See lugu iseloomustab tänase maailma kurjust. See kurjus on tunginud elu igasse aspekti. Nii nagu käitusid ametnikud selles loos süütu oravaga ja tema hooldajaga, nii käituvad ametnikud lastega ja nende lastevanematega, samuti süsteemide ja “saatanlike meediakanalite” lõksudesse sattunud inimestega. Ametnike (riigijuhid, kohtunikud, riigiametite teenistujad, poliitikas osalejad,…) saatanlik kurjus on lõhkumas ühiskonda ja seda kurjust saab takistada ainult ametnike nimede ja nende kuritegude avalikustamine – universum tahab näha ja kuulda, et rahvas tahab seda kurjust hävitada.
Pidage meeles maapähklit: traktaat kurjusest ja sellest, miks on orava tapmine nii oluline
Alloleva loo allikas: Autoriks Brandon Smith Alt-Market.us kaudu
Toimetaja märkus: “Alloleva artikli on tõlkinud AI ehk tehisintellekt. Tekstis võib esineda loogilisi ja grammatilisi vigu. Analüüsivõimega ja avatud mõtlemisega lugeja saab artikli mõttest aru ka siis kui kõik sõnad oleks kokku kirjutatud ja suudab näha sõnumi mõtet. Palun vabandust, kui kellegil kraabib silma, kui ta leiab kirjavigu ja tõlkes tekkinud loogika vigu ning selletõttu ta ei saa artikli sõnumist aru.”
“…..Ja üks asi, mida olen kurjade inimeste puhul märganud, on see, et nad tõmbavad teiste kurjade inimeste poole. Tundub, et nad leiavad üksteist rahvarohkes ruumis. Nad töötavad koos suurte vahemaade tagant ja aitavad üksteist süütute hävitamisel.“
Mis on kurjus? Tavainimese jaoks on seda raske seletada, kuid enamik meist teab seda, kui me seda näeme. Aeg-ajalt toimub mõni sündmus, mis tabab kollektiivset teadvust nii, et see muutub sügavalt sümboolseks. Mõnikord sümboliseerivad need sündmused ülimat headust ja mõnikord ülimat kurjust. Avalikkust mõjutavad need asjad viisil, mida nad ei oodanud ja võib-olla isegi ei mõista, kuid sellegipoolest on need arhetüüpsed ja sügavad.
Pärast Donald Trumpi valimisvõitu ja juubeldavaid pidustusi võib mõni neist hiljutistest sündmustest kahe silma vahele jääda; mehe lemmiklooma – orava – riiklik mõrv ja sellele järgnenud rahvuslik viha. Miks on orava surm oluline? See ei puuduta ainult oravat, vaid ka konteksti ja seda, mida see meie tsivilisatsiooni jaoks laiemalt tähendab.
Progressiivselt kontrollitud osariigis (New York) juhtis Mark Longo seaduslikku loomade varjupaika hüljatud ja vigastatud loomade jaoks. Ta reklaamis pühamu sotsiaalmeedias videotega, milles on kujutatud tema kauaaegset lemmiklooma oravat Peanut . Longo päästis Peanuti pärast seda, kui tema ema õnnetuses hukkus ja ta kasvatas looma seitse aastat.
Peanut sai Interneti-kuulsaks filmi “P’Nut’s Freedom Farm” maskottina ja ilmselgelt polnud ta kellelegi ohtlik. Niisiis, miks võtab New Yorgi keskkonnakaitseministeerium seitsme aasta pärast ootamatult sihikule Mark Longo kuritegeliku haarangu korraldamiseks, mille tulemusel konfiskeeriti mõned tema loomad (sealhulgas Peanut), kes seejärel kohe surmati?
NY osariik osutab, et KEEGI esitas Longo vastu mitu aruannet, süüdistades teda rikkumistes, sealhulgas marutaudiga loomade pidamises. Samuti väitsid nad, et Peanut oli inimesi hammustanud. Ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis näitaks, et need süüdistused vastavad tõele. Ja nagu kogu valitsuse bürokraatia puhul, saatis riik pätid vaest meest ja tema perekonda terroriseerima, selle asemel, et temaga lihtsalt rääkida.
