Murray Rothbardi raamat „ Mida on valitsus meie rahaga teinud? ” (1963) sisaldab arvamust, et eraturud on täiesti võimelised raha tootma ja majandust juhtima ilma valitsuse abita. Ulatusliku rahareformi raames saaksid erarahandusettevõtted konkureerida selle kauba pakkumisel koos sellega seotud täisteenustega. Siin pole vaja mingit valitsuse sekkumist. Iga kogukond võiks omada enda kogukondlikku raha ja luua oma majandusmudel, ilma valitsuste ja monopolistide( loe: parasiitide) sekkumiseta. Kuid maailmas pole “lubatud” sellel juhtuda konkreetsetel põhjustel ja valitsused teevad kõik selleks, et raha on nende kontrolli all. Milliseid valesid ja meelitusi valitsused kasutavad ja kuidas nad kinnistavad selle monopoli tulevikus kehtima hakkava digirahaga?
Raha on valitsuste monopol ja nad ei anna kunagi seda ära
Ajalooliselt sai raha alguse turumajandusest endast, loomulikult arenevast institutsioonist, mis vastas kaubanduse vajadustele. Kõik, mida kõik üldiselt hindasid ja mida oli võimalik jagada stabiilseteks üksusteks, saab kasutada rahana, ilma et valitsusel oleks vaja muud teha kui jälgida.
Kuid loomulikult pole ajalugu nii kulgenud. Igal valitsusel on tugev stiimul monopoliseerida hüve, mida nimetatakse rahaks, sest nii saavad nad maksustada oma kodanikke, premeerida kõigile nõuetele vastavaid tööstusharusid, arendada lähedasi suhteid pankuritega ja paisutada valuutat erinevate meetodite abil, olenevalt tehnoloogiast.
Muidugi võime ette kujutada primitiivseid hõime või prekolonialistlikku põliselanikkonda, kes kasutavad raha asemel kive ja käbisid, kuid kas on olemas kaasaegne juhtum, kus eraviisiline müntide valmistamine normaliseerus? Suures, kuid sageli tähelepanuta jäetud ajalooteaduslikus töös on majandusteadlane George Selgin kirjutanud tööstusrevolutsiooni koidikul Ühendkuningriigi eramünditööstusest kõige ulatuslikuma käsitluse.
Tema raamat “ Hea raha ” on kaunilt toodetud värviliste fotodega mõnest kõige ahvatlevamatest müntidest, mida te kunagi näete. Ajalooline narratiiv on lõputult põnev. Tehasesüsteemi koidikul ei hoolinud kuninglik rahapada vähimalgi määral hõbedast ja vasest väikese nimiväärtusega müntidest, et võimaldada väikeettevõtjatel oma töötajatele palka maksta. Kuninglik rahapada tootis suuri kulla nimiväärtusi ainult suurettevõtetele, kes tegid suuri kaubandustehinguid.
Olles pettunud suutmatusest töötajatele palka maksta, arenes ajavahemikus 1700–1813 münditootmisele keskendunud keerukas tööstusharu. Vanad nööbivabrikud hakkasid tootma erineva kaalu ja suurusega münte vase ja hõbeda baasil. Neid kasutati töötajate palkamiseks ja kaupmehed võtsid need laialdaselt kasutusse.
Süsteem töötas hästi ja see oleks võinud jätkuda igavesti. Uus tööstusharu leevendas mündipuudust ja tõi kaasa terve konkurentsi paljude uue raha tootjate vahel. See kõik tehti täispuhumiskindlaks ja standardsete kaalude ja mõõtude järgi kontrollitavaks. See oli täielik eramünditööstus, mis töötas tollal ühes maailma arenenumas ja töökaimas ühiskonnas.
Kahjuks ärritus kuninglik rahapada sellest. Ajendatuna valitsuse igavesest vajadusest kontrollida raha oma valdkonnas, võttis parlament aastatel 1812–1813 vastu rea seadusi, millega kartelliseeriti rahapaja funktsioon ja muudeti kuninglik rahapada ainsaks seaduslikuks raha tootjaks. Kogu tööstus hävitati väga kiiresti. Nii et selle ühe juhtumi põhjal näeme, et raha monopoliseerimine ei ole turujõudude väljakasv, vaid valitsuse poolt pealesurutud. See on alati nii olnud.
Digiajastul sündisid uued katsed raha erastamiseks, mis tulenevad väga reaalsest finantskontrolli probleemist (mis ilmnes 2008. aasta finantskriisis) ja raha kasutamisest ilma vahendajateta. Tulemuseks oli Bitcoin, mis avaldati jaanuaris 2010. Aasta jooksul kasvas selle keerukus ja väärtus. Järgmise seitsme aasta jooksul kasvas kasutuselevõtt plahvatuslikult ja ajendas looma uusi eraviisilisi tehingute arveldamise ja krediitkaartide vastuvõtmise meetodeid. See oli kindel konkurent natsionaliseeritud rahale.
Nagu 1813. aastal, ei meeldinud see valitsustele eriti. Bitcoini enda koodi piirati teadlikult, et vältida uue eraraha skaleerimist, mis ajendas tehinguahelas hargnema ja tekitas tööstuses üldise kaose, kuigi Bitcoini enda väärtus aina kasvas. Valitsus vastas sellele, võttes kontrolli alla “makseväravad” ja kõik börsid ning seejärel kehtestas kõikidele tehingutele ranged maksu- ja aruandlusnõuded. Praegu on mahasurumine täies mahus, veebisaidid ja rahakotid suletakse ning tippinvestoreid on uuritud ja nende suhtes algatatakse massiliselt kriminaalmenetlusi.
Nagu 19. sajandi Suurbritannias, näeme siin järjekordset traagilist juhtumit, kus valitsuse sekkumine kägistab imelist uut tööstusharu võimumonopoli säilitamise huvides, mille esimene tingimus on alati valitseda riigi raha.
Igal vanglal on oma raha vorm. Varem olid need sigaretid, nüüd aga sagedamini kalakonservid või mõni muu hinnatud kaup. Ainus põhjus, miks see ühiskonnas laiemalt levinud ei ole, on see, et valitsused seda nii ei taha. Vanglaplaneedil Maa on oma raha vorm – fiat raha(USD, EUR,..) ja tulevane digiraha(BRICS)
Tänapäeva valitsusjuhtimise eripäraks on olnud perioodilised reformid, mis lõppevad alati süsteemi halvenemisega. Meil oli 19. sajandi lõpus valitsuse toetatud kullastandard, mida ohustas kulla ja hõbeda vaheline fikseeritud hinnasuhe, mis ei olnud jätkusuutlik. Seejärel saime 1913. aastal Föderaalreservi, lubades, et see kontrollib inflatsiooni isegi siis, kui see tõusis peagi pärast seda, kui Föderaalreserv arvestas sõja rahastamise vajadusega.
1933. aastal saime järjekordse reformi, mis devalveeris valuuta keskusest, muutes dollari määratluse 1/20 kullauntsilt 1/35 untsile. Selle tohutu devalveerimisega kaasnes üleriigiline kulla konfiskeerimine, mis hõlmas kriminaalkaristusi ja rikkumiste eest vangistust. Teise maailmasõja lõpus keelas uus süsteem nimega Bretton Woods siseriikliku konverteerimise ja lubas rahvusvaheliseks vahetamiseks ainult kulda. See oli täiesti jätkusuutmatu, sest igal rahval on erinev fiskaal- ja rahapoliitika, nii et loomulikult ei saanud raha väärtust paigale külmutada. See viis kullastandardi täieliku lõppemiseni aastatel 1971–1973, mille tulemuseks oli katastroofiline inflatsioonihoog.
Pole kahtlustki, et järgmine suur rahareform on keskpanga digitaalse valuuta globaliseerimine, millel on jälgimis- ja jälgimisvõimalus ning võimalus raha poliitilise kapriisi järgi sisse ja välja lülitada. Selle võimalikuks muutmiseks peab valitsus nüüd kõrvaldama kogu konkurentsi, täpselt nagu 1813. aastal.
See rahaga jamamine ei ole avalikes huvides. See on valitsuse ja ka tema tööstuspartnerite huvides panganduses ja rahanduses. Raha täielik denatsionaliseerimine on lahendus kogu probleemile, kuid siit edasi jõudmine nõuab valitsuse tõrjumist tema soovist kontrollida kogu valdkonna majandusjõude. See on igivana probleem ja võib-olla kõigi aegade suurim väljakutse kogu maa inimkonnale.
Allikas: Autoriks Jeffrey Tucker The Epoch Timesi kaudu,
“Valitsuse monopolide lõhkumiseks tuleks luua Eestis hõbemündid – füüsiline raha. Sellega tuleb hakata majandama ja loobuda valitsuse kõigist maksu ja finantsreeglitest. Tuleb luua Eestimaa Rahvavarapada ja seda kontrollib Rahva Vanematekoda. Loe rohkem SIIT.” – Veiko Huuse
Loe lisaks:
