Armastuse teemal sõna võttes peab olema ettevaatlik, sest see puudutab meid kõiki. Igaühel on armastuse kohta mingit laadi kogemused, arusaamad, ettekujutused. Olen armastust palju uurinud, nii psühholoogia, kirjanduse kui filosoofia kaudu. Tänaseks on mul arusaam, et armastus koosneb nii paljudest komponentidest ning võib avalduda sellistes vormides, et on riskantne selle kohta luua üldistavaid väited. Mistahes väide armastuse kohta võib tekitada vastakaid tundeid, luua mõtteainet ja ka vaidlusi. Samas tekib ka võimalus mõista, ühenduda, kohtuda. Selle teksti eesmärk ei ole kuulutada tõde armastuse kohta ega ka mitte vaidlema hakata, vaid jagada enesereflektsiooni, mis võiks kõnetada ning seeläbi avada ruumi armastusega kohtumiseks eneses.
Mulle näib, et enamasti ei armastata, vaid hoopis otsitakse ja etendatakse armastust, erinevatel põhjustel. Otsitakse selle puuduse tõttu, mõistmata, kust tuleks otsida. Armastuse hõng võib peituda mistahes peegeldustes — ema- või isakujus, unistuste printsis või printsessis, idees või ideoloogias, asjades, maitsetes, ihaobjektides. Aga seal on ta vaid peegeldus, millest võib puuduses olijale küll piisata, kuid mis võib inimese ka tõmmata eemale teest, mis on hädavajalik armastusega kohtumiseks. Seda teed püüangi pisut jagada ja avada.
Armastust etendatakse ka hirmu ja teadmatuse tõttu, sest armastust ei avastata esialgu otse enesest, vaid tingimuslikult, õpitult, peegeldusena teisest. Armastuse teeb hirmsaks asjaolu, et teda objektiveerides muutub ta konkreetseks ja konkreetsete asjade puhul tekib tunne, et nad on piiratud ressurss, millest võib kohe kohe ilma jääda ning mida tuleb seetõttu ka kaitsta või isegi võidelda ta eest. Armastus aga ei ole piiratud ressurss ega objekt, vaid hingeseisund, mille avastamiseks on vaja kogeda eluvalu ja mille hoidmiseks on vaja küpsust, terviklikkust ja veel midagi…
Armastuse teeb hoomamatuks tõsiasi, et inimene ise on hoomamatu. Lihtne on võtta omaks ja samastuda oma nime, rahvuse, orientatsiooni, väärtuste, identiteediga. Aga hoida koos ja hoomata lisaks oma hinge teadlikule osale ka teadvustamata poolt, see on väljakutse. Mõnes mõttes sünnib armastus just sellel hetkel, mil inimene kogeb esmakordselt, et ta suudab seda — viivukski hoida koos endas korda ja kaost nende ühenduses. Paratamatult see jälle laguneb, et oodata inimese uut püüdlust end taas ühendada.
Armastus on alati mingit laadi suhestatus ning otsides seda üksnes teise peegeldusest on see suhestatus ebateadlik ning lähtub elu sattumuslikkusest, mitte teadlikust valikust. Enamasti otsitakse armastust teisest, sest teises saab väljapoole vaatavale hingele nähtavaks ripakile, haprasse ja haavatud seisu jäänud hing. Seesama, mille alustalad pärinevad lapsepõlve lähisuhetest ja kiindumuskogemustest. Teise armastus saab üksnes leevendada ja luua ruumi armastuseks eneses, aga see ei saa seda asendada. Ligimese armastamine eeldab võimet ja reaalset kogemust enesearmastusest. Enesearmastus ei ole aga pelk meeldimine või rahulolu, see on enese aktsepteerimine ja vastu võtmine kõige õrna, haavatava ja ebatäiuslikuga ning võime seda koos hoida ning sellest hoolimata elu jaatada ning andmises miskit luua.
Loomulikult on võimalik ka teist armastada, aga seda saab teha vaba valikuna. Armastada kedagi, tähendab võtta ette pikk ja vaevaline tee projektsioonide, peegelduste, kompensatsioonide ja tingimuste tagusesse vastuvõttu ja kohalolusse, mis püsib ja kannab, mitte ei kuku kildudeks. Selline küpsus ja tugevus ei saa kujuneda argihõivatuses, kus fookus on ellujäämisel, eesmärkide teenimises, lõputus püüdluses paremuse poole. Selline seisund saab tekkida sisekaemuses, kohalolus, teadvelolus, praktikates, kus kohtutakse sügavuti enese ja võib-olla veel millegagi.
See, mida peetakse armastuseks ja mida etendatakse igapäevaselt läbi inimsuhete, on kohandumine. Kohandumine sattumuslike tingimustega, mida ääristavad peaasjalikult tunded — meeldivused, mugavused, harjumused, vastastikused tõmbed, peegeldused, ihad ja soovid, normi sobituvused. Signaalid, mis kõik aitavad orienteeruda ja kohaneda. Selle kõige taga on psühholoogiline ellujäämismehhanism, mis soovib toimetulekut ja rahu, enese eest põgenemist, kerget pääsemist iseendast ja elust — illusiooni, fantaasiat, simulaakrumi.
Aga elu ei kingi armastust niisama, ta kingib võimaluse ja tee selleni jõuda. Mugavussuhtes ei ole võimalik armastada, praktilisusele orienteeritud vastastikuse kasu suhtes niisamuti mitte. See ei tähenda, et elus ei oleks praktilisi asju, ikka on. Küsimus on selles, millises häälestuses ja seisundis inimene ise on neid praktiseerides.
Kui siia lisandub veel hirm ilmajäämise ees, eriti kui on ka varem jäädud ilma teisest, siis hoiab inimene kümne küünega kinni näivusest ning etendab armastust, sest ta ei ole kohtunud ega julgegi kohtuda endaga. Üksindus on liialt hirmuäratav. Armastuses käib aga võitlus elu ja surma peale… sõna otseses mõttes… kui sa ei saa ega suuda armastada, siis sa ei ela.
Seega ma väidan, et elatakse enamasti ilma armastuseta, ühes kõigi selle seisundiga kaasnevate emotsionaalsete ja vahel ka füüsiliste vaevustega. Veelgi enam, arvatakse, et armastuse puuduses on süüdi või vastutav maailm või teised inimesed. Ja vahel see ka on osaliselt nii. Lapsed ei ole vastutavad armastuse ruumi eest, mida vanemad neile peaksid pakkuma. Täiskasvanu aga on. Täiskasvanu ent ei saa seda ruumi terviklikult pakkuda enne, kui ta on iseendaga kohtunud ning oma sisemaailma piisavalt korda seadnud, oma haavad, varjuküljed, puudused vastu võtnud, need läbi töötanud ning enam-vähem tasakaalu seadnud. See võib võtta terve elu, kuid samas võib see olla ka teadlik valik ning otsus. See otsus eeldab, et inimene on end võtnud alasti, hoolimata maailma või teise silmadest, kes võivad seda olekut hukka mõista. Armastus nõuab julgust, tohutut julgust ja ma imetlen inimesi, kel see on olemas.
Armastuse puudus on kohati nii suur, et sellega toimetulekuks ja selle kompenseerimiseks tehakse “suuri” tegusid — päästetakse maailma, loodust, loomi, aidatakse inimesi, või teistpidi, püütakse egoismis ja nartsissismis olla nähtavad, et keegigi võtaks omaks, austaks, märkaks. Ja vahel on armastuse puudus nii üle võlli, et see kutsub esile hävitustungi — läbi võimu, ärakasutamise, alla surumise. On ka neid, kes armastuse puuduses teevad alateadlikult kõik selleks, et ka teised ei saaks kogeda armastust — hävitavad, keelavad, sunnivad. Sellised vaimuseisundid ja käitumismallid ei vaja hukkamõistu, vaid ootavad teadvustamist, adekvaatseid peegeldusi ning armastuse ruumi. Valu saab mahutada vaid hing, mis mõistab ja võtab vastu. Suur osa psühhoteraapiast sisaldab just seda — ruumi loomist ja kohalolu terapeudi poolt, kes suudab vastu võtta ja mahutada teise haavatavust ja valu. Selleks, et suuta seda aga lähisuhetes, peab olema elukogenud ja küps, iseennast armastav ning enam-vähem tasakaalus. Enamasti seda ei olda.
Lisaks eneseleidmisele on armastuse kogemiseks vaja aga veel üht mõistmist. Nagu öeldud, on armastuse kogemus alati teatud laadi suhe. Seega on vaja midagi, mis võimaldaks kuidagi küündida ja püsida suhtes. Inimsuhted on suures osas tingimuslikud, kompensatoorsed, ebateadlikud, näilised, sest kuidas saakski jõuda teiseni, kui ei olda veel kohtutud enesegagi. Ja ometi on igas suhestatuses lootus ja võimalus. Igas suhtes on juba olemas armastuse kõnetus. Igas suhtes on Mina-Sina suhte hõngu (nagu sellest on kirjutanud Martin Buber).
Üks asi on kogeda armastust, võtta see vastu, tunda seda. Teine asi on seda jagada.
Armastus on seni tingimuslik, kuni inimene ei ole end tervikuks kokku sidunud ning võimeline seda kooslust enam-vähem tasakaalustatult koos hoidma. Aga kuidas on võimalik hoida koos inimhinge, mis on tulnud läbi tulest ja veest, saanud haavata, kogenud hüljatust ja üksindust, teinud kurja? Kuidas on võimalik püsida eneses koos, kui iga päev pakub maailm väljakutseid, kõigutab su arusaamu, võtab sult aeg-ajalt ära midagi kallist? Kuidas siiski suuta armastada, kui elu paneb su sarnaselt Aabrahami ja Iiobi lugudega proovile? Kuidas tõusta kõrgemale oma reaktsioonidest ja tunnetest ja samas laskuda alandlikkuses millegi võimsama ette kui mõtted ja tahe ja unistused?
Ma jõuan armastuse olulise eelduseni, milleks on usk. Ilma usuta ei ole armastus võimalik. Ja usu all ma ei pea silmas mõtet, et ma usun, et homme tuleb hea päev, või et kõik on hästi. Ega ka mitte seda, et ma usun, et see või teine asi on tõene. Ma pean silmas usku kui hingeseisundit, milles inimene mõistab ja tunnetab oma piiratust nii iseenda, ligimese, armastuse kui kõrgema suhtes ning selles tunnetuses loobub võitlemast, kuid ometi ei loobu elamast. Seisundit, kus inimene on… mitte ainult kõrvaltvaataja, teadvustaja ega kohalolija.
Vaadelgem, millised mõtteid ja tundeid see tekst tekitab. Kas viha, kurbust, kaastunnet… valu, samastumist, helgust… või ehk hoopis äratab ja kutsub endasse vaatama? Igas inimeses on sees teekond iseenda avastamisse, oma teadliku ja teadvustamata külgede ühendamiseni, armastuse juurde… ning igas inimeses on kusagil olemas ka usk, mis võimaldab päriselt elada… Illusioonid, projektsioonid, uskumused, tunded ja mõtted on vajalikud – aga mitte selleks, et nendega samastuda, vaid selleks, et neist teadlikuks saada ning leida nende kaudu tagasitee oma haavatava hapra inimlikkuseni… sest just seal on ka armastuse alge ja tema kasvamise ruum… Ja vahel sünnib ka hetki, mil sa näed, tunned ja koged iga keharakuga, et sa lihtsalt armastad…
39
