Foto: Illustratiivne

Meditsiinilise desinformatsiooni valeinformatsioon

Veiko Huuse

Arstid seisavad silmitsi mülkaga, kus patsientide ravist on teaduse asemel saanud poliitika ja äri. Tänapäeval, kui teid ei klassifitseerita “desinformaatoriks”, olete kindlasti valetaja.
0 Shares
0
0

Ühe arsti lugu, mis sai alguse Kirurgia Peabüroolt saadetud e-kirjast.

Lugu

Mina, nagu enamik üleriigilisi OB-GYN-i arste, sain Ameerika Sünnitusabi ja Günekoloogia Kolledži kaudu Kirurgia Peabüroolt väga kummalise e-kirja:

Peakirurgi büroo ootab teenuseosutajatelt panust tervisega seotud valeinformatsiooni mõju ja levimise kohta COVID-19 pandeemia ajal. Teabepäringu (RFI) kaudu soovib peakirurg koguda erinevatelt sidusrühmadelt isiklikke kogemusi seoses tervisealase väärinformatsiooniga, et paremini mõista selle allikaid ning paremini valmistuda tulevasteks rahvatervise kriisideks ja neile reageerida.“

“Lugupidamisega ACOG-i valitsussuhete meeskond.”

Enne kui alustan, peate teadma, et enamik arste on saanud palju muid kummalisi e-kirju oma haiglatelt, arstide ühendustelt ja muult selliselt. Olen isegi oma esimehelt saanud meili, kus “soovitab”, kuidas ma peaksin meditsiinilistes küsimustes hääletama ja kelle poolt haiglakomisjonides hääletada. See on neist kõige kummalisem. See paneb mõtlema, millises maailmas me elame. Mis on “tervishoiualane valeinformatsioon” ja milline on valitsuse roll? Kas meilt palutakse olla informaatorid?

Annan endast parima, et olla sõltumatu tõe uurija ja mitte levitada selles artiklis desinformatsiooni.

9. aprillil 2021 ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences ilmunud artiklis pealkirjaga „Väärinformatsioon teaduses ja teadusest“ väidetakse, et desinformatsioon õõnestab võimet kollektiivselt teavet hankida, seda filtreerida ja jagada:

“Ilma usaldusväärsete ja täpsete teabeallikateta ei saa me loota kliimamuutuste peatamist, põhjendatud demokraatlike otsuste langetamist ega ülemaailmse pandeemia kontrolli all hoidmist.”

Julged avaldused, kuid see artikkel ei anna teaduslikke tõendeid. Selle asemel viitab ta oma allikatena juhtkirjadele ja arvamusartiklitele.

Läheme saadud meili sisu juurde. Meedias ja arstide suust olete sadu kordi kuulnud: „COVID-19 on tõeline, oli tõeline, jääb igavesti tõeliseks ja võib olla surmav.“ Mind on kaks korda vaktsineeritud, üks kord veel lisaks „boostitud“ ja ikkagi sain COVID-i. Ma ei saa ega taha uut võimendust, kuna usun teaduslikult, et mul on praegu loomulik immuunsus. Teised võivad teha nii, nagu tahavad.

Meditsiin on kunst. Pole olemas ühtset standardit, mis sobiks kõigile. Me kõik teame, et suitsetamine on meile kahjulik ja võib põhjustada vähki, kuid kõik suitsetajad ei haigestu vähki. Kas see väide on valeinformatsioon?

See, mis kunagi oli vale, võib olla õige ja vastupidi.

Olen alati öelnud, et riidest maskid on COVID-i vastu kasutud, kuid pandeemia kõrgajal oleks mind võinud süüdistada valeinformatsioonis. Kuid me kõik teame nüüd, jah, isegi Tony Fauci teab, et riidest maskid ei ole COVID-i ärahoidmisel üldse tõhusad ja võivad isegi olla kahjulikud. Kui tihti need riidekandjad neid maske pesid või vahetasid? See on nagu kannaksid kuu aega järjest sama paari aluspesu näol! Ma kannan endiselt haiglas ja oma arstikabinetis N95 maski, sest pean. Ma võin mängida reeglite järgi. Samuti ei pea ma enam muretsema halva hingeõhu pärast.

Kuidas me saame teada faktid, mida me kasutame, et teha kindlaks, mis on valeinformatsioon? Meil ei saa olla desinformatsiooni, kui me kõigepealt ei määratle fakte. Winston Churchill ütles kõige paremini: “Ajalugu kirjutavad võitjad.” Sama võib öelda ka selle kohta, milliseid fakte me kasutame. Jah, faktilisi lõpp-punkte võib olla mitu, see sõltub lihtsalt sellest, millist artiklit hoiate teistest kõrgemal. Või nagu Churchill vihjab, „kes on võimul.“

Täiesti geniaalsel Stanfordi teadlasel dr John Ioannidisel on 2005. aastal Public Library of Science Medicine’is avaldatud suurepärane artikkel „Miks enamik avaldatud uurimistulemusi on valed.“

Ta nendib, et “tõenäosus, et uurimistöö väide vastab tõele, sõltub uuringu võimsusest ja eelarvamusest.” Põhimõtteliselt tähendab see, et tulemust saab manipuleerida sisestatavate andmete või eelarvamuste põhjal. See võib olla tahtmatu. Ta kirjutab, et “simulatsioonid näitavad, et enamiku uuringukavade ja -seadete puhul on tõenäolisem, et uuringu väide on vale kui tõsi.”

Ta järeldab: “Pealegi võivad paljude praeguste teadusvaldkondade puhul väidetavad uurimistulemused olla lihtsalt valitseva eelarvamuse täpsed mõõdikud.”

Nii et meie kirurg soovib teada minu mõtteid tervisega seotud meditsiinilise valeinformatsiooni levimuse kohta. Nii et siin me oleme.

Ma arvan, et me mõlemad nõustume, et meie peamine eesmärk on päästa elusid ja mitte kahjustada. Iga elu päästmine peaks tõesti olema peakirurgi büroo missioon. Soovitan alandlikult, et keskenduksime enamiku elude päästmisele ja kui väärinformatsiooni ärahoidmine võib mingil moel aidata, siis arvestage minuga.

Aga olgem ausad. Seda niinimetatud arstide valeinformatsiooni kirjeldatakse kõige lihtsamalt kui arstide erinevaid arvamusi selle kohta, kuidas oma patsiente kõige paremini ravida.

Olen näinud palju patsiente, kes tulevad minu juurde teise arsti juurest, kes lihtsalt ravis neid valesti (minu arvates) ja seadis nad ohtu. Valed ravimid, mittevajalikud operatsioonid jne. Mõned arstid teevad rikkumisi, sest on halbu arste, nagu on halbu juriste, õpetajaid ja näitlejaid. Küsimine, kas 5-aastane laps peaks saama vaktsiini või kandma maski, ei ole valeinformatsioon. Hea teadus on seada kahtluse alla, kas see, mida meile räägitakse, on faktiline, eriti kui analüüsitavad andmed on uued. Ioannidisel on seega õigus. Tõenäoliselt leian ka kusagilt artikli, mis toetab mis tahes väidet argumendi mõlemalt küljelt.

Lõpetuseks lubage mul lugupidavalt soovitada, et meie kirurg keskenduks kohutavale opioidikriisile, mis hävitab ja tapab tuhandeid meie noorte elusid. Keskenduge vaimsele tervisele ja sellele, kuidas depressioon, ärevus, üksindus ja hirm nii paljudele kurbust ja ahastust toovad. Liiga paljud inimesed, nii noored kui vanad, kannatavad COVID-i sulgemise tõttu vaimse tervise tagasilöökide käes.

Kui suudaksime peatada meie poliitiliste juhtide suust välja tuleva valeinformatsiooni, oleks meil tõenäoliselt palju parem.

Loo lõpp.

Antud artikli allikas: The Epoch Times

Fonte.News artiklid on informatiivsel eesmärgil ja ei asenda individuaalset arstiabi. Isikliku meditsiinilise nõustamise, diagnooside ja ravi saamiseks pöörduge usaldusväärse spetsialisti poole.

0 Shares
You May Also Like

Tervishoiutöötajate rahvusvaheline hoiatusteade kõigile inimestele ja valitsustele kogu maailmas

Kuulus rahvusvaheline loosung: «Püsi kodus, päästa elusid» oli puhas vale. Vastupidi, sulgemine tappis mitte ainult paljusid inimesi, vaid hävitas ka füüsilise ja vaimse tervise, majanduse, hariduse ja muud eluaspektid. Näiteks on lockdown USA-s tapnud tuhandeid Alzheimeri tõvega patsiente, kes lisaks surid eemal oma perekondadest. Ühendkuningriigis tappis lockdown 21 000 inimest. Lockdown’i mõjud «on olnud absoluutselt kahjulikud. See ei päästnud inimelusid, mille kohta algselt teatati, et suudetakse päästa ... See on massihävitusrelv ja me näeme selle tervislikke ... sotsiaalseid ... majanduslikke mõjusid ... mis moodustavad tõelise teise laine» (prof Jean-François Toussaint, 24. september 2020). Selline inimeste vangistamine on inimsusevastane kuritegu, mida isegi natsid ei sooritanud!

Avalik teave üldhariduskooliga seotud inimestele

Oleme nüüdseks jõudnud olukorda, kus juba koolilapsi peetakse ohtlikuks nii neile endile, eakaaslastele kui ka neile, kes nimetavad end „täiskasvanuteks“. Märkimisväärne on siinkohal fakt, et laste ohtlikkuse nn riskifaktor rajaneb üksnes eeldusel, et nad võivad olla ohtlikud ning lähtuvalt sellest rakendatakse nende peal erinevaid „ohtlikkust ennetavaid“ meetmeid, olgu selleks siis lõputu testimine või hingamisvabaduse piiramine. Muidugi pole ükski ennetav meede saanud teaduslikku heakskiitu, vaid pigem vastupidi – häid teadusuuringuid nende usaldusväärsuse kohta napib, mis ütleb selgelt: need meetmed EI OLE põhjendatud.

Looduslaps linnas

Ühel hetkel aga tekkis 13-aastasel perepojal Arturil küsimus selle kohta, et kas nad ikka on õnnelikud, nagu vanaisa pidevalt väitnud oli. „Kui soovid teada, mine linna,“ oli vanaisa talle kerge muigega vastanud. Seepeale Artur asuski rännakule suure linna poole, süda täis avastamisindu.