Kui vaadata neid kõiki sümboleid ja rituaalseid elemente, siis võib kohtunikku tõesti tõlgendada kui vale- või asendusjumalat – ta istub kõrgel troonil, võtab endale õiguse „tõde“ kuulutada ja määrata inimese saatust, kuigi ta ise on väljaspool kohtumaja tavaline inimene süsteemi sees. Selline valejumalana tegutsemine jätab suurema massi inimeste jaoks mulje kui raskekujuline korruptsioon või hierarhia kohtusüsteemis.

Kohtunik on siin Maal seaduse silmis õiguse teenija, avalik teenistuja inimeste teenistuses, mitte vastupidi. Ent kui must talaar ja kõrgendatud pink loovad pigem rituaalse võimu kui inimliku õigluse kuvandi, on õigustatud küsida: kas kohtunik on tõe vahendaja või hoopis valejumala sümbol?

Sissejuhatus

Ametivanne seob kohtuniku seaduse ja põhiseaduse teenistusse. Samas näeme kohturuumis märke, mis meenutavad pigem iidset rituaali kui neutraalset õigusemõistmist: must rüü, mis kustutab isiksuse; kõrge pink, mis tõstab kohtuniku üle teiste; süüaluse püsti tõusmine, mis sümboliseerib alistumist. Need sümbolid ei ole juhuslikud – need loovad alateadlikult hierarhiat, kus üks on kõrgemal ja teised madalamal.

Kui süsteemi satub kahtlusi – korruptsiooni, kallutatust või avaliku huvi eiramist – muutub rituaali tähendus veelgi kõnekamaks. Seadus, mis peaks kaitsma, võib hakata tunduma illusioonina, mis varjab tegelikku võimusuhet. Sellises kontekstis pole küsimus „kas kohtunik on õiguse teenija või valejumala sümbol?“ enam pelgalt retooriline, vaid peegeldab ühiskonna sügavamat muret: kas meie õigussüsteem teenib tõde ja õiglust või taastoodab vaid autoriteedi näilist hiilgust?

Meelis Niinepuu kirjutisest ERR i kanalis on pööratud tõsist tähelepanu, et advokaadid ja kohtunikud tegutsevad seadustest väljas “kokkulepete” alusel:

https://www.err.ee/1609844430/meelis-niinepuu-kavaluse-ajastu-advokaadid-ja-kohtureform

Avaliku huvi artikli mõte

Selles loos kajastame konkreetset kohtuasja, kus üks hingeline inimolend, Annika Urm, on sattunud 4 kohtuniku süüdistuste alla, et väidetavalt on kohtunikke solvatud ja laimatud avalikult. Need neli kohtunikku on Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson. See protsess oli alguses, kohtunike enda palvel, kinnine, kuid mingil hetkel nad muutsid meelt ja lubasid meedial seda kajastada. Nende suuvoodriks sai Vabamüürlaste hääletoru, Bipolaarse vaimse häirega ja endine elukutseline prostituut Katrin Lust – Elu24 ja Kuuuurija toimetaja.

Aastal 2007 ajakiri “Just” avaldas loo Katrin Lustist, kus selgus, et ta töötas prostituudina:

Tuleb välja, et Katrin Lust on olnud oma varasemas elus elukutseline prostituut ja tal on endal Bipolaarne häire, mis on raske vaimse tervise (endise nimetusega)maniakaal-depressiivne psüühikahäire. Ja tema teeb “kvaliteetset” meediat?

Katrin Lust on suutnud lühikese ajaga vorpida mitmeid artikleid sellest protsessist, mis kubisevad solvangutest, “juba süüdi mõistetud”, kallutatud ja faktivigadega infokildudest. Kohtuprotsess pole veel hoogu sissegi saanud, alles esimene aste ja juba tembeldatakse meedias süütu inimene süüdi ja alandatakse.

See sama käekiri Eneke Roots puhul, kus Katrin Lust vorpis ahistavaid ja süüdistavaid artikleid üle kahekümne. Samuti Kristi Loigo puhul, kus meedia korraldas tormilise vaimse terrori, mõistes süüdi ja kui lõplik kohtuaste otsustas, et Kristi Loigo pole süüdi ja mõistis õigeks, oli Kristi juba surnud. Ta menetleti kohtu ja meedia poolt surnuks.

Antud artiklis nimetatud kohtuasi on kestnud juba üle aasta. Advokaadid, rahvusvahelised õiguseksperdid ei näe siin mingit süüd süüalusel ja kogu protsess on täielikult õigusvastane ja seadustevastane, siis on täiesti põhjendatud, miks süüalune ei taha osaleda ebaõiges ja korruptiivsete nähtudega kohtuprotsessis. Kui süüalune puudub kohtuistungist, vorbib Katrin Lust kohe mõnitavad ja alandavad artiklid. Kuid sellest kõigest räägin ma artikli lõpu poole. Avaldan artikli lõpus kohtus ette kantud süüaluse kõne, mis on vürtsikas, julge ja andmed on kokku korjatud avalikest meediakanalitest ja tõesed.

Et lugeja saaks aru olukorrast Eesti kohtusüsteemis ja minule jäänud kohtunike korruptiivsest – psühho-müstilisest rituaalsest käitumise muljest, teen ennem põhjaliku selgituse, miks ma arvan olevat nii.

Siinkohal toon ennem ka välja seadused, millele ma toetun seda artiklit tehes:

Rahvusvahelised põhimõtted

• Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt rõhutanud, et avaliku elu tegelased (nt poliitikud, kohtunikud, kõrged ametnikud) peavad taluma laiemat ja karmimat kriitikat kui tavalised inimesed.
• Põhjus: nende tegevus puudutab avalikkust ja neil on suur mõjuvõim. Seega on ka ühiskonna huvi nende tegevuse üle arutleda palju suurem.
• Oluline piir: kriitika ja väärtushinnangud (sh ka karmid või provokatiivsed küsimused) on lubatud.

Eesti kontekst

• Eesti põhiseadus § 45 tagab igaühele sõnavabaduse, sh õiguse avaldada arvamust.
• Karistusseadustik ja võlaõigusseadus kaitsevad au ja väärikust – nt tahtlik laim või valeandmete avaldamine võib olla õiguslikult vaieldav.
• Kohtunikud on avalikud teenistujad ja neid puudutab suurenenud avalikkuse kontroll. Eesti kohtupraktikas on ka viiteid EIK seisukohtadele – nt, et kohtuniku ametit pidades peab ta olema valmis kriitikaks, isegi kui see on terav.

Asume asja kallale

Õigusejumalanna püha tempel või lihtsalt mandunud ussipesa?

