Võib-olla peaksime loosungi ümber sõnastama järgmiselt: “Teil näib, te omate asju, mida te tegelikult ei kontrolli, ja te olete õnnelik.”
Võib-olla oleme “teil pole mitte midagi” lähemal, kui me mõistame
Maailma Majandusfoorumi lööklauset, et “sa ei oma midagi ja oled õnnelik…”, pilgati laialdaselt kui kulmu kergitavat visiooni “jagamismajanduse” tulevikust ilma täieliku omandiõigusega kaudse agentuurita. Ühekordseks kasutamiseks vajalike asjade rentimine on juba ammu turg ja autode jagamine on mõttekas linnaelanikele, kes vajavad sõidukit vaid aeg-ajalt.
Kuid mitte millegi omamine tähendab ikkagi jõuetust ja vaesust, mitte õnne (toim. tänase psyop rikutud inimeste mõistuse põhjal) , mida seostatakse jätkuvalt tuluvoogude ja toredate asjade ehk rikkuse omamisega.
Arvestades meie sõltuvust tarkvarast / digitaalsetest õigustest ja laenuvaramullide fantoomrikkust , “kui palju me tegelikult omame?” on õiglane küsimus.
Mõelge hiljutisele New York Timesi artiklile Why Tech Companies Are Not Your Friends: Lessons From Roku , mis avaldati teistes väljaannetes täpsema pealkirjaga “Meie vidinad pole meie omad” .
Artikli põhiolemus seisneb selles, et kuna me ei oma kontrolli tarkvara üle, on meie seadme “omandiõigus” illusoorne. Siin on väljavõte:
Rohkem kui kümme aastat tagasi, kui me teleri ostsime, oli see just see – suur ekraan, mis võimaldab teil sellega ühendada, mida iganes soovite. Tänapäeval loob enamik telereid Interneti-ühenduse ning käitab tootja operatsioonisüsteemi ja rakendusi. Isegi kui ostsite teleri, jääb tarkvarakomponent, mis on suur osa toote toimimisest, ettevõtte kontrolli all.
Toote tarkvaraliidese ja andmete kogumise tavade muudatused võivad toimuda igal hetkel. Äärmuslikel näidetel võib seade lakata töötamast. Näiteks 2020. aastal deaktiveeris Amazon Echo Looki – kaamera, mis aitas inimestel oma riidekappe korrastada. See andis omanikele välja sooduskrediidi, et osta mõni muu Amazoni vidin, millel puudusid sarnased funktsioonid.
Vähem ekstreemsem ja levinum olukord on olukord, kus ettevõtted lõpetavad vanemate toodete toetamise, kuna neil on vaja müüa uusi vidinaid. Näiteks Apple’i algne Apple Watch 2015. aastast ei saa enam tarkvarauuendusi ja töötab nüüd vaevu.
See probleem ei ole uus, kuid on muutunud problemaatilisemaks, kuna rohkem meie seadmeid tugineb rakendustele ja Interneti-ühendustele, ütles Nathan Proctor, USA tarbijakaitseorganisatsiooni avalike huvide uurimisrühma direktor. Arvutitega saavad tarbijad oma masinaid muuta, installides erineva operatsioonisüsteemi. Kuid paljude muude lukustatud tarkvarasüsteemidega elektroonikatüüpide puhul, alates voogedastusseadmetest kuni e-raamatute lugejateni, pole need muudatused tavaliselt võimalikud.
“Kui jõuate selle tuumani, kas see teile üldse enam kuulub?” ütles ta.
Tõepoolest. Mõelge nüüd tarkvarast sõltuvate süsteemide, nagu sõidukid ja nutikad kodud, “omandile” ning tarkvaraplatvormide, nagu Stripe, kaudu jooksvatele tuluvoogudele. Maksetarkvaraplatvormid ja pangad võivad blokeerida teie juurdepääsu teie rahale ja kustutada igasuguse kontrolli illusiooni, mis teil võis olla, teatades teile, et rikkusite nende “teenusetingimusi”, mis on tähtajatud ja mida ei saa kahtluse alla seada.
Inimese raha- ja tuluvoogude “omandiõigus” osutub väga tingimuslikuks.
Mis puutub sõidukitesse, siis kui tarkvara ebaõnnestub (või muutub kasutuskõlbmatuks), muutub teie sõiduk kalliks telliseks. Mida me siis täpselt omame, kui sõiduk on kasutuskõlbmatu?
Laiendades meie päringu ulatust, kaaluge meie omandiõigust hüpoteegiga seatud majale. Kui peenes kirjas ei välista laenuandja hüpoteegi väljakuulutamist, siis kui laenuandja (või hüpoteegi praegune omanik) laenu tagasi kutsub, peab “omanik” võlgnetava summa ära maksma või “omandiõigus” läheb laenuandjale üle.
Arvestades hinnangute sõltuvust fantoomkapitalivaramullidest , võime öelda, et hüpoteegiga laetud maja “omandiõigus” on pigem optsioonipanus tulevasele hindamisele kui tegelik omandiõigus , sest kui “Kogu mull” hüppab(toim. plahvatab) ja maja väärtus langeb alla võlgnetava hüpoteegi, siis “omand” tähendab negatiivse väärtusega vara “omandiõigust”, st selle väärtus on väiksem kui null, kuna “omanik” võlgneb laenuandjale rohkem kui vara väärt on.
Kui maja on kõrge kinnisvaramaksuga riigis/maakonnas, sisaldab “omandiõigus” kopsakat iga-aastast makset, millel ei pruugi olla seadusega ettenähtud ülempiiri. Kui “omanik” võlgneb 20 000 dollarit iga-aastast kinnisvaramaksu, on “omandiõigus” tegelikult liising, kuna maksude tasumata jätmine/”liising” viib lõpuks vara konfiskeerimiseni, et sisse nõuda võlgnevusi ja viiviseid.
Sama dünaamika ilmneb korterelamu “omandis”, kui ühispinna tasudel ja erihinnangutel pole seadusega kehtestatud piirmäärasid ja need tuleb tasuda . See artikkel vanematele korterelamutele kohustuslike suuremahuliste erihinnangute kohta tõstatab küsimuse, mis täpselt omanikule kuulub ja mis on sisuliselt tähtajatu üürileping?
Näiteks USA-s:
Uus Florida seadus rikub oma korterituru kolm aastat pärast Surfside’i kokkuvarisemist: vanemate hoonete remondiga seotud kuuekohaliste erihinnangute tõttu visatakse turule rohkem üksusi.
Ivan Rodriguez kasutas võimalust osta üksus Cricket Clubist, mis on Põhja-Miami eksklusiivne laheäärne korterelamu. 2019. aastal likvideeris ta oma 401 000 pensionikonto, et osta 190 000 dollari eest peaaegu 1500 ruutjalga veevaatega üksus.
Kuid hiljutise osariigi seaduse tõttu, mis nõuab vanemate hoonete vastavust teatud konstruktsioonilistele ohutusstandarditele, pakkus korteriühistu hiljuti välja peaaegu 30 miljoni dollari suurune erihinnang remondiks, sealhulgas katuse vahetamiseks ja fassaadi hüdroisolatsiooniks. See oleks rohkem kui 134 000 dollarit üksuse omaniku kohta.
76-aastasel Rodriguezil polnud raha. Nii pani ta vastumeelselt oma kahe magamistoaga korteri müüki, liitudes kümnete teiste hoones olijatega, kes sama teevad. Pärast seda, kui ta pani oma üksuse algselt noteerima 350 000 dollari eest, jätkas ta seda allahindlust, kuni lõpuks müüdi see eelmisel kuul 110 000 dollari eest ehk 42% vähem, kui ta selle eest maksis.
Iga kord, kui potentsiaalne ostja hinnangust teada sai, ütles ta: “nad jooksid vastupidises suunas.”
Võib-olla peaksimegi WEF loosungi ümber sõnastama, et “meile näib, et omame asju, mida me tegelikult ei kontrolli, ja me oleme õnnelikud” . Kas see tekitab sulle sooja või häguse tunde?
Toimetaja Märkus: Maailm on struktuurselt loodud selliselt, et kõik riigid on juriidilised fiktsioonid – Aktsiaseltsid, osaühingud, ühingud, mittetulundusühingud, tulundusühingud, jne. Juriidilised isikud pole elusinimesed vaid on nimi paberil ja see nimi ilma elusa kehata teeb teiste sarnaste juriidiliste isikutega tehinguid – nendeks on siis teised OÜ, AS, MTÜ, FIED, jne (näiteks sulle kuuluv ettevõte). Kui inimene sünnib, siis antakse talle ID, mis tähendab elektroonilist isikut millegi süsteemis, et selle isikuga(Märkus: isik pole inimene ja vastupidi) teha tehinguid(pandeemiale allutada, pangatehinguid teha, äri teha kui täidad seaduseid, jne). See fiktsioonide süsteem ehk võrgustik on loodud sellepärast, et teha äri ja äri jaoks on tehtud miljoneid seadusi, korraldusi, reegleid, jne. Need fiktsioonid pole inimesed ja sellepärast on fiktsioonid seotud pettusega, sest keegi ei vastuta. Ainult sina, “vaene” ettevõtja oma AS või OÜ ga oled võtnud oma ausa suhtumisega vastutuse ja rügad ausalt äri teha, et seda suurpetist Riiki üleval pidada. Kuidas Riik on petis? Sest, sinu ID, sinu auto, sinu maja, sinu ettevõte, sinu maa(põllumaa kus toitu kasvatad, loomi karjatad, päikest võtad, kala püüad, jne), sinu hobune, sinu kariloomad, sinu jalgratas, jne on kirjas Riigile kuuluvates registrites ja need registripidajad on samuti juriidilised isikud ja need kuuluva Riigile. Lühidalt: Kõik registrid kuuluvad (tütarettevõtetena) emaettevõttele Riik (AS Eesti Vabariik USA äriregistris) ja kõik rigistrites olevad asjad on Riigi omad ja sina oled ainult kasutaja – sellest aga keegi sulle kunagi ei räägi, peale minu(V.H.) ja keegi teadmainimese (A ja E, näiteks). Kui vaatad seaduseid, siis on tehtud need juriidilisi isikuid silmas pidades. Kui nüüd lõpetad isikuna tegutsemise ja hakkan inimesena tegutsema, siis pole sul vaja juriidilist keha ja neid seadusi, vaid tegutsed inimesena teiste inimestega tehinguid tehes ja jätad välja kõik parasiidid (maksuamet, riik, pangad, jne). Inimeste vahelises suhtluses ja tehingutes on ainul üks moraal: “Tee teistele ainult seda, mida sa tahad, et sinule tehakse.”
“Kokkuvõtteks: Riik annab võimaluse elada “miljardäri elustiili” aga sulle ei kuulu midagi peale sinu keha, hinge ja vaimu.” – Veiko Huuse
Artiklis kasutatud allikas: Autoriks Charles Hugh Smith OfTwoMindsi ajaveebi kaudu,
Loe lisaks:
