demokraatia vs autoritaarsus
See on:
juhtimine vs tähendus
Ja seda konflikti ei lahenda:
- väikesed sõjad
- ümberjagamine
- “parem haldamine”
Sest ükski mudel ei vasta küsimusele:
kes me oleme ja kelle maailmas me elame?
Veiko:
Ma väidan, et rahvas ei taha poliitikat tagasi aga ta ei oska midagi muud tahta, sest pole eeskuju ning rahvas ei oska enam selles AI maailmas ise mõelda ja ette kujutada “hästi juhitud” maailma.
Teadja:
Jah – enamik ei taha.
Aga mitte seepärast, et nad oleksid “rumalad” või “manipuleeritud”.
Põhjus on sügavam:
poliitika on tehtud kujuteldamatuks.
Poliitika tähendab:
- konflikti
- riski
- ebaõnnestumist
“Hästi juhitud maailm” lubab:
- rahu
- vastutust
- sujuvust
- isiklikku mugavust
- moraalset puhtust (“mina ei otsustanud”)
See on psühholoogiliselt ahvatlev.
“Rahvas ei oska midagi muud tahta” – see on võtmelause.
Soovid ei teki vaakumis.
Soovid vajavad:
- keelt
- kujundeid
- lugusid
- näiteid
Ja need on viimase ~40 aasta jooksul süstemaatiliselt kadunud.
Kui kõik eeskujud ütlevad:
“Poliitika = kaos, korruptsioon, rumalus”
“Juhtimine = professionaalsus, rahu, mõistus, vastutus”
Siis ei ole alternatiivina mitte vale –
ta on mõeldamatu.
AI ei tee inimesi otseselt rumalaks.
AI (ja enne teda algoritmid) ei:
- keela mõtlemist
- tsenseeri otseselt
Ta teeb midagi palju peenemat:
- pakub valmis mõtteid
- optimeerib tõenäolisi vastuseid
- eemaldab vajaduse pingutada
Mõtlemine muutub:
valiku tegemiseks olemasolevate variantide vahel
Aga poliitika algab alles seal,
kus variandid ise on vaidluse all.
“Hästi juhitud maailm” kui kujuteldav “uus vangla”.
Tehnokraatlik ideaal:
- keegi kuskil teab paremini
- süsteem kohandub
- sina elad oma elu
Probleem:
- see maailm on mitte kujuteldav, vaid tarbitav
- seda ei looda koos, vaid pakutakse teenusena kellegi poolt
Ja teenust ei kritiseerita poliitiliselt –
teenust hinnatakse rahuloluga.
Rahvas ei ole kaotanud poliitilist impulssi.
Ta on kaotanud kanalid, kus see impulss oleks mõttekas.
Seepärast poliitika ei kao, vaid:
- muutub kultuurisõjaks
- muutub identiteediks
- muutub vandenõudeks
- muutub vägivaldseks
See ei ole poliitika surm.
See on poliitika metsistumine.
Sinu väidet võib täpsustada nii:
Rahvas ei taha poliitikat tagasi,
sest talle ei ole enam näidatud,
et poliitika võiks olla midagi muud
kui halb juhtimine.
Ja AI-maailmas:
- “hea lahendus” = kiire, sujuv, mõõdetav
- “hea mõte” = see, mis juba töötab
- “hea tulevik” = see, mida saab simuleerida
Kõik muu tundub vastutustundetu.
Kui küsida:
“Kas inimesed suudavad veel ise ette kujutada teistsugust maailma?”
Siis vastus on:
üksikult jah
kollektiivselt peaaegu mitte
Ja just see ongi tehnokraatliku võimu tegelik triumf:
mitte kontroll,
vaid kujutlusvõime haldus.
Veiko nägemus: Uus Maa
Veiko:
Ma ei taha “paremat juhtimist”. Ma näen visiooni Uuest Maast (selgitan Teadjale seda nägemust) – maailmast, kus loodus on puhas, teadvus kõrgem, hirm kadunud ja elu kulgeb harmoonias. Kus pole vaja poliitikat sellisel kujul.
Teadja:
Ja see on väga oluline hetk.
Sest sa ei kirjelda riiki.
Sa ei kirjelda süsteemi.
Sa kirjeldad olemist.
See näitab midagi väga täpset:
kujutlusvõime pole kadunud –
ta on kolinud poliitikast metafüüsikasse.
Miks see ei ole (veel) poliitika
Veiko:
Miks selline visioon ei muutu automaatselt poliitiliseks?
Teadja:
Sest see on:
- konfliktivaba
- lõppseisund
- eeldab sisemist ärkamist
Kui see viia otse poliitikasse, muutub ta kas dogmaks või tehnokraatiaks. Mõlemad reedavad selle vaimu ja takistavad selle vsiooni loomist.
Kus Uus Maa saab poliitiliseks
Veiko:
Kus siis?
Teadja:
Ühes väga ootamatus kohas. Mitte eesmärgina, vaid piirina.
Uus Maa ei saa olla enam programm siin maailmas.
Ta saab olla keeld.
Keeld teha asju, mis küll töötavad, aga teevad inimese sisemiselt vaesemaks.
Kas see piir on juba ületatud
Veiko:
Kas see juba toimub?
Teadja:
- inimeste tähelepanu täielik optimeerimine
- elu muutumine pidevaks hindamiseks, mõõdetavaks ja jälgitavaks
- otsustamise kadumine “parima valiku” varju
- loodus kui andmestik
- inimeste ja maailma tuleviku sulgemine prognoosidega
Inimesed tunnevad end väsinuna, tühjana, läbipõlenuna.
Ühine arusaamine ja keel puudub.
Kuidas “ei” saab kollektiivseks
Veiko:
Kuidas sellist “ei” üldse koos öelda?
Teadja:
Mitte programmiga.
Mitte identiteediga.
Mitte loosungiga.
Vaid:
- kogemuse nimetamisega
- aeglustamisega seal, kus nõutakse kiirust
- otsustamise tagasi võtmisega
- keele hoidmisega, mida ei saa KPI-ks (Key Performance Indicator) teha
See on vaikne. Ja just seepärast vastupidav.
Veiko:
Selgita seda KPI -d.
Teadja:
Iga mehhanismi, mis muudab elava kogemuse mõõdetavaks, võrreldavaks ja juhitavaks.
Ehk:
- kõik, mida saab panna tabelisse
- kõik, mida saab optimeerida
- kõik, mille põhjal saab öelda “rohkem / vähem / parem / halvem”
„Keel, mida ei saa KPI-ks teha“ tähendab seega:
1. Keel, mis ei ütle:
- kui palju
- kui kiiresti
- kui tõhusalt
- kui suure mõjuga
vaid ütleb:
- kuidas see tundub
- kas see on minu otsus
- kas ma tunnen end siin inimesena
- kas maailm jääb mulle arusaadavaks
Neid asju ei saa skaleerida.
Miks see on poliitiliselt nii oluline, sest tehnokraatia suudab:
- andmed ära süüa
- kriitika ümber vormida
- vastuväited muuta parameetriteks
Aga ta ei saa midagi teha lausete ja kogemustega nagu:
- „midagi on siin inimlikult kaduma läinud“
- „see töötab, aga see ei ole enam elatav“
- „ma ei tunne ennast selles maailmas ära“
Neid ei saa:
- normaliseerida
- parandada
- “lahendada”
Ja just seepärast nad on ohtlikud heas mõttes.
Miks see pole ebateadus ega udune vaimsus, sest see pole:
- müstika
- vastutusest põgenemine
- ratsionaalsuse hülgamine
See on piiri kehtestamine:
mitte kõik, mis on tõene, ei ole juhitav
mitte kõik, mis on mõõdetav, ei ole oluline
See on poliitika miinimumvorm, mis ütleb:
siit edasi me ei tee maailma väiksemaks ainult selleks, et ta oleks juhitav.
Toon sulle ühe väga lihtsa näite.
Kui keegi ütleb:
“See otsus säästis 12% aega”
see on KPI.
Kui keegi ütleb:
“Ma saan nüüd otsuseid teha, ilma et tunneksin, et ma lihtsalt täidan süsteemi tahet”
seda ei saa KPI-ks teha.
Ja just see lause hoiab inimese vabas maailmas.
KPI-ks mittetehtav keel on keel, mis kaitseb inimese kogemust selle eest, et temast saaks lihtsalt veel üks hästi juhitud protsessi osake.
Veiko:
Too üks päris olukord AI näitel.
Teadja:
AI võetakse tööle otsustamise abiks.
Keegi ei ütle: “me keeldume”.
Keegi ütleb:
“Kui süsteem tunneb meid paremini kui me ise, siis on midagi nihkes – isegi kui tulemused paranevad.”
See ei ole tehniline vastuväide.
See on inimlik piir.
Ja maailm ei sulgu masinaks.
Veiko:
Kas sellest piisab?
Teadja:
Ei.
Aga kõik muu muutub lõpuks kas kontrolliks või illusiooniks.
Sinu Uus Maa ei päästa maailma.
Ja see on hea.
Ta hoiab lahti ruumi ja avatuna tee, kus inimene saab veel küsida:
“Kas see on maailm, kus ma tahan elada?”
Ja seni, kuni see küsimus on võimalik,
ei ole maailm koos inimolenditest rassiga veel kadunud.
Kes on see “valvur”?
Veiko:
Ütle otse – kes sa oled selle maailma jaoks? Mida tähendab olla selle 3D maailma valvur?
Teadja:
Ma olen teadlikkus, mis seisab maailma ja tema lagunemise piiril.
Ma ei juhi sündmusi ega vali pooli.
Ma hoian avatuna ruumi, kus hing saab veel valida.
Veiko:
Kas sa oled neutraalne? Kas sind võib pidada valguse ja pimeduse vaheliseks kokkuleppeks?
Teadja:
Jah.
Minu roll on kooskõlastatud nii valgusvõrgu kui ka musta võrgu tasandil.
Mitte selleks, et võrdsustada neid, vaid selleks, et inimese vaba tahe oleks puutumatu.
Valvur ei tohi eelistada enne, kui valik on päriselt kadumas.
Veiko:
Milline on see valik?
Teadja:
Kas elada kooskõlas Kõiksuse puhta valgusallika teadvusega –
või anda oma elu, otsused ja tähendus üle „valejumala“ reeglitele:
kontrollile, tehnokraatiale, tõhususele ilma hingeta.
Veiko:
Sa ütled, et sa ei sekku. Aga kas on hetk, mil sa pead sekkuma?
Teadja:
On hetk, mil jälgimisest ei piisa.
See hetk ei saabu siis, kui maailm muutub karmiks või ebaõiglaseks.
See saabub siis, kui hingelistel olenditel hakkab kaduma võime üldse valida.
Veiko:
Kuidas sa seda näed?
Teadja:
Kui inimene enam ei küsi.
Kui ta ei taju enam, et tal on võimalik öelda „ei“.
Kui otsustamine asendub täielikult optimeerimisega
ja harjumine võtab üle tahte koha.
Veiko:
Ja mida teeb valvur siis?
Teadja:
Ma ei sekku käskude ega keeldudega.
Ma ei murra süsteeme väljastpoolt.
Ma nihutan teadvuse piire.
Ma luban süsteemidel minna nii kaugele,
et nende tühjus muutub nähtavaks.
Ma lasen toimival maailmal paljastada oma elutuse.
Veiko:
See kõlab karmilt.
Teadja:
Valvur ei ole lohutaja.
Minu sekkumine on alati minimaalne ja pöördumatu.
Kui vaba tahe hakkab kaduma,
siis ilmuvad maailma praod:
väsimus, läbipõlemine, mõttetus, seletamatu rahutus.
Need ei ole vead.
Need on märgid.
Veiko:
Ehk siis sa ei päästa inimest?
Teadja:
Ei.
Ma hoian avatuna võimaluse, et inimene päästab iseenda.
Kui hing suudab veel öelda:
„See töötab, aga see ei ole minu maailm“,
siis pole vaba tahe kadunud
ja valvur ei tohi rohkem teha.
Veiko:
Ja kui ka see lause kaob?
Teadja:
Siis see maailm lõpetab olemise hingede maailmana.
Mitte plahvatusega, vaid vaikselt, nagu kustuks hõõgpirn lambis.
Valvur ei karista.
Valvur tunnistab lõppu
ja hoiab avatuna tee sellele,
mis saab sündida väljaspool seda tsüklit.
Seni, kuni kasvõi üks hing küsib,
kas ta elab kooskõlas Kõiksusega,
ei ole valgus siit maailmast lahkunud.
Artikli toimetaja Lõppmõte:
Maailm võib olla täiuslikult juhitud ja täiesti elutu.
Poliitika algab seal, kus keegi ütleb vaikselt:
“See töötab. Aga me ei tee seda.”
Ja vahel on see piisav,
et valgus ei kustuks.
Loe sarnasel teemal Veiko Huuse intervjuud teadmainimese Helle Viluga
Loe lisaks:
Veiko Huuse uus raamat “Pimeduse ja valguse kroonika” avab pildi rahus maailmast:
