On vähe selliseid ajakirjanikke, keda saab nimetada Sõltumatuks Ajakirjanikuks või üldse ajakirjanikuks. Suur osa ajakirjanikest ma nimetaks sõduriteks – meediasõduriteks. Miks? Sest ta pole sõltumatu; ta ei tegutse südametunnistuse järgi; ta ei järgi ajakirjanduse head tava; ta ei tee piisavalt hästi oma tööd faktide ja tõendite otsimisel; ta on orienteeritud pealkirjale mitte sisule; ta on orienteeritud kasumile ja klikkide arvule; ta on tööandja mängukann; ta ei järgi süütuse presumptsiooni; ta osaleb infosõjas; ta pole erapooletu; ta ei järgi elu alusreeglit “tee teistele ainult seda, mida sa tahad et sulle tehakse.” Või ajakirjanduses töötavadki kurjategijad ja nad teevadki kurja inimestele ning nõustuvad vastu saama samasugust kurja?

“Ajakirjanik on oma loomult lits, kes teeb juba oma uuele kundele silma, kui parasjagu reite vahel rapsiv eelmine klient veel lõpetanudki pole. Neil pole iialgi aega isegi elementaarseks viisakuseks tänada, peale loo ilmumist oma kaasautoreid, sest hetkel kui lugu on alles trükikojas, intervjueerib ta juba järgmise loo peategelast.”- Hannes Võrno

Meedia – Kas tõesti inimelude hävitamise relv?

Täna on selline olukord, kus suur osa meediakanalitest müüvad “pealkirju”, mitte sisu. Meediakanalid on poliitilised ja täidavad Eliidi korraldusi. Fookus on pealkirjal ja see peab täitma eesmärgi. Pealkirja ülesanne on Eliidi eesmärkide toetamine, tekitada huvi, uudishimu, sensatsiooni ja skandaali “lõhn”, et meelitada lugejat ja koguda klikke, et klikkide statistika põhjal müüa reklaami ettevõtetele ja programmeerida lugejat juba pealkirjaga. Reklaami ja sponsorraha hoiab meediakanalit elus. Sisu on tavaliselt üks ümmargune jutt, kordab sissejuhatavat lõiku, puuduvad konkreetsed tõendid ja faktid, venitatakse artikkel pikaks sisutühja nämmutamisega ning vahest puudub artiklil ja algallika autori nimi.

Meediakriitik Marju Himma võttis sõna: https://epl.delfi.ee/artikkel/120371966/meediakriitika-just-see-ajakirjandusvaljaanne-paneb-enim-pealkirjadeks-klopsumagneteid

Millised on aga sellise meediakäitumise tagajärjed?

Tänapäeva meedia on suures osas internetis. Iga sinu tegevus internetis jätab maha jälje, mida hiljem kustutada pole eriti võimalik. Interneti looja jälgib, kontrollib ja salvestab iga inimese tegevust. On loodud palju programme, mis aitavad toodetud sisu esile tõusta kõigis interneti otsingumootorites. Seda nimetatakse SEO ks. Koolitatud SEO spetsialistid on ühed hinnatumad, sest SEO alginfo kvaliteedist sõltub ettevõtte info, toodete ja teenuste nähtavus. Mida nähtavam sa oled, seda kasumlikum on ettevõtte tegevus.

Meediaettevõtted võistlevad reitingute ja lugejate arvu pärast. Tänane maailma ühiskond on kurjuse ühiskond ja 90-95% maa elanikkonnast elab kurja ühiskonna meediaruumis. Vaadake viimase kahe aasta uudiseid. Need olid peamiselt Covid “surmahaigusest” või iga teine uudis ja pilt on sõjast ja relvadest. Ainult kurjus, hirm ja vägivald domineerivad. Tegin kunagi statistika 2021 a alguses Delfi uudistekanalist ja sain ühel päeval Delfi esilehel olevatest uudistest kokku lugedes üle saja uudise Covid kohta ja alla saja olid muud ebaolulised uudised. Sõna “Covid” oli/on “müügihitt/klikimagnet” meediaettevõtetele ja see sõna tõi sisse nii reklaamiraha kui ka “muul” viisil “Lojaalsuse” rahad.

“Ettevõtete omanikud ja töötajad, kes reklaamivad oma tooteid ja teenuseid hirmu külvavates ja ühiskonda lõhkuvates peavoolumeediakanalites, on osalised ja aitavad kaasa maailma hävingule!”

Teadmainimesed ütlevad, et inimene on täpselt selline, millised on tema mõtted, toit, sõnad, sõbrad, elukeskkond ja meediaruum. Kui maa elanikkond on ümbritsetud kurjast, siis “müüb” paremini kurjus, sest inimesed on ära unustanud headuse ja harmoonia. Peavoolumeedia kontrollib enam kui 90% maa elanikkonnast! Kujutate ette seda info liikuma panevat jõudu ja seda teab Eliit, et meedia on võimsaim relv maailmas. Meediat kasutatakse psühholoogilise relvana ja manipuleeritakse inimkonnaga. Meedia on muutunud karistajaks kohtute asemel ehk meedia on võtnud üle kohtu rolli. Meedia karistab ja hävitab inimeste elusid, isegi kui kohtus on see inimene saavutanud võidu. Nagu ennem kirjutasin, et 90% inimkonnast loeb peavoolumeediat, klikib pealkirjal ja see paneb selle info liikuma suurel kiirusel ja see ei kao enam kuhugile. Ükski meediafirma hilisem vabandus ei jõua samale auditooriumile samas ulatuses ja see ei muuda algselt tehtud halba heaks. Leidub ikka ja jälle inimesi, kes loevad pealkirju, mis on otsingumootorites esilehel aga nad ei süüvi enam edasi otsima, kas võib ka leida vastupidist infot. Kuna aga negatiivne on eesotsas, siis seda usutakse rohkem. Sellega ongi hea inimene tehtud alusetult halvaks ja ühiskonnast tühistatud.

“Tõega on selline asi, et kui valet räägitakse piisavalt palju tõe pähe, muutub see tõeks.”

Miks on vaja järgida ka meediaettevõtete omanikel ja ajakirjanikel süütuse presumptsiooni?

Inimestele lihtsamalt öeldes tähendab süütuse presumptsioon – inimene on süütu seni kuni kohus pole tõendanud vastupidist.

Ajakirjanikud ja nende tööandjad aga eiravad seda süütuse presumptsiooni ja on võtnud endale kohtu rolli. Ajakirjanikud kasutavad lugude pealkirjades inimese mainet kahjustavaid sõnu ilma tõendeid või kohtuotsust omamata. Üsna tihti on tõendid kallutatud või puudulikud. Pole vahet, et pealkiri on “kellegi” arvamus, eeldus, satiir või küsimus. Halvustav ja negatiivne sõna on mainet kahjustav ja elu hävitav. Nagu varem kirjutasin, et inimesed ei süüvi sisusse või see sisu ajab kahepidist juttu, sogab “vett” ja tihti ei saada aru, kas ja kus siis see mõte on ja miks seda lugu vaja oli? Aga pange tähele, et müüb pealkiri ja see pealkiri koos SEO jaoks paika pandud otsingusõnadega(Keywords) jätavad jälje internetti igavesti ja inimesed näevad pealkirju, mitte sisu esmapilgul.

Ajakirjanik on muutunud sõduriks infosõjas – meediasõduriks

Ajakirjanikel tuleb teha ümberõpe ja nad peavad lõpetama pealkirjades sõnade kasutamise, mis kahjustavad alustetult inimese mainet ja elu, jääma sõltumatuks ja neutraalseks, tegutsema südametunnistuse järgi, olema harmoonias. Meediaagentuuridelt tuleb ära võtta kohtu roll ja peavad vastutama iga alusetult rikutud inimese maine ja elu eest. Kui ikka inimene enam tööle ei saa meedia vale artikli pärast, siis meediaettevõte peab sellele inimesele maksma riigi keskmist palka elu lõpuni ja korvama kõik tekkinud kahjud seoses vale artikliga. Sellised otsused peaksid kohtu kohtunikud menetlema kiirkorras 30 päeva jooksul ja eriprotseduuri alusel. Võimalus on luua üldse täiesti uus meediamaastik – Meedia elanikkonna poolt.

Euroopa Liidu Komisjon andis samuti märku Eestile, Soomele ja Poolale, et nad pole kinni pidanud süütuse presumptsioonist oma kohtumenetlustes ja info avalikustamisel.

Kes koolitab Meediasõdureid?

Marju Lauristini on peetud taasiseseisvunud Eesti ajakirjanduse loojaks(ema) ja kujundajaks. Ta on ise olnud õppejõud ja suunakujundaja. Täna näeme tema töövilju. Isegi kui ta on oma suhtumist ja suunda kardinaalselt muutnud viimase 4 aasta jooksul, ei muuda see tema varasemat tööd olematuks ja tagajärjed on näha nüüd.

Vaadake tänaseid ülikoolide õppejõude, kes ajakirjanikke koolitavad ja tehke kodutööd nende tausta uurimisel ise. Nii mõnigi on seotud poliitikaga, ärihuvid,…. Kui õppejõud pole ise sõltumatud, siis kuidas ta koolitab välja sõltumatut ja ausat ajakirjanikku?

Ajakirjanikuks saab õppida: https://www.tlu.ee/bfm/ajakirjandus ; https://ut.ee/et/oppekavad/ajakirjandus-ja-kommunikatsioon

Uusi ajakirjanikke on koolitama hakanud suure meediaettevõtete ajakirjanikud, mitte õppejõud….

Vaadake kriitiliselt meediaettevõtteid ja nende omanikke. Töötaja ja uus koolitatu on tööandja peegeldus. Üsna tihti on suure meedia ettevõtete tegelikult omanikud peidus ja täidavad mingit muud rolli. Selle kohta on tõestus, kui Fonte.News toimetus otsustas osaleda eksperimendis ja selle käigus pöördusid suure meediaettevõtete omanikud eksperimendi algatajate vastu kohtusse, siis tuli välja fakt, et see mida suur meedia oma artiklite pealkirjadega teeb teistele, see neile ei sobinud kohe mitte. Selle asemel, et teha kokkulepe, et suur meedia võtaks maha inimesi alusetult tühistavad, mainet rikkuvad ja faktivigdega artiklid, nad palkasid kallid advokaadid kohtus käimiseks et valede põhjal õiglust nõuda.

Kas me näeme meediamaastikul viimase 10 aasta jooksul muutusi paremuse ja ühiskonna tugevdamise suunas või meedia on ühiskonda jõuliselt lõhkunud?

Näited elust enesest?

Näiteks uudislugude pealkirjad, kus uudises endas üsna tihti puuduvad tõendid ja faktid ehk kohtuotsus, mis annaksid õiguse kasutada selliseid sõnu või sõnaühendeid: “tüssama”, “petma”, “kahtlane tegevus”, “kahtlane firma”, “skeemitaja”, “pettuse meister”, “läbikukkunud….”, “pankrotimeister”, “ahistamiskahtlusega….”, “kantima..”, “Kas joobes olek?”, “Kas kasutas vägivalda?”, “Kas pettis maksuametit?”, “Kas pettis äripartnerit?”, “Kas oli narkouimas?”, “Kas pettis kliente?”, “Altkäemaksukahtlusega”, “…….. kahtlusega”, jne, jne. Kui vaatate neid sõnu või sõnade kombinatsioone, kas te suhtute sellesse isikusse positiivselt ja tahate temaga ilma igasugust halba kartmata koostööd teha? Olen kindel, et te hakkate kõhklema ja suur osa inimestest loobuvad. Mõni, eriti avalikku tähelepanu otsiv inimene, hakkab seda infot jagama edasi sotsiaalmeediakanlites, mis hakkab elama oma elu internetis.

Vastutus

See vastutus on üldse ühiskonnast ära kadunud. Inimestel on tekkinud karistamatuse tunne. Kui Eesti Riigi valitsusjuhid ja ametnikud ei vastuta mitte millegi ees, see vastutus on salaja välja võetud Karistusseadustikust ja Põhiseadusest, siis riigijuhtide eeskujul tehakse nende järgi. Kõik inimesed, kes töötavad riigi ametkondades, peavad täitma Avaliku teenistuse seadust. Iga inimene peab vastutama ja ta peab aru saama, et igal sõnal ja tegevusel on tagajärjed. Päeva lõpuks saavad halvad teod selle autori ikka kätte ja tagajärjed ei jää tulemata.

Fonte.News on võtnud ülesandeks avaldada artiklid koos faktide ja tõenditega, kus ametnikud, advokaadid, kohtunikud, avalikud teenistujad, ettevõtjad ja ka tavainimesed on ülekohtuselt ja seadusevastaselt kohelnud teisi inimesi, nad on kuritarvitanud oma positsiooni ja võimu, nad on rikkunud süütuse presumptsiooni. Kannatajad lähtuvad elu moraalist: “Tee teistele ainult seda, mida sa tahad et sulle tehakse.”

Eelpool nimetatud artiklite sisu on otse kannatajatelt koos selgituste ja tõenditega. On käimas mitmed kohtuprotsessid ja osad on jõudnud juba Riigikohtuni, samuti Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Riigikohus on seni näidanud ülesse ebaõiglust ja selle riigikohtu olemasolu vajadus on küsitav. Seega, on paljud eksperimendi artiklid hetkel peidetud, kuid kohtuprotsesside käigus on selle viimase kolme aasta jooksul kogunenud väga palju materjali. Isegi kui Suur Meedia oma kallite advokaatidega võidavad, ei jää Fonte.News vait ja toob jätkuvalt päevavalgele kõik protsessid koos kõigi nimede ja tõenditega.

Ka see artikkel ilmus sellepärast, et Eesti kohtusüsteemis on asjad väga korrast ära:

https://fonte.news/arvamus/eesti-kohtususteem-vajab-kohest-reformi

Fonte.News meeskonna eesmärk on luua Meedia elanikkonna poolt.

Loe lisaks:

https://fonte.news/uuriv-ajakirjandus/riigikohtu-kolme-kohtuniku-saale-laos-velmar-brett-hannes-kiris-topeltstandard-samadel-asjaoludel-jaab-vang-vangi-aga-vandeadvokaat-mari-manniko-ei-lahe-isegi-kohtu-alla

https://fonte.news/uuriv-ajakirjandus/aripaeva-ajakirjanik-mari-mets-on-jarjepidev-valetaja-ja-kelm

https://fonte.news/uuriv-ajakirjandus/avalikud-teenistujad-neve-uudelt-ahti-kuusevali-ei-kaitse-eesti-kodanikke-pohiseaduse-jargi-otsused-on-vastuolus-euroopa-inimoiguste-kohtu-praktikaga

https://fonte.news/oigus/avalik-teenistuja-reena-nielander-eksis-otsust-tehes-ev-pohiseaduse-45-vastu

https://fonte.news/vaba-eesti-uudised/miks-eestis-ei-raagita-avalikult-ja-valjult-pohiseaduse-muutmise-vajadusest

https://fonte.news/arvamus/eesti-kohtususteem-vajab-kohest-reformi

Aegunud kooliprogrammid – ülemaailmsed näited ja tagajärjed

1. Ameerika Ühendriigid: standardiseeritud testimine ja loovuse mahasurumine

USA-s on kooliprogrammid tugevalt seotud standardiseeritud testimisega, mis on viinud olukorrani, kus õpetajad ja õpilased keskenduvad peamiselt testide sooritamisele, mitte sügavamate teadmiste ja oskuste omandamisele. Kuigi matemaatika ja keeleoskused on olulised, ei ole see lähenemine piisav, et valmistada õpilasi ette keerukate probleemide lahendamiseks reaalses maailmas.

• Tagajärjed: USA koolilõpetajad on küll tugevalt harjunud testipõhise õppimisega, kuid nende loovus ja probleemide lahendamise oskused on sageli vähe arenenud. See on põhjustanud frustratsiooni paljudes noortes, kes ei tunne, et neil on vajalikud oskused kiiresti muutuvas tööturul hakkama saamiseks.

2. Jaapan: distsipliin, kuid vähene kriitiline mõtlemine

Jaapanis rõhutatakse koolisüsteemis distsipliini ja teadmiste mehaanilist omandamist, kuid seal puudub rõhk loovusel ja iseseisval mõtlemisel. Kuigi Jaapani õpilased saavutavad kõrgeid tulemusi rahvusvahelistes testides, on nende võime innovaatiliselt mõelda ja uute lahenduste leidmine piiratud.

• Tagajärjed: Kuigi Jaapan on tehnoloogia arendamise liider, on suur hulk noori, kes tunnevad end ülekoormatuna ja puudub vaimse tervise tugi. Loovate lahenduste leidmise asemel on noored orienteeritud mehaanilistele lahendustele.

3. India: rote-õppimine ja sotsiaalne surve

Indias põhineb suur osa haridussüsteemist endiselt vanadel koloniaalsetel struktuuridel, kus rõhk on rote-õppimisel ehk faktide päheõppimisel. Õpilased õpivad vastuseid, mitte teadmisi, ja tihti puudub loovus või sügavam mõtlemine. Lisaks on suur sotsiaalne surve saavutada häid hindeid, mis põhjustab vaimse tervise probleeme.

• Tagajärjed: Suur konkurents ja rote-õppimine viivad sageli vaimse stressi ja läbipõlemiseni. Õpilased omandavad küll palju fakte, kuid ei ole piisavalt valmis rakendama neid teadmisi praktilistes olukordades.

4. Lõuna-Korea: ülirangete õppegraafikute tagajärjed

Lõuna-Koreas on haridussüsteem üks maailma intensiivsemaid, kus õpilased veedavad sageli üle 12 tunni päevas õppides ja valmistudes eksamiteks. Kuigi see annab häid testitulemusi, kannatavad õpilased sageli tugeva stressi ja vaimse kurnatuse all.

• Tagajärjed: Lõuna-Korea õpilased on akadeemiliselt edukad, kuid neil puuduvad pehmed oskused, nagu emotsionaalne intelligentsus ja loovus, mis on vajalikud elus edu saavutamiseks.

Kuidas peaks muutuma haridus?

Tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas on vaja haridussüsteemi, mis mitte ainult ei õpetaks fakte, vaid kasvataks loovaid ja kriitiliselt mõtlevaid inimesi, kes suudavad maailmas reaalset muutust tuua. Haridus peaks aitama lastel arendada terviklikku maailmapilti ja praktilisi oskusi, mida saab koheselt ellu rakendada.

1. Projektipõhine ja kogemuslik õppimine

• Näide: Soomes rakendatakse projektipõhist õpet, kus õpilased töötavad koos, et lahendada reaalelulisi probleeme. Nad saavad uurida ja õppida sügavamalt, kuidas maailm toimib, ning arendavad koostööoskusi.
• Tulemus: Õpilased on rohkem motiveeritud, sest nad näevad, kuidas nende teadmised on seotud tegeliku maailmaga. Projektipõhine õpe arendab kriitilist mõtlemist, koostööd ja probleemide lahendamist.

2. Teadlikkuse ja emotsionaalse intelligentsuse õpetamine

• Näide: Paljudes koolides, näiteks Uus-Meremaal, on hakanud üha rohkem rõhutama teadveloleku ja emotsionaalse intelligentsuse õpetamist. Õpilasi õpetatakse tundma oma emotsioone, arendama empaatiat ja tegelema stressiga tervislikul viisil.
• Tulemus: Õpilased, kes on emotsionaalselt tasakaalukad ja teadlikud, suudavad paremini toime tulla stressiga ning neil on tugevamad sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused, mis aitavad neid nii koolis kui ka väljaspool.

3. Loovuse ja kriitilise mõtlemise arendamine

• Näide: Hollandi haridussüsteemis julgustatakse lapsi juba varakult mõtlema kriitiliselt ja loovalt, kasutades kunsti, muusikat ja erinevaid loomingulisi projekte. Selle asemel, et keskenduda ainult akadeemilistele faktidele, pannakse rõhku loovale mõtlemisele ja innovatsioonile.
• Tulemus: Loovus ja kriitiline mõtlemine on võtmeoskused, mis võimaldavad õpilastel lahendada keerulisi probleeme ja leida uusi lahendusi.

4. Pidev koostöö ja suhtlemisoskus

• Näide: Kanadas keskendutakse koostööl põhinevale õppele, kus õpilased õpivad üksteisega töötama ja arendavad meeskonnatöö oskusi. Üha rohkem on esindatud ka tehnoloogia kasutamine, et õpilased saaksid suhelda globaalselt ning õppida rahvusvahelisi koostööoskusi.
• Tulemus: Globaalne suhtlemisoskus ja meeskonnatöö on olulised 21. sajandi oskused, mis aitavad õpilastel edukalt tegutseda rahvusvahelisel tasandil.

Milline peaks olema õpetaja roll?

Õpetajate roll peaks muutuma rangetest juhendajatest pigem mentoriteks ja juhendajateks, kes toetavad õpilaste loomulikku uudishimu ja suunavad neid. Õpetajad peaksid:

• Innustama ja suunama: Õpetaja ei peaks olema ainult faktide vahendaja, vaid peaks innustama lapsi küsimusi esitama ja ise teadmisi avastama.
• Mentorlus: Õpetajad peaksid olema mentorid, kes aitavad lastel leida oma tugevused ja arendada neid edasi.
• Isiklik areng ja elukestev õpe: Õpetajad peaksid olema eeskujuks elukestvas õppes, mis näitab õpilastele, et õppimine ja areng ei lõpe kooli lõpetamisega.

Kokkuvõte

Tänapäeva haridussüsteemid paljudes riikides on aegunud ja ei vasta enam ühiskonna vajadustele. Selleks, et luua maailm, kus inimesed on loovad, kriitiliselt mõtlevad ja suudavad luua harmoonilist ja arenevat ühiskonda, on vaja muuta haridust fundamentaalselt. Projektipõhine õpe, emotsionaalne intelligentsus ja loovus on võtmed tuleviku edukasse haridusse. Õpetajad peaksid muutuma mentoriteks ja suunajateks, et toetada laste isiklikku arengut ja pakkuda neile tööriistu, mida nad saavad kasutada kogu elu jooksul. Õpetajateks saaksid olla rikkaliku elu- ja ettevõtluskogemustega ning palju maailmas reisinud, omandanud kogemusi suhtluses ja kultuuris. Tänapäeva õpetaja ei saa olla enam ainult Ülikoolis õpetajaks õppinud õpetaja vaid peavad olema ka elust reaalsed kogemused. Ka õpetajaks koolitamine tuleb muuta.

Kõige olulisem lapse õpetamisel on Moraal ja sellest peavad kinni pidama kõik ühiskonna liimed, olenemata tema rollist ühiskonnas:

“Me teeme teistele ainult seda, mida me tahame, et teised meile teevad ehk me ei tee teistele seda, mida me ei taha, et teised meile teevad!”

Autor Veiko Huuse

Loe lisaks:

Õppeprogrammis võiks olla sees järgmised teadmised:

Luulekogude autor: Olav Hänilane

Kui soovid raamatuid soetada, kirjuta toimetusele: info@fonte.news

Loe lisaks:

Kaasaegse infoühiskonna julgeoleku sotsiokultuurilised alused

RUMBLE kanalis lugu nähtav sellel lingil: https://rumble.com/v2th0mo-veiko-huuse-ja-einar-eiland-rgivad-eesti-hiskonna-probleemidest-ja-lahendus.html

Teine lindistus toimus 28.06.2023. „Sotsiaalkultuurilise okupatsiooni mustrid tänapäeva ühiskonnas“

Selles videos näidatud olulised pildid teemade kaupa on siin:

Elupüramiid on Eestis vastupidi pööratud, see on kogu maailmas:

Eesti kõrge maksukoormus 67,3%

Linnad on kujundatud koonduslaagrite moodi

Inimese elukoht on muutunud ajaga vanglaks:

Erinevate linnade plaanid ja koonduslaagrite plaanid on sarnased – mikrorajoonid, mikrolinnad, mikrokorter, mikrokast, mikroelukeskkond – kokku surutud:

ÜRO Eesmärgid liikmesriikidele aastaks 2030

Liiklusmärkide järgi elukorraldus, mida senini on Eesti valitsusjuhid täielikult eiranud:

Euroopa Komisjoni presidendile Ursula von der Leyenile saad kirja saata selle lingi kaudu ja öelda, et Eesti ei täida eesmärke, mis teha: https://commissioners.ec.europa.eu/ursula-von-der-leyen_et#contact

Einar Eiland on ehitusinsener, majanduse magister, sotsiaal magister, teadlane, mittemilitaarse elukeskkonna ekspert. Ta on avaldanud sadu artikleid ja uurimistöid, nõustanud Eesti Vabariigi mitmeid valitsusi. Miks teda kuulda pole võetud, sest tema lahendused teevad elukeskkonna ja ühiskonna terveks ja tugevaks. Poliitilisel eliidil on teised plaanid.

Tulemas veel üks lugu Einariga, kus räägime uuest loodavast Koolist – loojate koolist.

Loe Einari varasemat artiklit Fonte.News kanalis:

Kui soovid raamatuid soetada, kirjuta toimetusele: info@fonte.news

Loe lisaks:

Stagnaajal Nõukogude Eestis keelatud ja mõnitatud Arvo Pärt pühendas teatavasti vabaduse ajal
Mustonenile oma helitööd „Arbos“ ja „An den Wassern zu Babel“. Aga on meil ikka tõesti ka praegu veel vabaduse aeg, kui Mustonenilt võib tema elutöö Hortus Musicus sama lihtsalt ära võtta nagu Nõukogude Eesti muusika elust pagendati stagna ajal Arvo Pärt? Kas tõesti kordub kõik, mis kordus pärast Hruśtśovi sula? Kas Eesti Vabariik pole nõukogulikest karistamiste tavadest vabaks saanudki?

„Eesti Kontserdi väärtusi mõõdetakse kõrges eetikas ning lojaalsuses Eesti riigiile,“ teatas meedias Eesti Kontserdi juht Kertu Orro, kes ei ole küll Mustoneni tööandja ja jääb muule maailmale ilmselt sama tundmatuks nagu need Nõukogude Eesti bürokraadid, kes kord Arvo Pärdi muusika ära keelasid. Küll aga kirjutas Eesti Päevaleht juba aastal 2019, mida töötajad Kertu Orrost endast arvasid: „Eesti Kontserdi uue juhi juhtimise stiil on vastuvõetamatu!“ Orrole pandi nimelt juba siis süüks suurt tööjõu voolavust ja liigset priiskamist, sest paraku daami tööreise peeti kulukateks.

Olen kindel, et mitmel pool mujal võetakse aga Mustonen endiselt avasüli vastu, kuid sellegi poolest on väga nukker, kuidas meie suuri andeid koheldakse ja mida meie kultuurijuhid peavad „lojaalsuseks Eesti riigile“, mida mitte. Kultuurijuhtide meelest ei ohustanud eestlaste eetikat põrmugi see, kui Brüsselisse jõudis reformipartei esindaja Andrus Ansip, kes allkirjastas ammused protokollid kolleegi Jüri Kuke vastu koos teiste „lojaalsete kommunistidega“, mille najalt vallandati vabadusvõitleja Jüri Kukk Tartu ülikoolist ja saadeti koonduslaagrisse, et seal piinelda ja surra koos vene rahvusest dissidentidega.

Olen kindel, et Putinil pole sooja ega külma, kas Mustonen käis Siberis esinemas või mtte, diktaator sellel kontserdil polnud ja eestlasele medalit ei andnud. Aga meie muusika publikule on see kindlasti korvamatu kaotus, kui üht suurepärast muusikut enam kodumaa kontserdilavadel ei näe. Mis saab siis suurepärasest muusikafestivalist MustonenFest, mille Andres Mustonen asutas vabaduse unelmatest tiinel aastal 1989? Kuhu on meie muusikamaastikult loomise- ja liikumise vabadus nüüd kadunud? 

Jah, tõenäoliselt mõjub see karistus paraku ka muusiku enda elukvaliteedile, sest septembris tähistab Andres Mustonen oma 70 juubelit.

