Jaak Uibu, D.Sc.: Valitsusasutused rahvastikukriisis nagu hiired tuules

Eesti II elujõu kongressil tänavu 29. juunil  leidis veelkordselt üksmeelset tõendamist rahvastikukriis meie riigis. Õieti täpsustati, et meil on päris mitu kriisi, niisiis oleks õige kõnelda kobarkriisist. Keskenduksime siiski rahvastikukriisile kui põhilisele tegurile rahvuse püsimisel.  Peale kongressi pöördusin peaministri kandidaadi Kristen Michali poole ettepanekuga luua viivitamata rahvastikutaaste rakkerühm. Ajalehes Postimees avaldatud pöördumisel lisasin, et Eesti II elujõu kongressi toimkond soovib  peaministri kandidaadi võimalikult kiiret kinnitamist peaministriks, et siis esimesel võimalusel kohtuda, arutamaks  ettepanekut. 

Selgitasime, et rakkerühma liikmeiks tuleks kutsuda teadlased ja ametnikud, kel on tegelikud teadmised ja kogemused rahvastikuprotsesside korraldamises. Rakkerühma tuumiku saaks kujundada Eesti II elujõu kongressil osalenute hulgast. Rakkerühm oleks hetkel optimaalne variant, sest mitmete kriiside olukorras on raskem luua korralist finantseeritavat üksust.

Tõsi on, et sotsiaalministeeriumi juures tegutseb  tippametnikest koosnev rahvastikupoliitika valitsuskomisjon, aga erialateadlaste ja nende kompetentsi vajaku tõttu ei ole see suutnud oma ülesannet täita. Käesoleval aastal pole nad kogunenudki. Ainus rahvastikupoliitika ametlik organ on seega lakanud töötamast. Illustreerime vajadust nende sihipärase tegevuse järele sündimuse langeva trendi alusel:  aasta 1990 – 22 308 sündi; 2010 – 15 825; 2021 – 13 272; 2022 – 11 646 ja 2023 – 10 949.

Meie pöördumise tekstile oli  toimkonnal parandusi ja täiendusi, mida kõike ei saanud aja puudusel arvestada. Peaministri nimetamise protsess on kiire ja vaja oli ettepanek päevapealt  esitada. Siis me veel ei teadnud, et meie pöördumine suunatakse riigikantselei asemel hoopis kliimaministeeriumi ja kirjade liigutamisel eelistatakse nende ära kaotamist.  Kui mõne nädala pärast hakkasin jälgi ajama, siis avastasin need kliimaministeeriumist, aga õnneks ka riigikantselei dokumendiregistrist. Hakkasin vastust taotlema. Et seda ei tulnud saatsin teabenõude riigikantseleile.

Poolteist kuud peale meie esimest kirja saabus riigikantselei strateegiabüroost allkirjata, s.o.  anonüümne vastus, milles on öeldud: „Rahvastikuga seotud teemadega tegeleb peamiselt Sotsiaalministeerium ning rahvastikupoliitika kujundamiseks on ellu kutsutud teie mainitud rahvastikupoliitika valitsuskomisjon. Lisaks ametnikele ja poliitikutele kuuluvad komisjoni koosseisu ka kahe ülikooli teadlased, komisjoni töö ei ole katkenud ning see jätkub ka edaspidi. Tulenevalt komisjoni tegevust korraldava määruse §-st 3 on komisjonil õigus kaasata küsimuste lahendamisse spetsialiste ja eksperte ning  moodustada eksperdikomisjone ja töörühmi. Seega dubleeriks rahvastikutaaste rakkerühm juba olemasolevat tööformaati ning looks asjatut segadust“.

Selle lapseliku kirjavastuse peale väljendas ajakirjandusõppejõud: „Loen ja imestan ja kurvastan, sest selliselt pole tänapäeval ametisuhtlus enam toimiv. Riigikantselei anonüümne kiri on huumorivaldkonnast“. Või ehk tuleks rakendada hoopis  Georg Bernhard Shaw vaimukat väljendit “Võim ei riku inimesi. Aga kui lollid pääsevad võimule, rikuvad nad võimu.” Paraku lahkus G.B. Shaw juba kolmveerand sajandit tagasi igavikku ja temale ei saa auditeerimiseks strateegiabüroo vastust anda. Igatahes – ettevaatust – strateegiabüroo!

Tuleb jätkata. Selleks kasutame sotsiaalministeeriumi portaali, kust võetakse vastu  teabenõudeid. Palume esitada rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni viimaste aastate koosolekute protokollid. Õigustatud on teha seda teabenõude abil, sest protokollid on ometi olemas ja paari klõpsuga  on need soovijale edastatud.  Ministeeriumilt saadi kohe automaatvastus 26. septembril: „See on kinnituskiri, et oleme saanud Teie teave kätte“. Aga teabenõudele sätestatud viie  päeva tsensusest kinni ei peetud. Seepärast kümme päeva peale teabenõuet läks kiri kantsler Maarjo Mändmaale:

„Pöördun Teie poole, kes Te seisate hea sotsiaalministeeriumi hea nime  eest. Ülemöödunud nädalal saatsin Sotsiaalministeeriumile teabenõude paludes mulle edastada Rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni koosolekute protokollid aastaist 2023-24. Vajan neid kirjavahetuses Riigikantseleiga. Meil kinnitas, et teabenõue on kohale jõudnud. Küll ei ole vastus teabenõudele minuni jõudnud kahe nädala jooksul. Palun seadusega ette nähtud tähtajast edaspidi kinni pidada ja minu soov täita“.

Viimase kirja peale saabus jälle automaatvastus, mis kinnitas, et  pöördumisele, mis vajab vastamist, vastatakse esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul.
Esitatud teabenõue täidetakse 5 tööpäeva jooksul. Teabenõue on nõue saada mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teavet.  Eriti sobis mulle, et palusin
teabenõude teel valitsuskomisjoni protokolle – mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teavet. Paistab, et valitsuskomisjon käib koos kohvi joomas ja vestlemas, ilma et protokolli vormistataks. Veel skandaalsem on, et rahvastikukriisi olukorras pole kinnitust, et rahvastikutaaste rakkerühma ettepanek oleks üldse peaministri lauale jõudnud.

Ometi Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne (1998) kasutab mõisteid, nagu riigi põhieesmärgid ja põhiülesanded. Lõpparuanne kinnitab, et põhiülesannete hulka kuulub eesti rahvuse ja kultuuri läbi aegade säilimise tagamine. Soovides oma mittemidagi tegemist varjata, hiilivad valitsusasutused rahvastikukriisi ohjamisel  vastutusest ja vastustest kõrvale – sebivad nagu hiired tuules. Unustamatu Ants Paju hoiatas Eesti  Elujõu kongressil 1999:  Oma inimeste tarkuse ja energia mitte  kasutamine on tegelikult meeletus ja selle eest maksab kogu rahvas ränka hinda. Kas maksuaeg on käes?

Kui loole punkt pandud, siis potsatas äkki postkasti sotsiaalministeeriumi kiri koos vastusega teabenõudele ja kaks valitsuskomisjoni protokolli. Kas need lükkavad ümber minu etteheited ja kahtlused ning kauni  kujundi „hiired tuules“? Esimeses üheleheküljelises protokollis on otsustati puhul – „käsitleda sündimuse teemat“ ja teises poolteise leheküljelises hõredas tekstis otsustati juures – „komisjon ei sea eesmärgiks luua kõikehõlmavat rahvastikku mõjutavat dokumenti“. Viimane on vastuolus  valitsuse korraldusega – see  moodustati just rahvastikupoliitika kujundamiseks. Aastal 2024 komisjon ei ole koos käinudki, kas olukord lubas  seda?

Lõppjäreldus: rahvastikutaaste rakkerühm ei dubleeri midagi, küll aga tekitaks konkurentsi, et midagi ka tehtaks sündimuse suurendamiseks. Ja ikkagi on see vaid sajandik meetmetest, mida võiks ja peaks tegema.

Jaak Uibu, D.Sc.

Eesti II elujõu kongressi ettekanded on kättesaadavad:  https://www.digar.ee/arhiiv/et/%D0%BA%D0%BD%D0%B8%D0%B3%D0%B8/274414  ja ettekannete videomaterjalid https://www.eestiklubi.ee/videod/

Martin Ehala arvamus: https://arvamus.postimees.ee/8118715/martin-ehala-korgharidust-tuleks-hoopis-kokku-tommata

Indrek Neivelt kommentaar:

“Eelmisel aastal oli sündis lapsi alla 11 tuhande. Sellel aastal on Eestis sünde umbes 10 tuhat. Aga näiteks 2008 oli see 16 tuhat. Ning sadakond aastat tagasi sündis Eestis lapsi kolm korda rohkem kui praegu.

See aga tähendab, et 2030 läheb esimesse klassi kolmandiku võrra vähem lapsi kui on viimastel aastatel läinud. Hiiumaal tähendaks see kolm klassitäit esimese klassi last. Põlvamaal, Läänemaal ja Valgamaal kaheksat. 

Niipalju kestlikkusest. Päris kestlikkusest.

Samal ajal oleme me “kestlikkuse” nimel öelnud, et 2030 peame me taastuvat elektrit tootma sama palju kui me tarbime. Sellega saab maailmas hakkama vaid seitse riiki ja neil riikidel on selleks hoopis teised looduslikud eeldused. Aga meie Riigikogu on võtnud vastu seaduse, et peab 100%. Mis sellest, et Euroopa Liit on võtnud eesmärgiks 42.5%. Aga meie oleme ju “kestlikkuse” poolest eeskujuks teistele riikidele. “Planeet tuleb päästa” ja “Ambitsiooni peab olema”. Nii öeldakse võimukoridorides.

Aga sellest, et me oleme pannud rohkem kui poole kõrgema taastuvelektri (täpsemalt juhuelektri) eesmärgi, veel ei piisa. Meie elektritarbimine peab kasvama kaks korda. Ja sellise prognoosi on teinud paradoksaalselt Kliimaministeerium. Süsteemi operaator Elering on oma prognoosides oluliselt tagasihoidlikum.

Ja Kliimaministeerium nagu me teame, teeb meil kõike ikka “kestlikkuse” nimel.

Kui me võtaks Euroopa Liidus kokkulepitud eesmärgi ja Eleringi prognoosi, siis peaks meie juhuelektri võimsused olema neli korda (!!!) väiksemad. Ehk Kliimaministeerium tahab “kestlikkuse” huvides investeerida neli korda rohkem kui oleks vaja. 

Ja siis otsustatakse “kestlikkuse” nimel maksta rohkem toetusi ettevõtetele ning vähem lastega peredele. 

See peab olema unenägu.”

Loe Jaak Uibu teemasid lisaks:

Jaak Uibu. Foto erakogust

Omar Volmer (1934 – 2002) sai mulle tuntuks raamatu „Mata mu süda Wounded Knees“ tõlkijana. Ta oli väga mitmekülgne inimene, kunstnikust literaadini. Indiaanlaste elu käsitlev raamat ilmus 1975 ja see oli tollal väga otsitud.

Tema enda käega kirjutatud artikkel põlisrahvastest oli sattunud minu kätte arvatavasti 1999. aastal toimunud Eesti Elujõu Kongressi ajal. Autor on lisanud sellele kuupäeva – „AUG.28.98 Vändras“. Taasleitud käsikirja skaneerisin kohalikus raamatukogus. Lugemise hõlbustamiseks tegin parandusteta väljakirjutised kõige olulisemast.

Artikkel on avaldatud ajalehes Sirp 28.01.2000 pealkirjaga „Põlisrahvad globaliseeruvas maailmas“, kui peatoimetajaks oli intellektuaal Mihkel Mutt. Omar Volmer on lisanud käsikirja lõppu, et ta kasutas A. Aarelaiu kultuurikontseptsioone ja K. Kama artiklit ajakirjas Akadeemia. Praegu on artikkel Sirbis lõpmatute küsimärkide kanonaadis, millega on asendatud täpitähed, raskesti loetav. Kes soovib originaalkäsikirja endale saada, palun andke märku.

Käsikirjaline artikkel annab keeruliste rahvastikuprotsesside kohta ülevaate heas ja arusaadavas keeles. Eriti väärtuslikud on viimased leheküljed seoses eeloleva Eesti II elujõu kongressiga Tartus.

Lisaks meenutan, et 1992. aastal pakkus viiemeheline meeskond Riigikogule välja Säästva Arengu Rahvusprogrammi SARP idee, mille ülesandeks oli välja töötada eeskätt vaimsest kultuurist lähtuv elulaad ning väärtus-hinnangud, mis oleksid vastukaaluks raiskava elulaadi, sissetungiva lääne massikultuuri ning tarbijamentaliteedi vastu, kindlustamaks eesti rahva püsimajäämist kultuuriliselt täis-väärtusliku rahvana majanduslikult stabiilses Eesti Vabariigis https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:10146 SARP haakub Omar Volmeri seisukohtadega.

Osa rahvaid on põlisrahva välja tõrjunud, assimileerinud või ammu hävitanud ja põlisrahvas on seda omakorda teinud eelmise rahvaga, kes end samuti põliseks pidas. 1948. aastal loodi Iisraeli riik, mis siiani ei suuda luua mõlemale poolele vastuvõetavaid tingimusi Palestiina araablastega, kes end samuti põliselanikeks peavad.

Jättes kõrvale füüsilised kannatused ja kõikjal toimunud ajaloolised ja poliitilised arenguprotsessid, tuleks muutusi niinimetatud põlisrahvaste elus vaadelda eelkõige kultuuri aspektist, hoolimata sellest, et kolonisatsioonist tabatud rahvaste kultuuritasand on olnud ülimalt erinev, ulatudes pihukirve kasutamisest näiteks Uus-Guineas kuni maajade kõrgkultuurini kogu oma komplitseeritud astronoomia ja matemaatikaga.

Meil ei ole ühist definitsiooni kultuuri kohta [kultuuri kohta leiab määratluse seletavast sõnaraamatust 2009 – inimühiskonna loova mõtte ja sellest tuleneva tegevuse tulemuste kogum, J.U.] Just kultuuriprobleemid on viimastel aastakümnetel väga teravaks muutunud. Kultuuriline enesemääramine pole iialgi varem nii valulik olnud. Kuidas ka ei oleks, aga just kultuur peegeldab ajalooetappide, majanduslike formatsioonide, rahvaste ja hõimude arengutasemete erilisust ja kordumatust.

Kultuur on sotsiaalne mälu ja integraalne struktuur, mis sisse programmeeritud varasemate kogemuste süsteemina loob võimaluse mingi etnose või ühiskonna edasiseks omanäoliseks arenguks. See on nagu kompass, mis näitab põhikurssi tulevikku. Kultuuristereotüüpide, nagu traditsioonide, kommete ja rituaalide eluiga ilmselt lüheneb. Inimkonna arenguloo varasematel etappidel võisid kultuuristereotüübid püsida sadade põlvkondade jooksul. Meie ajal enamik stereotüüpe üle 2-3 põlvkonna ei ela. Siiski on kultuur selline infokogum, mis kord omaks võetuna ja arusaadavana tekitab tahtmise seda elus hoida, arendada ja tulevikku kaasa võtta.

19. sajandil algas inimkonna ajaloos arengujärk, mis tõi kaasa niinimetatud tehnilise progressi ja kõiksuguste masinate imetlemise. Arvati, et tehnilise keskkonna väljaarendamine lahendab inimkonna tulevikuprobleemid. Ideaaliks said hiigellinnad, kiirused ja suurtootmine masinate abil. Seesama tehnitsistlik ideaal elab edasi 20. sajandil. Euroopas hakkab taas kasvama kirjaoskamatute hulk. 19. sajandile iseloomulik sügav, iseseisev mõtlemine hakkab kaduma – elutempo kiirenemine ja massimeedia areng ei annagi selleks aega… inimesed muutuvad kergesti manipuleeritavateks

Kultuurilise paljunäosuse taustal toimiv ülemaailmne kultuuriintegratsioon on nüüdisaegsete rahvaste päevaprobleeme, sest sellega kaasneb heterogeensuse ja mitmekesisuse kustumise ja ühtlustamise protsess. Ülikiire infoleviku ja globaalteadvuse üheks näotumaks ilminguks on massikultuur. Enamasti on see kõrge elustandardiga ja tehnoloogiaga ameerikaliku elulaadi pealetung kõikidel mandritel. Eriti hukatuslik on selle kultuuri import madala majandus- ning kultuuritasemega rahvastele niinimetatud „kolmandas maailmas“, peale nende aga ka sotsialismist vabanenud riikide rahvastele, kaasaarvatud Eesti.

Massiteadvust mõjutatakse täiesti sobimatute elamis- ja tarbimisideaalidega mingi kahtlase heaolu nimel. Kodumaise kõrgkultuuri tase ega rahva eneseteadvus ei suuda massikultuurile vastu seista. Massikultuur on edukas katse luua metaetniline väärtuste hierarhia, mis seab eesmärgiks särava, aga totra lõõgastumise, lihtsakoelistel käibetõdedel baseeruva meelelahutuse maotute filmide, seebikate ja odavasisulise ajakirjanduse näol, millele lisandub tarbetu värvilise ja läikiva kila-kola pealetükkiv reklaamimine. Selgub, et infoühiskonnas müüakse edukalt vaid infomüra.

Massikultuur on triikraud, mille tegemisse ja kütmisse paigutatakse tohutult raha ja mis võib lõpuks olematuks triikida igasuguse rahvusliku eripära, mis rõhumisaegadel võis säilida paljast trotsist ning vastupanutahtest. Jõuame paradoksini – rahvuslikkuse küünal kustub vabaduse tuules. Müüakse maha mitte ainult metsad ja maavarad, vaid lastelaste elamisvõimalus tulevikus.

Siin võivadki meile ära kuluda põlisrahvaste, nende rahvaste mõtted, suhtumised ja kogemused, kes on seda mõttetut raiskamist, lagastamist ja nüüd juba allakäiku pealt vaadanud. Indiaanlased on öelnud, et nad ei identifitseeri end massiühiskonnaga. Nad saavad suurepäraselt aru, et nad on kõrvalseisjad, põlglikud pealtvaatajad. Põhja-ameeriklased propageerivad intensiivselt oma kultuuri ja inim- ning looduskeskset mõtlemisviisi mitte ainult kodumaal, vaid ka Euroopas ja ei tee seda sugugi edutult.

X X X

Nad rõhutavad, et on võimalik elada teistmoodi, oma rahvakultuurilises järjekestvuses, arvestades, et põlvkonnana astutakse eelkäijate tööga tallatud kindlapiirilisel rajal, tunnetades end rahvana pikas ja katkematus kultuuriahelas. Elades säästlikult, traditsioone niihästi elulaadis, kunstides ja elukeskkonna kujundamises edasi arendades, on ka väikesel rahval võimalik seista võrdsena teiste kõrval või saada endast suurematele süvenevas kriisis teenäitajakski. [Küllap see nii ongi, sest Kanada Eesti Elu avaldas 12.01.2024 andmed, et Arvo Pärt hoidis pikalt enda käes kõige rohkem esitatud elava helilooja tiitlit. Maailma enim hõivatud dirigentide nimekirja juhivad lätlane Andris Nelsons ja soomlane Klaus Mäkelä, kolmas selles nimekirjas on Paavo Järvi, J.U.]. Need kes varasemat elulaadi maha parseldavad ja oma kultuuri vaid järeleaimamisega asendavad, kaovad rahvana kiiresti ja nende kadumist ei nuta mitte keegi taga. Kes sooviks meile sellist saatust?

Käesolev artikkel ilmus esmakordselt “Külauudised” 25.01.2024.

Loe lisaks:

Jaak Uibu täiendus artiklile. Selle info saatis talle keegi hea inimene, teksti koostaja on teadmata:

Üks noormees küsis oma vanaisalt:

“Vanaisa, kuidas sa elasid minevikus ilma tehnoloogiata…

ilma arvutita

ilma droonideta

ilma bitcoinideta

ilma Interneti-ühenduseta

ilma teleriteta

ilma konditsioneerita

ilma autodeta

ilma mobiiltelefonita?”

Vanaisa vastas:

“Nii nagu teie põlvkond elab täna…

ei palveid,

ei mingit kaastunnet,

pole austust,

puudub GMRC,

puudub tõeline haridus,

kehv isiksus,

pole olemas inimlikku lahkust,

pole häbi,

puudub tagasihoidlikkus,

ausust pole.

Vanaisa vastas: “Meie, aastatel 1930-1980 sündinud, olime need õnnistatud. Meie elu on elav tõestus.

Mängides ja rattaga sõites pole me kunagi kiivrit kandnud.

Peale kooli tegime ise kodutööd ja mängisime alati niitudel kuni päikeseloojanguni

Mängisime päris sõpradega, mitte virtuaalsete sõpradega.

Kui meil oli janu, jõime purskkaevust, koskedest, kraanivett, mitte mineraalvett.

Me ei muretsenud ega jäänud haigeks isegi siis, kui jagasime oma sõpradega sama tassi või

taldrikut.

Iga päev saia ja pastat süües ei võtnud me kunagi kaalus juurde.

Vaatamata paljajalu kõndimisele ei juhtunud meie jalgadega midagi.

Me ei kasutanud kunagi tervise säilitamiseks toidulisandeid.

Tegime ise mänguasju ja mängisime nendega.

Meie vanemad ei olnud rikkad. Nad andsid meile armastust, mitte materiaalseid kingitusi.

Meil pole kunagi olnud mobiiltelefoni, DVD-d, PSP-d, mängukonsooli, Xboxi, videomänge,

arvutit, sülearvutit ega Interneti-vestlust. . . aga meil olid tõelised sõbrad.

Käisime oma sõpradel külas ilma kutsumata ja jagasime ning nautisime koos perega toitu.

Vanemad elasid läheduses, et peres aega kokku hoida.

Meil võis olla mustvalgeid fotosid, kuid nendelt fotodelt võib leida värvikaid mälestusi.

Oleme ainulaadne ja kõige mõistvam põlvkond, sest oleme viimane põlvkond, kes kuulas oma

vanemaid.

Ja me oleme ka esimesed, kes on sunnitud oma lapsi kuulama.

Meie oleme piiratud väljaanne.

Kasutage meid ära. Õppige meilt. Oleme varandus, mis on määratud peagi kaduma.”

“Enne Jõule leppisin  Suleviga kokku kohtuda 27. detsembril. Helistasin talle sel päeval, kuid pika helina peale teatas naishääl tema  lahkumisest  igavikku.  Kui teoinimene  ta suri töölaua taga üheksakümne teisel eluaastal. Seal oli  õilis hing  ta eluvõitlustes  kulunud  keha  maha jätnud,  et   taevastes kõrgustes  taas kohata oma lahkunud lähedasi ja oodata järele sellele teele valmistuvaid sõpru. Paar päeva enne oli ta öelnud, et ta on oma töömaterjalid korda saanud ja edastanud need arhiivi.

Sulev  oli julge, otsekohene ja õigust ning õiglust nõudev inimene, kes hoolimata hetkel valitsevast võimust  ei kartnud korrumpeerunud ametiisikuid. Tema viimaseid  aktsioone kestis aastaid  seoses Muuga sadama   plahvatusohtlike väetiste  kehva ladustamise ja hoiuga, suur oli  tema  panus  Tallinna sadamas  Beiruti tragöödia ärahoidmisel.

Kui ei oleks olnud Sulevit, ei oleks tulnud kõne allagi, et Tallinn saab olümpia purjeregati kohaks.  Pirita jõe suue oli igal aastal liiva nii täis, et ei saanud sisse ega välja… Sulevi väsimatu tegutsemise tulemusel valmis originaalne mudapump, millega jõesuue puhastati. Sulevi osalusel  tuvastati siinsete hoovuste eripära ja projekteeriti muulid, mis hoovuse ja liiva  tänini kõrvale juhivad. Sulevi juhtimisel viidi mandrilt Muhumaale elektrikaabel ja sealt edasi ka läbi Väikse Väina.  Sulev oli ka Vanalinna päevade üks algataja ja väsimatu korraldaja.  Need on vaid  mõned pärlid Sulevi ampluaast.

Sulevi  koolivend Westholmi päevilt  meenutab teda kui  aatemeest ja   leppimatut võitlejat hea, õige ja vajaliku eest. Sulevi sõpruskonda kuulusid nii muusikainimesed kui purjesportlased, nii insenerid kui laevakaptenid. Nad on tänulikud Sulevile tema nakatava energia, ületamatu huumorimeele, eeskujuks oleva visaduse, hoolivuse, leppimatuse jpm eest. Riho Lahi kujundatud Ex librisel hoiab Sulev purjeka roolina peos viiulivõtit. Ta oli Eesti II elujõu kongressi 2024 tulihingeline toetaja. Kui miski oli hästi tehtud, olid tema sõnad – „Oled kui Põhjatäht  alati paigas!“

Sulevist jäid maha tema juhtimisel rajatud vesiehitused, rajatised ja  meeleolukad vestlused inimeste mälestustes.  Tema teeneid vajasid nii Lennart Meri kui Arnold Rüütel, kuid hilisemad presidendid enam mitte. Talle on omistatud Tallinna Teenetemärk aastast 2006 selgitusega  „Tallinna linnamajanduse arendaja, Tallinna rannaalade ja Pirita jõe ning Harku ja Ülemiste järve vesikonna seire, kasutamise ja kaitsmise korraldaja“. Hea  ülevaate  saab lahkunud suurmehe tegevusest Veiko Huuse tehtud intervjuust Sulev Roosmaga YouTube kanalil mõlemat nime sisalduva päringu kaudu. Sulev Roosma oli üks õige eesti mees, kellest tunneme nüüd suurt  puudust. Kuid tänu taevale, et ta oli ja andis oma eluga palju Eestile. Teda mälestati Vigala Maarja kirikus 1. jaanuaril 2024.“

Noor Sulev, pildi allikas http://entsyklopeedia.ee/artikkel/roosma_sulev

Jaak Uibu – Eesti rahvastikuteadlane ja meditsiinidoktor. Ta on Toompea Haridusseminari asutajaliige. Toompea Haridusseminar on viie teadlase (Ülo Vooglaid, Toivo Roosimaa, Rein Einasto, Toomas Rang ja Jaak Uibu) algatusena 1996. aastal sündinud aruandluskohustuseta haritlasühendus Eesti arengueelduste ja arengutõkete selgitamiseks. Seminaris küpses idee eestluse elujõu kongressist, mis realiseeriti 1999. aastal. Seminari produktsioon sisaldab raamatuid, sõnavõtte, artikleid, seisukohavõtte, märgukirju ja selgustaotlusi.

Kongressi, mis on kavandatud 2024. aasta suvel Tartus Maarja kirikus, kordaminekuks käivitatakse teemaseminarid ca kümnes valdkonnas. Teemaseminaride tulemused tehakse kättesaadavaks kogumikus enne Kongressi ja need on aluseks Kongressi PÖÖRDUMISELE.

Kongressi õhkkond võiks olla Johan Kõpu sõnul (1917) „täiesti vaba inimeste ühendus ilma ametliku iseloomuta, ilma välise võimu tundemärkideta“.

Kuivõrd 24 aastat tagasi, I ELUJÕU KONGRESSIL, osales Kongressil ca 300 inimest, siis kavandame umbes sama palju nüüdki, neist pooled võiksid olla volitatud isikud kohalike omavalitsuste poolt. Tuleb pingutada selle nimel, et kaasata Kongressile noori inimesi, kes jätkaks senist tööd suveräänse Eesti ülesehitamisel. Osalema kutsutakse teiste Eestis elavate rahvuste ühendusi.

Kongress on ühel päeval ja ei pretendeeri uute poliitikate väljatöötamisele, vaid annab suuna paremaks elukorralduseks Eestimaal.

Igaühel on võimalus anda oma panus Kongressi korraldamiseks. Võta palun ühendust Jaak Uibu’ga: e-kirja aadressil jaak.uibu@mail.ee

Loe lisaks:

https://www.eesti.ca/vajalik-on-eesti-ii-elujou-kongressi-kokkukutsumine-2024a-tartus/article60516

Peaministri rahvastikubüroo loomine taas päevakorda!

Eesti rahva tulevik ja omariiklus on demograafilise kriisi tõttu ülimalt tõsises ohus. Selle vastu ei ole osatud või suudetud rakendada suunda muutvaid meetmeid, sest poliitikud tavatsevad töötada ikka valimistsüklis lahendatavate probleemidega. Rahvastikupoliitika on lükatud poliitiliste otsuste ääremaile, kuigi juba kolmkümmend viis aastat tagasi Lennart Meri tähtsustas Loomeliitude pleenumil süstemaatilist rahvastikupoliitikat. Siis oli tänane peaminister kümneaastane ja küllap tal olid teised huvid. Sündis nii, et peaministri ja riigisekretäri allkirjastatud valitsuse korraldus 13.05.2021 „Rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni moodustamine“ piirdus koosseisult esindusliku ja tegelikult viljatult kooskäiva organiga sotsiaalministeeriumis. Tema kohustustes ei sisaldunudki tegevust rahvastikutaaste suunal rahvastikukriisi olukorras. Sotsiaalministeeriumis töötab vaid üks demograaf, seevastu võrdsuspoliitika osakonnas on kaheksa ametnikku.

Peaminister Kaja Kallase vastuskirjas 02.06.2021 teavitati, et Valitsus langetas põhimõttelise otsuse, et rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni hakkab vedama sotsiaalkaitseminister ning komisjoni eesmärk on rahvastikukriisi lahendamiseks ettepanekute ja sekkumiste väljatöötamine. Et rahvastikupoliitikas väheste  kogemusteta Valitsus tegi siin vea, seda ennustasime siis ja kinnitame ka täna.

Kaja Kallase valitsus pole midagi ette võtnud Eesti rahvastikukriisi lahendamiseks!

Nüüd poolteist aastat hiljem saame vaadelda ja hinnata komisjoni tegevust. Eelmisel aastal vähenes Eestis sündide arv 2021. aastaga võrreldes pooleteist tuhande võrra, siseministeeriumis registreeritud 11 588 sündi on selle sajandi ja kogu taasiseseisvusaja madalaim näitaja. Suri 17 245 inimest, niisiis loomulik iive oli 5657 inimesega miinuses.

Sünnid 2021 – 13 272; 2022 – 11 588. Sündimus esialgsetes  arvutustes moodustas 2022.a. vaid 87,31% sellest, mis ta oli 2021 ja poole sellest, mis ta oli 1985.a. Kes võiks välja arvutada, mitu aastat on antud Eesti riigile eksisteerida sellise sündimuse juures, mis aastaga väheneb üle 12 %. Küsisin nõu selle ala akadeemikult. Ta soovitas pöörduda Ene-Margit Tiidu poole. Loodetavasti prof Tiit avaldab oma arvamuse, mis läbi aastate on olnud alati optimistlik ja ohutunnet vähendav. Sellest on meedia ka kinni haaranud ja tiražeerinud. Seevastu Eesti suurimaid demograafe ajaloodoktor Heldur Palli kirjutas juba 1997. aastal: „Kui me ei alusta kohe rahva taastootmise mõjutamist, siis jätame tulevastele põlvedele niisuguse koorma, millega nad võib-olla toime ei tulegi… On vaja kujundada perekonnad lasterikkamaks ja abielu püsivamaks“.

Valimised on poliitikute, teadlaste ja tavarahva elementaarse analüüsivõime lõplikult kustutanud. Seepärast saatsin President Alar Karisele päringu Presidendi seisukohavõtust rahvastikukriisis. Vastuse tähtajaks oli dokumendiregistris märgitud 5. aprill. Meenutame, et Jüri Ratas tunnistas Riigikogu ees aastal 2013, et rahvastikukriis varjutab meie saavutusi Euroopas ja tema initsiatiivil seati koalitsioonileppes 2016. aastal rahvastik riiklikuks prioriteediks. Kuhu see prioriteetsus kadus? Valimiste eel seda üles ei korjatud.

Vastutavad ka ministrid, kuid vastutama peab nad motiveerima eeskätt peaminister. Kuidas see õnnestub, seda saab kontrollida rahvastikustatistika mitmete näitajate alusel. Olles ülesannetega üle koormatud, mis peaministri puhul on vist vältimatu, on ainus lahendus tema rahvastikubüroo moodustamine. Praegustel koalitsiooni läbirääkimistel saab Kaja Kallas oma poolteist aastat tagasi tehtud viga parandada.

Põhiseaduse Assamblee liikme Ivar Raigi ettepanek Peaministri rahvastikubüroo loomisest leidis toetust Toompea Haridusseminari koosolekul  Riigikogus 13. juunil 2019. Eeskujuks võiks olla tema arvates Euroopa integratsiooni büroo tegevus, kus ministeeriumide üleseid probleeme arutati ja lahendamist koordineeriti Kõrgemate Ametnike Nõukogu kaudu, kuhu kuulusid ministeeriumide kantslerid või asekantslerid ning vastava ala tippspetsialistid. See ettepanek pidanuks olema ammu koalitsiooniläbirääkimiste laual, nüüd on lahendused uuel ringil aastal 2023. Nii nagu riigikaitses oleks ka see teema erakondade ülene ega jaotuks koalitsiooni  ja  opositsiooni laotusjoonte järgi.

Uue institutsiooni loomine ei ole muidugi riskivaba. Kas ta hakkab tööle soovitud suunas? Kas õnnestub komplekteerida teda võimekate ametnikega, kes oleksid asjatundjad nii ühiskonna tundmises, demograafias ja poliitikas? Rahvastikupoliitika ülimuslikkus pakub töötajatele liigseid ahvatlusi. On muidugi rahalised raskused, kuid need peaksid olema ületatavad, kui küsimuse all on rahva ja riigi kestlikkus. Büroo efektiivne töö pole mõeldav ilma töötajate isikliku vastutuseta omas valdkonnas. Varasematele valitsustele me ei suutnud peaministri rahvastikubüroo vajadust selgeks teha. Kuid nüüd saame vist särava ja söaka naispeaministri, kellel on võimalus varasemaid tegematajätmisi heastada!?

Pikemalt käsitan neid küsimusi äsja ilmunud digiraamatus „Inimloomuse tahumata tahkude tahumine“, millele eelnes „Inimloomuse tahumata tahud“, 2018. Nad on järjeks raamatule „Perekonnast, kodust, põhiseaduses ja riigist“, 2016 ja „Eesti rahvastiku tervisele XXI sajandi künnisel“, 2000.  Kõik tehtud kättesaadavaks digaris, kuid poliitikud ja peavoolu meedia neid vist ei leia. Ajaleht Postimees kordab küll igas numbris:  „Seisame eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade.“ Seda ei maksa tõsiselt võtta.  Millegipärast oli käesolev artikkel Postimehe toimetuses vastamata pikki päevi (kas ka läbi aegade?). Kui koalitsiooniläbirääkimised on läbi, siis saab tark arvamustoimetus vastata, et olete ettepanekuga hiljaks jäänud. Õnneks on ettepanek juba edastatud Riigikantseleile, kus tänati.

Artikli autor Jaak Uibu – Aino Järvesoo auhinna laureaat 2022, meditsiinidoktor ja Toompea Haridusseminari asutajaliige.

Artikli toimetanud Veiko Huuse.

Loe ka teisi Jaak Uibu artikleid:

2018. aasta algul  avaldasin seeria rahvastikupoliitikat käsitlevaid artikleid, milledes tuginesin rahvastikupoliitika mõningate alusmõistete esinemissagedusele googeldamisele esimese kolmekümne viie hulgas. Esimene artikkel „Miks te kardate kirjutada rahvastikukriisist?“, teine „Miks te kardate kirjutada rahvastikupoliitikast?“ 

Olles teadlik  meetodi puudustest, annab ta siiski pea tõenduspõhiselt pildi poliitikute, ajakirjanike ja teadlaste suhtumisest teemasse. Äripõhine Google toob esimeste hulgas välja kõige minevama/loetavama kauba. Viited tulevad ja lähevad, aga teatud püsivuse leiame neis ometigi. Pealegi igaühel on võimalus kontrollida.

Googeldades päringuga rahvastikukriis leidsin viis aastat tagasi esimese kolmekümne viie hulgas enda nime pooltel juhtudest, järgmisel aastal – kolmandikul juhtudest. Googeldades möödunud aastal päringuga rahvastikupoliitika, ilmus Jaak Uibu nimi tulemustesse neli-viis korda, käesoleval aastal ikka neli korda.

Enne valimisi on ehk parim aeg kindlaks teha kuldterminiga  rahvastikutaaste, kuidas poliitikud, ametnikud, teadlased ja meediategelased oma kohust on täitnud. On ju rahvastikutaaste see, millega tuleb tegeleda, mida kajastada programmides ja projektides. Guugeldame selle mõistega … ja jälle kohtasin enda artikleid kaheteistkümnel korral kolmekümnest!  

Võimatu on tunnustada sellist olukorda, kus palgalised tegijad oma kohustust ei täida ega kirjuta põletaval teemal. Olen ju ainult autsaider, kes kiibitseb (äkki hoopis kiibistab?) tegijate tegusid ja tegematajätmisi. 

Ei saa öelda, et progressi rahvastikuteema käsitlemisel üldse ei ole, aga nagu teosammul ja vastu tahtmist. Just nagu Lauri Hussari ja Neeme Korvi peenhäälestatud Postimees avaldas minu artikleid – ainult ajalehe netiversioonis ja pildile mõneks tunniks. Miks ei ulatu rahvastikutemaatikasse arvamusliidrite ja rohkete visionääride hääl? Kus on riigipajukit nautiv  Sirp ja Õpetajate Leht?

Minu teaduslikud uurimistööd mikroökoloogia, onkoloogia ja hügieeni alal on olnud ikka eksperimentaalset laadi ja selle ajel praeguseski töös rakendasin testimist rahvastikualase  kompetentsuse kindlakstegemisel. Tulemus – ükski ministeerium ei täitnud (ei osanud  täita?)  minu palvet selekteerida rahvastikutaastet mõjutavad meetmed netiväljaandes „Inimloomuse tahumata tahud“  kahte ossa – tõstavad või langetavad sündimust. Või peegeldus selles  osavõtmatus kaasa töötada riiklikus prioriteedis?  Kumb on halvem – kas ignorantsus või oskamatus?

Ülo Vooglaiu sõnul juhtkonna ametialane ettevalmistus on puudulik. Toome näite. Viis aastat tagasi kirjutas mulle Kristina Kallas:  “Kuna ma isiklikult olen veendunud, et rahvastiku teema on üks ja ainus teema, mis Eesti valitsejaid peaks praegusel momendil muretsema panema ja mis vajab ülikiiret tähelepanu, siis ma püüan teha kõik endast oleneva, et debatt Eesti rahvastiku teemal tähelepanu alla kerkiks, eelkõige eelseisval valimiste aastal.”

Ja kui võim Kristina ees hakkas juba terenduma, pani ta rahvastikuga kohe puusse, toonitades  rahvastiku põhiprobleemina hoopis vastuolu eestlaste ja venelaste vahel.

Teine näide ühest teisest Kallasest – seekord Siim Kallasest. Tema kinnitas mulle kirjas kolm aastat tagasi, et eesti rahvas pole seni välja surnud ega juhtu see ka edaspidi, kuid tal pole aega selle tõsise teemaga tegelemiseks. Selles vastuses peegeldub salakaval ultraoptimism, et  rahvaga võib lõputult reforme läbi viia ja katsetada, sest rahvas ei hävi. Rahvastikustatistika näitab, et nii see ei ole.

Pole siis ime, kui raha maetakse asfalti, betooni, Rail Balticusse ja meelelahutusse, aga mitte rahvuse kestmisse. Poliitikud leiavad võimaluse tagasi lükata kõik konkreetsed ettepanekud ja seavad üles plagusid vaid eesmärkidest ja lühisõnumitest „meie teeme“ või „meie tagame“.  Ollakse juba leppinud rahvastiku vananemise ja vähenemisega ega panustata väljapääsu otsimisse. Mati Hindi sõnul Eesti identiteedi nõrgendamine ja alavääristamine toimub  paljudel tasanditel korraga, alates Vikerraadio talumatult labastest ingliskeelsetest pausilauludest ja lõpetades teaduse ning kõrghariduse ingliskeelestamisega. Minu õnnis ristiisa Veljo Tormis meenutas, et kooritsüklit „Unustatud rahvad“ luues oli tal ikka silme ees eesti rahva saatus. Seda ta ütles Tallinna TV jäädvustatud Suure-Jaani kohtumisel 2013. 

Illustreerime olukorda Heido Vitsuri 20 aastat kokku võtva kirjaga: “Aastal 1995 käis Kalev Katus  minu juures. Siis, kui olukord kõige hullem oli. Oli väga mures. Ei huvitanud tema jutt siis kedagi ja ei õnnestunud ka minul siis kellegi huvi rahvastikuprobleemide vastu äratada. Mõni aeg hiljem Aino Järvesoo kutsel püüdsime huvi rahvuse päästmise vastu tekitada ja kulutasime kogu tema raha igasugusteks kampaaniateks, mida iganes oskasime välja mõelda, täiesti ära. Tulemus oli 0. Ei tundnud asja vastu huvi rahvas, ega ka poliitikud. Ametnikest ma ei räägi. Nemad teevad ja peavadki tegema seda, mida nende poliitilised ülemused käsivad, või siis peavad töölt lahkuma. Ja asemele tulevad uued ja sõnakuulelikumad. Ma ei tea, kas see on ükskõiksus, oma täieliku jõuetuse tunne, probleemi mitte tajumine või veel midagi muud. Näiteks kogu õhtumaa kerkinud probleemidest (allakäigust?) tekkinud halvatus. Kuid praegu muretsetakse üksnes seepärast, kas viimane lahkuja ikka tule kustutab.”

Kirjeldatud olukorras pöördusin hiljuti Mailis Repsi kui riigi haridusvaldkonna juhi poole võtta enda peale vastutus ja initsiatiiv rahvastikutaastes kompetentsuse kujundamises erinevatel võimutasanditel. Seejuures tähtis pole mitte ainult Mailis Repsi isiklik panus rahvastikutaastesse, vaid just tema kava presidendikampaanias 25. juulist 2016 –  luua EV Presidendi  rahvastikupoliitika ekspertkogu. Kahjuks President Kersti Kaljulaid seda ideed üles ei korjanud.

Minister Mailis Repsi palusin, et ta oma tollase mõtte ümber fokuseeriks Haridus- ja Teadusministeeriumi rahvastikutaaste ekspertkoguks, mille esmaseks ülesandeks võiks olla  programmi ja süsteemi loomine valitsus- ja omavalitsustöötajaile kompleksselt demograafia, ühiskonnateaduste ja poliitika alal. Sellise ettepaneku tegin märgukirjas haridus- ja teadusministrile 7. jaanuaril 2019 . Kirja koopia saatsin peaministrile, sest just Jüri Ratas tunnistas Riigikogu ees aastal 2013, et rahvastikukriis varjutab meie saavutusi Euroopas ja tema initsiatiivil seati koalitsioonileppes 2016. aastal rahvastik riiklikuks prioriteediks.

Järgnevalt liigume aastasse 2023. Kordame endise metoodikaga rahvastikupoliitika alusmõistete kasutamist meedias  ja Jaak Uibu osa kolmekümneses valimis. Tulemused: 02. märtsil 2023 – päringus rahvastikukriis on minu osa vähenenud viiendikule, kusjuures see oli viis aastat tagasi 50%;  päringus rahvastikupoliitika on Uibu osa vaid ühel korral. Niisiis võiks rahul olla – nende isikute osa, kel on vastutus rahvastikukriisi kujunemisel ja rahvastikupoliitikast kirjutamisel, on tõsiselt tõusnud. 

Kuid ärgem kiirustagem rõõmustamisega, sest hindamata on demograafia kuldtermini  rahvastikutaaste kasutamine –  kuidas poliitikud, ametnikud, teadlased ja meediategelased  oma kohust selles osas on täitnud. On ju rahvastikutaaste see, millega tuleb tegeleda, mida kajastada programmides ja projektides. Guugeldame selle mõistega … ja jälle kohtan enda artikleid  kaheteistkümnel korral kolmekümnest nagu neli aastat tagasi!

Valitsuse moodustatud 2021.a. rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni tegevusest pole siin jälgegi. See  koguneb vaid mõned korrad aastas.

Võimatu on tunnustada normaalseks sellist olukorda, kus palgalised tegijad oma kohustust ei täida, ei kirjuta ega analüüsi põletaval teemal.

Olen ju ainult autsaider, kes kiibitseb (äkki hoopis kiibistab?) tegijate tegusid ja tegematajätmisi. Riigikogu ja Valitsuse tegevusetus ilmnevad Eestis sündimuse enneolematus kahanemises. Eelmisel aastal vähenes Eestis sündide arv 2021. aastaga võrreldes pooleteist tuhande võrra, siseministeeriumis registreeritud 11 588 sündi on selle sajandi ja kogu taasiseseisvusaja madalaim näitaja. Meenutame, et Jüri Ratas tunnistas Riigikogu ees aastal 2013, et rahvastikukriis varjutab meie saavutusi Euroopas ja tema initsiatiivil seati koalitsioonileppes 2016. aastal rahvastik riiklikuks prioriteediks. Kahju, et poolteist tuhat sündimata last on Riigikohtule ja Presidendile näitaja, millele pole vaja reageerida.

Jaak Uibu artiklid:

https://www.eesti.ca/jaak-uibu-ikka-on-neid-kes-kahtlevad-et-eesti-on-rahvastikukriisis/article50483

Loe lisaks:

Kogenud raamatukogutöötaja nii kindel minu otsuses ei olnud ja tal oli õigus.  Peale uute  kirjutiste valmimist järgnenud neljal aastal tuli taas mõte need  kokku siduda ja kirjastada  Digaris.  Tegin valiku ja sõelale jäi 42 lühemat või pikemat kirjutist. Suuresti on need  avaldatud ajakirjanduses, aga pikemad mitte, sest väljaanded neid vastu ei võta. Ühtlasi tunnetasin  omal nahal Eesti väiksust ja piiratust, kuigi Lennart Meri pidas Eestit parajaks.

Kirjutades mingil teemal ei pidanud ma silmas kellegi erakondlikke huve ja ajalehtede kallakut, vaid esitasin probleeme nii, nagu mina neid tajusin. Kui ei avaldatud, siis jäid kirjaread seisma, oodates paremaid aegu. Mida ma vajasin, see oli kollektiivne intellekt. Selle vajaduse olin tahtmatult kaasa võtnud professor Akivo Lenzneri juurest TRÜ mikrobioloogia kateedrist viis aastakümmet tagasi. Nimelt ei tohtinud  ühtki teadusartiklit avaldada enne läbivaatamist omavahel ja konsultantidega. Selleks, et vältida vigu ja olla täpne sõnastuses. Täna väljendaksin Akivo Lenzneri nõuet kui kollektiivse intellekti printsiibi omaksvõttu.

Minu kirjutistes  on kollektiivse intellekti  ülesannetes kasutatud Toompea Haridusseminaris (THS)  osalejaid.  Varasemates raamatutes olen   THS juba iseloomustanud, aga muutlikus maailmas on ka tema muutunud. Selle   eelarveta ja ilma aadressita haritlasühenduse viimane täismahuline koosolek toimus aastal 2019. Koosoleku ettevalmistustööst ja seminarist on  käesolevas väljaandes kaks artiklit. Siis tuli koroona ja seminarist sai virtuaalseminar – materjale ja mõtteid vahetasime meilitsi. THS adressaate on saja ringis. Kõiki neid tahan tunnustada THS 27. tegevusaastal panuse eest käesolevasse raamatusse. Muidugi enda loomingu eest, mida on sõprade poolt läbi vaadatud ja korrigeeritud, vastutan siiski mina.

Pean  tunnistama paljude artiklite  kriitilist ja  publitsistlikku iseloomu. Leian, et minu paljud adressaadid paljudest asutustest on selle ära teeninud. Õiguskantsleri büroost on mind isegi soovitatud kohtu poole pöörduda. Minul on siiski meeles vanaisa kogemus, kes paruni vastu käis kohtus neli aastat. Ta võitis, sest tsaariaegses kohtus, mida oli kujundanud näiteks Anatoli Koni, oli selline võimalus.  Nüüd ma selles kahtlen.  Endise tippametnikuna tunnen enda kohust  aidata märgukirjadega tänast ametnikkonda ja poliitikuid leidma paremaid lahendusi ja teha paremaid otsused. Nimetame seda võtet sokraatilise meetodi modifikatsiooniks.  Siiani pole sellel tuntavat mõju olnud kui  välja arvata 1995. aastal Riigikogule soovitatud sõna “rahvatervis“ kasutuselevõttu. Aga kes teab!  Karl  Ristikivi ju  kirjutas, et ka sisaliku tee kivil jätab jälje…  

Tosin aastat tagasi viisime Toompea Haridusseminaris läbi küsitluse haridus- ja võimu-institutsioonide oskuspädevusest. Selle väherõõmustavad tulemused  on avaldatud  aastal 2016 ilmunud raamatus  „Perekonnast, kodust, põhiseadusest ja riigist“ ja kuues järeldus kõlab nii: „Vaja oleks selgusele jõuda, millest on tingitud elementaarse asjaajamiskorra eiramine  valitsusasutustes, rääkimata siis veel kodanikuühiskonna parameetrite täitmisest. On päevaselge, et kodanikualgatust tõrjuva tööstiili taga on suuresti kinni ministeeriumide sisuline töö ja küllap ka kogu elu Eestimaal.“

Viis aastat tagasi ilmunud   digiraamatus „Iseloomu tahumata tahud“   jätkasin seda teemat.

Digiraamatu pealkiri oli mõjutatud selle avakirjutisest XII sajandil tegutsenud kardinal Lotario traktaadist „Inimelu viletsusest“. See  oli kirjutatud enne kui temast sai paavst Innocentius III, kelle toetusel käivitati  ristisõja Liivimaal.  Oma raamatus meenutasin, et  juba mitu aastat  tagasi pöördusime küsimustikuga nende poole, kelle jaoks mingi valdkond on igapäevatööks ja palgatööks. Vastuste analüüsil  ilmnesid  ka Eesti  suurimad probleemid. Need on hoolimatus, harimatus ja vastutamatus, mis   üksikult võttes või kõik koos on saanud Eesti arengu peamiseks tõkkeks – see oli meie põhisõnum.

 Näib, et enamikul nn. juhtivatest töötajatest ei ole piisavat ettevalmistust juhtimiseks, valitsemiseks, haldamiseks, sidustamiseks ega iseregulatsiooniks vajalike eelduste loomiseks. Toompea Haridusseminari panus oleks  tähelepanu juhtimine sellele, kuidas võiks Eesti ühiskonnas tekkinud  probleeme  käsitleda – et neid ei saa lahendada. Siiski on võimalik muuta kõike seda, millest probleemid on tingitud. Selles raamatus ongi käsitletud teemasid, mida elu ise on püstitanud ja mis olid jõukohased THS arutlusteks.

 Käesolev raamat „Inimloomuse tahumata tahkude tahumine“  on käsitluselt ja vormilt  jätkuks  varasematele. Ikka pöördumised ja kirjad ametiasutustele, kirjutised peavoolumeedias välditud   valdkondadest, sekka mõni koduloolise kallakuga lugu, siis esseed usundiloost ja rahvusvaheliselt tuntud  filosoofide mõttemaailmast. Ka siin  on  kasutatud mitmetes kirjutistes  Toompea Haridusseminarist osavõtjate arvamusi, seisukohavõtte ja tekste nende loal, kas autoreid nimepidi või initsiaalidena mainides. On päris selge,  et ilma nende osaluseta oleksid minu read olnud lahjamad. Suur-suur tänu kõikidele, kes oma arvamust endale ei hoidnud. Lisan siinkohal oma meiliaadressi jaak.uibu@mail.ee , kui kellelgi on jõudu olnud siiani lugeda. Ehk on tal ka jõudu saata autorile paar rida.

Mõni aasta tagasi sain oma lugejatelt tagasisidet artiklite kommentaaridest. Nüüd on see allikas kokku kuivanud. Aastal 2019, kui valmistasime ette rahvastikuseminari, pöördusin netiportaali  „Objektiiv“ lugejate poole mitmete küsimustega rahvastikutaaste vallas, milledele  saabus kümmekond  suure väärtusega vastuskirja. Olge te kõik tänatud, kuigi tänu hilines mitu aastat.

L õ p u k s  lühidalt kõige olulisemast, mida oleme käesolevas väljaandes käsitlenud. Hõlbustamiseks on lisatud on raamatu  lehekülje numbrid koos autorite äramärkimisega.

* Loomata on peaministri rahvastikubüroo; demograafiline kriis avaldub taasiseseisvunud Eestis sündimuse  enneolematus kokkukuivamises –  2022. aastal oli see Eesti iseseisvusaja madalaim ja Kaja Kallase valitsuse suurim häbiplekk.  Eesti esimene  naispeaminister ei jää rahvale meelde Eesti rahva kestmise eest isikliku vastutuse võtmisega (lk 128). 

* Muuta usundilugu kooliprogrammides muude ainetega võrdsustatuks, et uus põlvkond saaks ettevalmistuse  vaimueluks. Siiani realiseerimata.

* Oleks hädavajalik tegelda  loomujoontega, mis meid kui rahvust iseloomustavad, mida me siinses kultuuris jagame omavahel, ja siis võtta teadlik hoiak, kuidas vabaneda sellest, mis meie sidet lõhub ja meid kahjustab. Nt. lömitamine suurte (keelte) ees ja ülemusehirm, ka müüdavus. Teisalt võiks jõudu anda selle teadvustamine, mis on meis erilist ja mille üle olla uhke (Tiiu Kuurme, lk 67). Sama meelt on ka käesoleva kogumiku pealkiri.  

 * Kui teatud kultuurinähtusi tähtsaks pidavaid isiksusi on palju, on tekkinud vaimueliit ehk hulk inimesi, kes on vaimustunud sellest, mida nad teevad ja sellest, et nende tegevusel on rahva hulgas edu ja toetus. Nende  tegevus on prestiižne ja innustab ka enamust ühiskonnast. Kui neid inimesi (oma kultuurist vaimustunud eliiti) aga jääb alla kriitilise piiri, siis toimub muutus teises suunas. Esialgu tekib vaikiv enamus. Suur osa inimesi tunnetab, et see, mis juhtub ei ole nende huvides, kuid ei suuda tegutseda selle vastu. Järk-järgult jääb neid inimesi vähemaks,   inimesed lepivad olukorraga (M. ja A. Kirch, lk 73).

 * Vanamoelise kodanliku intelligentsi meedium – arutelu – on kadumas. Isegi juba üksikisikud ei oska enam vestelda, ja teavad seda ise ka; sellepärast ongi nad teinud mängust nii tõsise ja vastutusrikka institutsiooni, mis nõuab kogu nende jõudu, nii et pole enam vestlust ega vaikust. Nii on see ka suurtes asjades… Mõtlemisel on võhm väljas  ja ta piirdub üksikfaktide  fikseerimisega (Horkheimeri ja Adorno sõnad 80 aastat tagasi, lk 159; ka klipikultuur lk 110). 

* Ühiskonnas ei saa muuta seda, mida oleks vaja muuta. Paradoks? Jah!  Muutuste saavutamiseks ja kinnistamiseks on vaja tegeleda kõige sellega, millest sõltub kõnealuse süsteemi funktsioneerimine, muutmine ja areng; eeskätt, kõige selle hoidmine, mida muuta ei või… Otstarbekas oleks fikseerida igaliiki põhimäärustes mitte KOHUSTUSED, vaid VASTUTUS; ka vastutusala (Ü. Vooglaid lk 24)

* Enneolematud  teaduslikud ja tehnoloogilised edusammud, mis on maailma ühendanud, on andnud inimkonna võimusesse iseenda olematuks muutmise aatomisõjas. Me hakkame teadlikuks saama tõest, et oleme end tahtmatult pannud uude olukorda, kus inimkonnal tuleb võib-olla valida kahe äärmise võimaluse vahel: kas sooritada genotsiid või õppida edaspidi elama ühtse perekonnana…  Selleks, et päästa inimkonda, peame õppima elama üheskoos ja üksmeeles, hoolimata religiooni, tsivilisatsiooni, rahvuse, klassi ja rassi põlistest erinevustest. Peame üksteist tundma, mis tähendab üksteise mineviku tundmist… Meil tuleb üksteise kultuuripärandit mitte üksnes mõista ja tunnustavalt hinnata vaid peame seda väärtustama ja armastama inimkonna ühise aardena (Arnold J. Toynbee, lk 45-46).

* Kõlbluse kuldreegel:  Konfutsiuse sõnul on: „Mida ei taha endale,   seda ära tee   teistele“ ja Jeesus Kristus ütles viis sajandit hiljem: „Kõike  siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke ka teie nendele“ (lk 88). Oleks tore, kui meie poliitikud ja ametiisikud omandaksid kõlbluse kuldreegli.

* Abielu ei tähenda mitte ainuüksi tasakaalulist olukorda, vaid ka ühist ja solidaarset vastupanu surmale. Abielus ümbritseb allutamist lepitus – just nagu ajaloos, kus humaansus on siiani edenenud ainult ja otseselt barbaarsuse arvel, mille ta kinni katab (Horkheimer ja Adorno, 160).

* Neli  kuud on möödunud  sellest ajast, kui sotsiaalministeeriumile kirjutasin märgukirja soovitusega koostada kogumik (arenguseire kogumik)  üldpealkirjaga  „Kolm ja pool aastakümmet Eesti tervishoius ja sotsiaalvaldkonnas – edasiminek,  paigalmarss või  tagasiminek“. Hoolimata meeldetuletusest, saadetud teabenõudest ja ka pöördumisest  rahandusministeeriumi ametnike poolt ei ole kirjale reageeritud (lk 173 -176).  Järgnevatele põlvedele pakub kahtlemata  huvi, kes sotsiaalministeeriumis ignoreerisid nii visalt märgukirjadele vastamise seadust. Raiume kroonikasse  need nimed:  Peep Peterson, tervise- ja tööminister;  Signe Riisalo, sotsiaalkaitseminister;  Maarjo Mändmaa, kantsler.

* Miks ei ole inimkond jõudnud tõeliselt inimväärse seisundini, vaid on langemas uude barbaarsusesse. Me alahindasime selle teema käsitlemise raskusi, kuna meie usaldus tänapäeva inimese teadvuse vastu oli ikka veel liiga suur…Tänapäeva  teaduse suurte avastuste eest tuleb maksta teoreetilise hariduse aina süveneva mahajäämusega (Horkheimer ja Adorno sõnad 80 aastat tagasi, lk 151). Karl Marx ütles oma arvamuse: „Inimesed teevad omaenda ajalugu, aga nad ei tee seda vabatahtlikult ja vabalt valitud oludes“. Need K. Marxi  sõnad leidsin Cord Aschenbrenneri raamatust „Pastoraat“, mis on kirjutatud baltisaksa pastorite   Hoerschelmannide  suguvõsast Eestis 250 aasta vältel.

* Kes küll suudaks tahuda inimloomuse teravaid tahke! Aga proovima peab. Kõik rahvad ja nende ministeeriumid on kutsutud elama Kristuse ja Konfutsiuse  juhtmõtete vaimus, kuhu kuulub eelkõige kõlbluse kuldreegel.

Autor Jaak Uibu, Aino Järvesoo auhinna laureaat 2022, meditsiinidoktor ja Toompea Haridusseminari asutajaliige

Jaak Uibu artikkel Fonte.News kanalis:

Käesolev ettepanek on Jaak Uibu poolt koostatud ja Toompea Haridusseminaris läbi vaadatud ja täiendatud. Riigikogu strateegiaseminari ellukutsumise ideed toetavad endised ja tänased Riigikogu liikmed (sealhulgas kolm endist Riigkogu esimeest), kes on osalenud Toompea Haridusseminari tegevuses. Ühtlasi on käesolev ettepanek unisoonis President Alar Karise visiooniga targast rahvast, mida ta väljendas oma inauguratsioonikõnes.

Jaak Uibu (sündinud 20. mail 1941 Tallinnas) on Eesti rahvastikuteadlane ja meditsiinidoktor. Ta on Toompea Haridusseminari asutajaliige.

DOKUMENTAARIUM ETTEPANEKUST JA SELLE SAATUSEST

Jaak Uibu kiri #1

EELNÕU

30.01.2022

Austatud  Eesti Vabariigi Riigikogu juhatus                  

Ettepanek Riigikogu strateegiaseminari ellukutsumiseks

riigikogu@riigikogu.ee                                                                                                              

koopia: vpinfo@vpk.ee

Loogiline arutlus ja praktiline kogemus viivad veendumuseni Riigikogu strateegiaseminari vajalikkusest ja võimalikkusest. Siiani viiakse   Riigikogu ette  sageli piisavalt läbi töötamata strateegilised materjalid, eriti  rahvastikupoliitika, energiakriisi või  riigi julgeoleku osas. Eelnõusid menetletakse suures saalis paratamatu erakondliku vastasseisu õhkkonnas,  mis on  aeganõudev ja tihti  liialt emotsionaalne. Enamuse tahte läbisurumiseks kasutatakse nn teerullipoliitikat, mis on ajalooline jäänuk. Aruteludel komisjonides ning suures saalis on tajutav asjatundlikkuse vähesus, mis on siiski objektiivselt tingitud.

 Parlamenti valitud on sunnitud kiirkorras iga eelnõu puhul suutma konkreetse valdkonna detailidesse süveneda. Suuta end koolitada iga järgneva eluala spetsialistiks on praktiliselt võimatu. Paraku ei ole Riigkogu liikmetel ka abilisi, täiustamist vajaks liikmete täiendõpe. Aega ja energiat saaks säästa ning seisukohti lähendada moodustades täiendavalt Riigikogu OTRK arutelude ja  komisjonide kõrvale ning abiks igakuised Riigikogu strateegiaseminarid. Need aitaksid ühtlustada vähemalt suunad ja põhimõtted. Seeläbi  kasutataks  tõhusamalt Riigikogu ja kogu Eesti  intellektuaalset potentsiaali strateegiliste küsimuste läbitöötamiseks.

Ettepanek seisneb Riigikogu fraktsioonide poolt volitatud liikmete ja ekspertide rakendamisel võrdses proportsioonis ja koosseisus 10-12-15 isikut ühise laua taga ja osalejate võrdsetes õigustes mingile probleemile lahenduse otsimisel. Nii kasutataks sihipäraselt oma ala parimaid asjatundjaid, kes tegutsevad ülikoolides, Akadeemias, Rooma Klubis ja mujal. Seminar võiks töötada probleemkomisjoni staatuses või miks mitte Riigikogu juhatuse tööorganina! Muidugi vajab seminar olulist ettevalmistust ekspertide leidmise,  analüüside ja üldistuste näol, samuti järelkontrolli. Mõningat eeskuju on võimalik võtta Toompea Haridusseminari (THS)  praktikast. Oleme töötanud ka ilma eelarveta juba kakskümmend kuus aastat.  Strateegiaseminaril ei oleks seadusandlikku jõudu, kuid seal kujunevad seisukohad oleks oluliseks abiks parlamendi liikmeile erinevates valdkondades paremaks orienteerumiseks.  Nii sünnib uus kvaliteet.

Siinkohal lühidalt Toompea Haridusseminarist. Ta on 1996. aastal loodud eelarveta erakonnaülene haritlasühendus, mis peab oma ülesandeks  Eesti arengueelduste väljaselgitamist. Tema liikmete hulgas on endised ja tänased Riigikogu saadikud, tippametnikud ja  õppejõud. Tema töövormiks on olnud seminarid ja väljundiks raamatud,  artiklid või pöördumised ametiasutuste poole.  Algusaegadel ja  viimase kümne aasta vältel on koosolekud toimunud  Riigikogu ruumides, kuid koroona ajastul vahetame arvamusi ja seisukohti  omavahel digitaalselt mailide vormis. Seminari looming avaldub  googeldades.  

THS koosolekule  kutsuti alati rahvasaadikud, kelledest  vähesed  on saanud osa võtta. THS teeneks tuleb lugeda  Eestluse elujõu kongressi kokkukutsumise aastal 1999. Arutelud Eesti rahvastikutaaste regionaalprogrammi käivitamisest aastal 2008 viisid meid koostöösse Riigikogu maaelukomisjoniga. Üheks saavutuseks võib pidada Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma loomist 2015.a. sügisel THS initsiatiivil ja  Riigikogu liikme Rein Ratase eestvedamisel, mis viis hiljem rahvastikukriisi probleemkomisjoni moodustamisele ja teistele rahvastikupoliitilistele algatustele. Paraku aasta eest see kõik sumbus, kuigi rahvastikustatistika näitab depopulatsiooni, ikka vaieldakse rahvastikukriisi üle.

Teatavasti Riigikogu kantselei on riigi ametiasutus, mille põhiülesanne on Riigikogule tema põhiseaduslike funktsioonide täitmiseks vajalike tingimuste loomine. Kantselei ülesandeks on  nõustada Riigikogu, tema organeid ja Riigikogu liikmeid õigusloome ja parlamentaarse kontrolli alal ning riigikogu muude ülesannete täitmisel. Järgides seda loogikat sobiks Riigikogu strateegiaseminari käivitamine ja töös hoidmine just Riigikogu kantselei ülesannete hulka.   On ju  selle alluvuses nii arenguseire keskus kui õigus- ja analüüsiosakond, kes saaksid osaleda  strateegiaseminari tegevuse  korraldamisel, eeskätt ekspertide leidmisel.

Loogiline on  oodata  soostumist  ettepanekuga, mis on suunatud Riigikogu liikmete professionaalse taseme tõstmisele ja innovatiivsuse saavutamisele. Nii peakski ju iga võim toimetama, et tal  on kõrval asjatundjate, praktikute ja teadlaste nõukoda, kus nii genereeritakse ideid ning viiakse läbi analüüse kui hinnatakse  juba tehtud samme ja otsuseid. Meenutame või Lennart Meri loodud Vabariigi Presidendi akadeemilist nõukogu, kus   allakirjutanul oli  au teha ettekanne rahva tervisest.

Riigikogu endine liige ja Toompea Haridusseminari asutajaliige  Ülo Vooglaid on kirjutanud:  Riigikogu peab looma ja hoidma RIIKI KUI TERVIKUT. (…) Riigikogus peab olema teadmisena fikseeritud, millised olud, milline olukord ja situatsioon riigis praegu ON ja milline OLI. Vajalik on ka ekspertide abil loodud kujutlus lähema ja kaugema tuleviku kohta, st süsteemne arusaam meie lähema ja kaugema tuleviku kohta – milline PEAKS RIIK OLEMA meie unistustes. Nende eesmärkide suunas  aitaks liikuda  Riigikogu strateegiaseminar. Piltlikult väljendades aitaks see kaasa vaimu ja võimu ühendamisele minimaalsete vahenditega. Ajalugu kinnitab, et Eesti riigi moodustamise eelduseks oli haritus ja ka riikluse hoidmise eelduseks on jälle haritus.   Me kõik tahame olla uhked oma väärika ja targa Riigikogu üle!

Heade soovidega, 

Jaak Uibu, D.Sc., Ph.D.                                                                                                                          Toompea Haridusseminar,  Riigikogu 13. koosseisu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant  jaak.uibu@mail.ee

Jaak Uibu kiri #2

Austatud EV Riigikogu juhatus                                                                             23.03.2022

riigikogu@riigikogu.ee

Oleme  kätte saanud  ja süvenenud Riigikogu Kantseleist saadetud kirjavastusesse 16.03.2022     nr 4-14/22-1/8. Täname  selle eest ja Riigikogu juhatust initsiatiivi  eest  saata ettepanek  fraktsioonidele seda  hindamaks. Nähtavasti sooviti  kinnitust  Riigikogu strateegiaseminari  ettepaneku (kiri 25.02.2022 aadressil riigikogu@riigikogu.ee ) vajalikkuse kohta. Väheseks jäi olemasolev toetus   kolmelt endiselt Riigikogu esimehelt, endiselt Riigikogu Kantselei direktorilt ja kümnekonnalt endiselt Riigikogu liikmelt. Ettepaneku tagasilükkamine  tuli sõnumiga:  „ … uue formaliseeritud organi loomine ei pruugi olla parim viis, et aruteluformaate veelgi laiendada“. 

Sisulisi vastuväiteid  ettepanekule või selle puudusi vastuskirjas  ei olnud, pealegi kõik fraktsioonid ei olnud vastu  meie  ettepanekule. Seepärast  lubatagu veelkordselt esitada ja täiendada  argumente ettepaneku vajalikkuse kohta:  strateegiaseminar on nõuandev  ega  võta ära midagi RK senisest tegevusest;  ettepanek ei koorma rahaliste väljaminekutega; strateegiaseminar on erakonnaülene;   ettepanek ei vaja seadusemuudatusi;   ettepanekut saab käivitada koheselt;  ettepanek ei sisalda koolitusperioodi, kuid selle töötulemused kannavad hariduslikku funktsiooni Riigikogus. Strateegiaseminari ettevalmistava töö järgselt   saavad viljakamalt jätkata RK olemasolevad organid, sest rööpad ehk vajalikud suunad on strateegiaseminari poolt  maha pandud.

Ehk kõige olulisem argument on, et juba üle kolmkümne aasta  töötavad Riigikogu liikmed ilma personaalsete abilisteta, mistõttu kannatab  seaduste  läbitöötlus. Meie teada on USA Esindajatekojas igal esindajal ca 15 liikmeline staap, senaatoreil aga kolm korda rohkem. Probleemide puuduliku läbitöötlemise tõttu   läheb Eestis  käiku teerull ja RK liikmed on sunnitud  ülekoormusega õigustama elanikkonna märgukirjadele ja kõnedele mittevastamist. Sellel pole midagi ühist demokraatiaga.

Näib, et RK liikmed on niisuguse olukorraga  kohanenud ja ei märkagi  vajaku naeruväärsust. Kuulsa Milne`i raamatu  Karupoeg Puhh oli ka harjunud sellega, et õueminek toimus pea alaspidi ja põrkudes vastu trepiastmeid. Nagu teisiti ei saakski. Strateegiaseminari ettepanek loomulikult ei lahenda kõiki kitsaskohti, kuid võimaldaks  minimaalse ajaga välja töötada probleemide lahendussuunad. Aitaks vabaneda kummitempli mainest. Rõhutame, et RK vastuskirjas viidatud „olemasolevad aruteluformaadid“ pole suutnud leevendada vajakuid. Riigikogu väärib uusi mõtteid ja vaja on toetada tema algatusvõimet.

Palume  ettepanek Riigikogu  strateegiaseminarist uuesti läbi vaadata ja tulemustest meile teatada.  Oleme valmis tekkinud küsimustele vastama.  

Lugupidamisega vastust ootama jäädes, Jaak Uibu,  D.Sc.,    Toompea Haridusseminar,  jaak.uibu@mail.ee

Jaak Uibu kommentaar 23.03.2022 kirjale:

Olen saanud kümneid toetajaid ettepanekule, kuid ükski neist ei taha sulge haarata avalikkuse ees. Mina teeksin seda, kuid mind nn peavool ei avalda.  Niisiis jätkan ametiasutuste tülitamisega – Riigikogu, ministrid, Presidendi Kantselei. See on sarnane tule tegemisega pliidi alla – ühest lehest/nutsakast  jääb väheseks, aga kümnega  ehk saan tule üles. Eeskuju on olemas Soome SITRA seminaride näol. SITRA ideest sai innustust Kristiina Ojuland, kes tahtis midagi sarnast meil organiseerida. Aga üksi tema entusiasmist jäi väheseks.

Olen näinud vaid üksikuid komisjonide nõunikke, kes on oma ülesannete tasemel. Ja need üksikud on ka erakondade mõju all, sest nad tahavad oma positsiooni ja töökohta säilitada. Enamus poliitikuid arvab, et rahva mandaat annab neile õiguse kamandada alluvaid, mitte teenida rahvast. Pealegi osa fraktsiooni nõunikest teeb igapäevaselt parteitööd.

Meie riigielus/riigikogus võib täheldada kahte süsteemset puudust: 1) kollektiivse intellekti asemel on liialt kasutusel teerull – arutelu asendab  häälteenamus  ja 2) personaalne vastutus on asendatud kollektiivse vastutamatusega. Nende mõlema puuduse vähendamisel  aitaks Riigikogu strateegiaseminar, mis koosneb võrdses proportsioonis Riigikogu liikmetest ja ekspertidest.  See on võim ja vaim samaaegselt  ühes paadis, kus üks tugevdab teist. Niisugune kooslus võib anda seninägematuid tulemusi, mille innovaatilisust tuleb  Riigikogus testida  ebapiisavalt põhjendatud keeldumise asemel.

Strateegiaseminari ettepanek ei tee ekspertidest sõltlasi, sest nad töötavad niigi kuskil mujal. Ühe asjatundja arvates  peab ikka leidma Riigikogu liikmed, kes ise oleks eestvedajad, huvilised, kes tahaks ise areneda ja sisulist tööd teha. Selleks peab nende inimestega ilmselt olema tuttav ja neid peab ilmselt olema rohkem kui üks.  Selles suunas tuleks liikuda.

Pooldan kollektiivset intellekti ja personaalset vastutust. Keegi ei ole lõpuni halb, et temaga töötada ei maksaks ja keegi ei ole lõpuni tark, et enam harida ei tasu. Veel arvan, et riiklikke dokumente peaksid välja töötama ikka need, kes selle eest palka saavad. Ametialane lohakus tuleks ennistada seadusandluses ja see peaks kehtima ka Riigikogu liikmetele endile.

Tahaksin väljendada oma tänulikku suhtumist äraütlemiskirjadesse – need sunnivad ettepaneku algatajaid edasi mõtlema ja leidma täiendavaid argumente strateegiaseminari vajalikkusele. Halvim on mittevastamine lootuses, et „vaikinuks ma edasi, jäänuks ma filosoofiks“. Kirjavastused aitavad  tajuda vastuskirjade  autorite kompententsust ja  ausust või nende vajakut. Esitan neist valiku allpool, lühiduse huvides kohati väljajätteliselt.

Vastus #1 kirjale #2

Riigikogu Kantselei juhataja vastuskiri  t e i s e l e pöördumisele RK juhatuse poole

 Strateegiaseminaride ettepaneku täpsustamine                              07.04. 2020

Austatud härra Uibu

Tänan, et täpsustate veelkord oma mõtet, et strateegiaseminaride näol oleks tegemist vabatahtliku ja nõuandva tegevusega. Riigikogu juhatus on Teie ettepaneku juba eelnevalt saatnud fraktsioonidele tutvumiseks. Lisaks on täpsustusi sisaldav kiri edastatud Riigikogu põhiseaduskomisjonile, riigikaitsekomisjonile, majanduskomisjonile ja sotsiaalkomisjonile.

Seeläbi on idee leidnud laiapõhjalist teavitamist ning inspiratsiooni saanud Riigikogu liikmetel on võimalik Teiega otse ühendust võtta.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Antero Habicht, direktor

Vastus #2 kirjale #2

Ettepanek Riigikogu strateegiaseminari ellukutsumiseks                    07.04.2022

Tänan Teid kirja eest, milles palute toetust Riigikogu strateegiaseminari ellukutsumiseks.

Kaitseministrina toetan igati avalikku arutelu riigikaitse- ja julgeoleku teemadel. Samas

Riigikogu töö korraldamise pädevus on Riigikogul endal, mistõttu jättan seisukoha kirjas esitatu kohta andmata.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Kalle Laanet

Minister

Vastus #3 kirjale #2

Tere                                                                                                                   07.04.2022

Lugesin strateegiapaberi läbi. Olen nõus ja arvan, et sellises formaadis Eesti arengueelduste arutelu oleks hädavajalik. 

Lugupidamisega,

Allar Jõks

Vastus #4 kirjale #2

Lugupeetud härra Jaak Uibu                                                                      28.03.2022

Austatud Toompea Haridusseminari liikmed

Suur tänu heade mõtete ja ettepanekute eest. Hindan kõrgelt Teie soovi panustada, julget initsiatiivi ning siirast tahet aidata kaasa meie riigi teadmis- ja teaduspõhisesse arengusse. Teie teadmised, kogemused ja riigimehelik suhtumine oma riiki on hindamatu ning koos leiame sellele kindlasti ka optimaalse rakendusviisi.

Riigikogu Kantselei koosseisus on Arenguseire keskus, kelle ülesandeks on ühiskonna ja majanduse seire ning pikaajaliste arengute analüüs. Leian, et Toompea Haridusseminari parim ja viljakaim viis tulemuslikuks koostööformaadiks oleks just tihe suhtlus Arenguseire keskuse mõttekojaga.

Töötame selle nimel, et meie ühine töö Eesti Vabariigi nimel oleks eelkõige suunatud efektiivsele ja säästlikule riigikorraldamisele, mille keskmes on inimene, tema heaolu ning turvalisus. Oleme väike ja tark riik, kes ei saa lubada luksust suhtuda pillavalt uutesse ideedesse ja teadmistesse. Kuid luues dubleerivaid tööformaate, riskime sellega, et väärt mõtted, teadmised ja kogemused ei leia väärilist väljundit ning sumbuvad.

On hea teada, et olete olemas. Kindel ja pädev partner, kelle ekspertarvamuste ning hüva

nõuga saame alati arvestad ja toetuda. Aitäh.

Lugupidamisega,

Signe Riisalo,  sotsiaalkaitseminister

Toetuskiri #1

Toetuskiri                                                                                                               23.02.2022

Lääneranna Vallavalitsus toetab ettepanekut Riigikogu strateegiaseminari ellukutsumiseks.

Lugupidamisega

Ene Täht

Vallavanem

Toetuskiri #2

See, et Riigikogu liikmed vajaksid koolitamist selleks, et paremini mõista riigi ja ühiskonna, sealhulgas avaliku võimu, toimimise (ka poliitilise ja ametkondliku juhtimise vahekordi jms) mehhanisme, on silmnähtav.

Seoses sellega tundub mulle, et strateegiaseminaride eesmärk võiks olla mõnevõrra laiem – mitte üksnes lahenduste otsimine, sest teadaolevalt üldjuhul ei ole üheseid ja ainuõigeid lahendusi.

Eesmärgiks võiks olla nn. silmade avamine – eelkõige strateegilise mõtlemise arendamine – arusaamise suurendamine erinevate lahenduste võimalikkusest ja nende  erinevate lahenduste teedest, arusaamist selleks, et osata eristada avalikke ja erahuve jne jne. 

Alles siis, kui Riigikogu liikmete mõiste- ja mõtlemisaparaat on selliseks strateegiliseks mõtlemiseks ette valmistatud, alles siis on neil võimalik hakata riigi ja ühiskonna asju sügavamalt olemuslikul tasandil mõistma ning selle baasil ka lahendusi otsima ja leidma.

Eks see olukord rahvaesindajatega Toompeal on suuresti meie noore demokraatia probleem.Vanades demokraatiates on tavaks, et tõsine ja vastutustundlik inimene kandideerib nii kõrgele kohale alles siis, kui ta on suures poliitikas osalemiseks vajalikke valdkondi – politoloogiat, makromajandust, sotsiaalteadusi jne, aastaid süstemaatiliselt õppinud ning lisaks on eelnevalt omandanud piisavalt praktilisi kogemusi erinevatel madalamatel poliitikatasanditel, kus ta areneb ja välja kasvab.   Ja konkurents on selline, et teised lihtsal ei mahu valijate sõelast läbi.

Ja mingil määral tingib sellist olukorda  ka meie parteilistel nimekirjadel põhinev valimissüsteem. Kiirkorras täiendõppega ei ole võimalik tasa teha poliitikule olulise baashariduse puudumist. Aga parem ikka kui mitte üldse.

Sellepärast meeldib mulle isiklikult Inglise variant (alamkoja valimiste näitel). Kui Eestis oleks 101 valimisringkonda ja kandidaadid üks-ühe vastu, siis ilmselt oleks meie Riigikogu hoopis võimekam ja tegusam.               

 Kodanik M.P.

Toetuskiri #3

Toetame ettepanekut.                                                                                 01.02.2022

Lugupidamisega  

Angela Saksing

Jõgeva vald

Toetuskiri #4

Meil tuleks siin ühiskonnas saavutada, et võimud võtaksid kodanikke kuulda, et nad vastaksid igale pöördumisele ja seda argumentide ning andmete keeles. Praegusega oleme justkui omaks võtnud võimude ülbuse, aga me ei peaks iial sellega leppima.

Kodanik T.K.

Toetuskiri #5

Täname pöördumise eest!

Kindlasti on oluline tõstatatud küsimuste arutelud. Samas ei pea me vajalikuks sekkuda Riigikogu pädevusse kuuluvatesse aruteludesse.

Lugupidamisega, Robert Lippin
abivallavanem, Harku vald

Toetuskiri #6

Aitäh läkitamast,

tänuväärne ettepanek. Toetan igati.

Heade soovidega,

Doris Kareva

Jaak Uibu kommentaar senisele asjade käigule

Kirjavahetus jätkub jõudumööda. Selle käigus on selgunud seaduses sätestamata kaval  võte asutuste  praktikas –  mingit päringut meilitsi saates mitmele asutusele korraga tõlgendatakse seda kui esimese adressaadi  vastamiskohustust.  Niisiis – ettevaatust!

Ebaselgus jätkub ettepaneku tagasilükkamise suhtes. Teatavasti oli see: „ … uue formaliseeritud organi loomine ei pruugi olla parim viis, et aruteluformaate veelgi laiendada“.    Teisele pöördumisele olid argumendid : „Lisaks on täpsustusi sisaldav kiri edastatud Riigikogu põhiseaduskomisjonile, riigikaitsekomisjonile, majanduskomisjonile ja sotsiaalkomisjonile.

Seeläbi on idee leidnud laiapõhjalist teavitamist ning inspiratsiooni saanud Riigikogu liikmetel on võimalik Teiega otse ühendust võtta“.

Lootus pole täitunud, sest teatavasti märgukirjadele vastamise seaduse alusel pole Riigikogu liikmetel vastamiskohustust.  Riigikogu seniste  aruteluformaatide puhul on aastaid  Eestil  eksistentsiaalse tähtsusega puudujäägid „rahvastikupoliitika, energiakriisi või  riigi julgeoleku osas“, mida märkisime ettepaneku teksti algusosa  kolmandas reas.  Ehk tasub  innovatiivset ettepanekut siiski proovida! Või korrektselt põhjendada selle mittevajalikkust.

Kahjuks on ka Toompea Haridusseminari pöördumine (lisatud) Taani Suursaadiku poole vastuseta. Selles taotlesime teavet Folkentingi liikmete professionaalse ettevalmistuse kohta. 

Jaak Uibu kiri Taani Suursaadikule

January  14, 2022

Ambassador Kristina Miskowiak Beckvard

Royal Danish Embassy

Wismari 5, 15047

Tallinn

tllamb@um.dk

Dear Ambassador Beckvard,

Permit me to turn to you with a rather unusual request by first commenting on some personal and semi-official associations with Denmark.

When Denmark started to grant visas to Estonian citizens 30 years ago, I happened to be the first one to receive it. After visas were no longer required, I visited the World Health Organization’s (WHO) office in Copenhagen as part of the advance work for Estonia’s application for WHO membership. Then I also met with Denmark’s governmental personnel to learn about their work for the benefit of Estonia, who had to start from zero in many respects. 

It was then that I became friends with Jens Steensberg who was advising Estonia on healthcare reform. Together we visited his father Axel Steensberg (1906-1999), University of Copenhagen’s ethnology professor emeritus.  During our conversation, I used the term “primitive nations”. The esteemed professor didn’t agree with me and said that he has always argued against the use of that term. He explained that if a people have existed and remained as a nation, it is a measure of their smartness.  The professor named such people “primary nations.” He was interested in knowing how people in ancient time tied a rock to a stick so that  it remained there firmly.  We today do not know how to do that.

I would like to add some introductory words about Toompea Haridusseminar (“Toompea Educational Seminar”).  It is a voluntary sans budget group of educators, established in 1996, whose concern is to discuss and explain premises for Estonia’s development. To that end, we have held seminars and used books, articles and, also, approached state offices. The seminars have been in Riigikogu‘s rooms, but during Covid we have discussed opinions and ideas among ourselves by e-mail. The products of this activity can be found in the Internet.

In conclusion, I arrive at my request: we wish to know in succinct terms how Folketing has secured  the development of professional standards of parliament members, their self-improvement and innovative thinking. Could you recommend to us where to turn for this information? We hope that our request does not inconvenience you.  Considering the many years of Folketing’s experiences, it would be very helpful for us to know how it has managed.

Thanking you for your kind cooperation with this matter, I remain.

Sincerely yours,

Jaak Uibu, D.Sc.

Toompea Haridusseminar, jaak.uibu@mail.ee

TÄIENDATUD 06.04.2022 ALLJÄRGNEVALT:

Jaak Uibu kiri #3

Pöördumine majandus- ja taristuministri poole 24. märtsil 2022:

Austatud Majandus- ja taristuminister Taavi Aas
info@mkm.ee

Edastan Teile hindamiseks ettepaneku Riigikogu strateegiaseminari ellukutsumisest ja seda
täiendava pöördumise Riigikogu juhatuse poole tuginedes Teie kogemusele tippjuhina  ja
koostööle  Riigikoguga. Palun tutvuda manuses oleva kahe failiga ja anda  oma toetus või
põhjendada sellest keeldumine  Riigikogu  strateegiaseminari  suhtes.
Tervitab Jaak Uibu,  D.Sc.
Toompea Haridusseminar

Taavi Aas vastus Jaak Uibu kirjale #3

Vastuskiri 26.04.2022
Tere!
Aitäh teile kirja eest!
Riigikogu töö korraldamine, sh vajalike lisaseminaride ellu kutsumine, on Riigikogu juhatuse
pädevuses.

Lugupidamisega
Taavi Aas

Jaak Uibu kiri #4

Jaak Uibu kommentaar kirja kohta: Kahe aasta tagune pöördumine Riigikogu juhatuse poole arengukava „Eesti 2035“ täiendamisest arengu universaalsete elementidega, mis lükati tagasi. Küll nõustus Riigikogu eklektilise ja fragmentaarse „Eesti 2035-ga“, mille lappimine annab jätkuvalt tasuvat tööd ametiisikutele. Selle alusel kujundatakse riigielu. Vajadus Riigikogu strateegiaseminari kui ajutrusti järele üha kasvab.

Austatud Riigikogu juhatus! 14. detsembril 2020
riigikogu@riigikogu.ee
koopia: rahanduskomisjon@riigikogu.ee
Kõigepealt – head kolmandat Adventi!

Pöördun Teie poole seoses pikaajalise strateegia „Eesti 2035“ menetlemisega Riigikogus,
Riigikogu komisjonidele saadetud Eesti üldise arengumudeli täiendusettepanekuga ja eriti
paar päeva tagasi arengumudeli kohta laekunud seisukohaga Presidendi Kantseleist
(manuses). Selle ettepaneku 15 aastat kestnud eeltöö on lisatud Riigikogu päevakordade ja
protokollide rubriiki strateegia menetlemisel 25. novembril 2020.
Haridusministeeriumi kiri kinnitab, et Vabariigi Valitsuse poolt heakskiidetud „Eesti 2035“
strateegiadokument on arengumudeli üheks realisatsioonidokumendiks. Kui strateegia
dokument on üles ehitatud eeskätt eesmärkidele, siis arengumudel tasakaalustaks seda
piirangute meeldetuletamisega. Postmodernne maailm väärtustab küll vabadust ja
enesemääramise õigust, ent varju kipuvad jääma elu jätkumiseks vajalikud arengu
elemendid. Pealegi üldine arengumudel Eestis puudub. Sellest lähtubki ettepanek
täiendada strateegia „Eesti 2035“ algust järgneva tekstiga:

1. „Eesti 2035“ on riigi pikaajaline arengustrateegia, mis peaks realiseeruma Eesti üldise
   arengumudeli alusel, mis tähendab Eestis üldistes väärtustes kokkuleppimist. Need
   väärtused ehk arengumudeli elemendid, mis olid olulised eile, on seda ka täna ja tulevikus.
   Arengumudeli sümboliks on tulevikuvanker, sest vanker on Vana-Kreeka müütilise
   tarkusejumalanna Athena poolt inimestele antud. Selle neli ratast – töö, perekond/kodu,
   vaimsus ja loodus väljendavad universaale ühtsuses ja tasakaalus, mida võiksid arvestada
   oma elu kujundamisel nii iga inimene kui ühiskond ja muidugi poliitikud poliitika põhialuste,
   arengukavade ja strateegiate koostamisel. Universaalide tuletisteks on progress, kultuur,
   haridus, tervis ja mistahes muud üldmõisted. Kui aga jätta arvestamata või lõhkuda kasvõi
   üks ratas ehk element, oleks see hävitav kogu rahvale ja tsivilisatsioonile.

Soovides teada Presidendi seisukohta Eesti arengumudeli ehk Tulevikuvankri suhtes,
saatsime talle sellekohase päringu. Presidendi Kantselei koostatud vastuskiri 10.12.2020
toetab Tulevikuvankrit ja soovitab Tulevikuvankri ideede vajalikus ulatuses jõudmiseks
strateegiasse „Eesti 2035“ Jaak Uibu ja Riigikogu vahetut koostööd. Paraku on koostööks
aega vaid mõni päev, sest muudatusettepanekute tähtajaks on 16.12.2020. Sellega seoses
palun Riigikogu juhatust anda omapoolsed hinnangud ja anda need koos käesoleva
pöördumisega 262 OE menetluses juhtivale rahanduskomisjonile pikaajalise strateegia
„Eesti 2035“ täiendamiseks juuresoleva kursiivis tekstiga Eesti arengumudelist. Kui see
ei õnnestu, hakkaks tagasilükatud või vajaliku tähelepanuta jäänud ettepanek
iseloomustama Riigikogu 14. koosseisu.

Heade soovidega,
Jaak Uibu, D.Sc. Riigikogu 13. koosseisu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant
jaak.uibu@mail.ee

Fonte.News lugejal on võimalik omapoolne toetus ja kommentaar saata otse Jaak Uibule: jaak.uibu@mail.ee

Eestimaa turvalisusest oleme varasemalt rääkinud artiklis: Kas Eestimaa päästab rahva referendum?

Fonte.Newes toimetus palub seda artiklit jagada võimalikult paljudele inimestele, et see jõuaks massidesse ja nii saame koos muuta elu Eestimaal paremaks.

Kui see artikkel Sind kõnetas, on Sul võimalik liituda uudiskirjaga ja toetada meie tegevust.