On üks sõna, mis paneb kohtunikud paaniliselt tõmblema kiiremini kui rotid, kui köögis äkki tuli süttib. Nii nagu närilised põgenevad valguse eest urgu, kaotavad ka meie õigusemõistjad pea, kui keegi lausub sõna „korruptsioon“. Nad ei näe seda kui kodaniku õigust tõtt otsida, vaid kui häirekella, mis võib paljastada midagi, mida nad iga hinna eest varjata püüavad.

Kui peegel näitab kortse, miks ei või kodanik siis peegeldada tõde?

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt meenutanud, et kriitika võib olla valus, karm ja isegi ebaviisakas – aga just see on demokraatia hind. Meenum juhtum, kus EL liikmesriigis ajakirjanik nimetas riigiettevõtte veini „sitaks“ ja kohalik kohus leidis, et see solvab rahvuslikku au? EIK ütles selgelt: ei – tegemist on arvamusega, mille alus on avalik huvi.

Täpselt sama loogika kehtib siis, kui poliitiku tegevust nimetatakse „korruptiivseks“. See pole kriminaalsüüdistus, vaid õigustatud väärtushinnang. Nagu turul tomatiga: kui ütled „see on mäda“, ei muuda sõna tomatit mädanenuks – ta on seda juba enne olnud.

Macovei juhtum: poliitik, kes kasutas keelatud sõna

Monica Macovei, Rumeenia endine justiitsminister ja europarlamendi saadik, ütles otse välja: kahe parlamendiliikme äri riigiettevõtetega on „tüüpiline poliitilise mõju kaudu toimiv korruptsioon“.

Siseriiklikud kohtud läksid marru: see on laim! See on faktiväide! See kahjustab poliitiku au!

Macoveile määrati trahv ja ta sunniti ajalehtedes avalikult vabandama.

EIK aga vaatas asja laiemalt: poliitikute tegevus on avalik huvi. Korruptsioonist rääkida pole mitte ainult lubatud, vaid see on kodaniku ja ajakirjaniku kohustus. Kui rahvas ei tohi küsida, kas tema esindaja taskud täituvad maksurahaga, siis kellele see riik üldse kuulub?

Kui näiteks kooli direktor sõlmib lepingu oma venna firmaga ja remont läheb kaks korda kallimaks – kas lapsevanem ei tohi öelda: „See on korruptsioon“?

Kui vallavanem jagab hankeid sõpradele, kas külaelanik peab suu kinni hoidma, et mitte kohtus laimajaks kuulutatud saada?

Ja kui kohtunik karistab ajakirjanikku pelgalt selle eest, et ta sellist sõna kasutab – siis kelle huve see kohtunik kaitseb? Õigust või hoopis roiskunud süsteemi?

Eesti kontekst: miks meil tõlkes inimõigusi röövitakse?

Macovei lahendit (avaldus nr 53028/14, 28.07.2020) pole Eestis siiani ametlikult tõlgitud. See pole kahjuks juhus. Kui tekst oleks mustvalgelt igaühele loetav, oleks selge: EIK on kinnitanud, et sõna „korruptsioon“ on sõnavabaduse kaitse all.

Ometi veetakse Eestis ajakirjanikke ja aktiviste kohtupinki ainult sellepärast, et nad nimetasid mõnda ametnikku või institutsiooni „korrumpeerunuks“. See pole enam õigusemõistmine – see on sõnavabaduse poomine.

Järeldus

Macovei juhtum kinnitab: „korruptsioon“ ei ole kuritegu, vaid demokraatliku sõnavabaduse lahutamatu osa. Kui Eesti kohtunikud seda eitavad, siis nad ei kaitse enam seadust ega põhiseadust, vaid ainult oma häbimärgistatud autoriteeti.

Ja see ongi suurim skandaal – õigusemõistjad, kes peaksid olema tõe valvurid, on muutunud ise korruptsiooni vaikivaks ja tuimaks tööriistaks.

Alustame selgitust juure tasandilt – miks kohtunikud näivad olevat psühho-müstilised rituaalsed “valejumalad”

Sümbolid

Sümbolid kohtunike riietusel ja kohtusaalis on palju enamat kui pelgalt “praktilised tavad”. Nende järgi on tegemist rituaalse protsessiga, kus joonistuvad välja arhetüüpsed märgid ja võimu ülesehitus.

• Mustad rüüd – must sümboliseerib sageli neutraalsust, varjutust, ego ja isikupära “kadumist”. Rituaali tasandil on see kui mask: kohtunik ei ole enam inimene oma isiklike arvamustega, vaid kehastab süsteemi, seadust, kõrgemat “korra jõudu”. Nagu preester templis, kes ei kõnele ise, vaid “jumala” nimel.
• Kohtualuse püsti tõusmine – see on arhetüüpne alistumisakt. Seistes tunnistatakse, et oled sisenenud teise maailma – kohturuum on omaette “tempel”, kus kehtivad teised reeglid kui väljas. Püsti tõusmine tähendab vaikset nõustumist, et tunnistad selle “jumaliku korra” kohalolu.
• Kohturuum – on ruumiliselt üles ehitatud nagu altarisaal. Kõrgendatud kohtunikupink on nagu altari koht või troon, millel istub rituaali juhataja. Kõrgus on märgiline: alt üles vaatamine paneb alateadvuse tajuma üleolekut ja võimu.
• Alandlik allumine – psühholoogilises plaanis on see võimu taastootmise rituaal. Inimene, kes võib väljaspool olla vaba ja uhke, peab siin oma positsiooni kaotama ja tunnistama: “mina olen hinnatav, teie olete hindajad”. See pole võrdsus, vaid hierarhia.
• Rituaali tempo ja keel – pikkade fraasidega loetakse ette süüdistusi, dokumente, viidatakse “suurematele jõududele” (seadusele, põhiseadusele, riigile). Nii nagu kirikus loetakse ladina keeles missa, mida lihtinimene ei pruugi mõista, loetakse kohtus juriidilises keeles. See loob eraldatuse – „see keel ei kuulu sulle, vaid süsteemile“.

Kui niimoodi vaadata, siis kohtupidamine ei ole ainult praktiline protsess, vaid tõepoolest psühho-müstiline rituaal, mille eesmärk on murda inimese ego, kinnitada süsteemi üleolekut ja taastoota usku sellesse, et “seadus” on kõrgem kui üksikinimene.

See on põhjus, miks see võib tunduda väga kaugel inimlikust ja võrdsest suhtlemisest – sest kogu struktuur ongi üles ehitatud võimusuhtena, mis vajab nähtavat allutamisrituaali.

Vaata joonist, kuidas näeb välja kohtupidamise rituaaliring:

Siin skeemil „rituaaliring“ on näha, kus iga osaline asub oma positsioonil nagu müsteeriumis: kohtunik kõrgel altaril, kohtualune all, prokurör ja kaitsja vastasseisus, avalikkus tunnistajaks – ja keskel kõrgem jõud ehk Seadus.

Kohtunik kui valejumal

Kui vaadata seda sümbolite ja rituaali tasandil, siis võib kohtunikku tõesti tõlgendada kui vale- või asendusjumalat – ta istub kõrgel troonil, võtab endale õiguse „tõde“ kuulutada ja määrata inimese saatust, kuigi ta ise on väljaspool kohtumaja tavaline inimene süsteemi sees.

Mõned punktid, mis toetavad minu arvamust:

• Valejumala arhetüüp – igas süsteemis, kus inimene asetatakse kõrgemale kui elu või tõde ise, tekib oht, et ta hakkab „jumalat mängima“. Kohtunik ei loo seadusi, aga rituaalis esineb ta kui seaduse kehastus. Kui ta ei järgi enam tõelist õiglust (inimlikkust, südametunnistust, valitsuse poolt kinnitatud seaduseid), vaid ainult süsteemi või isiklikku kasu, muutub ta sümboolselt „ebajumalaks“ või valejumalaks – kohtunik on võtnud Kõiksusest kõrgema rolli ja see on juba karistatav.
• Seadus kui illusioon – seadus peaks ideaalis olema neutraalne, kõigi kaitseks. Kui aga seadused ise on kallutatud või neid rakendatakse ebaõiglaselt, siis need muutuvad pigem tööriistaks, millega kergeusklikke hoitakse alandatult kuulekana, samas kui võimustruktuurid kasutavad neid omakasu nimel. Rituaal säilitab autoriteedi näiliselt, kuigi sisu on tühi.
• Korruptsioon kui märk – kui kohtunikud rikuvad seadust, võtavad altkäemaksu või teenivad poliitilisi ja majanduslikke jõude, siis toimub topeltmäng: väliselt püha rituaal „õigluse nimel“, sisemiselt aga inimlikud nõrkused ja huvid. See ongi märk, et „jumal“ on vale – ta räägib seaduse nimel, aga ei järgi seadust.
• Illusiooni murdmine – kui inimene näeb läbi selle rituaalse loori ja saab aru, et süsteem ei pruugi esindada tõelist õiglust, siis ta enam ei kummarda seda valealtarit. See on ohtlik võimule, sest kogu kohtusüsteem põhineb usul tema pühadusse.

Teisisõnu: kohtunik võib olla kas õiguse teenija või valejumala kehastus. Kui süsteem on korrumpeerunud, siis üha enam nihkub sümboolika teise variandi poole.

Tabelis näed õigluse võrdlust: Tõeline vs Illusioon

Siin on võrdlustabel, mis näitab kahe „õigluse“ tasandit:
üks on tõeline ja inimlik, teine aga illusoorne ja rituaalse autoriteedi varjus.

Kohtunike ja Meedia koostöö

Kui kohturuum on altar, siis meedia on nagu kiriku kellad ja kõnelejad, mis kannavad valejumala sõnumi massideni.

Mõned sümboolsed kihid:

• Ajakirjanik kui preestri abiliste roll – nad ei loo ise „seadust“, vaid jutlustavad seda, mida kohus või võim otsustas. Kui nad teevad seda parastavalt, alandavalt ja inimese hinge väärikust murdes, siis nad tegelikult osalevad selles samas alistamisrituaalis.
• Naer ja häbistamine – müstilistes ja arhetüüpides on see üks tugevamaid alistamisvahendeid. Kui sind mitte ainult ei karistata, vaid tehakse ka avalikult naeruväärseks, siis toimub sümboolne „hinge hukkamine“ inimeste silme all. Seda kardab enamik rohkemgi kui materiaalset karistust.
• „Hingetute“ meedia – kui ajakirjanik ei kõnele enam tõe või inimliku kaastunde nimel, vaid süsteemi huvides, siis ta on loobunud oma hinge autonoomiast. See ongi „hingetus“: inimene on tööriist suurema mehhanismi käes, kus ta kordab sõnumeid, mis toodavad hirmu ja valitsuse autoriteeti.
• Mustad jõud kui metafoor – see ei pruugi tähendada mingit otsest „kurja salaorganisatsiooni“, vaid psühholoogiliselt ja vaimselt seda jõudu, mis toitub häbist, hirmust ja allutamisest. Kui meedia võimendab neid emotsioone, siis nad tegelikult toidavadki seda „mustade jõudude välja“.

Niisiis võib öelda, et kui ajakirjanikud loobuvad oma hinge väest ja hakkavad teenima süsteemi masinavärki, muutuvad nad selle sama valejumala propagandistideks ja rituaali pikenduseks.

Skeemi selgitus: kohtunik kui valejumal püramiidi tipus, meedia ja avalikkus kui rituaali „tiivad“, ning all keskel hingeline inimene ohvrina. Keskel hoiab kogu konstruktsiooni koos „Seaduse illusioon“.

Kuidas hingeline kaitseb ennast Eesti kohtusüsteemi valejumalate ja nende “meedia käsilaste” eest?

See on selle maailma kõige tähtsam küsimus. Kui võtta kohtupidamist kui rituaali, kus kohtunik kehastab „vale­jumalat“ ja kogu protsess on pigem hierarhiline allutamisriitus, siis hingelisel inimesel on tõesti raske seal inimväärikust ja vabadust säilitada.
Aga väljapääs on, kuigi see ei pruugi olla lihtne ega alati „välises“ mõttes võidukas.

Kaks kaitse tasandit:

1. Sisene kaitse (hinge tasandil)
   • Ära anna ära oma südant – nad võivad võtta su aja, raha või vabaduse, aga mitte sinu sisemise tõe. Kui hoiad ühendust oma hingega, jääb nende „kohtumõistmine“ ainult väliseks. Kõiksus otsustab varem või hiljem hingelise kasuks ja Kõiksuse seadus on kõige ülim – valejumalatel saabub karm aga õiglane kohtupäev.
   • Näe läbi rituaali – kui näed, et kogu teatrilaval on oma sümboolne loogika (must rüü, troon, püsti tõusmine), siis võta seda kui lõksu, ja et see pole jumalik autoriteet. Sa tead, et see on vaid mask, ja maski taga on inimene.
   • Vaikne vägi – hingeline inimene saab seista sisemises rahus, isegi kui ta peab vormiliselt alluma (nt püsti tõusma). See sisemine vabadus on see, mida süsteem ei saa ära võtta.
2. Väline kaitse (praktilisel tasandil)
   • Õpi mängu reegleid – isegi kui seadus tundub illusioon, on tal oma „kood“. Kui mõistad seda koodi, võid mõnikord süsteemi, süsteemi enda, vastu kasutada (näiteks hea hingeline ja suveräänne kaitsja, õiged viited seadustele, jne).
   • Toeta end kogukonnaga – kui inimene seisab üksi süsteemi vastu, on tal raske. Kui aga kogukond (avalikkus, liitlased, suveräänsed ja õiglased meediakanalid) toetab, siis rituaali mõju väheneb, sest see ei toimi enam varjatult.
   • Väljuda rituaalist – mõnikord on ainsaks tõeliseks väljapääsuks süsteemi mitte enam tunnustada. See ei pruugi tähendada füüsilist lahkumist, aga sisemist: „Teie võite mind hinnata, kuid teie hinnang ei puuduta mu hinge.“

Mida tähendab „satanistlik valejumal“ siin kontekstis?

See tähendab, et antud situatsioonis jääb mulje, et kohtunikud ja süsteem on pööranud ümber tõelise korra: nad võtavad endale õiguse, mis kuulub tegelikult ainult Kõiksusele ehk Elu Allikale. See on pettepilt. Kui inimene tajub seda, siis ta ei kummarda seda enam hingetasandil – ja see ongi tema kaitse.

Seega hingeline inimene saab kaitsta ennast tõde enda sees hoides ja mõistes, et süsteemi jõud on ainult illusoorselt absoluutne. Päris absoluutne jõud asub temas endas.

Hingelisele tegevusjuhend

Sammud, kuidas hingeline inimene saab püramiidist (valejumala / rituaalse kohtumõistmise keskmes) väljuda ja oma väge taastada.

Lühidalt selgitused (järjekord pole rangelt lineaarne — sammud toetavad üksteist):

1. Sisemine Pühakoda — leia vaikus ja sisemine keskpunkt (meditatsioon, palve, intuitsioon). Suhtle otse oma hinge alglooja Kõiksusega. See hoiab su ühenduses oma tõega, mida süsteem ja valejumalad ei saa võtta. Tee taotlus Kõiksusele: “Kõiksus, saadan elu algallikasse rahus ja valguses selle Maa inimolendite nimed (nimetad nime või nimed), kes nende nimede kandjatena tegutsevad valejumalatena ja mõistavad hingeliste üle kohut. Sina Kõiksus otsustad nende edasise saatuse. Minule jääb siia alles rahu ja valgus. Tänan.” Pea meeles, et selle taotluse tegemisel pead olema ise kindel, et oled käitunud õiglaselt südametunnistuse järgi. Kõiksus teab ja näeb kõike nagunii, ta ei sekku ennem kui keegi teeb taotluse ja kui taotlus on põhjendatud, tuleb puhtast kavatsusest, rahus ja valguses, ja südamest, Kõiksus tegutseb kohe.
2. Tõe Dokumenteerimine — kogu kõik tõendid, kirjalikud ütlused, fotosid, salvestusi; dokumentatsioon nõrgendab kontrolli ja illusiooni. Kõiksus näeb ka seda, kas sa oled siin maal ise teinud piisavalt, et kurjust ja musti jõudusid paljastada.
3. Õiguslik Kaitse — leia kogenud advokaat, kes mõistab süsteemi reegleid ja oskab neid kasutada sinu kasuks; strateegia on relv.
4. Kogukonna Tugi — lähedased, usaldusväärsed organisatsioonid või aktivistid vähendavad isolatsiooni ja rituaali jõudu.
5. Avaliku Loo Kontroll — säilita oma narratiiv; kasuta sotsiaalmeediat ja õigesti ajastatud avalikke sõnumeid, et vältida häbistamist ja moonutamist.
6. Meedia Vastutus — nõua faktipõhist, inimlikku kajastust; kui meedia ründab ebaõiglaselt, too välja konfliktid, palu korrigeeringuid või too kaasav väljaanne.
7. Avalik Järelevalve — kasuta õiguskaitse- ja järelevalveorganeid; kaebused, aruanded ja ametlikud läbivaatused võivad paljastada süsteemi vigu.
8. Taastav Teraapia — pööra tähelepanu hinge tervisele: teraapia, meditatsioon, kogukondlik tugi aitab taastada väärikust.

Nüüd siis Kohtuprotsessist, kus jääb mulje, et kohtunikud Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson ja Marju Persidskaja on võtnud valejumala rollid. Allikas

Neli kohtunikku – Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson – on väidetavalt kannatanud satiiriliste artiklite ja A. Urmi ajakirjandusliku eksperimendi tõttu.

Ükskõik kes need satiirid ka avaldas, on tegemist väljendusvabadusega. Sõnavabadus on tagatud Põhiseaduse § 45 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikliga 10. See on põhiõigus, mida Eesti riik on kohustatud kaitsma ja tagama – ka siis, kui sõnum on kriitiline, terav või ebameeldiv. Eesti põhiseadus § 45 tagab igaühele sõnavabaduse, sh õiguse avaldada arvamust.

On väheusutav, et kohtuprotsesse juhtinud kohtunikud Martin Tuulik, Kristjan Paluteder ja Marju Persidskaja ei tea seda või nad vaikides teadlikult “päästavad” seadusi rikkudes oma kolleege?

Vahemärkus: Tundub, et Kohtunik Marju Persidskaja on väga probleemne olnud varasemalt ja korda saatnud suure seaduserikkumise. On väheusutav, et ta ei teadnud millega tema mees tegeleb, seega kas varjas kuritegu?: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120293518/kohtunik-taandati-kohtuprotsessist-kelmuseasjas-seoses-elukaaslase-osalusega-suuraris

Vahemärkus: Veiko Huusel keelati kunagi sõnaõigus ja kohtunik Reena Nieländer tegi sellise otsuse, et Veiko Huusel Eesti põhiseadus § 45 ei kehti. Kuid kohtunik sai lõpuks oma veast aru ja parandas oma otsuse ära ja Veikole kehtib Eesti põhiseadus § 45.

1. Kriminaalasja algatamine isiklike tutvuste kaudu – KarS § 291 (õigusemõistmise takistamine)

Neli kohtunikku – Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson – on esinenud selles kriminaalasjas väidetavate kannatanutena. Kõik nad on varem osalenud sama isiku (ohvri) teistes menetlustes. On alust arvata, et nad on kasutanud oma ametipositsiooni ja isiklikke tutvusi, et initsieerida kriminaalmenetlus isiklikust motiivist lähtudes – ilma objektiivse süüteokoosseisu või kuriteo olemasoluta. Neile ei meeldinud, et nendest meedias kirjutatakse? Kui aga tavainimene pöördub kohtusse, et tema kohta artiklid eemaldataks, siis kohtunikud seda teemat ei aruta, ei võetagi menetlusse.

Kriminaalmenetluse algatamisele aitas kaasa ka prokurör Paul Pikma, kes on nimetatud kohtunike varasem kolleeg ning töötanud samas kohtumajas. See tekitab kahtluse erapooletuses ja objektiivsuses.

Selline tegevus võib vastata KarS § 291 tunnustele, kuna viitab õigusemõistmise takistamisele läbi isikliku mõju ja huvide konflikti.

See pole seaduslik protsess – see on SLAPP. Loe Mis on Slapp hagi

Kohtunik Marju Persidskaja keelas süüdistataval Annika Urmil küsitleda kannatanuks märgitud kohtunikku Liina Naaber-Kivisood – kuigi see on põhiseaduslikult tagatud õigus (PS § 15, PS § 24 lg 2, KrMS § 34 lg 1 p 5, EIÕK art 6 lg 3(d)). Kui kohtunik takistab süüdistatava õigust küsitleda teda süüdistavat isikut, rikutakse õigust õiglasele kohtumenetlusele. Selline tegevus tõendab, et tegemist ei ole mitte sõltumatu ja erapooletu kohtumenetlusega, vaid SLAPP-protsessiga – strateegilise menetlusega, kus tegelik ohvri tahetakse vaigistada lõplikult ja öelda kas sa juba aru ei saa, et Sul puuduvad kõik inimõigused Eesti Vabariigis ja sa oled ori! Kui aru ei saa siis sure ära ja kui sa ise ei sure siis menetleme su surnuks nagu Jan Ja Kristi Loigo ja ka paljud, paljud teised.

Ohvreid on palju – ja mitte ainult kohtusaalides. On neid, kes on jäänud üksi meediarünnakute alla, neid, kelle kaebused prokuratuur viskas prügikasti, ja neid, kellele kohus keeldus õigust andmast. Aga ka need, kes on pöördunud kohaliku omavalitsuse (KOV), sotsiaaltöötajate või ministeeriumite poole – ning saanud vastuseks vaikus või külm ametlik eitamine. Mitte kuskilt ei tule abi. Mitte AKI-st, mitte Sotsiaalministeeriumist, mitte Justiitsministeeriumist. Isegi õiguskantsler, kelle põhiseaduslik kohustus on kaitsta inimõigusi, vaikib. See ei ole juhuslik – see on süsteemne tegevusetus ja organiseeritud kuritegevus, mis põimub läbi kõigist riigiasutustest. Me võitleme ametnikega! Milleks meil neid vaja on?

Me ei vaiki – meid lihtsalt ei kuulata. Me räägime, kirjutame, esitame avaldusi, kuriteoteateid ja tõendeid, aga see kaob süsteemi, kus iga uks viib järgmise kurjategijani – kohtunikuni, prokurörini, ametnikuni, kes kas vaikib, valetab või kaitseb oma tutvusi. Kui õiguskaitse ei toimi ja õigust asendab simulatsioon, siis pole see enam riik, vaid farss. Kui kohus ja prokuratuur ei teeni enam põhiseadust ega rahvast, siis tuleb see süsteem peatada. Eesti rahvale oleks ausam ja õiglasem, kui selline prokuratuur ja kohtuvõim suletaks – sest nad ei kaitse kedagi peale iseenda. Nad ei tee õigust – nad toodavad vägivalda ja rikuvad Eesti inimeste õigusi igapäev. Kõik tuleb kinni panna Prokuratuur, Kohtud, Ametid samuti meelelahutus äri, kus müüakse inimeste eraelu raha eest. See kõik on keelatud tegevus.

Alljärgnev tekst on väljavõte Annika Urm Tõrjeõiguse alusel esitatud kõne kohtuprotsessilt 15.09.2025 TARTU MAAKOHTUS:

“See, mida ma praegu teen, on minu põhiseaduslik tõrjepõhiõigus – õigus end kaitsta, kui riik kohus või advokaat seda ei tee ja mind ei kaitse. See ei ole solvamine, vaid enesekaitse.

See on minu PS § 54 ja KarS § 28 alusel tõrjepõhiõigus – ma ei saa vaikida, kui mind ei kaitsta.

Ükskõik kes need satiirid ka avaldas igal juhul on see sõnavabadus. Sõnavabadus on põhiõigus (PS § 45 ja EIÕK art 10), mida Eesti riik on kohustatud kaitsma – ka siis, kui sõnum ei meeldi.

Sõnavabadus, on tagatud Põhiseaduse § 45 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikliga 10.

Kuidas sai üldse alusta kriminaalasi, millel puudub koosseis? Algatajad neli kohtunikku (Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson), kelle varasemates menetlustes minu suhtes seadusi ei rakendatud ja põhiõigusi ei tagatud.
Nüüd, kui kriitika puudutab neid endid, kehtivad neile äkitselt kõik seadused?
See jätab väga tõsise mulje, et siin võib olla isiklik huvi ja soov vaigistada kriitikat.

Selline käitumine meenutab SLAPP-protsessi (ehk strategic lawsuit against public participation) – strateegilist hirmutamist kohtuga, mille eesmärk ei ole õiglus, vaid ohvri (kriitika) vaigistamine.
See ei ole demokraatlikule riigile kohane. See on ohtlik pretsedent – kui kriitika kohtusüsteemi suhtes viib kriminaalmenetluseni, siis ei ole enam vaba ühiskonda.

Veelgi enam, sellesse protsessi on lubatud siseneda meelelahutus äril, Kuuuurija ja Elu24 toimetajad Katrin Lust, Indrek Meltsas, Ketlin Kruse, Riin Roos või mõni muu alluv) ja viibida justkui nad oleksid tõsiseltvõetav ajakirjandus. Tegelikus müüakse inimeste eraelu, sensatsioone, korduvalt keelatuid isikuandmeid ja  valeandmeid,  kasumi eesmärgil, inimesest vale ettekujutuse loomise teel, mis on kelmus ja see on inimeste ahistav jälitamine. Meelelahutus ja sensatsioonid ei ole ajakirjandus ja avalik huvi ei ole äri huvi.

Katrin Lust kes on olnud oma eelmises elus elukutseline prostituut ja tal on endal Bipolaarne häire, mis on raske vaimse tervise (endise nimetusega) maniakaal-depressiivne psüühikahäire, mida ta on ise tunnistanud ajakirjandusele, lisaks on ta viibinud seltskonnadaamina täna rahvusvahelise laste ja naiste seksikaubanduse, väljapressimiste ja pedofiila süüdistuse saanud kuulsa USA räppri Diddy seltskonnas.

Kui juba 3 kohtunikku Martin Tuulik, Kristjan Paluteder ja Marju Persidskaja lubasid niisuguse taustaga isikul (Katrin Lustil) seda kohtuprotsessi kajastada, siis paratamatult jätab see kogu ettevõtmisest väga halva mulje – mulle jääb mulje, justkui toimuks siin “prostitutsioon” laiemas tähenduses.  Prostitutsioon on teatavasti tegevus, mis on enamasti vastumeelne ning toimub sageli sunni, hädavajaduse või kellegi teise surve tõttu, tavaliselt võimu või majandusliku kasu eesmärgil. Prostitutsioon ehk prostitueerimine tähendab seksuaalteenuste osutamist tasu või muu hüvitise eest, sisuliselt oma keha (või õiguste) müümist.

Antud kohtuprotsess on jätnud mulle sügavalt mulje, et mind sunnitakse vastumeelselt, “Kohtuprostitutsiooni” alla, sest prostitutsioonis seadust pole (ei eksiteeri) ja prostituudil ei ole õigusi.

Sama tunnen mina siin protsessis olles. Miks ma nii tunnen? Sest prostitutsioonile puudub seadusandlik kaitse ja prostituudil puuduvad õigused – ning samamoodi näib mulle, et selles protsessis ei kehti minu suhtes ükski seadus ega õigus, mis peaks tavaliselt kaitsma igaühe põhiõigusi. Mulle näib, et minu puhul on täielikult eiratud sõnavabadust (PS § 45), eraelu puutumatust ja isikuandmete kaitset (PS § 26; samuti rikutakse GDPR-ist tulenevaid põhimõtteid), süütuse presumptsiooni (PS § 22) ning õigust õiglasele kohtumõistmisele (PS § 24).  Minu hinnangul on see menetlus olnud algusest peale põhiseaduse vastane.

Samuti On rikutud ka Euroopa Inimõiguste Konventsiooni  EIKartiklit 10, mis kaitseb ka kriitilist ja satiirilist väljendust. ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art-s 19 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-s 11.

Need on rahvusvahelised lepingud, mille järgimine on kohtule kohustuslik – Põhiseaduse § 123 alusel. Samuti on kohutsulik EIK praktika.

Samuti on eiratud GDPR artikleid 9, 10, 17 ja 25 – need sätestavad selgelt, et tundlikke eriliigiised andmeid tuleb kaitsta, nende töötlemine peab olema piiratud, süütuse presumptsiooni tuleb austada ning inimesel on õigus nõuda andmete kustutamist.

Need reeglid kehtivad ka siin – ka Eesti kohtus.

Minu kogemusel ja hinnangul Reaalsuses eiratakse kohtus kohustuslike seadusi ja rikutakse minu õigusi, mul pole õigusi.

Vabariik peab tagama põhiseaduslikud õigused reaalselt, mitte näiliselt. Õiguste kaitse ei tohi olla pelgalt vormiline, vaid tegelik, toimiv ja sõltumatu.
Kui riik jätab selle kohustuse täitmata, on rikutud mitte ainult Põhiseaduse § 15 ja § 24, vaid ka PS § 54, mis annab inimesele õiguse vastu seista põhiseadusliku korra rikkumisele.

Annika Urmi õigusi on rikutud järjepidevalt juba üle 9 aasta – ja seni ei ole ükski kohus, prokuratuur ega riigiasutus neid rikkumisi lõpetanud ega vastutust rakendanud. Tegemist ei ole üksikjuhtumiga, vaid süsteemse probleemiga, kus kohtupidamine on muutunud näiliseks protseduuriks, mitte sisuliseks õigusemõistmiseks.

Selline olukord on vastuolus ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, mille kohaselt:

• Õigus kohtule tähendab reaalset ja tõhusat kaitset, mitte illusiooni (vt Artico vs. Italy, Airey vs. Ireland);
• Süsteemne tegevusetus või kallutatus tähendab õigusemõistmise eitamist;
• Kui kohtud ei taga kaitset meedia, võimu või menetluspartnerite rünnete vastu, on rikutud ka EIÕK art 6 ja art 13 – õigus õiglasele kohtumenetlusele ja tõhusale õiguskaitsele.

Minu esitatud tõendeid ja taotlusi kohus ja kohtuniku ei arvestata;ekspertiisid on subjektiivsed väljamõeldised, mis eiravad riiklikul tasemel dokumenteeritud fakte ja tõendeid

Mind sunnitakse ähvarduste saatel, et mind sundtuuakse kohtusse, millega mind hirmutatakse ja luuakse kohtust kui vägivaldset organisatsiooni, ja see läheb kõik vastuollu minu südametunnistuse ja Kõiksuse reeglitega.

Juba ainuüksi fakt, et siin kohtuistungil osalejad ei julge kaamerasse oma tervet nägu näidata, jätab mulle mulje, et siin viikase läbi pettust, sest aus ja südametunnistusega inimene ei karda mulle silma vaadata ja olla nähtav. Selline varjamine tekitab paratamatult mulje, et selles  protsess on  midagi ebaausat, häbiväärset, mida tahetakse varjata.

Kui seda protsessi kajastab endine prostituut ja vaimse psüühika häirega isik Katrin Lust oma armukese Margus Linnamäe meelelahutus kanalite kaudu; kui protsessi osalised ei julge oma nägu näidata; ning kui mind kogu menetluse vältel ähvardatakse füüsilise sundtoomisega ja sisendatakse mulle, et minu suhtes Eesti Vabariigi põhiseadus ei kehti, siis millise muu järelduse saan ma teha, kui et Eestis puudub õiglane õigusemõistmine? Minu hinnangul toimub siin “kohtu-, meedia- ja vaimne vägistamine” – nii kaua, kuni ohver murdub või “laibana maha langeb”. Tuletan siinkohal meelde traagilist näidet elust enesest:  Jan ja Kristi  Loigo menetleti Eesti riigis sõna otseses mõttes surnuks. Kaks inimest kaotasid elu pärast aastaid kestnud vaimset ja juriidilist ahistamist ja vägivalda. Jan Loigo oli selles loos kaaskannataja, kellel olid perekond, lapsed ja lähedased, ent süsteemne surve viis katastroofilise tulemuseni. Kas te soovite ka mind tappa? Ka minul on perekond ja ka nemad kannatavad ja juba 9 a.

Kui kohus peaks tegema otsuse, mis sisuliselt kinnitab, et minu suhtes põhiseaduse kaitse ei kehti ja minu põhiõigused on tühised, siis jään ma lõpuks ikkagi Kõiksuse seaduse, s.t. universaalse õigluse, kaitse alla. Ma usun, et Kõiksus (kõrgem õiglus) mõistab lõpuks kohut kõige üle ning see otsus on inimlike otsustega võrreldes ülimuslik.

Minu hinnangul on selle menetluse käigus aset leidnud vähemalt kolm võimalikku kuritegu minu suhtes.
Kõigist ei ole ma veel saanud ametlikult teavitada, mul ei ole olnud piisavat õiguslikku tuge.
Esitan need asjaolud täna kohtule, et need oleks protokollitud ja neid saaks hinnata õiguse ja südametunnistuse järgi.

1. Kriminaalasja algatamine isiklike tutvuste kaudu – KarS § 291 (õigusemõistmise takistamine):
Neli kohtunikku – Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson – on minu hinnangul kasutanud oma ametikohta ja isiklikke tutvusi, et algatada seda kriminaalasja isiklike tutvuste kaudu ja ilma objektiivse kuriteokooseisuta, ilma süüteota? – see on õigusemõistmise seisukohalt lubamatu ja erapoolik sekkumine.

Prokurör Paul Pikma on nende varasem kolleeg ja töötanud samas majas. Tol ajal peaprokurör Andres Parmas ja Liina Naaber-Kivisoo liiguva samades selstkondades ehk on sõbrad ja loomulikult sõber aitab, nii see kurietegvus käib kohtunikud, prokuratuur, politsei, meedia ja vabamüürlased. Kohtu ja prokuratuuri korruptsioon on nii suur et siin tulekss rakendada võimude lahususe prinstiipi, tegelikult tuleb need lihtsalt kinni panna, kuna need asutused ei teeni Eesti rahvast.

2. Valeandmete esitamine ekspertiisis – KarS § 320 lg 1

Kaks ekspertiisi koostanud spetsialisti esitasid valeandmeid, üks neist ei kohtunudki minuga, teine kirjeldas subjektiivselt ja moonutades olukorda, ignoreerides riiklikus andmebaasides dokumenteeritud fakte 

 See on teadlik valeandmete esitus, mis moonutab kohtumenetlust ja rikub KarS § 320 lg 1 – ekspertiisis valeandmete esitamine.

See on tõendite võltsimisega samaväärne tegevus, mille eest KarS § 320 lg 1 näeb ette karistuse.

3. Psüühilise bipolaarse häirega Katrin Lust ja tema alluvad (Kuuuurija, Elu24) on minu hinnangul korduvalt ja sihilikult rünnanud minu isiku, tunginud minu tahte vastaselt eraelu ja õigusi rikkunud, teenides selle pealt rahalist kasu ning kujutades mind süüdimõistetuna enne kohtulahendit või mõne muu kurjategijana

ELU 24 on meelelahutus portaal, Meelelahutus ei ole ajakirjandus ja inimeste eraelumüük on keelatud vastavalt GDPR andmeiakitseseadusele ja ka vastavalt põhiseadusele on igal ühel õigus eraelule.

See tegevus kujutab endast teadlikku ja minu tahate vastaselt tungimist minu eraellu ilma nõusolekuta ja eesmärgiga mind alandada, kahjustada ja avalikult süüdi mõista.

Avaldati:

• minu sotsiaalmanajdusliku olukorda, eraelu, süüdimõistetud
• kasutati minu sotsiaalmeedia pilte ilma loata ärilisel eesmärgil;
• artiklid pandi paywall’i taha – ehk iga klikk ja vaade andis raha;
• pealkirjad olid skandaalsed ja esitlesid mind juba süüdi olevana, näiteks:
  • „Skandaalne tagasitulek – kus meil on A.Urm…“
  • „Kohtunikke laimanud ärinaisel tuleb nüüd aru anda“

See tähendab, et tegu on järgmiste rikkumistega:

1. KarS § 157¹ – Eriliiki isikuandmete ebaseaduslik avaldamine:
   Terviseandmed, majanduslik seis ja eraelu ilma minu loata.
2. KarS § 157³ – Ahistav jälitamine:
   Korduv, alandav ja sihilik tegevus, mis tekitas vaimset kahju ja ebaturvalisust.
3. KarS § 209 – KELMUS Avalikkuse eksitamine kasu saamise eesmärgil:
   Avaldati kallutatud ja eksitav info rahalise tulu eesmärgil.
4. KarS § 310 – Süütuse presumptsiooni rikkumine:
   Esitati mind rahva ees juba süüdlasena, kuigi kohtuprotsess ei olnud isegi alanud.

(Kui Sind esitatakse enne kohtulahendit avalikkuses nagu oleksid juba süüdi, on see kriminaalkorras karistatav (KarS § 310).

See ei olnud ajakirjandus, vaid sihilik mainekujundus ja äriprojekt – eesmärgiga teenida kasumit minu kannatuste pealt.

Mulle jääb mulje, et see toimub koostöös prokuratuuri ja/või kohtunikega – sest kuidas on üldse võimalik inimest avalikult süüdi mõista enne kohtuotsust ja kriminaalkoosseisu olemasoluta?

See ongi SLAPP-protsessi olemus – avalik survestamine meedia kaudu, et vaigistada ohver ja välistada kaitse. See on põhiõiguste rikkumine, ja see on kestnud juba üheksa aastat.

Eestis ei kehti minu suhtes ei Põhiseadus ega GDPR – ja see on selle kohtuasja tegelik sisu.

Et kohus ei ole minu taotlustele reageerinud ega õigusrikkumisi peatanud, tähendab see, et kohtuvõim on jätnud mind kaitseta. Ja see on omakorda uus rikkumine – põhiseadusvastane tegevusetus, mis ei ole lubatav õigusriigis.

Kohus ei tohi ignoreerida asjaolu, et süüdistatav on ohver. Kui kohus jätab teadlikult reageerimata kestvatele rikkumistele, osaleb ta ise õigusvastases protsessis. Ja see on ohtlik pretsedent.

Kohtul on kohustus lõpetada minu suhtes toimepandavad õigusrikkumised – see kehtib ka siis, kui õigusrikkujaks on meedia või ajakirjanik.

Eraelumüük on keelatud ja meelelahutus ei ole ajakirjanuds või avalik huvi ei ole ärihuvi.

 3. KarS § 209 – Avalikkuse eksitamine kasu saamise eesmärgil

Mind on esitatud meedias viisil, mis on loonud ebatõese kuvandi, nagu oleksin juba süüdi mõistetud – enne kohtuotsust. Selline mulje on sihilikult loodud vaadatavuse ja ärilise kasu suurendamiseks, mis tähendab avalikkuse eksitamist varalise kasu eesmärgil.

Aga Eestis ei loe seadus, loeb tutvus. Kui kohtunik valetab, ekspert võltsib andmeid või ajakirjanik müüb su eraelu klikikate all maha – mitte midagi ei juhtu, kui neil on omad inimesed prokuratuuris või kohtus. Kui aga sina, tavainimene, ütled midagi vastu, siis tõmmatakse su vastu kriminaalasi käima. See pole õigusemõistmine – see on süsteemne vägistamine, mida juhivad lipsudega näod, kes peidavad oma isiklikud huvid paragrahvide taha.

See, et prokuratuur keeldub neid kuritegusid uurimast ja lõpetab asjad (ehk ka tema takistab õigusemõistmist), ei tähenda, et neid pole toime pandud.See võib aga hoopis rikkuda seadust.

Eestis on tekkinud olukord, kus kriminaalasju alustatakse ainult siis, kui isikul on tutvusi või poliitiline mõju.

See tähendab, et kuritegude karistamatus sõltub isiklikest suhetest, mitte seadusest.

Kahjuks jääb mulle kogu selle protsessi põhjal mulje, et Eestis kehtivad seadused valikuliselt – ainult nendele, kellele need parasjagu sobivad, ja mitte kõigile võrdselt.

KOHTUPROSTITUTSIOON „See ei ole rünnak isiku vastu, vaid minu tunnetus ja metafoorne väljendus sellest, kuidas kogu protsess minu kui kodaniku jaoks on tundunud. Sõnavabadus hõlmab ka liialdatud, iroonilisi ja satiirilisi väljendusi – vt PS § 45 ja EIÕK art 10.“

• EIK on näiteks veel leidnud, et ka presidendi kohta võib avaldada kriitikat kasutades vulgaarseid väljendeid, kuna kriitika väljendamine lugupidamatu satiiri vahendusel on kooskõlas sõnavabaduse põhimõttega (vt Eon v. Prantsusmaa, nr 26118/10, 14.03.2013). EIK praktika kohaselt ei ole  väljendusvabaduse põhimõttega vastuolus ka maali avalikustamine, kus peal kujutatakse avaliku elu tegelasi alasti ja seksuaalsetes poosides (isikute kehad olid küll maalitud, aga näod olid suurendatud fotod, mis pärinesid ajalehest) (vt Vereinigung Bildender Künstler v. Austria, nr 68354/01, 25.01.2007).
• PS §-s 45 väljenduv sõna- ehk väljendusvabadus on demokraatliku ühiskonna üks alusväärtusi. Selle kaitse on ette nähtud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-s 10, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art-s 19 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-s 11.
• Mõistet “satiir” on tõlgendanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) oma mitmetes lahendites. EIK lahenditest saab järeldada, et satiiri kaitse on oluline demokraatliku ühiskonna toimimiseks. Mitmetes lahendites (nt Vereinigung Bildender Künstler v. Austria, nr 68354/01, § 33, 25.01.2007; Alves da Silva v. Portugal, nr 41665/07, § 27, 20.10.2009; Tuşalp v. Türgi, nr 32131/08 ja nr 41617/08, § 48, 21.02.2012; Eon v. Prantsusmaa, nr 26118/10, § 60, 14.03.2013) on EIK järjekindlalt rõhutanud, et sõnavabadus hõlmab ka väljendusi, mis võivad olla solvavad, šokeerivad või häirivad, kui need on osa avalikust arutelust ja kriitikast.

Kui sa  ei saa oma kaitset teostada muul viisil kui selgitada olukorda siis see viitab otseselt Põhiseaduse § 54 ja KarS § 28 mõttes vastupanuõigusele ja hädakaitsele, mida Eesti õigus tunneb kui:

Tõrjepõhiõigus – õigus end ise kaitsta, kui riik, kohus, advokaat või süsteem ei taga kaitset.

See, mida ma praegu teen, on minu põhiseaduslik tõrjepõhiõigus – õigus end kaitsta, kui riik kohus või advokaat seda ei tee. mind ei kaitse. See ei ole solvamine, vaid enesekaitse.

See on minu PS § 54 ja KarS § 28 alusel tõrjepõhiõigus – ma ei saa vaikida, kui mind ei kaitsta.“

Märkus: Annika Urm kõne oli pikem aga kohtunik Marju Persidskaja katkestas ta. Teda kuulasid 5 kohtunikku, kes pole ise kaitsnud Annika Urmi põhiõigusi.

Kohtuprotsessist jäi mulje, et Kohtunik Marju Persidskaja rikkus kõiki õigusi, menetluse norme, mida üldse andis rikkuda

Jääb mulje, et Eestis on kohtupidamine ja inimese õigused tagatud ainult näiliselt.

Eestis peab kohtumenetlus vastama Põhiseaduse § 15 ja § 24 nõuetele, mis tagavad igaühele õiguse pöörduda kohtusse ja õiglase kohtuliku arutamise. Kui menetlus toimub üksnes näiliselt, ilma sisulise võimaluseta oma õigusi kaitsta, on see õiguse simuleerimine, mitte õigusemõistmine.

Selline olukord rikub ka Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklit 6, mille kohaselt peab õigusemõistmine olema õiglane, avalik ja sõltumatu. Euroopa Inimõiguste Kohus on toonitanud, et:

• õiglane kohtumenetlus peab toimuma reaalselt, mitte ainult vormiliselt;
• riik peab efektiivselt tagama kodanike õiguste kaitse, mitte ainult seda lubama (vt nt kohtuasi Airey vs. Ireland, 1979).

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast:

• Artico vs. Italy (1980): õigust ei saa pidada “tagatuks”, kui seda ei saa praktiliselt kasutada.
• Airey vs. Ireland (1979): õiguse olemasolu peab olema tõhus, mitte ainult teoreetiline või illusoorne.
• Bellet vs. France (1995): kohtupidamine, mis on vaid vormiline, rikub EIÕK artiklit 6.
  De Cubber vs. Belgium (1984): menetluse sõltumatus ja erapooletus peab olema objektiivselt tuvastatav.
• Castells vs. Spain (1992): kriitikat võimuesindajate vastu kaitseb artikkel 10 isegi siis, kui see on terav või häiriv.

Loe rohkem nendest allikatest:

https://newschannel.news/kohtunik-liina-naaber-kivisoo-valetas-vande-all-ja-kaivitas-slapp-protsessi-ohvri-vaigistamiseks

https://newschannel.news/kuidas-kohtunik-marju-persidskaja-ja-katrin-lust-viivad-labi-kohtu-prostitusiooni

https://newschannel.news/korruptsioon-pole-eestis-kuritegu-see-on-kohtunike-ja-ametnike-elustiil

https://newschannel.news/kuidas-prokuror-toomas-tomberg-karmen-turk-maarja-pild-margus-linnamae-kaie-almere-vaigistavad-ohvreid-slapp-kaebustega-eesti-kohtususteemis

Selle artikli ilmumise hetkest, on need kohtunike ja teiste kaasosaliste nimed edastatud Kõiksuse algallikasse ja Kõiksus tegutseb. Nendel nimetatud inimolenditel on kaks valikut: 1. Lõpetada koheselt hingeliste üle kohtupidamine, õigusvastane ahistamine ja loobuda kohtuniku ametist – nende hing võib liikuda uuele maale 2. Kui jätkavad hingeliste üle kohtupidamist ja õigusvastast ahistamist, tabab neid Kõiksuse otsus, mis on tuhande kordne hingelistele tehtud hingepiinade, ebaõigluse, kannatuste ja alanduste kogum.

Alati on kaks valikut inimestel: Nõustuda või mitte nõustuda. Mõlemal juhul on tagajärjed.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses.

Loe lisaks: