SLAPP ehk Strategic Lawsuit Against Public Participation – eesti keeles strateegiline hagi avaliku arvamuse vastu ehk vaigistushagi – ei ole pelgalt juriidiline vaidlus. See on süsteemne nähtus, kus õigussüsteemi ei kasutata mitte õigusemõistmiseks, vaid kriitikute, ajakirjanike ja vaba sõna aktivistide hirmutamiseks, rahaliseks kurnamiseks ja lõpuks vaikima sundimiseks. Eestit on raputanud juhtum, kus kohtunikud Marju Persidskaja, Harju Maakohtu juht Liina Naaber-Kivisoo, kohtunik Vallo Kariler, kohtunik Tarmo Tina, kohtunik Olev Mihkelson, prokurör Paul Pikma ja RÕA advokaat Maarika Suurpere (Sirje Must Advokaadibüroost) tahavad vaikima sundida rahvusvahelise ajakirjaniku Annika Urmi. Loe edasi…
Euroopas on dokumenteeritud juba üle 1300 SLAPP-juhtumi ning see arv kasvab stabiilselt iga aastaga. Kuigi avalikkuses seostatakse vaigistushagisid enamasti ülisuurte tsiviilnõuetega, on viimasel ajal hakanud kanda kinnitama palju ohtlikum trend: kriminaalne SLAPP, kus kriitika pööratakse riigi abiga “kuriteoks”.
Euroopa Liidu SLAPP-direktiiv: Kas lahendus või paber-tiiger?
Eesti Riigikogu õiguskomisjoni menetluse andmetel võeti Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seadus (vaigistushagi eest kaitsmise direktiivi ülevõtmine) vastu 20. juunil 2026. Kas see direktiiv taltsutab võimujanuseid ja korruptsioonikahtlusega kohtunikke?
2024 aastal jõustus Euroopa Liidu vaigistushagide vastane direktiiv (Directive (EU) 2024/1069), mille liikmesriigid (sealhulgas Eesti Riigikogu) pidid siseriiklikku õigusesse üle võtma hiljemalt 2026. aasta keskpaigaks. Direktiivi peamised relvad on:
- Varajane lõpetamine: Ilmselgelt põhjendamatute ja pahatahtlike hagide kiire tuvastamine ja menetluse lõpetamine.
- Finantsilised sanktsioonid: Kuritarvituslike hagide esitajate karistamine ja ohvritele kahjude hüvitamine.
Suur probleem: Direktiiv keskendub valdavalt tsiviil- ja kaubandusasjadele. See jätab aga ukse pärani kriminaalmenetlustele, mida hagejad või võimuesindajad saavad kuritarvitada kriitiliste häälte summutamiseks. Eestis on selle ilmekaks näiteks Karistusseadustiku § 305 (kohtuniku solvamine), mida saab kergesti kasutada terava kriitika kriminaliseerimiseks ja süsteemi enesekaitseks.
Mustrid meil ja mujal: Kui kriitikast saab “kuritegu”
Rahvusvaheliselt tuntuim ja traagilisim näide on Malta uuriv ajakirjanik Daphne Caruana Galizia, kes seisis enne oma mõrva silmitsi kümnete pahatahtlike tsiviil- ja kriminaalhagidega. Poolas ja Ungaris kasutavad riiklikud struktuurid süsteemselt menetlusi vaba meedia summutamiseks.
Eestis on samuti näha murettekitavaid mustreid, kus formaalselt korrektsete menetlusotsuste taha peidetakse sisulist vaigistamist. Lisaks meediaväljaannete enesetsensuuri tekitanud pretsedentidele (nt Delfi AS v. Estonia) või ajakirjanike isikliku varaga riskimisele ringkonnakohtu lahendite tõttu, on Eesti jõudnud faasi, kus vaigistusvahendina kasutatakse kriminaalõigust.
Annika Urmi juhtum: Kriminaalse SLAPP-i tipp-punkt Eestis
Üheks markantsemaks näiteks on rahvusvahelise ajakirjaniku ja ettevõtja Annika Urmi juhtum. Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo koos kolleegidega Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson algatasid Annika Urmi suhtes kriminaalmenetluse Karistusseadustiku § 305 alusel (kohtuniku solvamine). Konflikt tipnes sellega, et ajakirjanik kuulutati riiklikult tagaotsitavaks.
Antud juhtumis viivad “niidid” sõprussuhetele ja endiste pikaaegsete kolleegide sidemetele nagu näiteks kohtunik Liina Naaber-Kivisoo ja prokuröd Paul Pikma töötasid aastaid Jõhvi Kohtumajas kolleegidena ja “vihjete” järgi on nad tänaseni väga head sõbrad. Samuti on “vihjed” et Liina Naaber-Kivisoo on väga heades suhetes endise peaprokuröri Andres Parmasega (Andres Parmasest sai kohtunik Liina Naaber-Kivisoo alluvuses) ja tänase peaprokuröri Astrid Asiga. Väidetavalt aitas Astrid Asi kaasa Liina Naaber-Kivisoo saamisel Harju Maakohtu Esimeheks, sest vabadel valimistel Liina Naaber-Kivisoo põrus – teda suur osa kolleege ei usaldanud. Lisaks on Annika Urmi kaitsev advokaat Maarika Suurpere heades suhetes prokurör Paul Pikmaga ja kohtuniku Marju Persidskajaga (kes väljastas vahistamise määruse Annika Urmi suhtes).
Tugevad märgid näitavad ringkaitset kohtusüsteemis ja sellise grupiviisiline tegevus tagajärjel on tugevad küüditamise tunnused.
Tühistamisest “süsteemseks küüditamiseks”: Kaasaegse vaigistamise uus tase
Kui seni on avalikkuses räägitud sellistest juhtumitest – olgu tegu Annika Urmi, Eneke Rootsi või teiste sarnaste kaasustega – eelkõige kui inimese sotsiaalsest “tühistamisest” (cancel culture), siis menetluslike meetmete karmistumine sunnib seda mõistet ümber hindama. Tühistamine viitab tavaliselt ühiskondlikule hukkamõistule ja isolatsioonile. Kuid olukorras, kus mängu pannakse kohtunike piiramatu võim ja riiklik sundaparaat, ei räägi me enam pelgalt mainekujunduslikust survest, vaid inimese füüsilisest, juriidilisest ja geograafilisest elimineerimisest tema koduriigist ja igapäevasest elukeskkonnast.
Kui riigipiire ületavaid ajakirjanikke ja ettevõtjaid hakatakse solvamissüüdistuste ettekäändel tagaotsitavaks kuulutama, neilt vabadust võtma või sunduslikult riigist eemale tõrjuma, omandab see protsess hoopis süngema varjundi. Oma olemuselt hakkab selline suunatud sunnimeetmete kasutamine meenutama ajaloolisi kuritegelikke praktikaid – süsteemset inimeste küüditamist ja sunnitööd, mida rakendati maailmasõdade ajal ja rakendatakse repressiivsetes režiimides ka tänapäeval. Kui varem laaditi teisitimõtlejad vagunitesse, siis täna tehakse seda “formaalselt korrektsete” kohtuotsuste, tagaotsimiskuulutuste ja kontode külmutamiste abil. Tulemus on aga sama: inimene kistakse vägivaldselt välja tema elust, perest ja ühiskonnast, muutes kohtusaali õigusemõistmise koha asemel repressiivseks väljasaatmise ja hävitamise vahendiks.
Seda kogu lugu uurides ja selle sees olles jääb tugev mulje, et eelpool nimetatud kohtunikud, prokurör ja RÕA advokaat tahavad Annika Urmi küüditada eksperimendi pärast:
See juhtum esindab klassikalist kriminaalse SLAPP-i mustrit, kus:
- Võimupositsiooni kasutamine: Kohtunikud, kes peaksid Euroopa õigustraditsiooni kohaselt taluma tavainimesest oluliselt rohkem kriitikat (kuna nad teostavad avalikku võimu), astuvad üles “kannatanutena”.
- Mõõdutundetud meetmed: Solvamissüüdistuse baasilt kasutatakse drastilisi meetmeid, nagu tagaotsitavaks kuulutamine ja psühholoogiline surve meedias.
- Näiline seaduslikkus: Väliselt on kõik juriidiliselt korrektne, kuid sisuliselt ehitatakse narratiivi, mis hävitab isiku maine ja võtab võimaluse sisuliseks kaitseks.
Võimalikud kaitsetaktikad SLAPP-i vastu
Kuidas saab ennast kaitsta isik või ajakirjanik, kes on sattunud süsteemse ja pahatahtliku rünnaku alla?
1. Rahvusvaheline ja avalik fookus (Publicity & International Crowdsourcing)
SLAPP elab pimeduses ja formaalsustes. Parim vastumürk on avalikustamine. Annika Urmi ja sarnaste juhtumite puhul on esmaseks kaitseks juhtunu laialdane kajastamine rahvusvahelistes kanalites ja meediavabaduse organisatsioonides (nt CASE – Coalition Against SLAPPs in Europe). Kui kohalik süsteem üritab kriitikut vaikselt “tühistada”, sunnib rahvusvaheline tähelepanu riigiorganeid oma samme hoolikamalt kaaluma.
2. Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkusele tuginedes menetluse vaidlustamine
Ehkki Eesti seadusandlus võib lubada ametniku või kohtuniku solvamise kriminaliseerimist, on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika siin vankumatu: avaliku võimu kandjad peavad taluma ka ebamugavat, teravat ja solvavat kriitikat. Kaitsetaktika peab igas menetluse etapis viitama sellele, et kohalik kriminaalmenetlus on vastuolus Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtetega ja inimõiguste konventsiooni artikliga 10 (sõnavabadus).
3. Ekspertiiside ja tõendite sõltumatu ülekontrollimine (Counter-Expertise)
Kriminaalses SLAPP-is kasutatakse sageli selektiivseid või kallutatud eksperthinnanguid (nt isiku tervisliku või psühholoogilise seisundi kohta), et luua näiline objektiivsus ja õigustada piiranguid. Kaitse peab sellises olukorras kaasama koheselt sõltumatud ja rahvusvahelised eksperdid, et lükata ümber menetlejate poolt “sobitatud” järeldused.
4. Vasturünnak ja riigi vastutuse nõudmine
Kui menetlus on ilmselgelt ebaproportsionaalne, tuleb kasutada taktikat, kus nõutakse riigilt kahjutasu pahatahtliku ja põhjendamatu tagakiusamise eest. See nihutab fookuse süüdistatavalt tagasi riigiaparaadi kuritarvitustele.
5. Poliitilise varjupaiga (asüüli) taotlemine teises riigis
Kui koduriigi õigussüsteem ja riiklikud struktuurid on täielikult politiseeritud või süsteemselt kallutatud ning isikut ähvardab reaalne vangistus või inimõiguste rikkumine pelgalt sõnavabaduse kasutamise eest, võib viimaseks ja kõige drastilisemaks kaitsemeetmeks kujuneda asüüli taotlemine demokraatlikus välisriigis.
- Rahvusvaheline kaitse tagakiusamise eest: Kui riigiasutused, prokuratuur ja kohtud kuritarvitavad kriminaalmenetlust vaigistamise eesmärgil (nt põhjendamatud tagaotsitavaks kuulutamised ja kriminaalsed SLAPP-menetlused), on isikul õigus taotleda rahvusvahelist kaitset Genfi konventsiooni alusel, viidates poliitilisele või ametkondlikule tagakiusamisele.
- Menetluste ja väljaandmiste peatamine: Varjupaigataotluse esitamine teises riigis peatab reeglina koduriigi poolt algatatud väljaandmismenetlused (sh Interpoli või Euroopa vahistamismääruse täitmise), kuni sihtriik on asjaolud sõltumatult läbi vaadanud. See pakub hädavajalikku juriidilist hingamisruumi ja turvalisust.
- Pretsedendi loomine: Demokraatliku välisriigi otsus anda ajakirjanikule või aktivistile asüül on ühtlasi tugev rahvusvaheline hukkamõist koduriigi kohtusüsteemile, tõestades ametlikult, et päritoluriigis ei ole tagatud õiglane kohtumõistmine ja inimõiguste kaitse.
Kokkuvõte: Eesti valikukoht
Vabade inimeste ühiskond ja demokraatia ei lagune pauguga, vaid hääbub järk-järgult siis, kui küsimuste esitamine muutub karistatavaks ja kohtusaalist saab hirmu instrument.
Eesti seisab täna ohtlikul piiril. Selleks, et me ei muutuks riigiks, kus võim kaitseb õiguse asemel iseennast, peab Justiitsministeerium tagama, et SLAPP-vastane kaitse ei jääks vaid tsiviilasjade paberlikuks formaalsuseks. Kaitse peab laienema ka kriminaalmenetlustele ja Karistusseadustiku ajast jäänud drakonilised sätted tuleb kriitiliselt ümber vaadata.
Artikli koostas: Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht
Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:
Loe lisaks:
