Sarnaselt Esimesele maailmasõjale teravdab olukorda suhteliselt nähtamatu jõud – Kabal(Süvariik) – hoolimata asjaolust, et lääne üldsus on üha enam konfliktides osalemise vastu. Uue Maailma Lähtestajad tahavad inimesi sõtta saata, tahavad nad seda või mitte. Iga otsus, mille Kabal on seni teinud, muudab rahumeelse lahenduse võimatuks. Millised on need märgid, mis muudavad sõja vältimatuks?
Kas Kolmas maailmasõda on tõpoolest vältimatu – siin on põhjus, miks seda on keeruline vältida
Kui teil on tunne, et globalistid(loe Kabal) pingutavad tänapäeval tõsiselt III maailmasõja poole, pole te üksi. Viimastel kuudel on olnud mitmeid juhtumeid, kus Euroopa ja USA ametnikud on vihjanud uue sõjalise eelnõu võimalusele, EL on rääkinud avalikult saabastest Ukrainas, NATO ametnikud on ühemõtteliselt teatanud, et nad EI LEPI kaotusega Ukrainas venelastele ja Kreml on taas hoiatanud, et tuumarelvad on laual, kui lääne väed sõtta astuvad. USA valitsus on hiljuti kinnitanud, et Ukraina ühineb NATOga, mis on Venemaa jaoks punane joon liivas.
Siis on veel Iisrael ja Gaza. Hoiatasin kuude eest oma artiklis „See on lõks! Tagajärgede laine Lähis-Ida “viimase sõja” vastu, et Gaza sõda laieneks mitme rinde konfliktiks, mis tõenäoliselt hõlmaks ka Iraani. Samuti hoiatasin, et Iisraelile tuleks kasuks, kui Iraan sõtta astuks, sest see sunniks USAd sellega otseselt sekkuma. Kindlasti on Iraan juba Liibanoni kaudu Iisraeli vastu rünnanud, kuid Iisraeli rünnak Iraani “saatkonnale” või diplomaatilisele jaamale Süürias tagab põhimõtteliselt selle, et Iraan võtab nüüd otse kohustuse rünnata Iisraeli sihtmärke.
Teisisõnu, sarnaselt Esimesele maailmasõjale, teravdab olukorda poliitiline eliit(Kabal-Süvariik), hoolimata asjaolust, et lääne üldsus on üha enam konfliktis osalemise vastu. Globalistid tahavad meid sõtta saata, tahame see meile või mitte. Iga otsus, mille nad on seni teinud, muudab rahumeelse lahenduse võimatuks.
Üks päästev arm, mis on võib-olla uus kogu geopoliitika ajaloos, on see, et avalikkus on palju ärksam ja teadlik tõsiasjast, et nende “kohus” ei ole ilmtingimata pimesi võitlema minna, kui valitsus kutsub neid üles. Sotsiaalmeedia on samuti andnud inimestele võimaluse oma sõja pärast muret laialdaselt väljendada, samas kui varem tundsid vastulause esitajad end eraldatuna.
Ilmselgelt põhineb osa sellest puhtalt hirmul – suur osa Z-põlvkonnast (nimetatakse nutiseadme põlvkonnast, kes sündinud alates 90 ndatest alates) ei ole sõtta minekuks vaimselt või füüsiliselt varustatud, mistõttu lükatakse enam kui 70% potentsiaalsetest sõjaväelastest täna tagasi enne, kui nad üldse alglaagrisse jõuavad(viimaste andmete järgi pole armee kõlbulikud 60% noormeestest). Need on paljud samad noored, kes postitavad oma sotsiaalmeedia profiilidele Ukraina lippe ja hüppavad pea ees Venemaa-vastasele retoorikale, kuid nüüd, kui nad seisavad silmitsi võimalusega, et nad peavad end Ukraina heaks ohverdama, on nad vihased ja hirmunud.
Siiski on ka suur kontingent võimekaid (ja enamasti konservatiivseid) tausta ja võitlusvõimega mehi, kes ei taha endiselt Ukrainaga midagi pistmist teha. Põhjus on lihtne: nad usuvad, et lääne vasakäärmuslikud valitsused ja globalistid tahavad neid kasutada kahurilihana, et neist lahti saada. Kui need on sõjas ära kasutatud, pole enam kedagi, kes kodus vasakpoolset võimuhaaramist peale suruks.
Enamiku jaoks meist Ameerikas pole Ukraina tähtsus ja me tüdineme Lähis-Ida sõdadest. Kas vasak- või parempoolne, meil pole huvi nende eest võidelda. Kuid sellel pole erilist tähtsust, vähemalt ülemaailmse sõja ärahoidmise seisukohalt.
Euroopa hirmuõhutamine
Sõda Venemaaga sõltub rohkem Euroopa kui USA sekkumisest. Kuigi USA on olnud Ukrainale seni suurim relvastuse tarnija, on minu arvates lõppeesmärk integreerida Euroopa väed Ukraina rindele, mis oleks automaatne ülemaailmse sõja väljakuulutamine.
Euroopast pärit vägede mobiliseerimise aluseks on “doominoteooria” propaganda. Oleme seda siin Ameerikas kuulnud, kuid mitte kaugeltki samal tasemel kui ELi elanikkond. Valitsused kinnitavad, et Venemaa eesmärk on vabastada Ukrainast kui teest ülejäänud Euroopasse tungida. See on sama väide, mida kasutatakse USA Vietnami sõja põhjenduseks: “Kui me laseme ühel riigil vaenlase kätte langeda, langevad ka kõik ümbritsevad riigid.”
Nii Ukraina kui ka NATO juhtkond viitab sellele, et sõda peab Ukrainas jätkuma, et seda ohjeldada. Diplomaatia üle ei ole tõsiselt arutatud, mis on sellega seotud panuseid arvestades täiesti veider. Rahuettepanek oleks tulnud esitada kohe, kui sõda algas, ja oleks tulnud teha jätkuvaid jõupingutusi kokkuleppe saavutamiseks. Selle asemel on isegi piiratud rahuläbirääkimised nurjatud enne nende tegelikku algust.
Sõjaväe eelnõu Euroopas õnnestub palju tõenäolisemalt, arvestades elanikkonna sotsialistlikku olemust ja asjaolu, et vaid väike protsent tsiviilisikutest on relvastatud enda kaitsmiseks. Isegi avaliku protestiliikumise korral ei kahtle ma, kas EL-i valitsused suudavad kindlustada piisavalt suured jõud Ukrainasse saatmiseks ja sõja eskaleerimiseks.
Tõendite kohaselt on selge, et mõned NATO väed on juba Ukrainasse paigutatud ja on seal juba mõnda aega viibinud. Nagu ma varasemates artiklites märkisin, olid Ukraina esimese vasturünnaku ajal kasutatud strateegiad liiga arenenud, et Ukraina väed ja juhtkond saaksid ilma abita hakkama. Eelkõige soomusvastased taktikad olid väga tuttavad; teostuselt sarnane USA ja Briti erivägede taktikale. Pole üllatav, et niipea, kui välismaiste palgasõdurite värbamise määr langes, Ukraina hoog rauges.
Venelased on sellest olukorrast tõenäoliselt hästi teadlikud, kuid seni, kuni saab palgasõdurite varjus saata väiksemaid sõdurirühmi, ei saa nad selle vastu palju teha. Suuremat muret tekitab just NATO pataljonide avatud paigutamine.
Doomino narratiivil pole alust. Venemaa pole konflikti algusest peale kordagi teatanud, et nad kavatsevad EL-i tungida. Tegelikult on Putin juba ammu väitnud, et Ukraina sõda seisneb Donbassi piirkonna separatistide kaitsmises Ukraina kättemaksu eest ja NATO relvastuse jätkuvas eskaleerumises.
Kui jätta kõrvale minu kahtlused Putini seoste kohta globalistidega, siis kui vaadata sõda elementaarse tasuvusanalüüsi alusel, siis pole Venemaal Euroopa ähvardamisega tegelikult midagi võita.
Siis on probleem logistikaga. Kui Venemaal on väidetavalt Ukrainas raskusi, siis kuidas saaks neil olla vahendeid, et võidelda laiendatud rindel Euroopa ja USA ühendatud sõjalise jõu vastu? Ainus lõpptulemus oleks tuumasõda, mille mõlemad pooled kaotaksid. Aga kui te vaatate olukorda objektiivselt, siis on grupp inimesi, kellel on palju võita…
Rünnakud Venemaa sisemuse vastu kiirenevad
Väiksemad rünnakud Venemaa varustuse ja tsiviilisikute vastu on viimase kuu jooksul eskaleerunud. Moskva terrorirünnak (milles USA luure süüdistab ISISt) lõppes vähemalt 130 inimese surmaga ja droonirünnakud ohustavad naftabaasid koos muude ressurssidega. Sõja suures plaanis on need rünnakud tähtsusetud, kuid kahtlemata viivad need Ukraina linnade ulatusliku pommitamiseni ja Ukraina infrastruktuuri edasise töövõimetuseni. Elekter, vesi ja muud kommunaalteenused hävivad ning tekib ressursikriis.
Võrreldes USA sissetungiga Iraaki, on Venemaa suutnud Ukrainas tsiviilohvreid väga madalal hoida. Kuid iga uus rünnak Venemaa pinnal õhutab suuremat Venemaa kättemaksu. Ja võib-olla ongi see eesmärk – panna venelased kraatrima suuremat Ukraina asustuskeskust, andes sellega NATO-le ettekäände saata piirkonda vägesid.
Iraan ja nafta hädavajalik
Lähis-Idas on rahvusvahelise osaluse peamine tõukejõud nafta. Me kõik teame seda. Kuid juurdepääs naftale ei ole Gaza sõja lõppeesmärk, vaid mehhanism USA kaasamiseks.
Kordan siinkohal, et mind ei huvita, kumb pool võitlust alustas või kui kaugele konflikt väidetavalt ajaloos ulatub. See on ebaoluline. Mida ma tean, on see, et Hamas alustas seda konkreetset sõda, tappes tsiviilelanikke Iisraelis, ja te ei tohiks sõda alustada, kui te pole nõus tagajärgedega leppima. Sellegipoolest leian, et on kahtlane, et Iisraeli kaitsemeetmed olid nii kasutud, et nad ei teadnud Hamasi sissetungist täielikult, kuni oli liiga hilja.
Igal juhul toob tulekahju kaasa muid suuremaid sõjalisi elemente. Iraan läheb nüüd võitlusse, sellest ei saa kuidagi mööda. See võib juhtuda esmalt majandussõja vormis ja Hormuzi väin on kõige tõenäolisem sihtmärk. 30% maailma naftaliikluse sulgemine oleks läänele katastroofiline. Seega on garanteeritud ka Ameerika sisenemine.
Inflatsioonitegur, USA valimised ja globalistide kasu
Joe Biden on viimased kolm aastat võidelnud naftahindadega manipuleerimisega, tuues turule strateegilisi reserve. Naftahindu kunstlikult madalal hoides hoiab ta energiahindu madalal ja energiahindu madalal hoides vähendab tarbijahinnaindeksi kasvu.
Ukraina rünnakud Venemaa naftabaasidele on aidanud viimasel kuul gaasi hindu kergitada just seetõttu, et lääneriigid ostavad Venemaa naftat ikka veel tagakanalite kaudu. Te ei saa lihtsalt ära lõigata üht maailma suurimat energiatarnijat, ilma et see mõjutaks tohutult hindu pumba juures. Ja need rünnakud näitavad, kui tundlik on naftaturg vähimagi tarneohu suhtes.
Iga suurem konflikt Lähis-Idas sulgeb tehingu ja gaasihinnad tõusevad plahvatuslikult. Inflatsioon ei ole lihtsalt Bideni presidendiks saamine (eeldusel, et presidendivalimised on endiselt olulised), see on vasakpoolsete ja globalistide surmanupp, KUI nad EI suuda suuremat majanduskatastroofi edasi lükata, kuni neil on patuoinas, või kuni nad saavad alustada ulatuslikku sõda.
See patuoinas on kas Trump ja konservatiivid või Venemaa ja BRICS (või mõlemad). Kui Trump vahetab Bideni välja 2025. aastal, on krahh kiire ja kindel ning selles süüdistatakse konservatiivseid liikumisi. Kui Biden jääb avariisse, on see aeglasem, kuid lööb endiselt tugevalt pärast seda, kui seda saab süüdistada laienevates sõdades.
Siis on stsenaarium, et globalistid kindlustavad sõja ENNE valimisi. Võib-olla kavatsusega hääletamist takistada või edasi lükata. Võib-olla eesmärgiga tekitada piisavalt kaost, et hääletust saaks võltsida, või jättes mulje, nagu oleks see võltsitud, vallandades rahvarahutused. Võib-olla kavatsusega kuulutada välja sõjaseisukord.
Ilmselgelt saavad sellest globalistid kasu; kas takistades konservatiividel võimu võtmast või segades konservatiive ülemaailmsesse õnnetusse, milles neid lõpuks süüdistatakse. Pidage meeles, et iga konservatiivset/sõltumatut opositsiooni globalistlikule institutsioonile saab nüüd süüdistada “Vene kokkumängus”.
Mis on selle väärtus? Noh, see on igivana vabadussõjalaste demoniseerimise strateegia – kui avalikkus näeb neid kui kaaskodanikke, kes võitlevad oma õiguste eest, siis võidakse neid kohelda kui kangelasi. Kuid kui nad on maalitud võõramaalasteks ja terroristideks, kes soovivad ühiskonda destabiliseerida, näeb avalikkus neid kaabakatena. See on lihtsalt järjekordne eelis, mis selgitab, miks globalistid näivad nii tahtvat luua maailmasõda.
Usun, et põhjus, miks Kabal III maailmasõja jaoks nii kõvasti survet avaldab, on osaliselt eelseisvate valimiste tõttu ja ka seetõttu, et nende covid agenda ebaõnnestus. Covidi sulgemine ja vaktsiinipassi süsteem olid nende suur mäng püsiva autoritaarse keskkonna loomisel, mis võimaldas purustada konservatiivseid rühmitusi, kes keeldusid allumast. Ja olenemata sellest, kuidas te seda viilutate, ei saanud nad seda, mida nad tahtsid. Maailmasõda on loomulik plaan B.
Oluline on mõista, et iga globalistide tekitatud kriis on mõeldud vabadusmeelsete hävitamiseks. Tõeline sihtmärk ei ole Venemaa ega Iraan; nad on perifeersed. Nende sündmuste eesmärk on luua türanniale soodne keskkond, need toimivad kattevarjuks kavandatud majanduse kokkuvarisemisele ja on kattevarjuks PÄRIS sõjale nende inimeste vastu, kes ikka veel vabadust kaitsevad.
Võib öelda, et III maailmasõda on juba alanud, vähemalt majanduslikus mõttes. Samuti kahtlen väga, et globalistide lõppmäng on ülemaailmne tuumavahetus; miks kulutada aastakümneid tohutu juhtimisvõrgu ehitamisele, et see kõik sekunditega aurustuda? Ma arvan, et kineetilise sõja oht kasvab hüppeliselt ja see mõjutab otseselt USA ja Euroopa kodanikke. See nõuab märkimisväärset vastupanuliikumist, et muuta rada, mida oleme sunnitud järgima, ja asjad lähevad palju hullemaks, enne kui nad paremaks lähevad.
Artikli autor: Brandon Smith
Mis on Eestlase ellujäämise ja sõtta mitte sattumise lahendus?
Ainus lahendus on Rahva Võim – ilma poliitikata ja parasiitideta. Ma olen seda rääkinud viimased 4 aastat aga aina vähem usub sellesse, nad pigem arvavad, et sõda lõppeb ja elu normaliseerub. Sõdadeta maailma pole olnud viimased 3000 aastat! Oma teadmistega tean öelda, et kui Eestimaa juhtimise võtab üle rahvas ja luuakse rahva kõrgema otsustusõigusega suveräänne Eesti, siis keegi väljast Eestimaad ei ründa. See on nii, usud või usu.