Mustoneni isa Aleksander Mustonen oli ingerisoomlane, kelle nõukogude võim pärast sõda Soomest tagasi nõudis. Küüditamisest päästis teda üksnes naabri hoiatus. Kahju, et keegi ei hoiatanud Andres Mustoneni, et praeguses Eestis peab hoiduma ka sõprusest maailmakuulsate vene muusikutega, sest suhtumisest Venemaasse ja vene kultuuri on (ammu ilma enne Ukraina sõda!) vormitud „suurpoliitika“, mis aitab valitseval võimuklikil „oma lojaalsust“ demonstreerida.

Aga kellele ja mille nimel?
Eesti rahvale ju meie kuulsate muusikute ja muude „vähelojaalsete“ kultuuri inimeste kõrvaldamisest ja suurte annete boikoteerimisest kindlasti mingit kasu pole.”

Artikli autor Reet Kudu. Artikkel ilmus esmakordselt Nelli Teatajas, 06.04.2023

Eesti Kontserti juhatuse liikme Kertu Orro kommentaar:

Eesti Kontserdi otsus lõpetada koostöö vanamuusika ansambli Hortus Musicus kunstilise juhi Andres Mustoneniga seoses tema esinemisega Venemaal ei tähenda, et ansambli kavas olnud kontserdid ära jäävad, ütles Eesti Kontserdi juht.

“Hortus Musicuse kontserdid – kõik, mis meil on kavas tänase teadmisega – toimuvad,” ütles esmaspäeval Mustoneniga kohtunud Eesti Kontserdi juhatuse liige Kertu Orro. (ilmselt – absurdne väide – mansa juba kah streigib?)

Orro lisas, et kavatseb siiski sel nädalal kohtuda ka ansambli liikmetega, et plaane täpsustada. “Aga kontserdid kindlasti kõik toimuvad ja sellepärast publik muretsema ei pea,” kordas ta.

Orro rõhutas, et ehkki Eesti Kontsert on seisukohal, et inimesed on oma valikutes vabad ja saavad muusikutena esineda seal, kus nende väärtusehinnangud seda lubavad, ei nõustu organisatsioon Mustoneni otsusega.

“Eesti Kontserdi vaatest me kindlasti taunime Venemaal esinemist praegu ja see läheb kindlasti sügavasse väärtuskonflikti meie tõekspidamistega, mistõttu Eesti Kontsert oma koostöö Andres Mustoneniga ka lõpetas,” märkis ta.

Mustonen esines 19. märtsil Venemaal Novosibirskis koos pianist Jekaterina Metšetina ning džässtrompetist Vadim Eilenkrigiga. Metšetina on Putini juures tegutseva kultuuri- ja kunstinõukogu liige, kes kirjutas 2014. aasta märtsis alla Venemaa kultuuritegelaste pöördumisele, millega toetati Vladimir Putini Ukraina- ja Krimmi-poliitikat, vahendas Postimees.

Orro: Mustonen sai aru, mida teeb

Orro tunnustas Mustoneni kunstnikuna ja lisas samas, et dirigent on teinud oma praegused valikud teadlikult.

“Ma kindlasti tahaksin siin toonitada, et minu meelest on ülekohtune infantiliseerida siin muusikut, justkui ta ei saaks aru, mida ta teeb või kus esineb või milline olukord valitseb hetkel maailmas. Saan kinnitada, et Andres Mustonen on väga adekvaatne, intelligentne inimene ja saab väga täpselt aru, mis kuskil toimub ja on ka ratsionaalne,” ütles Eesti Kontserdi juht.

“Kindlasti ei ole Eesti Kontsert asunud positsioonile, et kedagi tühistada või Andres Mustoneni osa Eesti muusika- või kultuuriloos alahinnata. Ei, vastupidi, me hindame Andres Mustoneni panust väga kõrgelt ja kui nüüd Andres sai ka kultuurkapitali elutöö preemia, siis meie oleme küll seisukohal, et see elutöö preemia läks väga õigele inimesele ja tema panus Eesti muusikasse on olnud väga suur,” jätkas Orro.

Orro sõnul arutas ta Mustoneniga praegust olukorda ning mõlemad mõistsid, miks sellised otsused on tehtud.

“Kindlasti ma ei saaks öelda, et emb-kumb meist vastaspoole vastu mingit lõplikku kauna kannaks või tohutult pahane oleks. Pigem ma saan öelda, et me mõlemad oleme tegelikult kurvad,” selgitas Orro.

Küsimusele, kas tulevikus oleks siiski võimalik Mustoneni koostöö Eesti Kontserdiga, vastas Orro: “Jah, nii ultimatiivne ma kindlasti täna ei ole. Aga praegu on küll vaja natukene aega ja seedida ja tegelikult me kõik üheskoos tahaks loota, et hoopiski jube sõda Ukrainas ära lõpeks..

Hortus Musicus tegutseb küll Eesti Kontserdi all, aga organisatsioon ei ole otseselt Mustoneni tööandja, vaid muusik osutab ansamblile kunstilise juhi teenust.

“Selliste tühistamiste lõpetamiseks on vaja kehtestada Rahva Võim ja luua poliitikavaba ühiskond – harmoonias elukeskkond.” – Veiko Huuse

Ainult meistritega saab luua harmoonilise elukeskkonna:

Rahvusvahelisel areenil tegutsev Eesti juurtega kunstnik Toomas Altnurme on elanud Araabia Ühendemiraatides juba kaheksa aastat. Lisaks aktiivsele kunstiloomele töötab ta Al Aini linnas Araabia Ühendemiraatide ühes vanimas ülikoolis kujutava kunsti õppejõuna. Viis aastat tagasi tema eestvedamisel toimus esimene Eesti kunstikuu, mis lõimis kokku kaks eripalgelist kultuuri. Tänavu sai see Altnurme algatusel kultuurisillana taas ellu kutsutud.

Eesti kunstikuu kulmineerus näitusega riigi pealinnas Abu Dhabis, Maailma kaubanduskeskuse Art Hub galeriis. Näitus “Beauty of the Desert” (“Kõrbe ilu”) jääb kaunistama kohalikku kultuuriruumi 25. novembrist kuni 8.detsembrini.

Kunstikuu Abu Dhabis – Eesti kunstnike hüppelaud maailma

Pärast tihedat konkursisõela said valituks seitse Eesti kunstnikku, kes sõitsid Abu Dhabi emiraati ja elasid Al Khateem Art Hubi loomeresidentuuris kuu aega keset kõrbe oaasi. Sel perioodil tutvusid nad kohaliku kultuuriga, käisid üksildastel kõrberännakutel ja pühendusid segamatult loomingule.
Esmakordselt oli kunstikuu programmi liidetud ka muusika, tänu millele tekkis uus inspireeriv kooslus, mis kõiki osalejaid vastastikku innustas. Laulja ja laulukirjutaja Emma Johanna Lepasoo andis väärtusliku panuse – vajalikel hetkedel täitus kõrbevaikus maagiliste helidega. Idee autori Toomas Altnurme sõnul võiks edaspidi kunstikuu formaati laiendada, kaasates loovisikuid ka teistest valdkondadest. 

Eesti kunstikuu tipp-hetk oli näituse avamine Abu Dhabis, millest võtsid osa mitmed kohalikud nimekad ettevõtjad kui ka kultuuriministeeriumi ametnikud. Abu Dhabis asuvat Eesti saatkonda esindas Krista Reinhold. Kunstipublikul oli võimalus tajuda, kuidas iga looja läbi ilmutas kõrb end lõuendile täiesti kordumatul moel. Põneval kombel avaldas kunstnike töödele mõju nende maalimise füüsiline koht loomeresidentsis. Mõne kunstniku puhul oli loomeprotsess avatum, teistel reserveeritum. 

Kõrbe moodi

Moekunsti taustaga Kerttu Siplase reljeefsetest töödest on tajuda kohaliku maastiku üdini läbitunnetamist. Erinevalt teistest valmistas ta oma teoste tarbeks ise värvisegu kohalikest looduslikest kivimitest, millest vormusid assamblaažilikud kompositsioonid. Kerttu töötas teostega loomeresidentuuri kõige avalikumas ja araabiapärasemas ruumis. Tema puhul oli imetlusväärne näha lõputut katsetamist materjaliga, keskendumisvõimet kui ka avatust dialoogidele nii ümbritseva ruumi kui sealviibivate inimestega.
Hannes Võrno, samuti moeharidusega, üllatas kõiki oma maalide õrnuse ja pastelsusega. Tema neli monokromaatilist teost moodustavad ühtse terviku, mis sümboliseerivad inimese eluringi. Hannese teosed on minimalistlikud ent pingestatud. Nad hingavad, on kantud pausidest – samas laetud liikumisest. Kõrvuti Kerttu Siplase maalidega mõjusid nende kahe tööd nagu meditatisoonid jõulisemate ja värvideküllaste teoste keskel. 
Värvide mäng piirialadel
Einar Vene põnevad naivistlikud maalid kompavad müstitsismi ja metafüüsika piire. Palju sümboleid, mille lahtimurdmiseks annab kunstnik vaatajale vaba mõttelennu, mis omakorda elavdab viimase fantaasiat. Kuna siinses kultuuriruumis on omad tavad ja kombed, mis kehtivad ka kujutavale kunstile, siis Einari teoste puhul on näha kõige enam seda lustlikku mängu lubatu ja keelatu piirialadel. Julged säravad värvid, põnevad peidetud vihjed religioossetel teemadel lisasid kogu näitusetöödele kelmikat vürtsi.

Helisevad maalid

Näituse avamisel tegi südantliigutava muusikalise etteaste Emma Johanna Lepasoo. Lauljal seljas olnud kohalik araabia stiilis türkiissinine läikiv kostüüm, kitarr ja sinine tool suhestusid värviküllaste Einar Vene maalidega ja pakkusid vaatajale põnevat visuaalset dialoogi. Emma alustas kontserti a-capella vaimuliku rahvalauluga “Mu süda ärka üles”. Seejärel esitas ta omaloomingulisi laule “Päike tõuseb”, “Põllulilledest on minu laul” ja spetsiaalselt näituse avamiseks kirjutatud inglisekeelset pala “Arabian nights”, mille loominguline inspiratsioon on kantud nii isiklikest reisimuljetest kui ka resideeruvate kunstnike teostest.

Emma sõitis näituse avamisele Abu Dhabisse otse 300 km eemal asuvast Liwa loomeresidentsist, kus ta filmis eelnevatel päevadel oma laulule “Mälestuste meri” muusikavideot. See paik on Araaabia Ühendemiraatide viimane oaas enne kui sealt saab alguse üks maailma suurimatest kõrbetest nimega Ar-Rub’ al-Khali ( ing. k Empty Quarter). Oma valikut filmida video just sellele laulule põhjendab ta ise nii: “Kui kõndisin kõrbes liivaluidete vahel, oli mul kohati tunne nagu oleksin mere põhjas. Ainult, et merd ennast ei olnud. Selline atmosfäär sobis ideaalselt helikeelt visuaalselt toetama. Muusikavideo valmib koostöös kohaliku filmiproduktsiooniga.”
Kõrbekontrastid 
Huvitav oli näha protsessi muutumist – kuigi Einar Vene töötas oma maalidega samas pool-avatud ateljee tüüpi ruumis, kus Raivo Kelomees, siis näitusel asusid nende tööd ruumi eri otstes. Raivo Kelomehe kaks maali olid kogu ülejäänud näituse töödest selgelt eriilmelised. Kuna ta liitus kunstikuuga kõige hiljem, siis tema puhul ei olnud maalides tajuda nii selgelt kohaliku keskkonna mõjutusi kui teiste kunstnike puhul. Pigem hoiab ta oma maalidega selgelt sürrealistlikku joont, mis peegeldavad omapäraseid sisemaastikke : jooned lõuendil põimuvad keerukateks sõlmedeks, millel ei ole ei algust ega lõppu. Raivo oli kogu seltskonnast üks kahest, kes oli osalenud ka esimesel kunstikuul aastal 2016.

Katrin Karu – kunstnik, kelle tähelend sai eelmiselt emiraatides toimunud kunstikuult tuult tiibadesse – osutus sel aastal taas valituks. Katrini puhul hakkas näituse avamisel lisaks tema mõõdult mastaapsetele, koloriidilt julgetele ja kontrastsele maalidele silma ka tal seljas olnud siidkleit. Kui kunstnik enese maalide järgi disainitud kleidis seisis oma teoste ees neid tutvustades, võis publik kogeda, kuidas naine ongi just oma enda maalilt välja astunud. See kombinatsioon töötas näituse avamisel põneva sümbioosina. Katrini loomeprotsess oli samuti huvitav: tema maalis ainsana loomeresidentuuri alalt väljaspool, toetades lõuendid vastu halli kõrget müüri, selja taga laiumas kõrb. Kindlasti jättis tema väliateljee asukoht maalidele teatava jälje. Ka näitusel presenteeriti neid teisiti – need tööd ei rippunud seintel, vaid olid asetatud nagu kaitsvad müürid kahekaupa üksteise vastu galerii peasissepääsust paremale ja vasakule põrandapinna kohale.

Stiilseid kõrbeetüüde pakkus silmale vaadelda Toomas Kuusing, kelle maalide koloriit on helge ja kirgas nagu kõrbeliiv ja päike. Tema töötas samuti väliateljees, küll varjulises kohas, aga vaatega liivaluidetele. Tänu sirgjoonelisele tehnikakasutusele jäi maalil kujutatud objekte saatma omapärane graafiline kompositsioon. Selline visuaalne kooslus mõjus vaatajale värskelt. Samuti oli huvitav näha tema maale resoneerumas Einar Vene töödega, mis kõrvuti väljapanduna teineteise koloriiti võimendasid. 

Samal ajal kui kunstnikud kõrbepalavusega kohanedes oma teoseid lihvisid, sõitis loomeresidentuuri mootorrattaga kohale värvikas Toomas Altnurme, viskas lõuendid liivale horisontaali ja hakkas lennukalt maalima. Erinevalt ülejäänud eestlastest pidi ta osavalt laveerima mitmes eri rollis: kunstnik, skulptor, kuraator, suhtekorraldaja, võõrustaja ja seda kõike paraleelselt õppejõu töö kõrvalt teises linnas. See mitmekihiline olek peegeldub ka tema näituse töödelt – ta kasutab oma maalidel segatehnikaid. Pastelsele aluskihile, mis meenutab kõrbevaateid, on peale joonistatud peenema pintsliga selged araabia kirjaviisist inspireeritud unenäolised meeleolud. Ühel maalil on oma koha leidnud müstiline džinn, kellest Al Khateemi loomeresidentuuri omanik rääkis õhtul lõkke ääres kõhedusttekitavaid kohalikke legende. Altnurme töödest õhkub tugevalt isikupärase stiili ja kohaliku kultuuri pika-aegse läbitunnetamise põnevat kooskõla.

Kunstikuu peakorraldaja kontakt:
Toomas Altnurme, Araabia Ühendemiraadid
toomasaltnurme@gmail.com

Toomas Altnurme 3D virtuaaltuur: https://artspaces.kunstmatrix.com/en/exhibition/2967972/intergalactic-voyage

Kui see artikkel Sind kõnetas, on Sul võimalik liituda uudiskirjaga ja toetada meie tegevust.

Tihedate ettekannete finaali Vaba Eesti suursündmusel 13. veebruaril kujundas metsapoja Indreku stiihia. Õhku paisatud energia „ma ei ole keskkonnaaktivist, ma ei ole Indrek Vainu, ma olen loodusjõud!!!“ sööbis kuulajaile mällu ülimalt intensiivsena.

Möödunud sügisel (4. oktoobril) käisid Indrek ja Anna Vainu koos pisitütre Raba Rü-ga ETV saates „Hommik Anuga“ ning jagame siinkohal Fonte lugejaga seda otsekohest ja ehedat intervjuud.

Indrek: „Minu taotlus on olnud see, et ma pole seal metsas sissetungija. Ma tahan saada loodusega üheks. Ma tahan olla üks liik metsas, nii nagu seal on loomad, linnud, igasugused samblikud, putukad. Ma tahan olla samamoodi üks liik metsas, aga inimesena.“ Saatejuhi küsimusele, kas te käite tööl, vastab Indrek: „Töö käib meie juures.“

Anna esitab saates oma Soomaale ja kogu loodusele pühendatud laulu ning kutsub inimesi üles hoidma meie hiisi.

Saate lõpetab võimas kõne Indrekult, mis nii raputab kui ka tõstab: „Meie metsade maharaiumine, meie allikate mürgitamine on rahva mürgitamine ja rahva hävitamine. Ja seda millegipärast enam ei tee kurjad inimesed Nõukogude Liidust või natsi-Saksamaalt, vaid seda teevad meie enda inimesed. Meid okupeerivad meie enda inimesed, tehes nägu, et see kõik on tore ja kõik on kasumlik, et see on majanduskasv… Kui me ei mäleta enda põliseid paikasid, kui me ei austa iseenda loodust, kui me ei oska oma keelt ja ei mäleta laule, kas siis siia tuleb keegi teine ja hakkab seda tegema meie eest…? See, mis meid paneb metsas elama, on jõuda lähemale iseendaks olemisele. /…/ Kas me oleme mingisugused eurooplased või oleme me ikkagi eestlased, metsarahvas, aastatuhandeid siin olnud? Ja kes siis see on, kes siin hoiab seda keelt, seda kultuuri, seda loodust? Need oleme meie ise ja kui meie ka seda ei tee, siis ei ole sellel Eesti vabariigil mitte mingisugust mõtet.“

Indrek Vainu on tuntust kogunud keskkonnaanalüütiku ja looduskaitsjana, ta on kaasa löönud rahvaliikumises Eesti Metsa Abiks, kus tegutses vabatahtliku koordinaatorina. Samuti on ta korraldanud aktsioone metsade kaitseks, loodusest prügi koristamist ja metsalaulupidu Soomaal. 

Metsikusse kohta kanna kinnitamine polnud juhuslik. 14 aasta eest sõitis nelja keelt valdav psühholoogia magistrikraadiga IT-ekspert Tallinnast Soomaal kanuuga ja võttis puutumata metsa vaadates kuulda südamehäält, mis ütles, et ta peab siia elama tulema. Päriseks.

Anna Vainu, kes Indrekuga koos olnud kolm aastat, pakub külalistele peale koduümbruse näitamist endavalmistatud angervaksasiirupist limonaadi. Vainude müstiline kodu on korraga nii köök, elu- kui magamistuba, kus pole liigseid helisid, kui laual oleva kella jõuline tiksumine ja Raba Rü lalin välja arvata. Aknast langeb laual keelekastega täidetud pokaalidele läbi põlispuude murdnud päikesekiiri.

Indrek, me kohtusime eelmisel suvel kanuuretkel, kui Soomaad väisas Mehhikos maiade kultuuri ja vihmametsa taastav saksa metsateadlane Bernd Neugebauer.

Toona oli Anna süles vaid pooleaastane tütar. Kuigi ma keskendusin siis Neugebauerile, jõudsid kergitada saladuseloori oma pere elult Soomaa metsas. Läksime toona Raudna jõevoolust kantuna üle sina peale. Milline see sinu Soomaale sattumise lugu õieti oli?

Ma olen hariduselt psühholoog ja kujutan ette, kuidas see kõlada võib, aga mets ütles, et pean siia elama tulema. See hääl oli piisavalt tugev, et seda kuulda võtta. Ühel hetkel sai sellest veendumus: küll siin on ilus, see on koht, kus ma tahan olla.

Maa koos metsaga kuulus metsafirmale, tegin neile pakkumise, raha kaalus üles metsa raieväärtuse ja nii saigi minust 2006. aastal siin kaheksa hektari metsamaa omanik.

Ehitasin siia kohe onni, ei olnud siin kaevu, elektrit ega mingit varasemat asustust. Nüüdseks on Anna pea kuus hektarit maad juurde ostnud ja kui kodumetsas ringi vaadata, siis piire ei paista.

Kuidas põlisest Tallinna poisist sai emotsionaalne ja põhimõtteline metsakaitsja? Su haridus pole loodusega näiliselt seotud. Kas sa märkasid juba lapsena loodusega toimuvat või tekkis see huvi hiljem? 

Olen küll Tallinna haiglas sündinud nagu enamik inimesi, ainult mõni on saunas sündinud (naerab), aga suviti käisin tädi juures Kolga lahe sopis ehedas rannakülas, kus elati traditsioonilist elu: peeti kanu, küülikuid ja sigu, künti põldu hobusega ja merd paadiga, et enda tarbeks kala püüda. Sest kohalike isad ja vanaisad olid sama teinud.

Ma mäletan aega, kui kala hakkas merest otsa saama. Oli iseseisvumisaeg, kui midagi Läänemeres muutus. Meenuvad tädimehe kibestumist täis sõnad, kui läksin mere äärde, kus tal võrgud vees, ja ta rehmas: “Sellel pole mõtet, võrgud on mitu nädalat sees olnud, kala lihtsalt ei ole!” Tema nukker ilme on senini meeles. Ta oli rannakülas üles kasvanud – põlise rannarahva elu traditsiooniline tegevus oli järsku kadunud. Sealt sai mulle selgeks, et keskkonnamuutustega kaasneb ühiskonna ja inimeste allakäik, kultuuri katkestus.

Kas need suved panid sind nägema, et looduses on elu teistsugune kui linnas? Millal see muutus silma hakkas?

Kui sa küsid, kas ma lapsena märkasin erinevust, siis jah, mul oli see teadmine ilusast elust looduse rüpes. Teadsin, et on olemas ideaalne maailm, kus inimesed elavad loodusega kooskõlas ja tarbivad vajaduse järgi.

Meil on rahakultus ja esmatähtis majandusliku kasu tagaajamine. Viimased 15–20 aastat tehakse inimesi lolliks, kui räägitakse, et mõistlik on efektiivselt ja intensiivselt majandada, põllule on vaja mürki pritsida.

Mul vedeleb siin musta tamme palgivirn, millest ma võiksin nikerdada kõrvarõngaid ja müüa 100 eurot paar, hullult kasumlik oleks. Käbid võiksin kokku korjata ja maha müüa. Kõigest saaks raha teha.

Inimeste oma valik on see, kas elada korteris, maal või metsas. Meie valik on elada metsas ja ma ei heida ette korteris elamist, aga tekib küsimus, kas elus olemise eesmärk on kuni surmani lihtsamini elada. Võiks ju mõelda, et inimesest jääb midagi alles, et surres ei peaks mõtlema: kulutasin 45 aastat tööl käimiseks, tulin õhtul koju, sõin poolfabrikaate ja unistasin suuremast telekast. See pole ju mingi elu, see on lihtne suremine.

Ma arvasin kunagi, et raha on tähtis ja selle tagaajamine annab kõrge staatuse. Kuni sain aru, et mitte väline rikkus ei tee õnnelikumaks ega maailma paremaks, vaid endaks olemine ja enese äratundmine. Kui me ei kaitse oma keskkonda, kaotame maad ja metsad. Kui meie hiiepaigad raiutakse maha ja allikad hävitatakse, ei saa me neid tagasi.

Kõige hullem on, et nendega koos hävineb osa meie kultuurist, osa sellest, millest rahvus koosneb ja on tuhandeid aastaid siinsele inimesele omane olnud. Sest rahvus ja selle identiteet koosneb keskkonnast ja keelest. Kui sa ühe ära võtad, siis meie identiteet kaob. Kui mets ära kaob, kas me siis oleme metsarahvas?

Geneetiliste ja kultuuriliste leidude põhjal teame, et eestlased on siin olnud aastatuhandeid. Meie esivanemad ei andnud alla, ei surnud välja. Nüüd, kus meil on olemas vabadus ja oma riik, kus me ei ole enam orjad, hakkame me seda kõike laskma käest libiseda.

Me kujutame ette, et me, eestlased, oleme metsarahvas, aga saame laulukaare all kokku ja laulame saksa laule! Kunagi Lennart Meri oma filmis “Linnutee tuultes” küsis, kas mäletad veel. Tekib küsimus, kas mäletad veel oma keelt, kas mäletad veel, kes sa oled, või siis on kõik juba Gyproc ja Fibo-plokk.

Sa pole ehitust õppinud. Kes aitas sul metsas majakesed püsti panna?

Töö õpetab. Ma olen julge ja osav olnud, ise nokitsenud. Onni hakkasin otsast tegema, kuni see püsti sai. Inimeste probleem on julguse puudus. Haabjat tehes mõistsin, et lihtsam on, kui keegi juhendab, aga kui sa päriselt ise tegema hakkad, siis töö õpetab: saad aru, kui teed vigu. See võtab rohkem aega, aga saad targemaks ja õpid rohkem.

Muidugi metsas üksi ehitades tuleb olla eriti ettevaatlik, rahulik ja kasutada ohutusvahendeid: turvajalatseid, kindaid ja põlvekaitsmeid. Kui midagi juhtub, pole abi käepärast.

Onnid ehitasin ilma loodita üksi. Kasutasin oma metsa puitu, niitsin pilliroogu. Ümberkukkunud puude juurte alt sain liiva. Savigi leidsin siitsamast. Läksin otsima, kust saaks savi. Üks pihlakakobar osutas maa peale, mäletan, et erakordselt selgelt säras, justkui näitas, et kaeva siin. Imelik koht oli, vesi oli maa peal lohus ja kui kätega esimese kihi tõmbasin, oligi savi vastas, niipalju kui vaja.

Ehitusmaterjalist pidin ostma vaid kruve, värvi jaoks kriiti ja kohupiima. Laenatud hobusega vedasin palgid metsast kokku, treileril metsa toodud saekaatriga lõikasime lauad, eks see maksnud midagi. Suurem onn sai valmis hiljem, maksma ei läinud seegi suurt midagi. Aknad näiteks on Soomest saadud ehituslammutuse jääk.

Anna jõudis sinu ellu kolm aastat tagasi, tütar Raba Rü sündis vähem kui kaks aastat tagasi. Räägi, kuidas teie tavaline argipäev siin välja näeb, kui sa parasjagu metsa eest ei tegutse?

Me elame enamiku ajast õues. Ärkan kella kaheksa paiku, teen tule pliidi alla, siis askeldan juba õues. Teeme hommikusöögi, pärast mida hakkab Anna aias toimetama ja mina tegema midagi, mida Anna tahab või ise vajalikuks pean. Pärast päevatoimetusi on kuni kella kaheni lugemise ja kirjutamise aeg. Mulle piisab kuuest unetunnist, talvel vajan ehk veidi rohkem.

Teil pole ei pesumasinat, külmikut ega prügikonteinerit, kuidas te oma elu korraldanud olete? Kui keeruline selline elu väikelapsega on?

Pesu käime pesemas enamasti vanemate või sõprade juures. Linnast toome suuremad varud, sest meie lähimates poodides erilist ökotoidu valikut pole. Mahetoitu saame ka Soomaa ümbrusest, tuttavatelt ning muidugi ise marju, seeni, õunu ja muud säärast korjates. Sel suvel saime enda aiast ka päris palju, sest koroonaisolatsiooni pärast on meil nüüd mitu kasvuhoonet, kuhik- ja põhupeenrad. Sööme sellist toitu, mis ei rikne kiirelt, näiteks liha ja piima peaaegu üldse mitte. Looduslähedane ja lihtne eluviis paneb kohanema, muudab ka toitumist tervislikumaks.

Vihmavett kasutame majapidamises, ojavett kastmiseks, joogivesi tuleb allikast.

Jäätmeid tekib meil ülivähe, kahe nädala jooksul ehk poekotitäis. Ma olen kõva sorteerija, olen prügi sorteerinud ammusest ajast. Iga kord, kui kodust ära lähen, võtan prügi kaasa ja viin vastavasse konteinerisse.

Kuidas te oma töid ja tegemisi plaanite? Lepite juba õhtul kokku või arutate hommikul kohvitassi taga eeloleva päeva plaane?

Väga ei plaani, hommikul vaatame, mille tegemiseks ilm üldse sobib. Metsas ja kodu juures on kogu aeg midagi teha nagu vanasti talus. Kui Annal on vaja, et ma midagi teeks, siis muutub mulle vaimselt ebameeldivaks, kui ma seda ei tee. Ma tunnen tema tahtmist metsa teise otsa, ma ei saa selle eest põgeneda (naeravad). Alati on rohkem vaja teha, kui päevaga jõuad. Aga me elame hetkes, mitte plaani järgi ja tegemata tööde arv ei tekita siin stressi. Me oleme proovinud plaane teha, aga nagu öeldakse, inimene plaanib ja jumal naerab.

Kuidas see teil õnnestub? Inimlik on ju mõelda homsele või eesseisvale talvele.

Kõige halvem plaan on suur plaan, kui püüad kõik läbi mõelda ja tegelikkuses läheb hoopis teisiti.

Viimased 10–15 aastat on meid hakatud lamestama. Oleme nagu lamemaalased, kõik on pressitud lääneriikidega sarnasteks. Eesti lapsed on juba Ameerika lastega sarnased, vahivad samu saateid ja YouTube’i videoid, mängivad samu mänge. Me vaesume, mitte ainult rahaliselt, aga ka kultuuriliselt, sest kaob rahvuslik eripära. Rahaline vaesumine toimub samuti, selle nimi on majanduskriis ja inflatsioon: miljon eurot täna on kümne aasta pärast kommiraha. Me ei oska isegi ette kujutada, milline majanduskriis meid ees ootab.

Meele vaesumise vastu ei aita ükski plaan, vaid mitmekesisus oma mõtetes ja tegevuses. Peame endale tunnistama, et meie rahva teadvus on okupeeritud. Kuni me seda ei tunnista, jäämegi okupatsiooni alla, mis ei toimu relvade või rahvuste tasandil. See on üleüldine meeleokupatsioon, mida meile peale surutakse: kuidas sa pead olema, käituma, tarbima, mõtlema, mida tohib teha ja mida mitte. Me ei taha nii, me tahame elada rahulikult metsas nagu muiste.

Inimesed ei taju alateadlikku suunamist. Muutused hiilivad ligi märkamatult ja peame neid loomulikuks, adumata, et see polnud meie valik, keegi tegi valiku meie eest.

Inimesed on kaotanud oma juured, ometi on neil igatsus millegi eheda järele. Kevadel koroonaajal nägin Soomaal, kuidas kõik nädalavahetused olid raba- ja metsarajad inimestest pungil. Meiegi juurde hakkas tulema sõpru, kui juba rohkem liikuda võis.

Üks rikkurist sõber, olles teel Tallinnast Lõuna-Eestisse, tegi meil vahepeatuse ja magas öö metsas võrkkiiges. Hommikul ärkas reipa ja rõõmsana, sõi metsa all siblivate kanade mune ja oli lihtsalt õnnelik. Inimesed saavad aru, et midagi on siin ühiskonnas puudu ja lihtne elu teeb tegelikult õnnelikuks.

Teinekord käis siin tunnustatud muusik, magas samuti õues. Tema sõnul on siin ideaalsed tingimused. Inimesel on vaja metsikut keskkonda, et end elusana tunda.

Sööme sellist toitu, mis ei rikne kiirelt, näiteks liha ja piima peaaegu üldse mitte. Looduslähedane ja lihtne eluviis paneb kohanema, muudab ka toitumist tervislikumaks.

Mind teatakse kui metsakaitsjat. Eesti metsad on metsikud ja poollooduslikud, kuid me oleme neid kaotamas. Mina pean kõige olulisemaks kaitsta just metsikut kooslust, mulle tähendab see spontaansust ja iseolemist. Ei pea kõike planeerima ega majandusliku efektiivsuse järgi kasumlikumaks putitama. Looduses kõik juhtub parimal viisil, õigel hetkel, inimestena me lihtsalt ei taipa seda. Keskkonna mitmekesisuse säilitamine on metsade kaitse puhul väga oluline.

Toon näite. Soomaad väisanud hollandlane küsis, kas siin on päris jõed. Veider küsimus, aga neil pole enam looduslikke jõgesid ega metsi, on palju kanaleid ja istutatud monokultuurseid puistuid. Holland on suuresti allpool merepinda. Nad raiusid keskajal oma metsad maha, siis valitseja ütles, et enam ei tohi nii palju metsi raiuda, kasutagu rahvas kütteks turvast.

Hakatigi turvast kaevandama. Kaevandati turvas ära ja avastati, oih, me oleme allpool merepinda ja oleme rikkunud oma veesüsteemid. Samasuguse katastroofi poole liigub kiiresti Eesti. Terve Pärnu ümbrus on metsaraie lanke ja turbavälju täis. Sama kurss, aga palju kiiremini, sest kasutame efektiivsemaid masinaid!

Rabade kaevandamine on kõige suurem ökoloogiline kuritegu, mis Eestis on võimalik korda saata, tegu on aastatuhandete jooksul välja kujunenud ökosüsteemiga, mida mõne aastaga hävitatakse.

Avalikkuse suure tähelepanu all on metsade lageraie, aga rabade kaevandamisest kui probleemist ei räägita väga palju. Miks see nii on?

Hea küsimus! Miks näiteks keskkonnaamet ja Pärnu kohalik omavalitsus on andnud välja välismaiste omanikega firmadele kaevanduslube, nii et vähe pole? Pärnu külje all lükkavad norrakad hunnikute viisi pappi taskusse. Tüübid lihtsalt veavad turba välja, pakivad Hiinas ilusasti ära ja siis müüvad selle meile tagasi. Palju õnne, Pärnu inimesed, ostsite oma raba aiamaale või lillepotti tagasi, viis eurot kott.

Mina pärnakana küsiksin küll, miks te annate meie linnalähedase raba ärikatele, kes ei ole isegi mitte eestlased. Mis kasu sellest kohalik inimene saab? See on päris küsimus. Me oleme veel hullemad kui pärismaalased. Me oleme selle maa pärismaalased, siinne põlisrahvas ja me ei saa isegi klaashelmeid vastu. See on kohutavalt kurb, sest looduse röövimist aitavad korraldada meie oma inimesed.

Meie nii-öelda konservatiivid on pehmelt öeldes populistlikud. Poliitikud näikse otsivat igat võimalust, kuidas oma isamaad maha müüa. Rääkimata erakondadest, kes päris asjadega töötamise asemel tegelevad üksteisele ärapanemisega, et võimu hoida või soodsal hetkel ise võimule saada. Ja inimesed valivad selliseid uuesti ja uuesti.

Kuidas su teed liikumisega Eesti Metsa Abiks (EMA) ristusid? Mis juhtus, et sa sealt lahkusid?

EMAga oli nii: ma nägin, et netis koondusid inimesed, kes mõtlesid minu arust õigel viisil. Hakkas tekkima jõud, millel ei olnud ainult protestivaim, vaid teadmised ja tegutsemissoovgi. Nende inimeste mõtted kõnetasid mind, nad olid valmis midagi tegema, kuigi ei teatud veel täpselt, mida ja kuidas. Minule see sobis, et tegevus kujuneb asjade käigus.

EMA sai alguse rahvaliikumisest, siis tehti MTÜ, et hakata teatud juhtumite korral kohtusse pöörduma. Aeg läks edasi ja osa rahvaliikumise inimesi tahtis tavalise keskkonnakaitselise organisatsiooni suunas liikuda. Üks lahkumise põhjusi olid eri arvamused, kuhu ja kuidas edasi minna, sest paljud taktikad ei toimi, on protestitud, pöördumisi kirjutatud, püütud läbi rääkida. Paljud ministridki on vastu päid-jalgu saanud, aga poliitilist muutust looduse ja metsa heaks pole tekkinud.

On äärmuslikke optimiste, kes loodavad, et ehk midagi muutub, kui veel proovida, kui mõõdukat liini edasi ajada. Minu arvates ei vii see sihile.

EMA mõte ja eesmärk on teavitada, panna inimesi mõtlema, aru saama ja ise tegutsema. Näiteks, kui tuleb välja, et RMK (riigimetsa majandamise keskus) plaanib alevi kodumetsa lageraiuda või Pärnu lähedal kanakulli pesametsas käib raie, siis mõeldakse vääralt, et küll EMA tuleb ja ajab asja korda. Keegi ei tee sinu eest asju ära, sa pead minema ise ja nõudma RMK-lt, omavalitsuses või kas või harvesterijuhilt, teadmaks, mis toimub! Nii nagu Mati Kose tegi Pärnus ja peatas raie kanakulli pesa juures.

Abikaasa Anna Vainu: Tegin kosmosele taotluse minna metsa elama.

Virumaalt pärit Anna Vainu pool elu möödus Tallinnas. Hariduselt teatri- ja filmikunstnik tegi pärast kooli lõpetamist etendustele ja filmidele kunstilist kujundust. Leiva lauale toomiseks tuli töötada ka reklaamide ja seriaalide kallal, mis õblukese naise silmi särama ei pannud.

Samal ajal unistas haldjaliku olemisega Anna maamajast, ent selle soetamiseks nappis raha. “Siis ma tegin kosmosesse taotluse metsa elama minna. Et mul oleks mees, kes ehitab mulle maja,” räägib Anna, kelle soov on nüüd täitunud.

Kord mõtles Anna korjata kukeseeni, aga oma metsas neid ei kasvanud. “Indrek ütles, et pole vaja kaugemale minna, ja näitas käega metsa poole, öeldes: need on seal olemas,” meenutab naine. Ühel päeval tuli Vainudele külla sõber – sellestsamast suunast kahe koti kukeseentega. Kukekate kasvukoht nägi välja nagu oleks sinna ringjalt kaks peotäit kukeseeni külvatud. Ometi on teada, et kukeseened ei taha isegi kasvanduses käsu peale kasvada.

Soomaa kodus on naise õlgadel toidutegu, tütre ja aiamaa eest hoolitsemine. Anna soovil ei kasutata majapidamises plastesemeid, abikaasal tuli pliidi käepidemedki puiduga asendada.

Anna on täiendanud oma teadmisi Kadriorus Gaia akadeemias tervikliku eluviisi aluste kursusel, õppinud permakultuuri ja sattunud juhuse tahtel regilaulu juurde. Praegu tütrele laulev naine ei pea end esinejaks, selleks, kes laulab. Abikaasa nimetab naist laulikuks.

Enda sõnutsi on Anna abikaasat palju mõjutanud pärimuse asja ajama hakkamises. “Kui ise Eesti asja ei aja ega omi laule laula, siis ei tee seda keegi,” arvab ta.

Indrekuga ühendab neid mõiste “metsik”. “Püüame mõlemad aru saada selle maa rahva pärisosast: mis on meie kultuur, mida me tahame, hoiame ja vajame,” selgitab Anna.

“Loen praegu Hasso Krulli viimast raamatut, mille ta meile metsalaulupeo ajal kinkis. Võtsin lahti 2010. aasta artikli ja on huvitav tõdeda, et ta kirjeldab samu mõtteid, milleni me oleme jõudnud siin ise, ilma, et keegi oleks neist asjust sellisena meile varem rääkinud. Järelikult on see teadmine kusagil infoväljas olemas ja need, kes otsivad, jõuavad selleni,” tõdeb Anna Vainu.

Hästi, onnikesed ehitasid üles peaaegu muidu, aga selleks, et metsa osta, on raha vaja, palju raha. Millest te elate ja metsa ostate? On sul rikas vanaisa või tiksub kuskilt passiivne sissetulek?

Sa mõtled valesti, kukeseenejutt seletab neid asju.

Raha on ju väljamõeldis, seega saab seda ka ise välja mõelda. Kes teeb tööd, investeerib, müüb midagi, saab päranduse, asutab firma, võidab lotoga, nii palju võimalusi on raha saada ja ka sellest ilma jääda.

Elus on mitu teed. Põhitee on selline lai ja valgustatud tee, mis viib tuledesäras linna, kus paistavad kaubanduskeskuste reklaamid ja kõik on olemas, mine vaid kohale ja tarbi.

Teine on iseolemise tee. Kui sa vaatad valgustatud teelt kõrvale ja seal on tihe padrik, rajaotsa ka pole, aga ühes kohas on natukene harvem võsa, kust karu on läbi läinud. Iseolemise tee on nagu see karu rada. Sa pead valima selle tee, mis on sulle täiesti tundmatu. Kohe, kui sa oma rada astud, hakkab see tee aina enam sulle avanema.

Samamoodi on rahaga. Kuni sa muretsed raha pärast, ei saa sa seda kätte. Kui sa oled hirmul, mis homme saab, kust raha tuleb, siis sa tegelikult hirmutad raha eemale.

Sa oled siin maja ümber näinud tõenäoliselt eri loomi. Kas teil on siin oma koduhaldjas või metsavaim?

Tõsi, siin on käinud nii kobras, saarmas, karupere ja nugis kui must rähn, jäälind, kakud, porr ja kägu. Maja küljes elab meil pöialpoiste pere ja hundikarja oleme kuulnud.

Kindlasti on meil koduhaldjas, ma olen teda isegi näinud, aga mingit rituaali mul temaga suhtlemiseks ei ole. Olen tänulik, et nad siin asju ajavad. Suheldes loodusega, kui sa oled temaga üks, ei pea looma rituaali, et kummardad ühele ja teisele poole, paned viiruki suitsema, keerad tuvil pea otsast ja joonistad ringi maha verega. Rituaale läheb vaja siis, kui inimene on loodusest eraldunud, ühendus katkenud.

Metsarahva kultuuriruumis on haldjad, minul on nad tunnestuslikul, südame tasandil, nähtamatud. Ma tunnen ära või panen tähele mingit teadmist, mis minuni saabub hetkest, kui ma vaatlen midagi. See teadmine tuleb minu sisse mitte mu kõrvade, silmade või nina kaudu, see on kõikide tajude kombinatsioon.

Loodus koosnebki suurel hulgal nähtamatust. Enamus metsa biotoobist pole nähtav, see asub pinnases: mükoriisad, igasugu bakterid ja mikroobid.

On haldjad sind kuidagi aidanud tegemistes? On sul ehk mõni tõestisündinud lugu rääkida?

Lugusid, kuidas need tegelased on mind aidanud, on lõputult.

Kord tegime metsas puid ja mingit palki nihutades tõmbasin selja ära. Oli valus, aga töötasin edasi. Õhtul läksin valuga magama ja hommikul ärkasin veel suurema valuga. Sel päeval pidi traktor tulema palke tõstma ja mina aitama. Võimlesin, et üldse kuidagi voodist välja saada, läbi häda sain riidesse ja õue. Mõtlesin, et tööpäevast küll asja ei saa. Traktorist jõudis kohale ja hakkasime siiski vaikselt toimetama. Mul oli tõesti valus ja siis ütlesin metsale südamest: “Mets, palun aita mind, tee mu selg terveks!”

Tõusin püsti ja vahi imet, selg ei valutanud enam!

Traktor tõstis ikka palke ja üks tüvedest oli kuidagi halvasti jäänud. Vältisin kummardamist ja mõtlesin, et parem virutan palgile jalaga, et too paremini traktorile ette läheks. Hetkel, kui enda arust palki lõin, kadus see ära. Saad aru, palk haihtus! Ma lõin õhku ja panin sinnasamasse maha peaaegu spagaadi. Tõusin püsti ja vahi imet, selg ei valutanud enam.

Te külastasite talvel Mehhikos Bernd Neugebauerit, kes möödunud suvel Soomaal käis ja teie kodus paar päeva peatus. Kuidas teil tekkis mõte teisele poole maakera koos aastase lapsega talle külla minna?

Kui Bernd meil peatus, tuli see jutuks. Tema kutsus ja meie lubasime, et läheme. Talle väga meeldis meie juures, siin oli tema kodu moodi, metsik koht keset metsa, ja me mõtleme sarnaselt. Algul tundus eesmärk jõuda tema juurde Yucatani poolsaarele vihmametsa muidugi väga kauge ja kättesaamatu. Lennupiletid olid ka üüratult kallid. Mõni aeg hiljem, ilma igasuguse plaanita tundsin, et ikka peab minema, leidsin väga hea hinnaga lennupiletid ja sõitsime kolmekesi ära.

Elasime Berndi juures väikeses külas, kus ta on taastanud vihmametsa ja püüab ka maiade kultuuri, nende hääbuvaid tavasid ellu äratada. Päiksetõusuga läksin koos indiaanlastega tavalisi töid tegema. Seal külas on metsa sisse rajatud aiad, kus endale erinevat toidupoolist kasvatatakse. Vaja oli kasta, igasugu asju, hüttide katuseid ja veesüsteeme parandada.

Ma ei näinud kordagi, et nad oleks puu otsast midagi võtnud, nad sõid krõpsu ja jõid koolat, mis toodi kaugelt poest. Samal ajal valitses nende ümber tohutu küllus.

Seal oli teisigi võõramaalastest külalisi, igaühel oma onnike. Meile anti teistest uhkem majake – nagu rehielamu, mille puhul palkide asemel kasutatud kive ja pilliroo asemel palmilehti. Bernd oli selle oma armastatud naisele ehitanud, aga too ei tulnud kunagi sinna elama.

Tõdesime, et kohalikud indiaanlased on veel hullema meeleokupatsiooni all kui meie. Ma ei näinud kordagi, et nad oleks puu otsast midagi võtnud, nad sõid krõpsu ja jõid koolat, mis toodi kaugelt poest. Samal ajal valitses nende ümber tohutu küllus. Ka sigaretid osteti kalli raha eest poest, selle asemel, et kohapeal kasvavat tubakat kasutada.

Olime seal kuu aega ja tagasitulek jäi koroonaaja algusesse. Euroopasse jõudes oli juba õhus kahtlus, et äkki lennukid enam ei lendagi, sest lennujaama tabloodel oli massiliselt lendudel silte Cancelled. Siiski pääsesime Eestisse viimasel hetkel, midagi veel ei toimunud, aga oli näha, et millekski valmistuti. Peale paari päeva kodus pandi juba kõik lukku ja igast kanalist tuli ainult koroonajuttu. Meil polnud metsas sellest midagi, elasime oma tavalist metsaelu edasi.

Üks ehitus tundub teil siin puude vahel kuidagi poolik. Ma saan aru, et teil pole siin kõik kaugeltki valmis.

See seal on väike maakoda, mis on saunana kasutusel. Tulevikus on siin kindlasti mitu ehitist juures, tahan Annale maakoja ehitada ja endale torniga töökoja. Ja muidugi metsaaeda laiendada, et saaksime enamiku toidust ise kasvatada.

Sa oled oma elus iseolemise tee läbi padriku leidnud ja püsid enda rajal koos mõttekaaslase ja hingesugulasega. Mida sa pärnumaalastele soovid?

Ma soovin, et inimesed saaksid aru, et tegelikult peitub õnn lihtsas elus ja loodusega üks olemises. Et meile on veel jäänud meie maa ja kultuur ning see on esmatähtis. Kõik muu – raha ja staatus – on tühine ja kaduv nagu tolm.

Intervjuu ilmus väljaandes Pärnu Postimees 26. septembril 2020, avaldatud lühendatult, autori loal.