Uue Eestimaa loojate töörühm on valmis teinud Projekti uuest Eestimaa põhiseadusest, nimetusega Eesti Elukorralduslik Kokkulepe. Selle loomisel on aluseks võetud 1920 aasta Eesti põhiseadus. Tutvu projektiga ja kutsume sind kaaslooma.

Uue Põhiseaduse tutvustus: Projekt – Eesti Elukorralduslik Kokkulepe

Kallis eestlane!

Oleme loonud uue ühiskondliku kokkuleppe aluse – Eesti Elukorraldusliku Kokkuleppe (EEK), mis rajaneb vabadusele, õigusele, õiglusele ja rahvavõimule.

Selle dokumendiga loome täiesti uue ja suveräänse Eestimaa, kus võim kuulub rahvale, kus kehtivad selged moraaliprintsiibid ja kus iga inimese väärikus, eraelu, keel ja kultuur on hoitud.

Kutsume Sind tutvuma EEK projektiga ja andma oma ettepanekuid!

Lae alla PDF fail SIIT

Soovime teada Sinu arvamust, täiendusettepanekuid ja tähelepanekuid, sest Eesti tulevik sünnib ühiselt – rahva tahte ja tarkuse järgi.

Palume Sul tutvuda EEK-iga ja vastata allolevatele küsimustele.
Kõik vastused ja ettepanekud on oodatud ja olulised!

Küsitlusleht lae alla SIIT

Email: info@fonte.news

Südamest tänades,
Uue Eestimaa ja EEK projektirühm

Miks ei käivitunud Eesti Vanemate Kogu valimised ja idee? Vastab Veiko Huuse (22.08.2026):

“Eesti Teine avalik koosolek 29.03.2025 Viru Sokos Hotellis andis tõuke käivitada Eesti Vanemate Kogu ja teha päris rahva valimised, kus valitaks päris rahva esindajad. Loodud sai kodulehed ja sümboolikad, välja sai kuulutatud üle Eestilised Vanemate Kogu liikmete valimised. Idee vastuvõtt oli tugev ja avalikult koosolekult lahkunud olid motiveeritud. Kui valimised pidid toimuma augustis 2025 ja kandidaatide esitamine rahva poolt pidi lõppema juuliks 2025, siis esitati ainult üks kandidaat Raplamaalt. Vaatamata aktiivsele kirjavahetusele Uue Eestimaa loomise koha pealt, esitati ideid ja mõtteid, siis Vanemate Kogu käivitamine jäi lõpuks seisma – huvi jahtus ja kadus sootuks. Minu senine tegevus Uue vaba Eestimaa loomisel on andnud mulle veelkordse kinnituse, et Eestimaa rahvas on killustunud, kogukondi on palju aga koostööd ei tehta, pidevad huvide kokkupõrked, tahte puudumine, lojaalsuse puudumine, iseendasse usu puudumine ja väga tugevad sageduste erinevused on viinud Eestimaa olukorda, kus musta võrgu poliitilised olendid saavadki vabalt ja karistamatult tegutseda. Siit edasi saab minna paremaks ainult neil, kes ei nõustu poliitiliste programmidega, ei võitle nendega ja püüavad luua üksi oma maailma enda sees ja enda energiaväljas. Seda maailma enam ei paranda ega paranda keegi Eestimaa olukorda. See maailm ongi lõpetamisele määratud. Igal inimolendil on võimalus enne lõppu määrata enda hinge järgmine asukoht kui ta siit lahkub. Asukoht sõltub sellest, kas oled rahus ja valguses või oled võitluses ja pimeduses. Loe minu artikleid uues maast, dimensioonidest, hingest ja valgusolenditest. Tänan sind, et sa loed minu lugusid ja et sa olemas oled.”

Loe lisaks:

Tänapäeva enim tähelepanu all olevate riikide põhiseaduste võrdlus:

Kuula ettekandeid ja Manifesti ettelugemist: 29.03.2025 toimus Eestlaste Teine Avalik koosolek, kus lisaks teadmainimeste kõnedele, kanti ette Eestlaste Manifest.

Reeglite järgi, aga katki: kuidas seaduslik õigussüsteem võib inimese hävitada – Raigo Sõkkali lugu

Raigo Sõkkal saatis Fonte.News toimetusele enda loo koos kõigi kohtuotsuste ja kogu protsessi dokumentatsiooniga (tõedid, kirjeldused, kirjavahetused). Sa saad Raigo enda poolt koostatud detailset lugu tema protsessist lugeda SIIT. Raigo soov oli avalikustada tema lugu eesmärgiga pöörata väga olulist tähelepanu “kuidas seaduslik õigussüsteem võib inimese hävitada”.

Raigo Sõkkal ei ole „eksimatu ohver“. Kohtud on korduvalt tuvastanud narkootiliste ainete omamise ning hiljem ka käitlemise ja kasvatamise. Ained olid ekspertiisidega kinnitatud, kogused kvalifitseerusid kehtiva õiguse järgi „suureks koguseks“ ning varasem karistatus mängis rolli nii süüdistuse raskusastmes kui ka tõkendite valikus. Õiguslikult oli tegemist kuritegudega, mille eest seadus näeb ette ka reaalse vangistuse.

Kuid küsimus ei ole ainult selles, kas süüteokoosseis oli täidetud. Küsimus on selles, milline on eelvangistuse tegelik hind inimese elule.

Raigo veetis ligikaudu 14 kuud eelvangistuses enne, kui kriminaalasi jõudis sisulise lahenduseni. Vahistamist pikendati korduvalt ning kuigi kohtud järgisid menetluslikke nõudeid, jäi sisuline arutelu alternatiivsete tõkendite üle napiks. Eelvangistus, mis seaduse järgi peaks olema erandlik meede, muutus pikaajaliseks seisundiks.

Pika eelvangistuse mõju ei piirdu vanglamüüride vahele. Kui inimene viibib eeluurimise ajal vanglas üle aasta, tühistatakse tema tsiviilne elu sisuliselt täielikult. Kaob töökoht ja sissetulek. Üürikodu või laenuga soetatud elamispind muutub kättesaamatuks, sest inimene ei saa teha makseid ega täita lepinguid. Katkevad töösuhted, lagunevad sotsiaalsed sidemed ja kaob igasugune majanduslik stabiilsus.

Kui selline inimene lõpuks vabaneb, ei naase ta „ellu“. Tal ei ole sageli enam kodu, töökohta ega rahalisi vahendeid, mille abil uuesti alustada. Eelvangistus ei karista üksnes vabaduse võtmisega – see lõikab läbi inimese ellujäämisvõimalused. Paratamatult tekib olukord, kus riik toodab ise uusi kodutuid ja sotsiaalselt tõrjutuid, kellega tuleb hiljem tegeleda juba sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi kaudu. See on kallis, pikaajaline ja sageli vältimatu tagajärg.

Just siin muutub küsimus individuaalsest juhtumist ühiskondlikuks probleemiks. Eelvangistus, mida kasutatakse menetlustagatisena, hakkab täitma sotsiaalse hävitamise funktsiooni, milleks see kunagi mõeldud ei ole olnud.

Raigo on esitanud tõsiseid väiteid politseivägivalla ja vangla tervishoiu puudujääkide kohta. Dokumentidest ei nähtu, et nende väidete osas oleks läbi viidud sõltumatu ja põhjalik uurimine. See ei tähenda automaatselt, et väited vastavad tõele – kuid see tähendab, et riik ei ole suutnud neid ka veenvalt ümber lükata.

Oluline on eristada kahte tasandit. Ühel tasandil on kuriteod, mis olid kohtu hinnangul tõendatud. Teisel tasandil on inimene, kelle tervis halvenes, kelle vaimne seisund murdus ning kelle elu kaotas vundamendi ajal, mil kõik menetlustoimingud olid formaalselt korrektsed.

Raigo Sõkkali juhtum ei ole tõend selle kohta, et Eesti õigussüsteem oleks ebaseaduslik. See on aga näide sellest, et süsteem võib olla seaduslikult toimiv, kuid inimesele hävitav. Kui seaduslikkus muutub ainsaks mõõdupuuks ja inimlik ning sotsiaalne mõju jäetakse arvestamata, tekib olukord, kus keegi ei riku reegleid – aga keegi ei vastuta tagajärgede eest.

Just seetõttu on see lugu avalikkuse jaoks oluline. Mitte selleks, et õigustada kuritegusid, vaid selleks, et küsida:
kas õigusemõistmine peab olema ainult korrektne või ka ühiskondlikult vastutustundlik?

See küsimus puudutab igaüht, kes usub, et seadus ei peaks inimest lihtsalt menetlema, vaid ka säilitama tema võimaluse pärast karistust – või isegi enne süü lõplikku tuvastamist – uuesti elus hakkama saada.

Artikli koostas Veiko Huuse

Loe lisaks:

Kes vastutab?

Sest nii kaua, kui vastutus on udune ja laialivalguv, jäävad ka vabadus, rahu, õiglus ja õigus poolelijäänud unistuseks. Need ei sünni loosungitest. Need ei teki nõudmisest. Need ei kasva välja “keegi peaks” kultuurist. Nad tekivad alles siis, kui iga inimolend siin 3D duaalses maailmas võtab vastutuse iga oma mõtte, sõna ja teo eest.

Õiglust ja rahu ei saa ehitada vastutuseta

On lihtne nõuda seaduste täitmist, kui “seadused” on midagi, mida täidavad teised. On mugav rääkida õigusriigist, kui vastutus on alati kellegi teise õlul: poliitikutel, ametnikel, kohtutel, “süsteemil”, “nendel”.

Aga olgem ausad: pole mõtet nõuda õiglust ja õigust, kui pole paika pandud inimese vastutust.
Kui inimene ei vastuta, muutub seadus paberiks. Õigus muutub loosungiks. Õiglus muutub relvaks vastase ründamiseks, mitte peegliks enese ausaks vaatlemiseks – õiglust ei kasutata enam enesekriitikaks ja vastutuse võtmiseks, vaid teiste süüdistamiseks ja karistamiseks. Sellisel juhul ei küsita enam: “Mida mina tegin või tegemata jätsin?”, vaid: “Kuidas tõestada, et teine on süüdi?”

Kui õiglus on relv, teenib see ego, võimu ja eneseõigustust. Kui õiglus on peegel, aitab see inimesel näha oma rolli, vigu ja vastutust. Ühiskond, mis kasutab õiglust relvana, toodab konflikte; ühiskond, mis kasutab õiglust peeglina, loob küpsust, usaldust ja rahu.

Ja siis sünnibki tuttav muster: kõik räägivad korrast, kuid keegi ei taha olla korras ühiskonnas. Kõik nõuavad, et teised käituksid paremini, kuid ise jäetakse “oma erand” alles.

Inimkonna ajalugu on selle tõestus: kui keegi ei vastuta, kordub kaos

Ajalugu ei ole lihtsalt kuupäevade rida. Ajalugu on inimkäitumise korduv ring: vastutus → usaldus → stabiilsus või vastutusest põgenemine → süüdistamine → lagunemine.

• Impeeriumid lagunesid, kui eliit hakkas elama vastutuseta: privileegid jäid, kohustused hajusid. Kui reeglid kehtivad “rahvale”, aga mitte “valitsejale”, kaob ühiskonnas sisemine leping.
• Revolutsioonid muutusid terroriks, kui “õigluse” nimel lõpetati vastutus. Kui eesmärk pühitseb abinõu, siis enam ei vastutata oma sõnade ja tegude eest, vaid õigustatakse neid “suurema hüvega”. Nii sünnibki uus ebaõiglus vana asemele.
• Sõjad ja massikuriteod said võimalikuks, sest liiga paljud ütlesid: “Ma täitsin käsku.” See lause on vastutusest põgenemise klassikaline mask. Ja just selle maski rebimine oligi hiljem paljude kohtuprotsesside süda: inimene ei saa oma tegu peita käsu, hirmu või “olude” taha, kui tagajärjeks on teise inimese kannatus.

Need mustrid pole kadunud. Nad on täna meie keskel, ainult teistes riietes: “Ma lihtsalt jagasin.” “Ma ainult naljatasin.” “Ma olin emotsioonis.” “Kõik teevad nii.” “Süsteem sundis.”
Ei. Sa tegid. Sa ütlesid. Sa mõtlesid. Sa valisid.

Hiljutine värske näide Eesti majanduses ja seaduseloomes, kus hasartmängu maksustamisel “vabastati” hasartmängud maksust “kogemata” ja kas need vastutavad inimolendid võtavad vastutuse ja astuvad oma ametikohalt tagasi? Seda saab nüüd näha. “Teine” meedia kirjutab:

Riigikogu opositsioonierakondade juhtide hinnangul on Akkermann suhtunud hasartmänguseaduse muutmise veasse pealiskaudselt

“Vastutus annab vabaduse”: lihtne tõde, mida kardetakse

Minu kunagine mõte blogipostituses 3 aastat tagasi on täna väga aktuaalne — “Sa oled vaba kui võtad vastutuse. Nii lihtne see ongi.” — on korraga nii selge, et see ehmatab. Sest see võtab ära kõik mugavad põgenemisteed.

Vabadus ei ole “teen, mis tahan”. See on lapsik karikatuur vabadusest.
Vabadus on võime kanda tagajärgi ilma süüdistamata teisi.
Vabadus on sisemine selgroog: ma ei ole ohver oma impulssidele, ma ei ole mängukann teiste provokatsioonide käes, ma ei ela vabandustest.

Ja siit jõuame raputava tuumani:
vastutuse puudumine on orjus.
Orjus oma harjumustele. Orjus oma vihale. Orjus oma hirmule. Orjus oma õigustustele.

Sa vastutad iga hingetõmbe eest

See kõlab drastiliselt, sest see ongi drastiline. Aga just seetõttu see töötab nagu äratuskell.

Sa vastutad iga hingetõmbe eest.
Kas sa hingad sisse puhast energiat või ohtlikke aineid? Kas sa valid keskkonda, seltskonda, ruumi, tempo? Kas sa mõtled enne kui “tõmbad” midagi endasse — sõna otseses ja ka ülekantud tähenduses?

Kui sa mõtled või ei mõtle enne hingamist, vastutad ainult sina oma elu eest ja sellel on tagajärjed. Kedagi teist ei saa süüdistada.

See ei tähenda, et maailm on õiglane. See tähendab, et sinu elu on sinu vastutus.

Sa vastutad iga mõtte eest

Meile meeldib uskuda, et mõte on “ohutu”, kuni see ei muutu teoks. Aga mõte on juba suund. Mõte on seeme.

Sa vastutad iga mõtte eest, mis pähe tuleb.
Mõte annab impulsi sõnadeks ja tegudeks. Kui sa realiseerid mõtte sõnades või tegudes, sa vastutad ja sellel on tagajärjed. Kedagi teist ei saa süüdistada.

Just seepärast pole juhuslik ütlus: “Kümme korda mõõda ja siis alles lõika.”
Mõtle kümme korda mõte läbi enne, kui sa selle välja ütled või tegudeks valad. Nii nihutad oma elu kvantiteedilt kvaliteedile. Müra väheneb. Takistused selginevad. Ja tekib ruum — see sama ruum, mida inimesed nimetavad vabaduseks.

Vastutus ei ole osaline: nagu usaldus, kas on või ei ole

Vastutus on nagu usaldus. Natukene ei saa vastutada ja usaldada. Sa kas vastutad või ei vastuta. Mõlemal juhul on tagajärjed.

See on ebamugav, sest enamik inimesi tahab vastutada ainult seal, kus see on “talutav”. Seal, kus see ei maksa liiga palju. Seal, kus see ei nõua vabandamist. Seal, kus see ei nõua hüvitamist. Seal, kus see ei nõua muutust.

Aga see ei ole vastutus. See on turundus.

Ja siin on veel üks karm, kuid vältimatu seaduspära:
Vastutusest põgenemine annab eeskuju teistele.
Kui sina nihutad oma süüd, muutub see normaalsuseks. Kui sina õigustad oma väikest ebaausust, annab see loa teise suuremale ebaaususele. Kui sina ütled “ma ei pidanudki”, õpib ühiskond sama lauset.

Nii ei ole mõeldav “vastutada seal, kus on talutav”. Sest just nii sünnib maailm, kus keegi ei vastuta.

Kõiksuse puhas valgusallikas: vastutus kui hinge õppetund

Kui vaadata vastutust mitte ainult sotsiaalse leppena, vaid vaimse arenguna, avaneb veel üks kiht.

Kõiksuse puhta valgusallika vaates — seal, kus teadvus on selge ja varjud ei valitse — on vastutus tõelise küpsuse märk. Kõiksuse intellekt ei vaja süüdlase jahtimist; ta näeb põhjus-tagajärg seoseid. Ta teab, et duaalses maailmas on õppimine tihe ja sageli valus, kuid õppimise kese on üks:

hing peab õppima vastutust võtma ka siis, kui ta on teinud kurje tegusid teiste suhtes.

See ei ole “enesehävituslik süü”. See ei ole “ma olen halb ja seetõttu väärtusetu”.
See on teadvuse sirgumine: ma vaatan oma teole otsa, tunnistan selle mõju, kannan tagajärge, parandan, heastan, muudan suunda.

Sest vastutuseta pole lunastust. Vastutuseta pole tõelist muutust. Vastutuseta pole ka rahu — ei ühiskonnas ega inimese sees.

Tänane probleem: “keegi ei vastuta” kultuur

Meie tänane kriis ei ole ainult poliitiline, majanduslik või moraalne. See on vastutuse kriis.

• vastutus lükatakse “süsteemile”,
• süü hajutatakse “kõigile”,
• otsused peidetakse “meeskonna” taha,
• sõnad maskeeritakse “arvamuseks”,
• teod õigustatakse “reaktsioonina”.

Ja nii tekib ühiskond, kus kõik on korraga prokurör ja ohver, aga peaaegu mitte keegi ei ole täiskasvanu.

Siin on hoiatus:
Kui sa tahad vabadust, rahu, õiglust ja õigust, siis alusta kohast, mida sa kontrollid — enda mõtetest, sõnadest, tegudest. Mitte seepärast, et “sina pead”, vaid seepärast, et ilma selleta ei sünni midagi püsivat.

Vastutus kui tee vabadusse

Vastutus ei ole karistus. Vastutus on võti.

• Kui sa vastutad oma hingetõmbe eest, hakkad sa valima elu.
• Kui sa vastutad oma mõtete eest, hakkad sa looma kvaliteeti.
• Kui sa vastutad oma sõnade eest, hakkad sa kasvatama usaldust.
• Kui sa vastutad oma tegude eest, hakkad sa ehitama rahu.

Ja siis juhtub midagi, mida välised süsteemid ei suuda ära teha: sa muutud vabaks.

Sest lõpuks on see tõesti nii lihtne ja nii halastamatu:

Võta vastutus ja oledki vaba.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks:

Viimasel ajal on üha enam kuulda hääli, mis väidavad, et õiguskaitsesüsteem ei toimi, ametnikud ei kuula, kohtud pöörduvad rahva vastu ning valitsus langetab otsuseid, mis lähevad vastuollu rahva tahte ja põhiseaduse vaimuga. Kui see on tõsi, siis on meil mitte ainult õigus, vaid ka kohustus tegutseda.

Eesti põhiseaduses on kirjas võimude lahusus, kus kohtud ja riigivõim on eraldi ja need ei tohi sekkuda teineteise tegevusse. Täna on mõlemad võimud väljunud pea kõigist seadustest ja kehtestanud isikupõhiste maailmavaadete järgi hierarhia. Kui Eesti Vabariigi elukorralduse aluseks olev dokument – Põhiseadus – kohtunike ja valitsuse jaoks ei kehti, on rahval kohustus sekkuda!

Põhiseaduse § 54: rahva vastupanuõigus

Eesti Põhiseadus § 54 ütleb:

„Kui muu võimalus puudub, on igal Eesti kodanikul õigus ja kohustus seista vastu vägivaldsele katsele muuta põhiseaduslikku korda.“

See tähendab, et kui kõik rahumeelsed ja seaduslikud vahendid – valimised, kohtud, pöördumised – on ammendatud või enam ei toimi, on rahval endal vastutus seista vastu põhiseaduse rikkumisele.

See ei ole üleskutse mässule. See on üleskutse vabaduse ja õiglusriigi kaitsele.

Karistusseadustiku § 28: hädakaitse ei ole kuritegu

Samuti ütleb Karistusseadustiku § 28, et hädakaitse pole kuritegu. Kui võim ründab rahva õigusi või põhiseaduslikku korda, on rahval seaduslik õigus seda tõrjuda – rahumeelselt, proportsionaalselt ja õigluse nimel.

Mida saab rahvas teha, kui institutsioonid vaikivad või rikuvad seadust?

Kui ametlikud kanalid ei toimi ja seaduserikkumised on tõendatavad, peab rahvas astuma samme. Ja need sammud peavad olema selged, sihipärased ja kooskõlas põhiseadusega.

1. Tõde välja tuua – faktidega

• Dokumenteerida põhiseadusevastased otsused ja tegevused.
• Jagada infot, korraldada arutelusid, luua sõltumatuid infokanaleid.
• Ametnikud, kes rikuvad põhiseadust, tuleb tuua avalikkuse ette.

2. Organiseerida rahumeelne vastupanu

• Ühinege kogukondlikeks kodanikuühendusteks.
• Korraldage rahvakoosolekuid, valveaktsioone, rahvafoorumeid.
• Looge kodanikukaitse võrgustikke, mis seisavad põhiseaduse kaitsel.

3. Ehitada uus rahvavõimu mandaat – Eesti Vanemate Kogu

• Kui ametlik võim on usaldust kuritarvitanud, tuleb rahval endal hakata looma uusi esindusvorme: Eesti Vanemate Kogu, rahvakoosolekud, mis ei toimi poliitiliste parteide, vaid põhiseaduse alusel.
• Kinnitada koheselt uus Eesti põhiseadus rahva referendumiga – Eesti Elukorralduslik Kokkulepe (EEK)

4. Kaitsevägi peab teenima rahvast, mitte võimu

Põhiseaduse § 124 ja § 54 järgi peab Eesti Kaitsevägi alluma tsiviilvõimule – kuid mitte siis, kui see võim on põhiseadust rikkunud. Sõjavägi ei tohi täita ebaseaduslikke korraldusi.
Sõduril on kohustus mitte alluda korraldusele, mis on seadusevastane.

Küsimused, millele iga Eesti kodanik peaks endale vastama:

• Kui võim valetab ja rikub põhiseadust, kaua me veel vaikime?
• Kui õiglus ei jõua kohtus inimeseni – kas me elame endiselt õigusriigis?
• Kui valitsus ei esinda rahva tahet – kas see on veel demokraatia?
• Millal muutub vastupanu mitte ainult õiguseks, vaid kohustuseks?
• Kui rahvavõim ei toimi enam valimiste kaudu – kuidas saab rahvas ennast kuuldavaks teha?

Sõnum rahvale:

Põhiseadus ei ole ametnike tööriist, vaid rahva kaitsekilp.

Kui ametkonnad ja institutsioonid seda kilpi murendavad, peab rahvas selle taas enda kätte võtma – rahumeelselt, kindlameelselt ja seaduslikult.

Rahva Võim ei ole asi, mida antakse. See on asi, mida võetakse tagasi – väärikalt, üheskoos, targalt.

Jaga üleskutset ja osale vastupanuliikumistes.

Liitu vastupanuliikumisega ja Uue Eestimaa loomisega – Eesti Vanemate Kogu

Euroopa Inimõiguste Kohtu roll ja “elava instrumendi” tähendus

Nagu piiblis on salmid nummerdatud, moodustades suure võrgustiku, on ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendid omavahel seotud. Üks kasvab välja teisest, pannes aluse kolmandale. Konventsiooni peetakse “elavaks instrumendiks”, mida arendatakse ja täpsustatakse iga päev läbi EIK kohtupraktika. Kuid EIK teeb oma kohtulahendid teatavaks peamiselt inglise ja prantsuse keeles, mistõttu eestlastel puudub võimalus oma emakeeles nende seisukohtadega tutvuda.

See tähendab, et meie kohtud tuginevad õigusallikatele, millega siseriiklikult pole võimalik eesti keeles tutvuda. Kas Riigikohus rikub keeleseadust? Kuivõrd Riigikohus pole menetlustesse kaasanud tõlki, siis on järelikult meie kohtusüsteem üle läinud kolmkeelsele õigusemõistmisele. Lisaks eesti keelele kehtib meil ka inglise ja prantsuse keel. See omakorda muudab õigusemõistmise kättesaamatuks suurele osale elanikkonnast, kellel puudub võõrkeeleoskus ja oskus kohtuinfot otsida. Küsimus ei ole enam ainult tõlgetes, vaid õigusemõistmise läbipaistvuses ja vabas ligipääsus õigusele.

Artikkel 13 tõlkeviga ja selle tagajärjed

Üks olulisemaid välislepinguid, Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, sisaldas aastatel 1996–2010 tõlkevigu, mis mõjutasid otseselt õiguskaitse kättesaadavust Eestis. Näiteks konventsiooni artiklis 13 viidati isikute õigusele tõhusale menetlusele, samas kui inglise- ja prantsuskeelsetes algtekstides räägiti tõhusast õiguskaitsevahendist. See erinevus ei ole pelgalt semantiline, vaid mõjutab otseselt inimeste õigusi ja kohtulahendite sisu.

See tõlkeviga jäi kehtima kuni 2010. aastani, mil see lõpuks parandati. Kuid selle aja jooksul võisid mitmed kohtuasjad tugineda ebatäpsetele tõlgetele, mis mõjutasid otseselt menetluste tulemusi ja kodanike õigusi. On võimatu tagantjärele öelda, kui palju kohtuotsuseid oleks pidanud olema teistsuguse sisuga. Kui selline süstemaatiline ja massiline inimõiguste piiramine tõele vastab, siis kes selle eest vastutab?

Võrdluseks: mitmes Euroopa riigis on rahvusvaheliste lepingute tõlked automaatselt auditeeritud spetsiaalsete keele- ja õigusekspertide komisjonide poolt. Eestis piirdutakse sageli lihtsalt keelelise ülekandega, mitte kontseptuaalse õigusliku tõlgendusega. Tulemuseks on olukord, kus sõna „remedy“ (õiguskaitsevahend) tõlgitakse kui „menetlus“ – ning kogu õiguskaitse tähendus muutub.

Tõlkeprobleemide mõju konkreetsetes kohtuasjades

Kalda vs. Eesti (nr 2)

2016. aastal tegi EIK otsuse kohtuasjas Kalda vs. Eesti (nr 2), kus käsitleti vangistatud isiku õigust juurdepääsule teatud internetilehekülgedele, mis sisaldasid õiguslikku teavet. Eesti kohtud olid leidnud, et piirangud olid õigustatud, kuid EIK leidis, et see rikkus EIÕK artiklit 10 (sõnavabadus). Juhtum tõi esile vajaduse täpse tõlke ja EIÕK sätete õige tõlgendamise järele Eesti kohtutes.

Pello vs. Eesti

Teine oluline juhtum on Pello vs. Eesti, kus kaebaja väitis, et tema õigust õiglasele kohtumenetlusele oli rikutud, kuna kohtumenetluse kestus oli ebamõistlikult pikk. EIK nõustus kaebajaga, leides, et Eesti riik oli rikkunud EIÕK artiklit 6. See juhtum rõhutas vajadust menetlusnormide ja -tähtaegade täpse järgimise järele, samuti EIÕK sätete korrektse tõlgendamise olulisust.

Riigikohus asub vastuollu keelepoliitikaga

Viimastel aastatel on sagenenud olukorrad, kus Riigikohus viitab oma otsustes EIK praktikale, ent nendest lahenditest pole tehtud eestikeelseid tõlkeid. Nii näiteks leidub Riigikohtu lahend nr 3-1-1-107-17, kus viidatakse mitmetele EIK lahenditele, kuid ükski neist pole eesti keeles kättesaadav. Tekib küsimus: kuidas saab kodanik mõista oma õigusi, kui õiguse allikad on talle arusaamatus keeles?

Õiguskaitse kadumine tavalise inimese jaoks

Keskmisel Eesti kodanikul on väga piiratud võimalus mõista, mida õiguskantsler, kohtud või Euroopa Kohtud tegelikult ütlevad. Kui EIK lahendid on kättesaadavad ainult võõrkeeltes ja seadusetekstides esineb tõlkevigu, tähendab see sisuliselt, et õiguskaitse muutub elitaarseks privileegiks. Me loome süsteemi, kus õiglus on sõltuv võõrkeeleoskuse olemasolust.

Lisaks jääb suurem osa inimestest ilma võimalusest vaidlustada õigusrikkumisi rahvusvahelisel tasandil, sest puudub ligipääs emakeelsele teabele. Põhiõigused, mille eest EIK seisab, muutuvad kasutuks, kui inimesed ei tea nende olemasolust ega mõista, kuidas neid kaitsta.

Sotsiaalne ebavõrdsus süveneb veelgi, kuna haritum, võõrkeelsele materjalile ligipääsev klass saab end edukalt kaitsta, samas kui suurem osa ühiskonnast jääb kaitsetuks. Õigusriik ei saa eksisteerida kahe tasemega õiguskorras – üks haritud inglise keelt valdavale klassile, teine vaikselt taluvatele vaikijatele.

Süsteemne vastutamatus ja poliitiline ükskõiksus

Kui eakate inimeste vastutusele võtmine on raske sotsiaalne probleem, siis veelgi keerulisem on see, et paljud tänased liidrid olid tol ajal ametis. On väheusutav, et näiteks õiguskantsler Ülle Madise, Riigikohtu esimees Villu Kõve või teised kõrged ametnikud ei märganud neid vigu aastaid. Ent keegi pole vastutust võtnud, rääkimata ametlikust uurimisest.

Kas tegemist on ametkondliku mugavusega, õigussüsteemi suletusega või lausa süsteemse huvipuudusega rahvusvaheliste normide rakendamise suhtes? Küsimus ei ole üksikutes vigades, vaid selles, kas Eesti õiguskord tervikuna on suuteline end kriitiliselt analüüsima ja vajadusel vigasid tunnistama.

Veelgi teravam on küsimus: kui palju süüdimõistvaid otsuseid tuginesid valedele tõlgetele? Kui palju inimesi istub vanglas olukorras, kus nende kaitseõigus jäi formaalseks menetluseks, mitte sisuliseks õiguskaitsevahendiks? Need pole retoorilised küsimused, vaid üleskutsed uurimiseks.

Peamised rahvusvahelised lepingud ja konventsioonid, millele Eesti on allakirjutanud ja mida ta järgima peab:

1. Euroopa Nõukogu konventsioonid

• Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) – kõige olulisem dokument, millele EIK lahendid tuginevad.
• Konventsioon piinamise ja ebainimliku kohtlemise vastu.
• Euroopa Nõukogu andmekaitseraamistik.

2. Euroopa Liidu õigus

• Euroopa Liidu põhiõiguste harta – kohaldub EL õiguse rakendamisel.
• EL määrused ja direktiivid (nt varjupaiga-, isikuandmete kaitse, tarbijakaitse ja konkurentsi valdkonnas).

3. ÜRO konventsioonid

• Inimõiguste ülddeklaratsioon (UDHR)
• Lapse õiguste konventsioon
• Naiste diskrimineerimise kaotamise konventsioon (CEDAW)
• Tsiviil- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (ICCPR)
• Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakt (ICESCR)

4. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut

• Eesti on selle osaline alates 2002. aastast.

5. Geneva konventsioonid ja lisaprotokollid

• Relvakonfliktide ja humanitaarõiguse alus.

Tõlkimata või ligipääsmatud:

• Enamik Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditest – Eesti keelde pole tõlgitud.
• EL Kohtu (CJEU) lahendid – väga vähesed on eesti keeles, kuigi just need on Eesti õiguse tõlgendamise seisukohalt määrava tähtsusega.
• Rahvusvaheliste kohtute (nt Rahvusvaheline Kohus, Rahvusvaheline Kriminaalkohus) lahendid on peamiselt inglise või prantsuse keeles.

Millised on selle tagajärjed õiguskaitse seisukohalt?

1. Tavaline kodanik ei saa oma õigusi kaitsta kehtivate seaduste järgi
2. Advokaadid ja kohtunikud peavad tuginema võõrkeelsele materjalile, mille tähendus võib olla eksitav või erinev tõlgendusest.
3. Õiguskaitse muutub ebaühtlaseks – need, kellel on ressursse ja keeleoskust, saavad parema juurdepääsu.
4. Riigikohus viitab lahenditele, mis pole eesti keeles kättesaadavad, mis muudab õigusemõistmise läbipaistmatuks.

Järeldus:

Eesti õigusruum on sügavalt rahvusvahelistest konventsioonidest läbi põimunud ja on nendest sõltuv. Kuid õiguse praktiline kättesaadavus emakeeles on tõsine probleem. Seda ei saa lahendada üksnes paremate juristide koolitusega – vaja on süsteemset ja riiklikku pingutust tõlkimise ja selgitustöö osas, et iga inimene, sõltumata haridustasemest ja keeleoskusest, saaks seista oma õiguste eest.

Reformide vajadus ja võimalikud lahendused

Tõlgete kvaliteedi tagamine

Tõlked peavad olema tehtud asjatundjate poolt ja läbima pidevat järelevalvet. EIÕK, EL õigusaktid ja rahvusvahelised lepingud peavad olema kättesaadavad kvaliteetses eesti keeles. Tuleb luua riiklik auditisüsteem kõikide tõlgete kvaliteedi tagamiseks.

Kohtunike koolitus

Kohtunikele tuleb pakkuda regulaarset koolitust rahvusvahelise õiguse vallas, eelkõige EIÕK praktikast, et tagada nende pädevus otsuste langetamisel. Lisaks peab igal kohtul olema ligipääs tõlkide ja rahvusvahelise õiguse konsultantidele.

Lahendite tõlkimine ja avaldamine

EIK olulisemad otsused tuleb eesti keelde tõlkida ja neid peab levitama Riigi Teataja ja Õiguskantsleri Kantselei kaudu. Samuti tuleks luua keskne digikogu, kus oleks süstematiseeritud kogu Euroopa ja Eesti kohtupraktika emakeeles.

Vastutuse sätestamine

Tuleb luua mehhanism, kuidas tuvastada, kas ebatäpsed tõlked on mõjutanud varasemaid kohtuotsuseid. Vajadusel tuleb algatada kohtuasjade ülevaatus ja tagada kannatanutele võimalus uueks menetluseks.

Avalikkuse teavitamine

Tuleb luua platvorm, kus EIK praktika ja põhiõiguste sisu oleks arusaadavalt ja keeleliselt kättesaadavalt avatud. See suurendab usaldust õigussüsteemi vastu.

Kokkuvõte:

Eesti on riik, mis peab seisma põhiseaduse väärtuste eest, kuid ei saa ignoreerida olukorda, kus tõlkeprobleemid või rahvusvahelise õiguse puudulik rakendamine toob kaasa hulgi reaalseid õigusrikkumisi. Kui tõlkes kaob õigus, siis kaob ka õiglus. Ning see on juba põhiseaduslik kriis. Sellest vaikitakse, kuid selle ees ei saa sulgeda silmi ega keerata selga. Tõlkes ei tohi kaduda mitte ainult sõnad – seal ei tohi kaduda ka inimõigused.

Loe lisaks:

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Kas õiglus on privileeg ja põhiseadus on muutunud vabatahtlikuks?

Viimastel aastatel on maailmas ja Eestis sagenenud juhtumid, kus põhiseaduse järgimine ja selle aluseks olevate väärtuste austamine on muutunud küsitavaks. Kui põhiseadus oli algselt loodud tagama võrdsuse, õigusemõistmise ja rahva tahte esindamise, siis paljudel juhtudel tundub see olevat muutunud pelgalt sümboolseks dokumendiks. Ametnike, kohtunike ja valitsusjuhtide tegevus on tihti vastuolus nende endi riigi põhiseaduslike põhimõtetega. Artiklis analüüsime, kuidas ja miks see toimub ning millised võiksid olla võimalused süsteemi parandamiseks.

Näited Eestis ja maailmas

1. Põhiseaduse rikkumised valitsuse tasandil

Eestis on olnud juhtumeid, kus poliitikute otsused on sattunud põhiseadusega vastuollu. Näiteks võib tuua seaduste kiirkorras vastuvõtmise ilma piisava avaliku aruteluta, mis võib rikkuda rahva kaasamise põhimõtteid. Samuti on maailmas laialdaselt levinud suund, kus valitsused eiravad rahvusvahelisi kokkuleppeid ja oma põhiseadusi, et edendada majanduslikke või sõjalisi huve. Näiteks USA sõjalised operatsioonid ilma ÜRO mandaadita või Euroopa Liidu liikmesriikide vastuolulised migratsioonipoliitikad, mis tekitavad põhiseaduslike õiguste konflikte.

2. Kohtusüsteemi usaldamatus

Üha sagedamini kuuleme juhtumitest, kus inimesed ei saa kohtus õiglast lahendust. Eestis on kohtuasjade venimine ja kohtunike erapoolikuse kahtlustamine tekitanud rahva seas rahulolematust. Rahvusvaheliselt võib näiteks tuua olukorra, kus vaesemad inimesed või vähemusgrupid ei saa õiguskaitset, sest kohtusüsteem toetab pigem võimsaid ja rikkamaid osapooli.

3. Rahva tahte eiramine

Euroopas ja mujal maailmas on näiteid, kus valitsused teevad otsuseid, mis lähevad otseselt vastuollu rahva enamuse tahtega. Brexit ja selle järelmõjud Suurbritannias on elav näide sellest, kuidas valitsuse ja rahva huvid võivad põrkuda. Eestis on rahvaalgatuste piiratud mõju tekitanud küsimusi, kas rahvas üldse suudab poliitilisi otsuseid mõjutada.

Analüüs: Kas õiglus on muutunud privileegiks?

Praegune olukord viitab, et õiglus ei ole kõigile kättesaadav, vaid sageli privilegeeritud gruppide pärusmaa. See võib olla seotud mitmete teguritega:

• Kohtusüsteemi ligipääsetavus: Advokaaditeenused on kallid ja keerukad, mis jätab paljudel inimestel võimaluse õigust nõuda kasutamata.
• Valitsuste ja kohtute korruptsioon: Võimupositsioonil olijad kasutavad oma staatust tihti isiklikuks kasuks või eliidi huvide kaitsmiseks. Eestis on tugevalt näha “kokkumängu” rahaka ja mõjuvõimsa kliendi advokaadi ja kohtunike vahel. On jäänud mulje, et kohtunike poolt tehtud otsused ja rahalised kahjunõuded koos advokaatide kuludega on ebamõistlikud, ebaproportsionaalsed, ebaõiglased ja nagu raha “raha jaotatakse” hiljem advokaadi ja kohtuniku vahel ära. Kui “vaene ja mittemõjuvõimas” klient võidab kohtus, tuleb tal tasuda vastaspoole ultrasuured kulud, et kus see kohtuvõit ja õiglus siis on?
• Rahvusvahelised poliitikad: Suured riigid dikteerivad reegleid, eirates väiksemate riikide huve. Eestis poliitikud räägivad Iseseisvast Eestist aga Euroopa Liidu leping ütleb põhimõtteliselt, et Eesti pole iseseisev oma otsustes. Eesti pole iseseisev ega suveräänne seni kui füüsilised õiguslikud isikud on nõus kuuletuma Euroopa Liidu Komisjoni korraldustele ja seadustele.

Lahendused: Kuidas taastada õiglus ja põhiseaduse väärtus?

1. Rahva otsene osalus (alt-üles juhtimine)
   • Otsedemokraatia mehhanismid, nagu siduvad rahvahääletused ja rahvaalgatused, võiksid tagada, et rahva tahe peegelduks valitsuse otsustes.
   • Ehkki selle rakendamine nõuab tugevamat poliitilist kultuuri ja haritud kodanikke, võiks see suurendada valitsemise läbipaistvust.
2. Poliitika radikaalne reformimine või kaotamine
   • Traditsioonilise parteipoliitika asendamine ekspertsüsteemidega, kus otsuseid teevad oma ala asjatundjad, võiks vähendada populismi mõju.
   • Poliitika täielik kaotamine ja kogukondade isereguleeruv juhtimine on radikaalne, kuid teoreetiliselt võimalik lahendus.
3. Kohtusüsteemi reform
   • Kohtumenetluste lihtsustamine ja digitaliseerimine võiksid parandada ligipääsu õigusele. Näiteks tasuta juriidiline nõustamine ja riiklikult rahastatud advokaadid võiksid tagada, et kõigil oleks võrdsed võimalused.
4. Globaalsete struktuuride muutmine
   • Rahvusvahelised organisatsioonid, nagu ÜRO, võiksid olla tugevamad, et riikidevaheline õiglus oleks universaalselt jõustatav. ÜRO pole vabade rahvaste ühendus vaid poliitiline organisatsioon. ÜRO asemel peaks olema sõltumatu vabade rahvaste ühendus. Lisaks tuleks anda väikeriikidele rohkem kaalu otsuste tegemisel ehk kõik riigid on hääletugevusel võrdsed olenemata riigi rahva arvust või majanduse suurusest.

Kokkuvõte

Praegused sündmused Eestis ja maailmas näitavad, et õiglus on tihti kättesaadav vaid privilegeeritutele ja põhiseaduslike väärtuste järgimine on muutunud valikuliseks. Lahenduste leidmine nõuab sügavat süsteemset muutust – kas läbi reformide, poliitilise süsteemi muutmise või rahva suurema osalusvõimaluse tagamise. Põhiseadus, mis peaks olema rahva ja riigi vahelise usalduse alustala, vajab uuendamist, et see vastaks tänapäeva väljakutsetele ja oleks tõesti õiglane kõigi jaoks.

Artikli toimetas Veiko Huuse

Loe lisaks: