Kas tõesti on Eesti Vabariigi juhid, ametnikud ja arstid kaotanud inimlikkuse ja südametunnistuse?
Avaldame ühe pere loo, kus kasvab täna viis last. Selle pere saatusega on veel teisigi peresid Eestis ja käiakse kohut, et kohus kinnitaks biloogilised lapsevanemad.
Katrina ja Kalle Blumkvist lugu:
21.09.21 kell 03:09 sündis meil kodus väga oodatud tütarlaps (Harju-Risti, Lääne-Harju vald)
21.09.21 päeval helistasime ITK sünnitusosakonda ja teavitasime, et meil toimus öösel ootamatu kodusünnitus ja soovime teada, kuidas toimida, et registreerida sünd. Vastati selgelt, et peate 24h jooksul haiglasse ema ja last näitama tulema. Nii ka tegime. Magasin ja kosusin niipalju, et jaksaks majast välja minna ja koos vastsündinud beebiga Tallinna ITK-sse sõita, (räägib ema), läksime koos abikaasaga (Kalle Blumkvist, vastsündinud beebi isa)
Kohale jõudes vaatas mind üle ITK günekoloog Z.A.
Arst oli imestunud, et mul nõrkus on. Ise pidasin seda loomulikuks, sest äsja sünnitasin ja see ongi loomulik! Tema rääkis minu ja mu abikaasaga viisakalt ja malbelt. Günekoloog soovis mind suure verekaotuse tõttu haiglasse jätta. Mulle teadaolevalt ei olnud suurt verekaotust, seetõttu keeldusin hospitaliseerimisest ja ütlesin, et ravin ja tervenen kodus iseseisvalt kõikide teadaolevate tervisetoodetega, mis taastavad mu kehas puuduva. Seega oli ja on minuga kõik väga hästi.
Meie beebit vaadanud lastearst dr. K.M. leidis võimalusi meile väga halvasti öelda, alustades sellest, kui vale otsus oli kodus sünnitada, äärmiselt vastutustundetu meist. “Mis te endast mõtlete!?!”, oli tema esimene lause. Sünnituse võttis vastu beebi isa(Kalle Blumkvist), mida ta kinnitas oma sõnadega. Lisasin juurde, et ka üks sõbranna oli juures. Selgitasime, et kõik läks kodus imehästi ja sünnitus oli tõeliselt ilus kogemus, lihtsalt kõik käis nii kiiresti, et otsustasime kodus beebi ilmale tuua, otseselt ei planeerinud ja see lihtsalt juhtus nii. See aga ei meeldinud lastearstile!
Nad soovisid vastsündinud lapselt võtta veresuhkru analüüsi, mida ka lubasin teha. Keeldusin muudest protseduuridest ja ananüüsidest, sest beebi on liiga väike. Nad ütlesid, et veresuhkur on alumine norm. Kui küsisin, mida ma omalt poolt teha saan, et lapse tervist toetada ja turgutada, siis seda ei öeldud ega antud nõu. Loen välja, et ainult keskenduti sellele, kuidas saaks jätta meid haiglasse.
Epikriisi kirjutasid last ja ema vaadanud tohtrid, nagu tulnuks ema lapsega üksi, kuigi tulin ja olin koos abikaasaga, kes oli pidevalt mu kõrval! Teine asi, et sünnituse juures oli n-ö ainult sõbranna, mis ei olnud ka korrektne ega tõene. Kolmandaks nad mõõtsid ja kaalusid vastsündinud beebit aga ei vormistatud sünnitõendit ega muud akti, epikriisi ei kirjtatud lapse sugu! Arstid keskendusid vaid sellele, kui palju valesid otsuseid meie tegime ja kuidas saaks meid haiglasse vormistada!
Sinna mahtus palju erinevaid etteheiteid – miks kiirabi ei kutsunud, miks kodus sünnitasime jne. Meie vastus oli, et me ei olnud haiged ega vajanud kiiret abi ega haiglat, otsustasime ise minna kui selleks valmis oleme. Nii ka tegime, nagu värsked kohusetundlikud aga pisut väsinud lapsevanemad. Meile ei väljastatud vajaminevaid dokumente, mille alusel saaksime taodelda lapsele isikukoodi!
Me pidime reedel 24.09.2021 beebiga tagasi ITK-sse minema, et mõõta veresuhkrut ja teostada muud uuringud, kas kõik on korras. Kohale jõudes selgus, et puuduva isikukoodi tõttu ei saa nad meid teenindada. Küll aga saadeti meid edasi Tallinna Lastehaiglasse, kuhu jäin jälgimisele koos lapsega kehva bilirubiini näitajate tõttu (imiku kollasus). Haiglas kasutati ajutist isikukoodi – 6 21 09 2……… – et saaks teha erinevaid vereproove ja uuringuid teostada.
Tänaseks on suur probleem see, et mitte keegi ei tea või ei oska või ei taha meile anda juhtnööre kuidas saaksime registreerida lapse sünni. Suhtlesime ise paljude erinevate asutustega nagu näiteks Perekonnaseisuamet, Perearstikeskus(kohalik), Padise Medicum Lääne-Harju vallas, Sotsiaalministeeriumini välja – mitte keegi nendest ei tea ega oska aidata sellises olukorras, sest laps sündis kodus. Helistasin läbi ITK-st erinevad spetsialistid, juhatajad, et ITK peab mulle väljastama kõik vajalikud dokumendid aga nemad keeldusid ja ütesid selgelt, taas mulle ette heites: “OMA VIGA ET KODUS SÜNNITASITE – MÕELNUD ENNE SELLELE…”. Nemad panevad mulle oma suva järgi diagnoose ja suhtuvad üleolevalt, näidates ja viidates haiglal saamata jäänud rahale, sest ma ei sünnitanud haiglas ega nõustunud haiglasse jääma.
ITK poolt meie perearstile saadetud epikriis oli manipuleeritud nii halbade näitajate peale, et nad ei julgenud meid vastugi võtta! Nende jaoks olime justkui surijad, nii nad kirjeldasid kui helistasin. Saatsid ikka Tallinnasse jälgimisele, et mitte võtta vastutust.
Kõik hetkel viitab sellele, et tegu on pahatahtliku käitumisega, sest me ei allunud ITK sünnitusosakonna süsteemile ja nüüd maksavad kätte meile selle eest, et me ei saaks last registreerida tavapäraselt ja rahulikult. Kui dr. K.M. oleks epikriisi lisanud peale lapse pikkuse ja kehakaalu ka lapse soo, siis selleks oleks juba alus olemas ja isegi võib-olla oleks perearst saanud meid aidata.
Raseduse reeglitepärane jälgimine toimus samuti ITK-s kogu raseduse vältel, päev enne sünnitust kontrolliti olukorda UH abil ja kinnitati et kõik on korras, laps normaalselt arenenud ja sünniks valmis. Järgmisel päeval öeldi, et enneaegne sünd ja laps halvas seisus – väga vasturääkiv!
Seega, olen mina (Katrina Blumkvist) koos oma abikaasaga (Kalle Blumkvist), täitnud kodanikuna kõik tingimused, et vormistada lapse sünd. Täna oleme seisus, nagu me poleks saanud äsja lapsevanemateks, ometi on meil pisike ja armas beebitüdruk kodus.
Mida edasi teha, et me ikkagi saaksime oma vastsündinule nime ja isikukoodi? Oleme nõutud ja vajame abi, selle jabura olukorra suhtes.
Katrina Blumkvist oli selle ametnike käitumise teemaga ka ETV saates “Pealtnägija” koos teiste peredega, kellel sama saatus. Saadet saad vaadata SIIN
Fonte.Newsi vastutava väljaandja Veiko Huuse kommentaar:
Olen ise sündinud 1970 aastal, kui oli ENSV ehk Vene okupatsiooni aeg. Elasin ja kasvasin ülesse Eestimaa maapiirkonnas. Üsna tihti sündisid lapsed kodudes. Polnud siis ei internetti, ega telefone, et abi kutsuda. Haiglaid oli hõredalt ja transport olematu. Mõnes külas oli alati keegi teadjam inimene või naaber, kes sünnitusele appi kutsuti. Kui polnud kedagi kutsuda, sündis laps vahest emaga kahekesi olles. Ema koos lapsega läksid teisel või kolmandal päeval lähimasse haiglasse last näitama ja ilma igasuguse probleemita sai laps sünnitunnistuse. Sünnitunistuse väljastamist ei takistanud ka lapse kehvad tervise näitajad. Mina isiklikult näen Blumkvisti pere ja teiste sarnaste lugudes Eesti Vabariigi juhtide, ametnike ja arstide ebainimlikku käitumist, millega nad aitavad kaasa Eestimaa rahvuse hävingule.
Ma kutsun ülesse toetama Blumkvist pere, sest lapse isa oli ametlikult lapsepuhkusel, lootes, et riik maksab seaduste järgi lapsetoetust kui laps on sündinud. Nüüd aga riik keeldub isikukoodi lapsele anda ja selle tõttu ei maksa ka riik lapsetoetust.
Makse saaja: Kalle Blumkvist, Kontonumber: EE477700771001811666, Selgitus: Toetus
Fonte.News toimetus ja perekond Blumkvist tänab kõiki, kes aitavad ja toetavad.
