Riigi mure eakate pärast varitseb pealispinna all täpselt vastupidist: riik tahab eakatest lahti saada.
Suitsidaalne ühiskond
Riigi mure eakate pärast varitseb pealispinna all täpselt vastupidist: riik tahab eakatest lahti saada.
Lõpuks ei pea surema mitte ainult vanad inimesed. Inimesed põhjustavad kliimamuutusi – nad on kahjulik viirus, mis vohab maakera pinnal. Planeedil oleks parem ilma inimesteta.
Mattias Desmet kirjutab oma värskes artiklis, et ta mäletab vist, kuidas mõned aastad tagasi nimetas meedia kõiki, kes keeldusid maski kandmast või vaktsineerimast, “vanaema tapjaks“. Kaitsta eakaid, päästa iga minut nende elust – see oli kõik, mis oli oluline.
Eelmisel nädalal ilmus ühes Hollandi peavoolulehes ilmunud artikkel, milles kuulutati tehniliselt ja tahtlikult, et “salapäraselt kestval ülemäärasel surmal“ on teatud eelised: see säästab riigile sadu miljoneid kulusid vanade inimeste eest hoolitsemisel. Kontrollisin oma kalendrit. Äkki aprillinali? Ei – see ei olnud nali.
Võib muidugi väita, et see on vaid üks artikkel. Lubage mul tuua veel üks näide. Mõni nädal tagasi teatas riikliku haigekassa direktor Belgia riigitelevisiooni veebilehel avaldatud artiklis, et eutanaasia tuleks pidada lahenduseks elanikkonna kiirele vananemisele.
Täpselt. Vanad inimesed on riigile liiga suur rahakulu. Tapame nad ära?
Samuti need on ainult ühe mehe sõnad. Ometi ei trükita selliseid sõnu ajalehtedes nii kavalalt, kui ühiskonnas ei ole selliste sõnumite suhtes teatud sallivust.
Olgem ausad: mõned inimesed tahavad eakatest lahti saada.
Lähemal uurimisel selgus, et sentimentaalne “eakate kaitse“ koroonakriisi ajal oli üsna julm ja absurdne. Näiteks: miks ei lubatud haiglates surevatel eakatel oma lapsi ja lapselapsi näha, sest viirus võis nad tappa, kui nad surid?
Riigi mure eakate pärast varitseb pealispinna all täpselt vastupidist: riik tahab eakatest lahti saada.
Varsti võib jõuda üksmeelele: kõik, kes tahavad elada üle seitsmekümne viie aasta vanuseks, vastutustundetud ja egoistlikud – lapselapse tapjad. Vähemalt peavad need vanad värdjad maksma süsinikdioksiidimaksu.
Lõpuks ei pea surema mitte ainult vanad inimesed. Inimesed põhjustavad kliimamuutusi – nad on kahjulik viirus, mis vohab maakera pinnal. Planeedil oleks parem ilma inimesteta.
Kas on mõni eliitgrupeering, kes kasutas propagandat, et panna meid niimoodi mõtlema?
Edela-Prantsusmaal Nouvelle-Aquitaine’is asuva Bordeaux’ ülikooli sotsioloogiaprofessor Jacques Ellul õpetas meile, selleks et propaganda oleks edukas, peab see alati resoneerima elanikkonna sügava sooviga. Siin on see, mida ma arvan: ühiskond on enesetapjalik. Sellepärast on see üha enam avatud propagandale, mis viitab sellele, et surm on meie probleemidele parim lahendus. … Sellepärast ei hooli nii paljud inimesed tegelikult “salapäraselt püsivast liigsurmast“ või isegi arvavad, et “sellel on teatud eelised“.
Mõelge koroonameetmetele: need hävitasid majanduse, hävitasid inimeste psühholoogilise heaolu, hävitasid laste ja täiskasvanute tervise ja rikkuse, jätsid meid ilma meie demokraatlikest õigustest – seda kõike ilma mõistliku kindluseta, et meetmed meid üldse millegi eest kaitseksid. Paljud inimesed osalesid koroonameetmetes isegi kvaasiekstaatilisel viisil.
Just see iseloomustab rituaalset käitumist: sellel pole pragmaatilist tähendust, see nõuab üksikisiku ohverdamist ja see viib teatud ekstaasini.
Surma ritualiseerimine avaldub kõige puhtamal kujul riigi kontrolli all oleva eutanaasia ehk “meditsiiniliselt abistatud suremise“ praktika ülemaailmses arengus. Üha enam inimesi soovib surra, kuid neil ei lubata otsust ise vastu võtta ega seda omal moel teha. Psühhiaatrid ja psühhoterapeut on üha suurema surve all, et teatada igast patsiendist, kes väljendab enesetapusoove. Seejärel saavad need patsiendid taotleda eutanaasiat.
Kui te tahate surra, peate kõigepealt läbima bürokraatliku menetluse, mis määrab kindlaks, kas neil on õigus surra; Kui see protseduur otsustab, et teil on õigus surra, tapab riik teid “õige“ protseduuri abil.
Ühiskonna juhtidel, olenemata sellest, kas nad seda teavad või mitte on alati ülesanne rituaale korraldada. Inimene on sümboolne olend ja ühiskond on esiteks ühine sümboolne süsteem ja jagatud sümboolne-rituaalne praktika.
Miks osalevad inimesed nendes riiklikes surmarituaalides?
Rituaalides osalemise kaudu näitab üksikisik, et tema individuaalne eksistents on vähem oluline kui kollektiivne eksistents. Rituaalid on lõpuks sümboolsed käitumised, mille kaudu indiviid ületab oma individuaalse eksistentsi. Inimesed vajavad rituaale. Eriti siis, kui nad tunnevad end eraldatuna ja isoleerituna. See on täpselt see, mida enamik inimesi tunneb sellel mehhanistliku maailmavaate ajastul: lahti ühendatud ja isoleeritud.
Järgnevalt on esitatud inglise kirjaniku ja filosoofi on Aldous Leonard Huxley tsitaat:
„Viimase sajandi jooksul on tehnoloogia järjestikuste edusammudega kaasnenud vastavad edusammud organisatsioonis. Keeruliste masinavärgitega on pidanud kaasnema keerulised sotsiaalsed korraldused, mis on kavandatud töötama sama sujuvalt ja tõhusalt kui uued tootmisvahendid. Nendesse organisatsioonidesse sobitumiseks on üksikisikud pidanud end deindividualiseerima, pidanud eitama oma loomulikku mitmekesisust ja vastama standartsele mustrile, pidanud andma endast parima, et saada automaatideks. […] Inimesed on üksteisega seotud, mitte totaalsete isiksustena, vaid majanduslike funktsioonide kehastustena või kui nad ei ole tööl, siis vastutustundetute meelelahutuse otsijatena. Sellise elu all kipuvad inimesed tundma end üksildasena ja tähtsusetuna. Nende olemasolul ei ole enam mingit mõtet ega tähendust.“ („Hea uus ilm“ – uuesti vaadatud).
Mehhanistlik maailmavaade purustas ühiskonna, see killustas selle elementaarosakesteks, üksildaseks nagu pilliroog, mis enam tuules ei laula. Mitte kunagi varem pole inimkond vajanud nii palju rituaale. Ja mitte kunagi varem pole ta ignoreerinud rituaalide tähtsust nii palju kui praegu. Mehhanistlik-materialistlikus maailmavaates on rituaalid täiesti mõttetud.
Kogu totalitarismi hullus koos bürokraatlike reeglite piiramatu vohamisega, mis lõpuks lämmatab kogu ühiskonna ja osutub äärmiselt surmavaks, taandub täpselt sellele: see kujutab endast ülemäära represseeritud tõe tagasipöördumist: inimene on sümboolne olend, olend, kes vajab rituaale.
Toimetas Revo Jaansoo. Alikas: Suitsidaalne ühing – Mattias Desmet
Märkus: Hollandis ja Belgias mõistetakse BBC teatel eutanaasia all kui „elu lõpetamist arsti poolt patsiendi soovil“. Holland ei määratle õiguslikult mõiste “eutanaasia“ tähendust ega viita sellele kui juriidilisele mõistele, vaid liigitab selle laiema määratluse alla „abistatud enesetapp ja elu lõpetamine taotluse alusel“. – toim.
