Iga nelja aasta tagant kordub sama näitemäng: linnad ja alevid täituvad värviliste plakatite, suurte naeratuste ja tühjade loosungitega. Samad näod, samad lubadused, samad sõnad: “Muudame paremaks!”, “Hoolime kõigist!”, “Tugev riik, tugev rahvas!”
Ja ometi – pärast valimisi avastame end ikka samast kohast. Või veelgi sügavamalt kriisis.
Maksud kasvavad, ettevõtted kaovad, pensionid ei kata enam elamiskulusid, sündimus on kukkunud katastroofiliselt ja paljud tunnevad, et nende oma riik ei seisa enam nende eest. Kohtuvõim ja poliitiline võim tunduvad olevat eraldunud, kontrollimatud ja rahvale ligipääsmatud. Korruptsioon on muutunud halliks taustaks, millega ollakse lihtsalt harjunud. Ja ikkagi lähevad inimesed valima neid samu naeratavaid nägusid, keda nad eile kirusid.
Kuidas poliitiline immuunsus tekib
Poliitik on nagu bränd. Ja brändil on immuunsus.
Kui reklaam töötab, hakkab inimene uskuma mitte sisu, vaid sõnumit.
Poliitik ei pea enam olema usaldusväärne inimene – piisab, kui ta on tuttav nägu.
Tuntus on saanud asendajaks usaldusele.
Ja nii sünnibki süsteem, kus võim säilitab end mitte oma tegude, vaid oma kuvandi kaudu.
Psühholoogiliselt on seda seletatud nähtusega, mida nimetatakse kognitiivseks dissonantsiks: inimene ei taha tunnistada, et on korduvalt petta saanud, seetõttu valib ta uuesti sama, lootes, et seekord läheb teisiti. See on nagu mäng, kus reeglid ei muutu, aga mängijad loodavad ikka võitu.
Teerull, mis sõidab üle mõtlemise
Tänapäevane valimiskampaania on peenhäälestatud manipulatsioonimasin.
Sõnumid ei ole juhuslikud – need on teaduslikult disainitud.
Poliitikud ja nende nõustajad teavad täpselt, mis sõnu inimesed tahavad kuulda:
„Maksud“, „turvalisus“, „rikkus“, „pension“, „roheline tulevik“.
Need sõnad ei tähenda enam midagi sisulist, vaid toimivad nagu päästikud.
Neid korratakse, kuni need muutuvad osaks kollektiivsest alateadvusest.
Ja nii juhtubki, et inimene kuuleb sõna „parem tulevik“ ja tema aju seostab seda lootusega, mitte varasemate pettumustega. Ta ei mäleta, et sama fraasi on talle lubatud juba 20 aastat järjest.
See ongi teerull, mis sõidab üle mõtlemise.
Kas teadvus on välja lülitatud?
Kui vaadata ühiskonda kõrgemalt, siis tundub, et inimene on jäänud elama korduvasse mustrisse – nagu lõputusse algoritmi.
Ta ärkab, peseb, töötab, maksab makse, kuulab, kuuletub, valib ja kordab.
Ta usub seadusesse, mis enam ei kaitse, meditsiini, mis ravib, aga ei tervenda, koolisüsteemi, mis õpetab fakte, aga mitte mõtlemist.
Ja kõige selle taustal muutub mõtlemine luksuseks, mitte kohustuseks.
See on süsteem, mis on püsinud tuhandeid aastaid.
Võim on alati leidnud viisi, kuidas hoida rahvast ohjes – kord jumalate nimel, kord seaduse nimel, kord “turvalisuse” nimel.
Filosoof Friedrich Nietzsche on öelnud: „Kes võimu tahab, ei otsi tõde – ta otsib järjekindlust.“
Sama järjekindlust näeme ka tänastes poliitikutes, kes jäävad võimule isegi siis, kui rahvas on nende vastu.
Korduv muster läbi ajaloo
Rooma impeerium lagunes, sest kodanikud loobusid vastutusest ja loovutasid oma võimu valitsejatele, kes lubasid neile “leiba ja tsirkust”.
Ka tänapäeval on sama skeem – ainult et tsirkuse asemel on meil sotsiaalmeedia, ja leiva asemel laenud.
Inimene saab tunde, et kõik on korras, sest ta võib endiselt tarbida.
Ja nii ei küsi ta enam: mis hinnaga see kõik tuleb?
Isiklik hetk ärkamiseks
Hiljuti, Tallinnas Solarise keskuse ees, nägin ma valimispäeva melu: erakondade telgid, säravad logod ja entusiastlikud vabatahtlikud.
Üks neist, sinises riietuses meesolend, ulatas mulle väikese „Tiktaki“ topsi.
Ma ütlesin talle naeratades: „Te kõik olete naljanumbrid.“
Tema naeratus kadus.
Sel hetkel mõistsin – nad ei ole kurjad, nad on lihtsalt väikesed osad (tuevikus “Kvant”) sellest masinast. Nad usuvad, et teenivad ideed, aga tegelikult täidavad algoritmi käsku.
Nad on numbrid selles maatriksi maailmas, mitte hinged. Ja nende kaudu hoiab süsteem end elus.
Millal inimesed ütlevad STOP?
Võib-olla ei olegi küsimus enam poliitikutes.
Võib-olla on küsimus eestlastes – kas nende hulgas on veel piisavalt teadvust, et öelda „STOP“?
Kui kaua laseb inimene endaga manipuleerida enne, kui ta hakkab ise mõtlema?
Mida suuremaks kasvab süsteemi teerull, seda väiksemaks jääb inimese hääl. Aga just see hääl, mis ütleb „ei“, võib olla ainus, mis veel päästab.
Mahatma Gandhi ütles kunagi:
„Tugevaim valitsus maailmas ei saa püsida, kui inimesed keelduvad allumast.“
Küsimus on – kas eestlaste hulgas on veel piisavalt neid inimesi, kes julgevad keelduda?
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses.
Loe lisaks:
