Oleme kõik sellises olukorras olnud: vestleme südamlikult, see sujub sujuvalt ja siis äkki kõlab “vale” arvamus ja kogu põrgu läheb lahti. Kired ja süüdistused hakkavad lendama — reetur see, idioot too, kuidas sa julged nii mõelda — ja äkki on tunne, nagu oleks keegi tolmuse mantli heade kavatsustega inimeste toa kohale riputanud, hea tuju on lahkunud, kõik panused on nüüd välja lülitatud, jne.
Codex Alimentarius:
ühed standardid kogu maailmas. Alustatakse toidust, sest see on maokontseptsioon – tühi kõht teeb inimesest standardite orja ja toit on kõike muutev relv.
Eesti Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on avaldanud selle kohta info:
https://www.agri.ee/toiduohutus-taime-ja-loomatervis/toiduohutus/codex-alimentarius
Kasusaajad teavad, kuidas seda siiski teha. Nad on asjatundlikud valetajad ja tavainimeste pigistajad. Ajalugu on tõestuseks, et nad on olnud üsna edukad tohutute kannatuste tekitamisel ja seejärel veel suuremate kannatuste tekitamisel – ja siis veel mõnel. Häbi neile. Miljon korda, miljonil südamlikul häälel, häbi neile.
Erinevate arvamuste käsitlemine, kui emotsioonid on kõrged
Oleme COVID-i tõttu viimase 3,5 aasta jooksul läbi elanud palju sellist dramaatilist kogukonna lagunemist. Nüüd näeme me järjekordset vooru, mis on tingitud arvamuste erinevustest olukorra kohta Lähis-Idas. Kogesin sedalaadi dünaamikat väga vistseraalselt mõned aastad tagasi, kui venelased ja ukrainlased, varem vastastikku kiindunud nõukogude emigrantide kogukonna liikmed, sattusid tahtmatult poliitilise poksiringi vastasnurkadesse.
Ühtäkki tundsid inimesed, kes olid aastaid koos pidutsenud, joonud ja pidutsenud, üksteise vastu rahutult ja vaenulikult ning iga “vale” sõna mõlemal poolel põhjustas kergesti vihapuhanguid. Tänan mitte millegi eest, rahvusvahelised sõjaõhutajad ja luureagentuurid, teil õnnestus praegu inimeste peadega segi ajada ja ma tean, et teie edu on ajutine, aga jeesus, aitäh.
Saame sattuda vaenutegevusse, millest me kasu ei saa
See konkreetne mõne aasta tagune kogemus oli nii südantlõhestav. Tundus nagu tupiktee. Tundus, nagu oleks kõigi erinevate nõukogude väljarändajate seas eksisteerinud vana kambavaimm “üliõpilasena surnud” ning hea tuju jättis hüvasti ja lahkus.
See oli veelgi südantlõhestavam, arvestades tõsiasja, et tänapäevane geopoliitiline vaenutegevus ja suured sõjad pole muud kui rahvavõitlused ja rahapesu. Neil on vähe pistmist sellega, mis on hea meile, headele inimestele kohapeal. Suured sõjad toimuvad meie parimate huvide vastaselt ja teevad meile sügavalt haiget, olenemata sellest, kummal poolel me oleme.
Tavainimesed ei taha tavaliselt olla sunnitud kõike maha jätma ja sõtta minema lihtsalt sellepärast, et mõni külmavereline tõtt üleval tahab saada rikkamaks ja võimsamaks. Kohalikud inimesed ei taha sõjas sõdida! Me ei taha, et meie lapsed üheski sõjas hukkuksid! Sõda tahavad ainult need, kelle lapsed on kaitstud sõtta saatmise eest! See on alati nii olnud.
Enamik meist soovib elada oma elu rahus, armastada oma perekonda, vältida probleeme ja – kui jätta kõrvale mõned vältimatud igapäevavihad – läbi saada. Sõja verejanulised kasusaajad peavad tavaliselt kasutama tohutult keerulisi trikke ja “inimeste pigistamist”, et tõmmata tavalisi inimesi oma räpastesse sõdadesse.
Kasusaajad teavad, kuidas seda siiski teha. Nad on asjatundlikud valetajad ja tavainimeste pigistajad. Ajalugu on tõestuseks, et nad on olnud üsna edukad tohutute kannatuste tekitamisel ja seejärel veel suuremate kannatuste tekitamisel – ja siis veel mõnel. Häbi neile. Miljon korda, miljonil südamlikul häälel, häbi neile.
Siin on lühike ja väga lihtsustatud esitus jõulurahu loost. Isegi ülelihtsustatud esitus muudab filosoofilise punkti.
Meil on lubatud omada “erilisi armastusi”
Räägime korraks tühistamiskultuurist. Tühistamiskultuuri üks peamisi atribuute on see, et kõik peaksid joont järgima. Eeldatakse, et kõigil on samad eelistused, samad mured ja sama trummi saatel tantsimine.
Aga meie, inimesed, oleme kõik erinevad! Oleme pärit oma ainulaadsetest ja auväärsetest esivanematest, õpime üles kasvades erinevaid lugusid – ja pealegi on meie hingedel siin Maal “kohandatud” missioonid, mis nõuavad meilt “kohandatud” armastust! Ainult türann naudib maailma, kus kõik on temaga kõiges nõus ja tunnevad ainult seda, mida ta neil tunda lubab.
Mind isiklikult ei vallandu (milline sõna!), kui inimesed räägivad erilisest kiindumusest oma – mitte minu, oma – “hõimu” vastu. Miks ei võiks inimestel olla oma esivanemate vastu hellitavaid tundeid? Mul on oma kiindumus, miks nad siis mitte? Tervislik ja loomulik on tunda kiindumust oma esivanemate vastu ja austada seda armastusega – seni, kuni armastus omaenda vastu ei muutu julmuseks ja väliste inimeste väärkohtlemiseks.
Kui see juhtub, kui rahvas läheb kaasa kiusatusega loobuda oma südametunnistusest, võib öelda, et trikitajad, kes tahtsid rahvast kitsarinnalisuse ja loomupärase vaimse sügavuse reetmise poole “juhida”, on selleks korraks hakkama saanud. ja kannatuste seeme hakkas idanema. Kahjuks füüsika seaduse järgi tulemus järgneb.
Armastus oma inimeste vastu ei ole sama, mis sõdade või genotsiidide eest rõõmustamine
See on traagiline, kui see juhtub, kuid me teame, et seda juhtub üsna palju. Kui meelitavad, võimujanulised manipulaatorid muudavad inimeste loomuliku armastuse ja austuse oma “vereperekonna” vastu ebaõiglase ja julma käitumise sooviks teiste suhtes, hakkab kannatuste seeme idanema.
Kuidas triksterid seda teevad? Nad kasutavad olemasolevat tasakaalustamatust ja tavaliste inimeste kannatusi – sageli nende sarnaste poolt tekitatud –, et relvastada inimesi süütute vastu. See on psühholoogiline dünaamika, mis teeb võimalikuks ebaõiglased, laastavad ja ulatuslikud sõjad. Inimesed on nende endi kannatustest nii haaratud ja pimestatud, et nõustuvad reetma oma hinge ja oma pikaajalisi parimaid huve vastutasuks valuvaigistuse lubaduse eest.
Pean sellist manipuleerimist keeruka vaimse sõjategevuseks. Erinevaid valesid kasutades meelitavad domineerijad heasüdamlikke inimesi reeturiteks.
Kui head inimesed teevad hämaraid asju, nõrgestab see nende endi vaimset kaitset, suunab nad pimedale poolele ja – justkui illustreerimaks Yini ja Yangi tasakaalu – asetab nad pika teekonna algusesse. mida nad peavad läbima uusi katsumusi, et ujuda pimedusest välja ja tagasi valgusesse.
Lõppkokkuvõttes on alati valgust ja selleks ajaks, kui teekond läbi saab, hinged kasvavad ja hõõguvad — aga teekond pimedusest välja valguse poole võib olla pikk ja katsumusterohke, nii et trikitajad seda tõesti ei tee. inimesed, keda nad relvastavad süütute vastu, teevad suuri teeneid – hoolimata sellest, kui kasulik see lühiajaliselt välja näeb.
Seda šikaani on ajaloos nii palju kordi juhtunud, nii paljude inimestega, nii mitmel korral! Võiks arvata, et me teame ühiselt selle triki praeguseks läbi näha – aga ei. Me kukume ikka rõõmsalt selle peale.
Kui sa kedagi armastad, tahad, et ta paraneks, mitte ei teeks igavesti haiget
Poliitikute taskud on sügavad ja nende taskud on täis mitte ainult altkäemaksuraha, vaid ka õelaid trikke. Üks trikke, mida neile meeldib mängida, on panna inimesed oma trauma ja valu kinnisideeks – ja lüpsma seda traumat ja valu enda, poliitikute kasuks. Wokism on üks näide, kuid see on vaid üks paljudest ja see muster kõlab ikka ja jälle.
Kasutagem liialdatud metafoori. Kujutage ette, et olete armsa lapse vanem, kurjategija kuritarvitab last ja tal tekib PTSD. Kujutage ette, et kuni teie lapsel on PTSD, saate teile palka. Kas eelistaksite vanemana jätta teie laps selle kohutava mälestuse selja taha ja täielikult terveks ravida – või jääda traumeeritud nii kauaks kui võimalik, et saaksite abi?
Usun, et vastus on ilmne. Ainult vanem, kes on täielik segadus – ja ma pean silmas täielikku segadust – sooviks, et lapse trauma kestaks pikka aega. Aga kui kellelgi – välisel osapoolel, manipulaatoril – pole südant ega soovi lapse eest hoolitseda, hoolitsevad nad selle eest, et laps jääks traumeeritud seisundisse. Ja saada palka.
Sel põhjusel ei usalda ma oma elus ühtegi valu lüpsvat poliitilist üksust. Inimeste traumad võivad olla tõelised ja ravilahendused võivad osutuda vajalikuks – aga kui keegi üritab olemasolevat valu kasutada lõhede, vaenulikkuse ja uue valu tekitamiseks, siis ma ei kuula neid.
“Ratsionaalsete” ideede relvastamine
Nagu ma hiljuti kirjutasin :
“Üldiselt ei pane ma inimeste ideedele suurt kaalu. Kogu mu elukogemus on olnud, et ideed on saba, mis koera liputab. Need on lihtsalt enesejuhitavad turundusbrošüürid, mida aju meile valjusti ette loeb, kui see töötab, et õigustada meie õigust tegutseda oma emotsionaalsete soovide järgi.
Meie, inimesed, kipume kasutama kõikvõimalikke ideid oma emotsionaalsete soovide „kinnitamiseks” – ja nii me tegutseme oma armastuse, julguse, armukadeduse, viha, ebakindluse jne järgi – ja räägime siis endale muinasjutte selle kohta, miks me tegi seda. Kui ajalugu on tõendiks, näib olevat selge, et iga religiooni ja iga ismi nimel on toime pandud nii väliselt kaunite tegude kui ka veriseid julmusi – ikka ja jälle!
Oluline hoiatus on see, et meie aju isejuhitud reklaambrošüürid on sageli koostatud erinevate trikitajate poolt, kes need ideed inimestele pähe “libistavad” ja seejärel veenavad, et need ideed on nende omad. See toimib nagu metafooriline nõidus. Lisaks ideedele libisevad trikitajad sageli “ideede omaksvõtmise stiimuleid” (majanduslikke, psühholoogilisi, sotsiaalseid ja muid).
“Reklaami” jõupingutusi tehakse tavaliselt koos jõupingutustega inimeste hingest lahti ühendamiseks, paljastades nad vägivalla, alandamise, hirmu, valede, tähelepanu hajutamise jms osadele – mis mõnikord viib inimeste usu kaotamiseni oma pühadusse. omada suveräänseid hingi ja muutuda pidevalt kurvaks – või minna teise äärmusesse, muutuda ülbeks ning sooritada argpükslikke ja reetlikke tegusid.
Kui inimene sooritab näiteks arguse või reetmise, võib tema intellektuaalne mõistus tema argpükslikkust eitada, kuid tema hing teab – ja nii hakkab tema “abivalmis” aju kahekordistama, kaitstes muinasjuttu, mis “kinnitab”. küsitav tegu.
Ja nii alustabki inimene filosoofilist eraldumise teekonda, mille eesmärgiks on alati meenutamine ja hingega taasühinemine.”
On võimalik asjades eriarvamusele jääda ja siiski üksteise hinge austada
Isiklikult eraldan arvamuste – poliitiliste või muude – arutlemisel „nende narratiivi faktilise õigsuse” ja arutelu kavatsuse või tooni. Üsna lihtne on rääkida inimestega, kelle “informatsioon” on minu arvates vale, kuid kelle süda on õiges kohas.
Kui nad on valmis mind aktsepteerima ja austama kaasinimesena, kuigi mul võib olla teistsugune lugemine maailmast kui nende oma, käituvad nad küpselt ja ma tunnen nende suhtes kindlasti samamoodi.
Teisest küljest, kui teine inimene käitub nagu näljane tont ja ei saa olla rahus, kui ta ei saavuta “võitu”, kui tema ainus kavatsus olla “õige”, ei panusta ma sellesse arutelusse liiga palju pingutusi. Proovida on üllas ja alati on võimalus imeks, kuid päeva lõpuks mõtlevad inimesed, mida tahavad – ja neil on selleks õigus. Päeva lõpuks oleme ainus inimene, keda saame seaduslikult kontrollida.
Selles maailmas on palju traumasid, palju dogmasid ja palju inimesi, kes ei ole nemad ise . See on vaimne seisund, dogmaatilisus on märk nälgimisest :
“Kui head inimesed hoiavad sõjakalt kinni “ideedest” ja saavad vallandatuks tõsiasi, et teie maailma lugemine erineb nende maailma lugemisest, on põhjuseks see, et nende side oma hingega on nõrk ja nad on olulise mõju all. “käitleja” kummitus.
Kui nad tunnevad ajendit sind vastu sinu tahtmist oma usku pöörata või sind alandada ja siis oma vaimse mäe otsas veidi tantsida, ei juhi saadet mitte nemad, vaid nende juhikummitus.”
Järeldus
Me elame ajalugu ja igas keerulises olukorras on õppetund ja kasvuvõimalus. Väga väärtuslik oskus on õppida, kuidas jääda pinge all tasasele ja vaimsele aususele. Kui oleme selle ära õppinud, saame seda kasutada enda huvides ja maailma tervenemisele veidi lähemale viimiseks. Midagi, mida me läbi elame, ei lähe raisku. Kõik on meie hinge seiklus.
Igaüks meist on ime, me oleme väikesed täpid, mis on täidetud lõputu armastuse ja julgusega, liikudes mööda inimkonna ajaloo salapärast trajektoori, mis ulatub sadu tuhandeid aastaid.
Ja ükskõik kui raske meie teekond ka poleks, kui palju valusaid või kahetsusväärseid asju me läbi elame, kui käänuline teekond on, sihtkoht on alati tervendav ja asja mõte on alati armastus. Sellel segadusel pole muud mõtet peale armastuse meenutamise.
Artikli allikas Tessa Lena. Toimetanud Veiko Huuse.
Loe lisaks:
39
