Märjamaa vallavalitsus (vallavanem Triin Matsalu) on algatanud eriplaneeringu tuuleparkide rajamiseks kogu valla 1163,5 km² ulatuses – samm, mida juristid ja kohalikud elanikud peavad räigeks seaduserikkumiseks. Planeerimisseaduse § 96 nõudeid on eiratud, sest planeeringu algatamise otsuses puudub konkreetne asukoht ja selged piirid, samuti pole määratletud üheselt mõistetavat eesmärki. AB Napa & Huuse Õiglusbüroo esitas 3. mail 2025 vallale nõudekirja, nõudes menetluse viivitamatut peatamist ja algatusotsuse tühistamist, viidates õigusvastasustele ja võimalikule vastutusele, mis valla tegevusega kaasneb. Ekspertide hinnangul on vallavalitsus jätnud nii seaduse kui ka põhiseaduslikud põhimõtted tähelepanuta, ohustades keskkonda ja kohalike elanike õigusi.
Planeering üle kogu valla rikub seadust
Veiko Huuse poolt esitatud Nõudekiri: https://fonte.news/wp-content/uploads/2025/06/AB-Napa-Huuse-Oiglusburoo-NOUDEKIRI-Marjamaa-Vallavalitsusele-03.05.2025.pdf
Märjamaa vallavolikogu otsustas 26.07.2022 algatada kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu tuuleparkide ja nende taristu kavandamiseks sisuliselt kogu valla territooriumil. Planeeringuala määratleti kogu vald (1163,52 km²) ning eesmärgiks seati üldsõnaliselt “tuulepargi ja taristu rajamine” ilma konkreetse asukoha või sihtotstarbeta. Selline määramatu ulatusega planeering on õiguslikult vaieldav ja vastuolus planeerimisseaduse nõuetega – PlanS § 96 lg 4 p 1 ja 2 kohaselt peab eriplaneeringu algatamise otsus näitama algatamisel teadaoleva planeeringuala asukoha, piirid ning planeeringu konkreetse eesmärgi. Käesoleval juhul on neid nõudeid rikutud. Õiglusekspert Veiko Huuse märgib analüüsis, et seadus ei luba koostada niisugust “ootuslikku” üle-valla planeeringut, mis alles hiljem hakkab kitsenema arendajate sisendite põhjal – see metoodika rikub õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid. “Elanikel puudub võimalus aru saada, kas nende kodu kõrvale planeeritakse tuulikuid või mitte, ja see riivab nende õigusi,” rõhutab Huuse oma hinnangus.
Veelgi enam, planeering läheb vastuollu Märjamaa valla kehtiva üldplaneeringuga. Üldplaneering ei käsitle tuuleenergeetikat kui ruumilise arengu suunda. Planeerimisseaduse § 96 lg 2 sätestab, et eriplaneeringu võib jätta algatamata, kui see on ilmses vastuolus üldplaneeringuga või puudub ülekaalukas avalik huvi. Kuna Märjamaa üldplaneeringus puuduvad tuuleparkide arendamise eesmärgid, on eriplaneeringu algatamine toimunud õigusliku aluseta – see olnuks piisav põhjus algatamisest keeldumiseks. Veiko Huuse osutab, et enne uue eriplaneeringu kaalumist tuleks muuta üldplaneeringut ning tagada otsuse kooskõla valla arengudokumentidega. Praegu on vallavõim sisuliselt üritanud üldplaneeringut kõrvale jättes kogu valla territooriumi korraga “reserveerida” tuuleparkide tarbeks, mis on planeerimisalaste nõuete jäme eiramine.
Avalikkus kõrvale jäetud ja mõjuhinnangud puudulikud
Planeeringuprotsessi teine kriitiline puudujääk on avalikkuse kaasamise vähesus ning pealiskaudsed keskkonnamõjude analüüsid. Kohalikke elanikke ei informeeritud ega kaasatud planeeringu algatamisse – vallavalitsus on ise tunnistanud, et volikogu tegi 2022. aastal otsuse ilma ühegi avaliku aruteluta, viidates asjaolule, et planeerimisseadus ei nõua algatamisfaasis rahvaküsitlust. See lähenemine on otseses vastuolus rahvusvaheliste standarditega. Aarhusi konventsioon näeb ette avalikkuse varajase ja sisulise kaasamise keskkonda mõjutavates otsustes, ent Märjamaa valla puhul toimus informeerimine alles pärast otsuse langetamist. Nõudekirjas märgitakse, et avalikkusele ei antud reaalset võimalust otsuse sisu mõjutada – elanikud jäeti kõrvale nii tuuleparkide võimalike asukohtade kriteeriumite väljatöötamisest kui ka konkreetsete kogukondade mõjude hindamisest. Sisuliselt piirdus vald formaalse infoteatega, rikkudes nii planeerimisseaduse mõtet kui ka kohalike inimeste õigust saada otsustusprotsessis ära kuulatud.
Teaduslikust vaatenurgast on planeeringu mõjuhinnangute tase puudulik. Keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) programm, mis peaks tuvastama tuuleparkide rajamise võimalikud ohud ja mõjud, on eksperthinnangute kohaselt äärmiselt napp. Evelin Lehis (MA, PhD), kes analüüsis Märjamaa tuuleparkide dokumente, osutab, et KSH programmist ei leia lugejad isegi põhifakte – puudub mõjutatava keskkonna kirjeldus 12 eelvalitud alal, samuti konkreetne info kavandatavate tuulegeneraatorite kohta. Märgitakse küll, et tuulikute kõrgus võib olla kuni 290 m (maailmas pretsedenditu maismaatuuliku kõrgus), kuid muu oluline teave – generaatorite vundamentide mõõtmed, nende paigaldusalade ja juurdepääsuteede ulatus, liitumisliinide koridoride laiused, alajaamade vajadus jpm – on täiesti esitamata. Lehis rõhutab, et kogu see baasinformatsioon peaks olema otsustajatele ja mõjupiirkonna elanikele kättesaadav juba enne mõjude hindamist. Paraku praegune dokumentatsioon “külvab selguse asemel segadust” ning ei vasta hea tava nõuetele, sest puudub valdkonna mittespetsialistile mõeldud arusaadav kokkuvõte.
Lae Evelin Lehis pdf fail alla siit: https://fonte.news/wp-content/uploads/2025/06/Evelin-Lehis-KSH-Programm-Marjamaa-Aprill-2025.pdf
Lehise hinnangul on KSH programm sisuliselt poolik ja jätab kõrvale olulised keskkonna- ja tervisetegurid. Näiteks piirdutakse loodusele mõju hindamisel vaid lindude ja nahkhiirte mainimisega, jättes analüüsimata tuuleparkide võimalikud mõjud muudele loomaliikidele, metsaökosüsteemidele ja rohevõrgustikele. Puudub teave, millised kaitsealused liigid esinevad planeeritavatel aladel või millised on piirkonna rändkoridorid – need andmed tulnuks eeltööna välja tuua, kuid KSH dokument neid ei sisalda. Ekspertrühma koosseis on samuti küsitav: puudub sotsiaalsete mõjude või tervisemõjude spetsialist, kuigi kavandatakse enneolematult suurte (kuni 290 m) tuulikuparkide rajamist maismaale. Ükski olemasolev juhendmaterjal ega teadusuuring ei käsitle nii mastaapsete tuulikute mõju elusloodusele ja inimestele, mistõttu valitseb märkimisväärne teaduslünk. Sellises olukorras nõuab seadus ettevaatusprintsiibirakendamist: kui puudub piisav teaduslik kindlus tuuleparkide tervisemõjude osas (nt infraheli, vibratsioon, varju- ja valgusefektid), tuleb teha põhjalikumad uuringud enne otsuste tegemist. Praegu aga paistab, et KSH protsessiga on järgitud vaid miinimumprogrammi – “planeeritud kaasamine on vaid seadusest tulenevaid nõudeid täitev vorm”, tõdeb Lehis. Teisisõnu, vallavalitsus on seni käitunud nii, et vormiline nõue justkui täidetakse, kuid sisuline eesmärk – tagada kogukonna informeeritus ja keskkonna kaitse – on jäänud täitmata.
Kohalike elanike vastuseis ja juriidilised sammud
Vallavalitsuse käitumine on pälvinud tugeva vastuseisu kohalike elanike seas. Märjamaa kogukonnas peetakse üle-valla tuulepargiplaani lubamatuks katseks oma võimupiire ületada. Mitmed külad ja maaomanikud, keda planeering potentsiaalselt puudutab, on koondunud, et oma õigusi kaitsta. Nende nimel tegutsev Õiglusbüroo Napa & Huuse esitas vallale nõudekirja, milles palutakse: (1) peatada koheselt kogu valla territooriumil algatatud tuuleparkide eriplaneeringu menetlus ning (2) tunnistada kehtetuks volikogu 26.07.2022 otsus nr. 64, millega planeering algatati. Nõude aluseks on rida õiguslikke argumente, mis osutavad planeeringumenetluse olulistele puudustele. Õiglusbüroo rõhutab, et planeeringu jätkamine sellisel kujul rikub nii Eesti siseriiklikku õigust kui ka rahvusvahelist õigust ning seab valla õiguslikku vastutusse.
Esiteks tuuakse nõudekirjas välja seesama planeerimisseaduse rikkumine, millest eespool juttu: planeeringuala määratlemine terve vallana ja eesmärgi laialivalguvus lähevad otseselt vastuollu PlanS § 96 lg 4 p 1 ja 2 nõuetega. Nõude esitaja rõhutab, et isegi kui PlanS § 95 lg 3 lubab teatud juhtudel KOV eriplaneeringu koostamist kogu valla kohta, ei vabasta see § 96 konkreetse ala ja eesmärgi nõudest. Märjamaa planeering neid nõudeid ei täida: ala pole piiritletud (haarab kogu 1163 km²) ja eesmärk on sõnastatud liiga üldiselt (“tuulepargi ja taristu rajamine”). See tähendab, et algatusotsus ise on õigusvastane. Lisaks viidatakse, et planeeringulahendus, kus algul hõlmatakse kogu vald ja hiljem hakatakse välja filtreerima sobivaid kohti, riivab elanike õigusi. Kodanikud ei tea tänaseni, kas just nende kodu lähistele võib tuulepark tulla või mitte – selline õiguslik ebakindlus on vastuvõetamatu.
Teiseks rõhutab Õiglusbüroo avalikkuse kaasamise probleemi ja tervikpildi puudumist tervise-keskkonnamõjude osas. Vallavalitsus on seni väitnud, et “kaasamine toimub planeeringu koostamise käigus”, kuid juristid märgivad, et see seisukoht ei vasta ei planeerimisseaduse mõttele ega rahvusvahelistele nõuetele. Aarhusi konventsiooni kohaselt tuleb avalikkust kaasata varakult ja tõhusalt – Märjamaal aga on protsess jooksnud tagurpidi, info jagamine ja arutelud toimuvad alles pärast otsuse tegemist. Nii on sisuline otsustusprotsess läbipaistmatu, kohalikud kogukonnad asetatud juba fait accompli ette. Samuti viitab Õigusbüroo, et seni tehtud mõjude hindamised on puudulikud ja ettevaatusprintsiipi pole järgitud. “Käesoleval juhul pole vallavalitsus esitanud tõendeid, et teaduslikult pädev uuringubaas olemas oleks. Teadusliku teadmise ebapiisavuse tingimustes on aga kohustus tegutseda ettevaatlikkuse põhimõttest lähtuvalt,” märgitakse kirjas. Euroopa Liidu õigus rõhutab, et kui tegevus võib potentsiaalselt ohustada keskkonda või inimeste tervist, tuleb isegi teadusliku ebakindluse korral rakendada ennetusmeetmeid. Teisisõnu, tuuleparkide kavandamisel on kohustus uurida ja vältida ka võimalikku infraheli ja müra kahju juba planeeringu etapis, mitte hiljem tagajärgedega tegeleda. Paraku osutab nõudekiri, et senine eriplaneeringu menetlus on neid põhimõtteid eiranud – mõjuanalüüsid on puudulikud ning avalikkuse sisuline osalus tagamata.
Kolmandaks juhib Õiglusbüroo tähelepanu ka võimalikele põhiseaduslikele rikkumistele. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 kohaselt on igaühel õigus tervise kaitsele. Kui tuulegeneraatorite võimaliku kahjuliku mõju kohta (näiteks infraheli või vibratsiooni osas) puudub teaduslik üksmeel, tuleb rakendada ettevaatusprintsiipi ka põhiseaduslike õiguste kaitseks. Olukorras, kus veenvaid tõendeid tuuleparkide kahjutuse kohta pole esitatud, võib planeering edasi liikumine tähendada elanike põhiseaduslike õiguste rikkumist – seda saab vajadusel kohtus vaidlustada ja nõuda planeeringu tühistamist.
Veiko Huuse teine nõudekiri Märjamaa Vallavalitsusele: https://fonte.news/wp-content/uploads/2025/06/MARJAMAA-VALLAVALITSUSELE-Noudekiri-2-AB-Napa-ja-Huuse-Oiglusburoo-24.05.2025-1.pdf
Kohalikud elanikud on valmis oma õiguste kaitseks astuma konkreetseid samme. Juba nõudekirjas viidatakse, et kui vald keeldub planeeringut peatamast, kaalutakse nii haldusvaide esitamist vallale kui ka kaebuse esitamist halduskohtusse. Samuti kaalutakse sõltumatu ekspertiisi tellimist (nt tervisemõjude kohta) ning selle kasutamist planeeringu vaidlustamisel. Elanikud on alustanud ka allkirjade kogumist ning avalikku kampaaniat, sest juriidiline surve on tõhusam koos avalikkuse tähelepanuga. Äärmusliku meetmena ollakse valmis nõudma ehituskeeldu kehtestamist planeeringualal seni, kuni pole tehtud sõltumatuid ja usaldusväärseid uuringuid tuulikute mõjude kohta. Selline ajutine keeld oleks õigustatud, kui on kahtlus, et tuuleparkide ehitamine võib kaasa tuua pöördumatut kahju inimeste elukeskkonnale või loodusele. Ühesõnaga on kogukond vallavalitsusele andnud selge signaali: praegusel kujul planeeringuga edasiminek toob kaasa õigusliku lahingu, kus vallal on nõrk positsioon.
Vallavalitsus ise, eesotsas vallavanem Triin Matsaluga, on seni püüdnud kriitikat tõrjuda. 21. mail 2025 saatis vald õiglusbüroole vastuskirja, milles lükkas nõuded tagasi. Vallavalitsus väitis, et kuna seadus ei sätesta konkreetset territooriumi piirmäära, võib planeeringuala olla kogu vald – väidetavalt annab see paindlikkuse tuuleenergia arendamiseks sobivate kohtade leidmisel, võimaldades hiljem ebasobivad alad välja jätta. Samuti rõhutas vallavalitsus, et planeeringu algatamise otsuse ajal polnud eraldi rahvaküsitlust ega külade kaasamist ette nähtud, viidates seaduse minimaalsetele nõuetele. Need õigustused on pälvinud omakorda juristide kriitika – seaduse mõtte kohaselt tuleb planeeringuala “algatamisel teadaolevalt” siiski piiritleda nii selgelt kui võimalik, mitte määrata kogu vald ja põhjendada seda vajadusega hiljem valida. Samuti ei saa vald peita end formaalsete nõuete taha avalikkuse kaasamisel: Aarhusi konventsiooni ja ka planeerimise hea tava kohaselt tuleb inimesi teavitada ja aruteludesse kaasata enne, mitte pärast oluliste otsuste langetamist. Seega on vallavalitsuse seni esitatud põhjendused õiguslikult nõrgad ja sisuliselt küünilised – need pigem kinnitavad, et protsessiga on algusest peale kiirustatud ning avalikku huvi ja seadust underdatud.
Triin Matsalu vastused: https://fonte.news/wp-content/uploads/2025/06/MARJAMAA-VALLAVALITSUSELE-Noudekiri-2-AB-Napa-ja-Huuse-Oiglusburoo-24.05.2025.pdf
https://fonte.news/wp-content/uploads/2025/06/OB.pdf
Rahvusvahelised pretsedendid kinnitavad kodanike õigusi
Olukorras, kus kohalik võim astub välja arendajate huvide eest, on Märjamaa elanikel tuge ka rahvusvahelisest kohtupraktikast. Sarnastes vaidlustes on kõrgemad kohtud Euroopas ja mujal teinud otsuseid, mis rõhutavad kodanike õigust puhtale keskkonnale ja tervise kaitsele. Alljärgnevalt mõned olulised pretsedendid:
- Euroopa Kohus (C-411/17) – Belgia tuuleenergia planeeringute kaasus. Kohus leidis, et Flandria piirkonnas vastu võetud tuuleparkide määrus oli kehtetu, kuna sellele ei eelnenud nõuetekohast keskkonnamõju strateegilist hindamist (SEA). Oluline põhimõte sellest otsusest: planeering, mis ei põhine täielikul ja läbipaistval keskkonnamõjude hinnangul, rikub EL õigust ja tuleb tühistada. Sama põhimõte kehtib ka Eestis – kui KSH on puudulik, on planeering õigusvastane. See pretsedent on otseselt relevantne Märjamaa juhtumile, kus strateegiline keskkonnahinnang on tõsiste lünkadega.
- Euroopa Inimõiguste Kohus – López Ostra vs Hispaania (1994). EIK on juba ammu tunnustanud, et raske keskkonnareostus võib rikkuda inimese põhiõigusi. López Ostra juhtumis tegutses Hispaanias ühe linna kõrval loata jäätmekäitlusplats, mille tekitatud saast (mürgised gaasid, talumatu hais) muutis elanike eluolu väljakannatamatuks. Kohus tuvastas, et see olukord rikkus konventsiooni artiklit 8 – õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele – sest võimud ei kaitsnud kodanikku tema kodu reostuse eest globalhealthrights.org. Hispaania ametivõimud viivitasid meetmete võtmisega ning panid majandusliku huvi kohalike elanike tervisest ettepoole, mis polnud lubatav globalhealthrights.org , globalhealthrights.org. EIK rõhutas, et isegi kui otsene tervisekahjustus polnud surmav, piisab sellest, kui keskkonnahäiringud teevad inimese kodu praktiliselt elamiskõlbmatuks, et kujutada endast õiguste rikkumist. See pretsedent kinnitab: kui riik või omavalitsus tegevusetusega lubab keskkonnasaastel kodanike elu häirida, võib tegemist olla inimõiguste rikkumisega.
- Euroopa Inimõiguste Kohus – Fägerskiöld vs Rootsi (2009). Tegemist on tuulepargiga seotud kaasusega EIK praktikas. Kaebaja elas tuulikupargi vahetus läheduses Rootsis ja väitis, et tuulikute müra ning visuaalne mõju rikuvad tema kodurahu ja eraelu puutumatust (art 8). Kuigi EIK lõplik otsus jäi kaebajale ebasoodsaks (kohus leidis, et konkreetne häiring polnud piisavalt tõsine), on selle kaasuse oluline sõnum: EIK möönis, et tuulegeneraatorite mõju inimese elukeskkonnale võib potentsiaalselt kujutada endast konventsiooni rikkumist, kui puudub tasakaal arenduse ja isiku õiguste vahel. Teisisõnu – tuuleparkide rajamisel tuleb tagada õiglane tasakaal avaliku huvi ja inimeste eraelu puutumatuse vahel. Kui kohalik võim ignoreerib tervisemõjusid ja inimeste kaebusi, võib see EIK silmis olla art 8 rikkumine.
- Saksamaa – OVG Münster (2021). Saksamaa halduskohus Nordrhein-Westfaleni liidumaal tegi pretsedendikaasusena otsuse, kus peatas uute tuulikute rajamise, kuna infraheli mõju polnud piisavalt uuritud. Infraheli, s.t madalsageduslik müra, on tuulegeneraatoritega seoses üha rohkem esile kerkinud terviseprobleem. Kohus leidis, et teadmatus infraheli võimalike tervisemõjude suhtes on piisav põhjus projekt peatada, rakendades ettevaatusprintsiipi – kui teaduslik ebakindlus on märkimisväärne, ei tohi tegevust jätkata. Saksamaa praktikast on teada ka TA Lärm (Technische Anleitung Lärm) normid ehk tehnilised juhised mürakaitseks, mis seavad rangemad piirid mürahäiringutele. OVG Münsteri otsus kinnitab, et tervisekaitse peab olema esikohal: kui arendaja või omavalitsus ei suuda tõendada, et tuulepargi müra (sh infraheli) on ohutu, võib kohus sekkuda ja projekti peatada. Märjamaa puhul on infraheli teema seni jäänud tahaplaanile, kuid rahvusvahelised näited näitavad, et see võib saada Achilleuse kannaks kogu planeeringule.
- Prantsusmaa – Saint-Brieuc meretuulepark (Riiginõukogu, 2017). Prantsusmaa kõrgeim halduskohus tühistas meretuulepargi ehitusloa, leides, et enne polnud tehtud piisavat mõjude hindamist lindudele ja mereökosüsteemile. See juhtum rõhutab, et looduskaitseliste aspektide pealiskaudne käsitlemine toob kaasa õigusliku läbikukkumise. Kui näiteks Natura 2000 aladele avalduvat võimalikku mõju ei analüüsita põhjalikult, on otsus tühistatav. Märjamaa vallas on palju ökoloogiliselt tundlikke alasid – karstialad, sood, rabad, Natura 2000 võrgustiku kaitsealad. Valla üldplaneering rõhutab loodushoiualade säilitamise vajalikkust ja seab piiranguid müra, vibratsiooni ning visuaalse reostuse osas nendel aladel. Sellest hoolimata pole eriplaneeringu raames tehtud välistavat analüüsi Natura aladele avalduva mõju kohta. Prantsusmaa pretsedent annab kohalikele õiguse nõuda: enne kui tuulepargi planeeringut edasi viiakse, peab vald tõendama, et Natura aladele ja kaitstud liikidele mõju puudub või on see talutav – vastasel juhul on planeering Euroopa Liidu õigusega otseses vastuolus.
- Austraalia – Bald Hills tuulepargi juhtum (Victoria maakonnakohus, 2022). Kuigi väljaspool Euroopat, on see juhtum märkimisväärne: kohus leidis, et tuulepark tekitas kohalikele elanikele tõsiseid häiringuid – pidev müra ja vibratsioon põhjustasid elanikele unehäireid ja tervisekahjustus. Hoolimata sellest, et tuulepargi operaator väitis ametlike mõõtmiste põhjal, et müratase vastas normidele, otsustas kohus elanike esitatud tõendite põhjal nende kasuks. Operaatorettevõte kohustati maksma kannatanutele märkimisväärset kahjutasu. Oluline õppetund: “normi piires” olevad näitajad ei tähenda automaatselt, et puudub kahju. Kui inimeste tegelik elu kvaliteet kannatab – nad ei saa magada, kannatavad stressi all jne –, siis on kohtud valmis kaitsma nende õigusi ka siis, kui formaalselt on kõik korras. See kohtuasi kummutab sageli arendajate poolt kasutatava argumendi, justkui piisaks ainult numbritest paberil. Reaalne elukogemus loeb ning kohtud tunnistavad seda.
Kõik eeltoodud pretsedendid tugevdavad Märjamaa elanike õiguspäraseid nõudmisi. Need näitavad, et nii Euroopa Liidu õigus kui laiem rahvusvaheline praktika on üha enam kodanike poolel keskkonna- ja terviseküsimustes. Otsused alates tuuleparkide planeeringute tühistamisest kuni kahjuhüvitiste määramiseni kinnitavad: kohalikud elanikud pole võimetud pealtvaatajad, vaid neil on õigus ja võimalus seista oma elukeskkonna eest, kui võimud seda ei tee.
Kokkuvõte: Vallavõim on konkreetselt võtnud õiguserikkumise kursi
Märjamaa vallavalitsuse tuulepargiprojekt on kujunemas õpikunäiteks sellest, kuidas mitte teha planeeringut. Seadusandlus ja kohtupraktika eeldavad, et suurte mõjudega otsuseid tehakse läbipaistvalt, teaduspõhiselt ja inimesi kaasates. Praegu on aga vallavõim valinud vastupidise tee – algatades kogu valda hõlmava eriplaneeringu häguste piiridega, enne kui on olemas sõltumatud uuringud tervisemõjude kohta, ja ilma kogukonna sisulise osaluseta. Selline tegutsemine on viinud olukorrani, kus planeering on suure tõenäosusega õigusvastane ning selle tulemusel sündiv lõplik otsus ei saa olla kehtiv. Isegi kui vallavalitsus formalselt menetlust jätkaks, on väga küsitav, kas niivõrd vigase protsessi tulemus suudaks kohtus või kõrgemate instantside kontrollis püsima jääda – pigem mitte.
Juriidiliselt on olukord selge: planeering, mis pole kooskõlas seadusega, tuleb tühistada. Just sellise seisukohani on jõudnud ka vallaelanikke esindavad juristid, soovitades kogu eriplaneering peatada ja tühistada. See pole pelgalt juriidiline pedantsus, vaid ka sotsiaalselt õigustatud nõue – vallavõim ei saa eirata oma inimeste tahteavaldusi ja õigust turvalisele elukeskkonnale. Kui Märjamaa vallajuhid jätkavad praegusel kursil, riskivad nad lisaks kohtulikele kaotustele ka usalduse kaotusega oma kogukonna silmis. Seadusevastane ja kodanike õigusi rikkuv planeering ei saa olla aluseks kestlikule arengule. Märjamaa juhtum olgu hoiatav näide kõigile omavalitsustele: läbipaistvus, seaduskuulekus ja avalikkuse kaasamine pole tülikad formaalsused, vaid eduka planeerimise eeltingimused. Ükski roheline energia eesmärk ei õigusta õigusriigi põhimõtete või inimeste tervise ohverdamist.
Loe lisaks:
