Põhiseadus ei kehti vaestele – õiguskantsler Ülle Madise vaikib, nõunik Kristel Lekko õigustab, kohtunikud Hallikma, Soo, Brenner, Lind, Nurm, Liiv ja Lapimaa jäävad karistamatuks
Kuidas õiguskantsler Ülle Madise ja nõunik Kristel Lekko ei tunne seadust ja ei tee mitte midagi, et kaitsta põhiseaduslikke inimõigusi.
Kui Eesti inimene jääb ilma toidu ja abita – ja kõik riigiametid vaikivad
Eestis elab puudega laps koos oma töövõimetu emaga. Neil ei ole piisavalt toitu. Ravimeid ei jõua osta. Linnavalitsus ei tee haldusotsust. Kohtud keeldusid sekkumast. Õiguskantsler… vaikib. Tere tulemast 2025. aasta Eesti õigusriiki, kus seadus kehtib ainult neile, kes on süsteemile mugavad. Kui sa oled haavatav, haige või vaene – oled nähtamatu.
Õiguskantsler ei kavatsegi põhiseadust kaitsta
2025. aasta mais vastas õiguskantsleri nõunik Kristel Lekko ametlikule pöördumisele, milles paluti hinnata kohtunike tegevuse põhiseaduslikkust. Vastus oli lihtne: “Me ei tohi sekkuda. Kohtulahendid ei kuulu meie kontrolli alla. Teil oli võimalus edasi kaevata.”
Ehk teisisõnu: isegi kui kohtunik keeldub menetlemast, tõendeid eirab ja seadusi rikub – õiguskantslerit see ei huvita. See ei ole enam juriidiline nüanss. See on valik – mitte kaitsta nõrka.
Aga seadus ütleb: põhiseadus kehtib kõigile
📌 Põhiseaduse § 15: “Igaühel on õigus riigi ja kohtuniku kaitsele.”
📌 Põhiseaduse § 28: “Igaühel, kes ei suuda ennast aidata, on õigus riigi abile.”
📌 Õiguskantsleri seadus § 1 lg 2: “Õiguskantsler jälgib, et avalik võim järgiks põhiseadust.”
Kui õigust ei anta ja keegi ei vastuta, on tegemist põhiseaduse rikkumisega.
Mida õiguskantsler siis kaitseb?
Kui inimesed jäävad ilma haldusotsuseta, ilma kohtuliku abita, ilma igasuguse menetluseta, ja lõpuks – ilma õiguskantslerilt kaitset saamata, siis on küsimus: keda see amet üldse kaitseb? Kellele kehtib põhiseadus?
Kuidas sai Ülle Madise õiguskantsleriks, kui ta seadust ei tunne ega kaitse?
Kui õiguskantsleril on põhiseaduse kaitsmise kohustus, kuid ta varjab end sõnastuse taha, kui tema nõunik Kristel Lekko vastab ametlikele kaebustele tühjade viidetega, kui mitte keegi ei vasta sisuliselt küsimusele: “kas seadus kehtib ka vaesele inimesele?” – siis see ei ole enam teadmatus. See on vastutusest keeldumine. Ja see on rahva reetmine.
See ei ole üksikjuhtum. See on süsteem.
On esitatud: korduvalt halduskaebusi, taotlusi toetuse saamiseks, määruskaebusi kohtutes, ja lõpuks – ametlik süvaanalüüs kümne kohtuasja põhjal. Kõik on dokumenteeritud. Kõik on esitatud. Aga riigiaparaat mängib surnut. Ja keeldub vastutamast.
Kui riik enam ei kaitse, jääb ainult vastupanu
📌 Karistusseadustiku § 28 lg 3: „Õiguspäraseks loetakse tegu, millega inimene tõrjub vägivalda enda, teise isiku või õigushüve vastu olukorras, kus viivitamatu riigi kaitse puudub.“
📌 Põhiseaduse § 54: „Igaühel on õigus ja kohustus ustav olla Eesti Vabariigile ja põhiseaduslikule korrale. Kui muid vahendeid ei ole, on igal kodanikul õigus osutada põhiseaduslikku vastupanu.“
Me ei räägi enam ühest perest ega ühest juhtumist.
Eestis on 2025. aasta kevadel tuhandeid inimesi, kes: on jäänud töötuks, elavad inflatsiooni ja hinnatõusu all, ei saa enam toimetulekutoetust ega ajutist abi, seisavad ametkondade ees, kes teesklevad, et probleeme pole.
Samal ajal on poliitikud kantinud miljoneid eurosid PR-kuludeks ja valimiskampaaniateks, vähendanud maksukohustusi suurettevõtetele, samas kui toidupoes ei tule arvest välja, rahvusvahelisi projekte täis pumpamas, aga Eesti inimene sureb kodus toiduta, ravimiteta ja lootuseta.
See ei ole kriis, see on läbikukkunud riik.
Põhiseadus kehtib ka vaesele. Kui seda ei tunnistata, siis ei ole küsimus enam seaduses – vaid julges vastupanus. Vastupanus, millel on õiguslik, moraalne ja rahvuslik alus.
See on meie kodumaa. Me ei jää vait.
Näide Õiguskantsleri nõuniku suhtumisest:
Õiguskantsler Ülle Madise vaikib ka ametlikele kriminaalsetele vihjetele. Mais 2025, vastuses teatas õiguskantsleri nõunik Kristel Lekko järgmist:
„Oleme Teile selles asjas vastanud. Meil ei ole varasematele vastustele paraku midagi lisada.“
(Nr 14-7/250981/2503537, allkirjastatud Kristel Lekko poolt)
Selle vastusega keeldub õiguskantsler sisuliselt sekkumast, kuigi talle on:
ametlikult edastatud kohtunike võimalikud põhiseaduse ja kriminaalseaduse rikkumised;
esitatud dokumenteeritud süvaanalüüs mitme juhtumiga;
selgitatud,kuidas kohtusüsteem välistab õiguskaitse inimestele,kellel puudub elatusvahend.
See tähendab, et õiguskantsler mitte ainult ei täida oma põhiseaduslikku kohustust (§ 139), vaid keeldub ka ametlikult reageerimast tõenditele, mis võivad viidata:
KarS § 291 – ametialane võimuliialdus,
KarS § 95 – inimsusevastane kohtlemine,
KarS § 121 – tervise kahjustamine tegevusetuse kaudu.
Kui isegi õiguskantsler – kellel on seadusest tulenev kohustus jälgida, et avalik võim järgib põhiseadust – vaikib ja sulgeb juhtumi põhjenduseta, siis:
Õigusriik ei ole enam legitiimne.
See on süsteemne õiguskaitse eitamine riigi kõrgeimal tasandil.