Kes Longo üles pani, tegi kodutöö ära, sest marutaudisüüdistused viivad looma kohese surmani. CDC nõuab, et loom tuleb maha panna, enne kui proovid saadetakse marutaudi testimiseks. Maapähklil polnud kunagi võimalust.
Seni pole kinnitatud teavet selle kohta, kes tegelikult valetas ja Longo haarangu jaoks üles seadis. Mida me teame, on see, et reidi rohelise valguse eest vastutav isik on osariigi DEC ametnik Karen Przyklek (jah, tegelik Karen).
Olenemata sellest, kes Longot ja tema loomade varjupaika ründas, vastutasid juhtumi käsitlemise eest New Yorgi osariik ja DEC ning nad tegid seda halvimal võimalikul viisil.
Longo sõnul kohtlesid nad teda nagu narkodiileri ja seejärel tapsid nad tema armastatud lemmikloomad ilma talle ütlemata ja ilma nõuetekohase menetluseta. Longo ja Peanut olid süüdi kuni süütuse tõestamiseni.
Longo: “Pean ütlema, et kui tegemist on oma lemmikloomadega, võtan ma karmi positsiooni: nad on osa minu perekonnast. Tee haiget mu lemmikloomadele ja ma teen sulle haiget. Mind ei huvita, mida seadus ütleb. Mind ei huvita teie põhjendus. Kättemaks on tulemas.“
Ma arvan, et paljud inimesed on selle arvamusega nõus ja enamik neist on konservatiivsed. Siin on ilmselgelt ka valitsuse ülejõu käimise element, mis muutis Peanuti surma katalüsaatoriks konservatiivide ja edumeelsete vahel riigivõimu üle peetavates poliitilistes aruteludes. Vasakpoolsed armastavad riiki ja kaitsevad seda pimesi. Konservatiivid suhtuvad riiki kahtlustavalt ja püüavad seda ohjeldada.
Kuid selle pinna all toimub midagi enamat, mida ma tahan käsitleda, ja see on ebaõigluse emotsionaalne ja vaimne pool. Miks sihtida Longot? Mida ta kellegagi tegi? Niipalju kui ma võin öelda, tõi ta inimestele õnne, pakkudes kodu abivajavatele loomadele. Miks sihtida armastatud lemmiklooma? Mis motiveerib teatud inimesi neid asju tegema? Mis motiveerib valitsust neid asju tegema?
Olen nende küsimuste üle mõtisklenud palju aastaid ja nagu enamik inimesi, pöördusin kõigepealt kahjutute selgituste poole. Võib-olla on need kohutavad olukorrad lihtsate arusaamatuste tagajärg? Võib-olla viib bürokraatia keerukus soovimatute tagajärgedeni? Võib-olla on süsteem katki, kuid selle sees olevatel inimestel on üldiselt head kavatsused?
Ükski neist asjadest ei seleta lõppkokkuvõttes midagi sellist nagu Peanuti tapmine. Selle asemel saan teha ainult ühe järelduse: maailmas on väga kurje inimesi ja riik teeb nende inimestega sageli kokkumängu, et häid asju hävitada. Nende eesmärk on otsida maailmast kõik headused ja see lämmatada. Ja see on see, mis on nii paljud inimesed lemmikloomade orava pärast ärritunud.
“Maailmas on väga kurje inimesi ja riikide poliitilised juhid teevad nende inimestega sageli kokkumängu, et häid asju hävitada.”
Üks minu kõigi aegade lemmiktelesaadetest on 1990. aastate sari “Millennium”, mille peaosas on Lance Henriksen. Etendus uurib füüsilise kurjuse ideed; mitte kurjus kui arhetüüpne mõiste või sotsiaalne haigus, vaid kurjus kui käegakatsutav röövellik üksus ja kuidas see püüab inimkonda hävitada.
Selles sarjas kannab üks minu lemmikepisoode “A Room With No View”. Tegelane nimega Lucy Butler (Lucifer) röövib ja vangistab ainulaadsete omadustega lootustandvaid lapsi. Seejärel piinab ta neid psühholoogiliselt, kuni nad nõustuvad oma unistustest loobuma. Kui nad lubavad pöörduda keskpärase elu poole, laseb ta nad vabaks, sest nad ei kujuta enam ohtu kurjuse mahhinatsioonidele.
Minu jaoks oli see kurjuse kujutamine ilmutus. See ei olnud enamiku populaarsete meediakanalite tavaline kakerdamine, vuntside keerutamine, mis üritas inimesi massitulistamisele või enesetapule või maailmasõda alustama. Pigem oli see peen ja salakaval kurjus, mis inspireerib inimesi lihtsalt loobuma püüdest teha head. See saatan ei olnud tagurlik, kes üritas tänapäeval juhuslikult kaost tekitada; ta kavandas põlvkondi ette ja muutis tuleviku üha vähem lootusrikkamaks.
See on selline asi, mida me näeme nartsissistidelt ja psühhopaatidelt kogu aeg – seda soovi kustutada positiivne motivatsioon ja jätta ümbritsevad inimesed rügama. See pahatahtlik püüdlus panna head inimesed lõpetama heade asjade tegemise ja need aastate või aastakümnete jooksul olematuks lihvima. Kurjus on sageli õõnestav ja mängib pikka mängu.
Kui kuulen edumeelseid NY osariiki ja oma tegevust Longo vastu kaitsmas, ei saa mulle muud üle kui meelde tuletada ideed kurjusest kui peenest elavast jõust. Nägin sotsiaalmeedias palju vasakpoolseid, kes üritasid valevõrdlustega vähendada avalikkuse muret sündmuse pärast. Nad ütlevad, et konservatiivid hoolivad surnud oravast rohkem kui George Floydi surmast.
Ma ütlen jah, me teeme seda, sest orav Peanut oli maailma jaoks väärtuslikum kui George Floyd.
Maapähklil läks hästi. Kuigi ta oli lihtsalt loom, tegi ta palju rohkem head kui enamik vasakpoolseid (Toim. “seal hulgas kõik poliitikud kokku”) kokku. Meil on halvem ilma Peanutita, meil on parem ilma karjäärikurjategijateta, nagu George Floyd. Ja ma arvan, et see ütleb palju rühmituse kohta, kes jumaldab meest, kes röövis relva ähvardusel rasedat naist, samal ajal kui nad ignoreerivad valitsuse võimu kuritarvitamist, kui see on nende poliitilise tegevuskava jaoks ebamugav.
Mul on tunne, et Mark Longo ja Peanut jäid mingil põhjusel kurjadele inimestele silma ja need inimesed nägid positiivset sotsiaalset pingutust, mille nad tahtsid kohe ära nuusutada. Ja üks asi, mida olen kurjade inimeste puhul märganud, on see, et nad tõmbavad teiste kurjade inimeste poole. Tundub, et nad leiavad üksteist rahvarohkes ruumis. Nad töötavad koos suurte vahemaade tagant ja aitavad üksteist süütute hävitamisel.
(Kuidas muidu seletate näiteks laste transindoktrineerimise kiiret levikut?)
Teisisõnu, kui kavatsete maailma heaks midagi positiivset teha või tegelikele probleemidele seaduslikke lahendusi ellu viia, siis lihtsalt mõistke, et lõpuks võetakse teid sihikule. Sa ilmselt ei tea, miks. Sellel pole ilmselt loogilist mõtet. Ja need on inimesed, keda te pole tõenäoliselt kunagi oma elus kohanud, või inimesed, keda te vaevu tunnete. Võib-olla on nad maskeerunud deemonid. Võib-olla on nad vallatud. Võib-olla sümboliseerivad need keerulist testi, et näha, kas olete tõesti oma eesmärgile pühendunud.
Kui need väljakutsed saabuvad ja kurjus teid üles otsib, teadke, et ta kasutab teie saboteerimiseks kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid ja tavaliselt hõlmab see ka valitsust. Et kinnitada, kui kuri teie ühiskond tegelikult on, peate vaid kindlaks tegema, keda valitsus otsustab aidata ja kellele haiget teha. Kui valitsus tuleb regulaarselt appi halbade kavatsustega inimestele, astudes samal ajal puhta südamega inimeste kaela, siis teate, et teie ühiskond on põrgu ukse ees.
Artikli toimetas Veiko Huuse
Kurjade inimeste hävitamiseks on vaja neid avalikkuse ette tuua:
39
