Viimaste aastate sündmused tekitavad paljudele küsimusi. Kes on algataja, kes on süüdi, kes vastutab? Kas meie siin maailma nurgas oleme lihtsalt vaatemängu pealtvaatajad ja ohvrid või tegelikult osalised? Vastus sõltub igaühe enese positsioneeringust − kas ta usub, et ta on looja või pelgalt jälgija.
Me oleme sündinud loojateks, aga mõni ütleb ikka: “Ei-ei, mina pole loomeinimene.”
Sellist lauset kasutavad need, kes ei soovi end loomise kaudu identifitseerida. Justkui nad elaksid kellegi teise loodud maailmas, käed kaasloomisest puhtad. Teinekord võib ütleja hääletoonist välja lugeda, et loomingu näol oleks justkui tegemist pigem madala väärtusega tegevusega − sellise kerglase kunstiga, mis võiks samahästi kui olemata olla. Sellisel juhul pole tegemist kuigi elujaatava indiviidiga, sest elu olemus igal tasandil on loomine.
Reaalsuse loomine
Kõik inimesed on loojad, soovivad nad seda endale tunnistada või mitte. Looja, kes ei tunnista, et ta loob, loob ka siis, kui ta seda ei tunnista. Kui ma ei teadvusta, et ma hingan, ei tähenda see, et ma ei hinga. Iga inimene hingab ja iga inimene ka loob.
Mõte loob sõna, sõna loob teo, tegu loob reaalsuse. See reaalsus saab olla loomist tunnistav või salgav, aga loodud ta on ja mitte kellegi teise kui inimese enda poolt. Kõik, mida me kogeme, on loodud meie endi poolt, isegi siis, kui me ei suuda täpselt mõista, kuidas, millal või miks. Meie aju üks alalhoiu funktsioone on unustada ebameeldivad sündmused, see aga ei tähenda, et need sündmused ei võinud käivitada protsesse, mis põlvi nõrgaks võttes ühel kenal päeval meid tabavad.
Mida rohkem aga me selliselt käivitatud protsesse suudame ära tunda, seda selgemaks saab, kuidas luua reaalsust, mis teenib meie huve. Ja kui enam ei teeni, siis kuidas seda muuta. Näiteks inimene, kes pole motiveeritud hommikul ärkama, kogeb reaalsust, mis teda ei teeni. Sellisesse olukorda võib sattuda igaüks, ka teadlik looja. Mida teadlikum ta loomisest on, seda kiiremini ja valutumalt ta suudab ennast loodud olukorrast välja luua.
Looja vastutus
Meie käes on võime luua, aga ühtlasi ka vastutus loodava eest. Nii selle eest, mida me loome, kui selle eest, mida loomata jätame. Loomisega kaasnev vastutus avab uskumatuid võimalusi põnevaks ja sisukaks eluks. Mida suurema vastutuse oleme valmis võtma, seda rohkem on meil võimalusi loomiseks. Vaid uni vabastab meid ajutiselt loomise vastutusest. Siis me hulbime eetris ja puhkame rõõmsast loometööst.
Magades tekitab aju uusi seoseid infovõrgustikus. Värsked sündmused kootakse teadvuse kangasse, mis kirjeldab meie identiteeti ning maailmatunnetust. Silmi avades loome ühenduse uuenenud identiteediga ja loomine jätkub. Koos sellega ka vastutuse võtmine.
Õnnelikud on need, kes ärgates otsustavad, missugust päeva nad looma hakkavad − kas seda tüüpilist teisipäeva või erakordset esmaspäeva. Päeva nimetusel pole seejuures mitte mingit tähtsust. Tähtis on, et me ei langeks harjumuspärasesse käitumismustrisse ega saadaks päeva autopiloodil õhtusse, kordagi endalt küsimata, mida mina täna loon. Kui ma ei teadvusta, mida ma loon, siis võib juhtuda, et loon soovimatut. Teadmatu loomisega kaasneb segadus, ebameeldivad üllatused, ootamatud sündmused ja kontrolli käest andmine. See on tegevus, mis kulutab palju ressursse ja neelab rõõmu ning takistab meil eesmärgini jõudmast. Eesmärk on igapäevane teadlik loomine, et endal ja teistel oleks hea elada.
Igapäevane loovus
Loov inimene tunneb rõõmu protsessi igast etapist ja mõistab, et loovus on sama oluline kui tervis, suhted, karjäär ja missioon.
Loova ellusuhtumisega inimesed lähenevad loovalt ka rutiinsetele tegevustele. Päeva loominguliseks alustamiseks võib näiteks hambaid pesta teise käega, duši all, selili, jalgupidi varbseinal rippudes, aknast välja vaadates, prügi välja viies, potil istudes, kassi silitades jne. Või hoopis partneriga koos, pestes teise hambaid, mitte enda omi.
Loomingu suurim vaenlane pole mitte inspiratsiooni puudus, vaid meie uskumus, et inspiratsioon puudub. Inspiratsioon on väekas jõud ja vallandub meis, kui sellele loa anname. Iga väe vallandumine nõuab teatavat kannatust, vahel ka rahu ja keskendumist. Meis kõigis on inspiratsioon ja anded, mis avanevad, kui neisse uskuda. Osa inimesi peetakse andekamateks kui teisi, aga loomingu juures pole andekus peamine. Alustamine, pealehakkamine on see, mis loovuse vabastab. Alustamiseks piisab sõnast paberil, värvitäpist lõuendil, peotäiest savist, eurost reisifondis, kohtumisest spetsialistiga, maatüki külastamisest, kursusele kirjapanekust, kilomeetrisest jooksust, väljaöeldud soovist.
Alustamisele järgneb loovus. Loovusele järgneb inspiratsioon. Inspireerituna tunneme end täieliku, elava ja suutlikuna. Selles tundes saavutame alustatu kindla peale.
Inimene, kes usub oma võimesse luua, suudab kõike. Ta suudab oma loodud elu eest vastutada ja sellest rõõmu tunda. Kui kõik inimesed julgevad lõpuks tunnistada, et nad on ise oma reaalsuse loojad, jõuab inimkond uuele teadvustasandile, kus inspiratsioon voolab jõgedena ning me peseme kõik teineteise hambaid, pead alaspidi.
Äge tulevik, kas pole? Algus on tehtud.
Hea lugeja! Elame ajal täis põnevaid väljakutseid. Inimesed, kes on võtnud vastutuse nii enda elu kui ka ühisreaalsuse teadliku loomise eest, kujundavad selle maailma palet. Kui Sind kõnetab Fonte.News'i sõnum ning Sa soovid olla kaaslooja, siis oled väga oodatud. Selleks on mitu võimalust: * meie artiklite jagamine neile, kellele need võiksid väärtuslikud olla; * kaasautorlus nii tekstide loomise kui ka tõlkeartiklite näol; * liitumine uudiskirjaga.
