Kriis või transformatiivne teekond

0 Shares
0
0

Tundub asjakohane kirjutada see artikkel enne täielikku päikesevarjutust 8. aprillil kell 15.00 keskaja järgi(nähtav USA-s…..)….

Selliseid sündmusi nagu põllumeeste protestid, liigsed surmajuhtumid või isegi teie enda terviseprobleemid on lihtne näha pideva ühest kriisist teise lonkamisena. Kuid kui naine hakkab sünnitama, ei pea keegi mõistusega seda hädaolukorraks. Me mõistame, et toimub nihe. See on oleku muutus , teisenemise aeg, kus üks faas on lõppenud ja teine algab. Just see olekumuutus tähistab transformatiivset teekonda.

Lill närtsib ja sureb. Seeme kukub maapinnale. Kevadel idanevad nad uue kasvuga. Hirmu vaatenurgast nimetame lille närbumist kriisiks. Kuid see vaade jätab toimuva ümberkujundamisprotsessi vahele. On selge, et see ei ole kriis. See on metamorfoos.

Kas sama võib öelda praeguste globaalsete sündmuste kohta?
Kus on suur pilt, mis aitab toimuvast aru saada?
Kuidas näeb maailm välja alternatiivina reaalsuse kriisivaatele, kui arvestada võimalusega, et me kogeme praegu seisundimuutust selles, mida tähendab olla mees või naine?

Alustuseks pole see esimene kord, kui olukord muutub. Yale’i ja Princetoni ülikoolide teadlase Julian Jaynesi sõnul oli meestel ja naistel maapealne elukogemus enne umbes 1500 aastat eKr väga erinev. Oma põhjapanevas töös The Origins of Consciousness in Breakdown of the Bicameral Mind Jaynes toob välja tõendid selle kohta, et enne umbes 1500 eKr ei olnud mehed ja naised teadvusel nagu praegu. Selle asemel olid nad otse ühenduses oma jumalatega (Kõiksusega – märkus Veiko Huuse poolt), kes rääkisid nendega läbi parema ajupoolkera.
Jaynesi sõnul andsid jumalad elule tähenduse ja eesmärgi ning ütlesid meile, mida teha.
Heaks eluks vajasime vaid nende käskude järgi tegutsemist. Kuna meil puudus enesetunne, ei saanud me midagi muud teha.

Kultuurid üle maailma toetavad Jaynesi hüpoteesi. Nad räägivad süütuse ajast, kuldajast enne jumalatest eraldumist ja pimedusse langemisest. Jaynes ise juhib tähelepanu sellele, et alles pärast seda jumalatevahetamist laskusid mehed ja naised esimest korda palvetamiseks põlvili.
Mis vajadus oli palve järele enne 1500 aastat eKr, kui teie jumal rääkis teiega otse?
Jaynes väidab, et alles pärast 1500 aastat eKr ilmusid peamised religiooniteemad, kuna mehed ja naised püüavad oma lahusolekut mõista.

Nii et kui mehed ja naised kogesid riigimuutust umbes 1500 eKr ja see muutus oli universaalne, kas me võiksime taas kogeda kollektiivset riigimuutust?
Röövik muudab olekut, kui ta siseneb krüsali. See muudab olekut uuesti, kui väljub liblikana krüsaalist. Kas 3500 aastat pärast meie esialgset olekumuutust muutub see kõik uuesti?

Koos oleku muutumisega on teiseneva teekonna teine märk lahustumise periood. Krüsalis lahustub röövik. Sellest vaatenurgast on meeste ja naiste laskumine eraldatuse ja probleemide maailma, mida kirjeldavad kogu maailma kultuurid, muutuva protsessi lahutamatuks sammuks.
Kas viimased 3500 aastat, mida me nimetame inimkonna ajalooks, on selle laskumise kogemus?
Kas seda peavad budistid silmas samsara all – maailm kui illusioon ja kannatus?

Mis siis, kui see illusioon nüüd lahustub?

Kas see on põhjus, miks liigsete surmade ja toidupuuduse põhjused hakkavad ilmavalgust nägema?

Rohkem näiteid selle illusiooni lõppemise kohta võivad hõlmata järgmist:

  • Kasvav huvi viroloogia ajaloo kui hea elu vahendi vastu;
  • Haridusprogrammid, nagu The Suvereign’s Way , mis tõstavad esile õigussüsteemi väljamõeldud olemust, mille puhul seaduste ja kujude seadusandlus on pigem vabatahtlik kui siduv;
  • Kasvav hulk mehi ja naisi ravivad end praktiliselt igast haigusest ilma kulutusteta ja meditsiinisüsteemist sõltumata. (Näiteid vaadake programmi Troubles Away 2. etapist .)

Muutuvat teekonda saab illustreerida diagrammil:

Teekond algab eelmise oleku lahustamisest. Lill närbub ja seeme kukub maapinnale. Röövik siseneb krüsali. Toimub eraldumine jumalatest ja laskumine illusioonidesse. 1971 aastal kirjutas tunnustatud Briti romaanikirjanik Doris Lessing psühholoogilise põneviku nimega Briefing for a Descent to Hell. Romaani tuum seisneb selles, et puudub briifing. Põrgus olles on kõik kaos, millest väljapääsu pole. Muutuva teekonna ülesehitust hinnates näeme nüüd, et Lessing eksis.
Vaatamata näilisele kaosele on transformatsiooniprotsessis järjekord. Laskumise segadus on ainult astmelise struktuuri esimene faas.

Illusioon lõpeb siis, kui pimedus ei suuda ennast enam ülal pidada. Päikesevalgus segab seemne külmal maapinnal. Liblikas tunneb soovi kookonist lahkuda. Beebi on sukeldunud seni ainsa maailma kokkutõmbumistesse, mida ta kunagi tundnud on.

Transformatsiooniprotsessi struktuuri eeliseks on see, et see võimaldab meil näha, mis jääb peidus näiliselt juhuslike sündmuste muidu õudusunenäos.

Transformatiivse teekonna viimane etapp hõlmab teist seisundimuutust, mis toob kaasa kõrgema olemise taseme kogemuse kui transformatsiooniprotsessi alguses.

Laps lahkub emakast välismaailma avarustesse. Seeme tärkab ja kasvab taimeks. Liblikas tõuseb lendu.

Pakun, et paljud juba kogevad seda teist olekumuutust kui taasühendumist kõige olemasoleva loova Allikaga – Kõiksusega, ilma matrixi vahele segamiseta.

Me heidame maha lahusoleku illusiooni, mis iseloomustas meie laskumist sõdadesse, vaeva ja kannatusi alates aastast 1500 eKr. Vastupidiselt hirmupõhistele laskumisreeglitele näib meie teekonna kolmandat faasi iseloomustavat armastus. Seda uut seisundit on erinevalt kutsutud ühtsusteadvuseks ja uude eluprogrammi üleminekuks( mõned nimetavad seda 5. dimensiooniks). See on maailm, kus lahusoleku reeglid enam ei kehti.

Mille poolest erineb see ühtsus ehk 5. mõõtme olek varasemast?
Kui Jaynesil ja kogu maailma kultuuride tunnistustel on õigus, olime 3500 aastat tagasi lahutamatud jumalatest, kes andsid korraks elule tähenduse ja eesmärgi. Kuid me ei olnud teadvusel. Olime nagu lapsed, kes ikka veel ei teadnud, et oleme maailmas lahus.
Muutuva teekonna kolmas faas ei ole tagasipöördumine selle süütuse juurde. Selle asemel, mulle tundub, hakkame harjutama olema teadlikud universumi kaasloojad tingimusteta armastuse sagedusel.
Teisisõnu soovitan hinnata transformatsiooniteekonna struktuuri ja sellega kaasnevat olekumuutust, mis võib anda olulise konteksti praegu toimuvate muutuste mõtestamiseks.

Milline on teie kogemus?

Artikli allikas tundmatult autorilt: https://www.zerohedge.com/

Kuula lisaks:

0 Shares
You May Also Like

Looduslaps linnas

Ühel hetkel aga tekkis 13-aastasel perepojal Arturil küsimus selle kohta, et kas nad ikka on õnnelikud, nagu vanaisa pidevalt väitnud oli. „Kui soovid teada, mine linna,“ oli vanaisa talle kerge muigega vastanud. Seepeale Artur asuski rännakule suure linna poole, süda täis avastamisindu.

Avalik teave üldhariduskooliga seotud inimestele

Oleme nüüdseks jõudnud olukorda, kus juba koolilapsi peetakse ohtlikuks nii neile endile, eakaaslastele kui ka neile, kes nimetavad end „täiskasvanuteks“. Märkimisväärne on siinkohal fakt, et laste ohtlikkuse nn riskifaktor rajaneb üksnes eeldusel, et nad võivad olla ohtlikud ning lähtuvalt sellest rakendatakse nende peal erinevaid „ohtlikkust ennetavaid“ meetmeid, olgu selleks siis lõputu testimine või hingamisvabaduse piiramine. Muidugi pole ükski ennetav meede saanud teaduslikku heakskiitu, vaid pigem vastupidi – häid teadusuuringuid nende usaldusväärsuse kohta napib, mis ütleb selgelt: need meetmed EI OLE põhjendatud.
Must Propaganda

Meedia – Kas tõesti inimelude hävitamise relv? Kes koolitab Meediasõdureid? Kuidas muuta meediaruum inimsõbralikuks?

Meedia omab suurt jõudu inimkonna mõjutamisel, peetakse kõige võimsamaks relvaks Maal. See artikkel ilmus esmakordselt 01.10.2022. Avaldan selle uuesti ja oluliselt täiendatud, sest maailmas toimub suur lähtestamine, inimene peab teadma, millega ja kuidas teda mõjutatakse.