Asjade keerulisemaks muutmiseks sundis Maailma Terviseorganisatsioon riike intensiivistama oma reageerimist isegi samal ajal, kui õhutas teatud tüüpi viirusehirmu teiste riikide ees, kes ei võtnud piisavalt vastumeetmeid. Lisaks jälgisime, kuidas rahvusvahelised korporatsioonid ja mittetulundusühingud olid täielikult kaasatud suurte jõupingutustega, et sunni abil leevendada.
Sunetra Guptast sai pandeemia alguses minu sosistaja, kuna ta mõistis põhjalikult ühiskonna ja nakkushaiguste seost. Kui ma temaga 2020. aasta oktoobris kohtusin ja pärast seda mitmes intervjuus, tõi ta esile pandeemiareaktsiooni tähelepanuta jäetud tunnuse: selle natsionalismi.
Iga riigi valitsusliikmed teesklesid, nagu oleks tema pandeemiareaktsioon piiride alusel juriidiliselt tõhus. Mis ajast on viirused kaardi joontele tähelepanu pööranud? Kogu see jutt on naeruväärne, kuid just nii pidi juhtuma sel hetkel, mil riikide juhid otsustasid, et kavatsevad patogeeni poliitilise jõu abil tõrjuda. Valitsusliikmetel on juriidiline kontroll ainult oma piirides, samas kui viirused ei hooli piiridest.
Kogu ettevõtmine muutus varakult mänguliseks, avaldades OurWorldInData edetabeleid, et saaksite teada, millised riigid kõverat tasandavad. Kas Hispaanial läks paremini kui Saksamaal ja kuidas on see võrreldav Prantsusmaa ja Portugaliga? Kas Rootsil läks naabritest paremini või halvemini? See oli suur võistlus, et näha, milline riik suudab oma kodanike õigusi paremini purustada.
Asjade keerulisemaks muutmiseks sundis Maailma Terviseorganisatsioon riike intensiivistama oma reageerimist isegi samal ajal, kui õhutas teatud tüüpi viirusehirmu teiste riikide ees, kes ei võtnud piisavalt vastumeetmeid. Lisaks jälgisime, kuidas rahvusvahelised korporatsioonid ja mittetulundusühingud olid täielikult kaasatud suurte jõupingutustega, et sunni abil leevendada.
Kogu piirivõitlus taandus ürgseks hirmuks teise ees kuni selleni, et isegi suurtes juriidilistes piirkondades hakkasid lõigud kumbki peale pöörduma. USA kirdeosas julgustati inimesi uskuma, et nad on kaitstud, samal ajal kui Gruusias ja Floridas nakatavad rubiinid kõike, mis nähtav. Ja isegi kirdeosas kehtestavad üksikud osariigid üksteise vastu karantiinireeglid, justkui oleksid newyorklased räpased inimesed, samas kui Connecticuti elanikud olid nõusamad ja seega tervemad.
Mingil hetkel jõudis Massachusettsis hirm räpaste inimeste ees absurdse ulatuseni, nii et Lääne-Massachusetts hakkas uskuma, et nad on puhtad, samas kui viirus ringles vastikus Bostonis kontrollimatult. Sama juhtus Texases, kui Austini inimesed kartsid Dallasest tulevaid elanikke. Ma ise kogesin seda varakult New Yorgist reisides: kõik lihtsalt eeldasid, et olen nakatunud.
Rahvuslusel on palju vorme ja geograafia on vaid üks neist. Kalduvus jagada inimesi mis tahes identifitseeritava tunnuse järgi toimib lahknevuse õhutamiseks sobivalt. Kui Bideni administratsioon propageeris arvamust, et vaktsineerimata inimesed levitavad haigust, ei kaotanud levinud arvamus, et mustanahalisi ameeriklasi vaktsineeriti palju madalamal määral kui valgeid ameeriklasi. Tulemus oli ilmne, kuna see oli vastik.
Seos Venemaa sissetungi Ukrainasse, aga ka USA ja Hiina vahel kasvavate protektsionistlike kaubandustõkete ning maailma jagamise vahel sõdivateks huviblokkideks sai julgustust natsionalistlikust viirusereaktsiooni suundumusest. Kui kõik teised riigid võistlevad ja riikidel on piiramatu võim oma kodanike üle, on tulemuseks tendents natsionalistlike konfliktide intensiivistumisele üldiselt. Nii nagu vähenenud kaubanduskoostöö riikide vahel võib tekitada sõjapingeid, õhutasid liiga äärmuslikud natsionalistlikud vastused globaalsele patogeensele probleemile parokhialismi ja sissepoole suunatud poliitilisi liikumisi.
Samal ajal näib kogu maailmas toimuv poliitiline murrang soosivat erakondi ja kandidaate, kes lükkasid selgesõnaliselt tagasi sulgemise kui viirusetõrje vahendi ja sellest tuleneva majandusliku hävingu. See kehtib Inglismaal ja Itaalias ning näib juhtuvat USA-s.
Nende mittevasakpoolsete kandidaatide ja parteide võite kirjeldatakse tavaliselt parempoolsete natsionalistlikena, kuid me peame selliste väidetega ettevaatlikud olema. 20. sajand andis meile kahte tüüpi natsionalismi, millest üks ühildub klassikaliselt mõistetud liberalismiga ja teine, mis on sellele kahjulik. Esimene on valitud, kogukonna soovide peegeldus, teine aga sunnitud. Tänapäeval on võimatu maailma asjade üle kainelt otsustada, mõistmata nende erinevust.
Inimese orgaanilistes valikutes juurdunud rahvusluse vormi illustreerib kõige paremini olukord Euroopas pärast Suurt sõda. Mitmerahvuselised, mitmekeelsed monarhiad olid lagunenud ja sõjavõitjatel oli võimalik tõmmata uusi piire mõne kriteeriumi alusel, mis hõlmas ajalugu, aga ka keelt ja kultuuri. Jõudsime kummalise olukorrani, kus terved rahvad pidid kaardi uuel nikerdamisel välisriikide liidreid tegema lobitööd.
See on periood, mil natsionalism sai omal valikul ühitatavaks inimvabaduse püüdlustega. Loosungiks oli enesemääramine. Ludwig von Mises, selle perioodi suur liberaalne häälekandja, pani 1919. aastal välja õige põhimõtte: “Ühtegi inimest ega rahva osa ei tohi tema tahte vastaselt kinni pidada poliitilises ühenduses, mida ta ei taha.” Sellest tulenevad piirijaotused polnud kaugeltki täiuslikud. Mõnel juhul, näiteks Jugoslaavia puhul, olid need kohutavad. Keelejaotus oleks olnud parem, kuid isegi need on ebatäiuslikud, sest murded võivad dramaatiliselt erineda isegi samas keelerühmas: Hispaania on suurepärane näide.
Võime kiiresti edasi liikuda sõdadevahelisesse perioodi, mil rahvuslusest sai metsaline. See muutus imperialistlikuks ning põhines rassil, keelel, geograafial, religioonil ja pärilikul õigusel – viiel natsionalistliku kiindumuse kriteeriumil, mis on sätestatud Ernst Renani 1882. aasta essees “What Is a Nation?” Euroopa kaart muutus mustaks verejanu tõttu, et rahvast puhastada ja laiendada, tuginedes ajaloolise õigluse väidetele.
Renan nõustub kaudselt rahvuste eristamise valikuga ja rahvuse vahel jõuga. Valitud rahvas on
“ühise rikkaliku mälestuste pärandi omamine… soov koos elada, tahe põlistada jagamatul kujul saadud pärandi väärtust… Rahvas, nagu ka üksikisik, on pika mineviku kulminatsioon püüdlustest, ohverdustest ja pühendumisest. Kõigist kultustest on esivanemate oma kõige õiguspärasem, sest esivanemad on teinud meist need, kes me oleme. Kangelaslik minevik, suured mehed, hiilgus (mille all ma mõistan ehtsat hiilgust), see on sotsiaalne kapital, millele tugineb rahvuslik idee.”
Teisalt, kirjutab Renan, on jõuga rahvas moraalne nördimus.
“Rahvusel pole rohkem õigust kui kuningal öelda provintsile: “Sa kuulud mulle, ma võtan su kinni.” Provints on minu arvates selle elanikud; kui kellelgi on õigus sellises asjas nõu pidada, siis on see elanik. Rahval pole kunagi tegelikku huvi riiki vastu oma tahtmist annekteerida või sellest kinni hoida. Rahvaste soov on kokkuvõttes ainus legitiimne kriteerium, mille juurde tuleb alati tagasi pöörduda.”
Rassi suhtes oli Renan eriti virulentne, et rass ei saa ega tohiks kunagi olla natsionalismi aluseks.
“Inimajalugu erineb olemuslikult zooloogiast ja rass ei ole kõik, nagu see on näriliste või kasside seas, ja inimesel ei ole õigust minna läbi maailma inimeste koljusid sõrmitsedes ja neil kõrist kinni võttes öeldes: “Sina on meie verest; sa kuulud meile!’ Peale antropoloogiliste tunnuste on selliseid asju nagu mõistus, õiglus, õige ja ilus, mis on kõigi jaoks ühesugused. Olge valvsad, sest see etnograafiline poliitika ei ole mingil juhul stabiilne ja kui kasutate seda täna teiste vastu, võite homme näha, et see pöördub teie enda vastu. Kas võite olla kindel, et sakslased, kes on etnograafia lipu nii kõrgele tõstnud, ei näe, et slaavlased omakorda analüüsivad Saksimaa ja Lusiatia külade nimesid, otsivad Wiltzede või obotriitide jälgi ega nõua Tasustada massimõrvade ja orjastamise eest, mille Osmanid oma esivanematele tekitasid? Kõigile on hea teada, kuidas unustada.”
Nii on Renani vaim: kiindumus oma maa, keele või religiooni vastu on väärikas ja rahumeelne; sundi kasutamine identiteedi teenimisel ei ole. Tänapäeval on need kaks natsionalismi vormi – üks omal valikul ja teine sunniviisiliselt – pidevalt segamini ajavates uudistes ja tänapäeva maailma asjade kommentaarides.
Näiteks Itaalia uus peaminister Giorgia Meloni on saanud prügiseks kui tänapäeva Mussolini, kuid kohapealse olukorra tähelepanelik vaatlemine näitab kedagi, kes räägib rahva nimel, kellel on ühine keel ja ajalugu ning kes pahandab globaalsete jõupingutusi. organisatsioonid, nagu Euroopa Komisjon ja Maailma Terviseorganisatsioon, et need ära võtta. Tema natsionalism võib olla healoomuline ja tõenäoliselt on. Igal juhul näib tema taga olev toetus olevat õigustatud reaktsioon kohutavatele kahjudele.
Kuigi peavoolumeedia hoiatab tema ohtude eest, ei saa keegi eitada, et teist tüüpi metsaline kujutab endast otsesemat ohtu kõigi tänapäeva maailma rahvaste vabadustele. Pandeemiale reageerimine oli selle kõige silmatorkavam ilmutus.
Peaaegu kolm aastat on enamikku maailma inimesi kunagiste lugupeetud globaalsete institutsioonide tungival nõudmisel koheldud riigivõimu katses biotehnokraatliku keskjuhtimise katses laborirottidena ning see on toonud kaasa majanduskriisi, demograafilise murrangu, ja täielik poliitiline paanika. Läheb palju aastaid, enne kui see asi korda saab.
Üleminek hõlmab kindlasti natsionalismi tõusu ainuüksi seetõttu, et inimeste koondamine nende ühiste ideaalide ümber võib olla tõhus vahend masinavärgi tagasilöömiseks, mis muidu näib olevat väljaspool inimvõimet kontrollida. Siin on taas püüd enesemääramise poole. Selles pole midagi kurjakuulutavat.
Inimesed kasutavad muudatuste läbiviimiseks demokraatia jäänuseid, mis on endiselt olemas. Kui mõni eliit selle pärast mures on, oleks pidanud enne inimeste kodudesse lukustamist ja äraelamise vahendite hävitamist teaduse järgimise nimel ja suurtööstuse huvide käsul kaks korda järele mõtlema.
See ei tähenda, et igat tüüpi natsionalismiga ei kaasneks ohte, mistõttu poleks pandeemiale reageerimine kunagi tohtinud sellistes vormides esineda. Jõu kasutamine inimelu juhtimisel põhjustab alati tagasilöögi lihtsalt seetõttu, et ratsionaalsed olendid ei kipu pidevalt puurides elama. Kui leiame väljapääsu, annavad inimesed selleks kõik endast oleneva, kasutades selleks kõiki meie käsutuses olevaid tööriistu.
Artikli allikas ja autor: https://brownstone.org/articles/the-pandemic-response-unleashed-two-kinds-of-nationalism/
