Oletame, et soovite heita pilgu poliitilisele tulevikule, mida globalistlik liikumine püüab läänemaailmale peale suruda. Sel juhul peaksite pöörama tähelepanu praegustele arengutele Euroopa Liidus, eriti Euroopa Ülemkogule – määratud organile, mis haldab ELi haldust. Enamik arvab, et Euroopa Liit on liit sõltumatute Vestfaali rahvusriikide vahel, mis on ühinenud, et luua ühist valuutat jagav kaubanduspartnerlus. See oli kindlasti selle poliitilise struktuuri algne põhjendus (või turundus) – aga mitte praegune reaalsus. Mida see meile ühtse ülemaailmse valitsuse poole püüdlemise kohta täna õpetab?
Ursula von der Leyen koondab võimu
Fakt on see, et ELi organisatsiooniline, haldus- ja poliitiline struktuur on arenenud nii, et moodustub Belgias Brüsselis asuv privilegeeritud poliitiline kast, millel on ühepoolne poliitiline ja rahaline võim endiste autonoomsete liikmesriikide üle. Loomulikult on see protsess arenenud USA ja NATO hoolika juhtimise ja valvsa varjatud mõju all. Praeguse ülesehitusega sarnaneb EL-i alluvuses olev Lääne-Euroopa rohkem USA föderaalse struktuuriga, kuid nõrgema keskse põhiseaduse ja seadusandlusega (rutiinselt eiratakse) ning iga liikmesriigi vähem autonoomiat. Jah, iga riigi kodanikud valivad Euroopa Liidu parlamendisaadikuid, kuid neil parlamendiliikmetel pole tegelikku võimu. Võim on koondunud täielikult Euroopa Ülemkogu keskvõimule ja selle presidendile Ursula Von der Leyenile, kes kõik nimetatakse ametisse, mitte ei valita. Ja nagu hiljuti kajastasid nii Politico kui ka Unherd, kuigi Euroopa, sealhulgas Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa ja teiste riikide paremtsentristlikud populistlikud liikumised on viimastel EL-i parlamendivalimistel saavutanud suuri edusamme, ei piisanud nende kasvavast võimust, et häirida Ursula Von der Leyeni taasnimetamine ELi presidendiks. Pole üllatav, et uuesti ametisse nimetades asus Von der Leyen kiiresti võimu konsolideerima, kontrollides ametissenimetamist Euroopa Ülemkogusse, mis on tegelikult ELi poliitikat kujundav struktuur, millel on õigus tühistada liikmesriikide endiste suveräänsete seadusandlike kogude kohalikud otsused. Üllatuseks, et praktiliselt keegi ei pööra ELis toimuvale tähelepanu.
Politico: Kuningannast keisrinnaks: Ursula von der Leyeni võimuhaarde sees
Pärast uue meeskonna avalikustamist on Euroopa Komisjoni presidendil suurem mõju kui kunagi varem.
Brüssel – Kui Ursula von der Leyen avalikustas oma järgmise Euroopa Komisjoni koosseisu, summutas ta samal ajal kahtlejad, kes tegelikult Brüsselis juhib.
Kui ta avalikustas 26 volinikku ja nende rollid, oli kohe selge üks punkt:tal oleks piiramatu kontroll Euroopa Liidu poliitika üle. Mõne minutiga tutvustas ta Euroopa Liidu ühe võimsaima riigi eest suurt tiitlit ja vähe vastutust, toetas oma sõpru ja lahjendas võimsaid portfelle, jagades need mitme inimese vahel.
Võimu haaramine oli täielik.
“Ta hakkab kõike veelgi rohkem kontrollima,” ütles üks ELi ametnik, kellele, nagu ka teistele selles artiklis tsiteeritud, anti anonüümsus, et vabalt rääkida. “Kes arvas, et see on üldse võimalik?”
See oli kuudepikkuse avaliku ja erasektori strateegia kulminatsioon, mille eesmärk oli kõrvaldada eriarvamused tema esimesest ametiajast Euroopa Komisjoni presidendina. Esimesest meeskonnast ei ole järele jäänud ühtegi vastuhäält. Sellised suured isiksused nagu prantslane Thierry Breton ja hollandlane Frans Timmermans on nüüd kadunud.
Esimesel ametiajal – mil ta seisis silmitsi ülemaailmse pandeemia ja sõjaga ELi ukselävel – saavutas ta maine ühepoolsete otsuste langetajana, ametijuhendist üle astudes, teiste ELi juhtide otsuste tegemisest kõrvale jätmises ja ainult ühepoolsete inimestega rääkimises. käputäis nõuandjaid. Selle tulemusena sai ta Brüsselis hüüdnime kuninganna Ursula.
Hommikul, kui von der Leyen kuulutas välja oma teise tippmeeskonna, keeldus ta Euroopa Parlamendile, volinike kinnitamise protsessis osalevatele partneritele ütlemast, kelle millisele ametikohale ta määrab. Selle asemel lahkus ta kohtumiselt parlamendi tippjuhtidega ja läks otse pressikonverentsile, kus ta paljastas kõik üksikasjad. Hiljem süüdistati teda “põlguses” parlamendi vastu.
Tunnike varem veenis ta prantslasi, et annaks nende volinikukandidaadile erakordselt tähtsa töö, kui nad Bretoni välja vahetaksid. Teisipäeval, kui ta avalikustas ametijuhendid, mõistsid nad, et nad olid veetud positsiooni.
“Igaüks, kes arvas, et ta oleks võinud muuta oma stiili, tahtmist ranget kontrolli hoida, oli vähemalt naiivne,” ütles EL-i diplomaat.
Unherd: Von der Leyeni autoritaarne süžee
Rahvuslikud demokraatiad alluvad tema komisjonile:
Euroopa Liit on jõudmas faasi, mis võib osutuda tema rahutu ajaloo kõige kurjakuulutavamaks etapiks. Mõne nädala pärast astub ametlikult ametisse Ursula von der Leyeni uus Euroopa Komisjon ning sel hetkel on tal peaaegu piiramatu kontroll bloki poliitika üle.
Kui von der Leyen eelmisel kuul tutvustas komisjoni uut koosseisu ja organisatsioonilist ülesehitust, oli isegi tüüpiliselt Brüsselisõbralik peavoolumeedia sunnitud tunnistama , et see, mille ta oli saavutanud, oli riigipööre. Pannes lojalistid strateegilistesse rollidesse, marginaliseerides tema kriitikud ning luues keerulise sõltuvuste ja kattuvate kohustuste võrgu, mis takistab üksikisikutel liigset mõjuvõimu saavutamist, on komisjoni president loonud aluse enneolematule riigiülesele võimuhaaramisele, mis veelgi tsentraliseerib võimu. Brüsselis – täpsemalt von der Leyeni enda käes.
Ta on hõivatud komisjoni muutmisega “kollegiaalsest organist presidendiametiks”, märkis HEC Paris ELi õiguse professor Alberto Alemanno. Kuid see on pikaajalise protsessi kulminatsioon. Komisjon on pikka aega vargsi oma volitusi laiendanud, arenenud tehnilisest organist täisvereliseks poliitiliseks osalejaks, mille tulemuseks on suveräänsuse suur ülekandumine riiklikult tasandilt riigiülesele tasandile demokraatliku kontrolli ja vastutuse arvelt. Kuid see „komisjoni võtmine” viiakse nüüd täiesti uuele tasemele.
Mõelge bloki välispoliitikale ning eriti selle kaitse- ja julgeolekupoliitikale. On jäänud suhteliselt märkamatuks, et von der Leyen on kasutanud Ukraina kriisi selleks, et survestada komisjoni ülalt-alla täidesaatvate volituste laiendamist, mis viis ELi välispoliitika de facto riigiüleseks (hoolimata asjaolust, et komisjonil puudub ametlik pädevus). selliste küsimuste üle), tagades samal ajal bloki vastavuse (või õigemini alluvuse) USA-NATO strateegiale.
“Komisjon on muutumas tehnilisest organist täisvereliseks poliitiliseks osalejaks.”
Selle sammu signaalaspektiks on olnud Balti riikide esindajate määramine kaitse- ja välispoliitilistesse võtmerollidesse (kogu elanikkond: veidi rohkem kui 6 miljonit), mis on nüüdseks sattunud poliitilises toiduahelas ülespoole, kuna nad jagavad von deri. Leyeni über -kulllik hoiak Venemaa suhtes. Üks eriti oluline tegelane on Leedu endine peaminister Andrius Kubilius, kes saab ametisse kinnitamise korral EL-i esimese kaitsevoliniku rolli. Kubilius, kes on tuntud oma tihedate sidemete poolest USA rahastatavate valitsusväliste organisatsioonide ja mõttekodadega, hakkab vastutama Euroopa kaitsetööstuse eest ning eeldatavasti toetab sõjatööstusliku tootmise suuremat integreerimist. Lisaks töötas Kubilius Rahvusvahelise Vabariikliku Instituudi nõuandekogus ja on endine Atlantic Councili EuroGrowth Initiative’i liige – kaks atlantlikku organisatsiooni, mille peamine eesmärk on edendada USA korporatiivseid ja geopoliitilisi huve kogu maailmas.
Neile lääneriikide kodanikele, kes jäid mõtisklema, miks nad peaksid hoolima Angela Merkle’i kaitsealuse Ursula Von der Leyeni poliitilistest mahhinatsioonidest, peaksid nad kaaluma laiemat konteksti. ELi struktuur on põhimõtteliselt katsealus nn uue maailmakorra poliitilisele struktuurile, mida järk-järgult arendatakse Sotsialistliku Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (sõna otseses mõttes) ebapüha liidu ja korporatiivmaailma majandusfoorumi vahel, mis mõlemad on uhkelt omakasupüüdlikud. kuulutas välja uue globaalse valitsusstruktuuri.
Tsiteerides meie raamatut ” PsyWar Enforcing the New World Order “:
Rahvatervise reageerimise ülemaailmse sünkroniseerimisega ÜRO liikmesriikides anti ÜRO-le ja selle organisatsioonidele riikliku suveräänsuse hinnaga uued volitused. Need universaalselt kohaldatavad määrused ja mitmepoolsed lepingud on sünnitanud laienenud, globaliseerunud haldusriigi. Kuigi see võimuhaaramine on imbunud palju aastakümneid, toimis COVID-kriis kiirendajana rahvusvaheliste lepingute sünergistamisel, mis edendavad ÜRO-d kui maailma valitsust.
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon on muutunud leviataaniks. Selle erinevad lepingud ja eesmärgid püüavad tsentraalselt dikteerida maailma majandust, rännet, “reproduktiivtervist”, rahasüsteeme, digitaalseid ID-sid, keskkonda, põllumajandust, palku, kliimamuutusi, ühe maailma tervishoiu ja muid sellega seotud globalistlikke programme. Et olla selge, need on organisatsiooni eesmärgid, mis taotlevad globaliseerunud käsumajandust, mitte organisatsiooni, mis keskendub maailmarahule, sõdade lõpetamisele või inimõigustele!
Selle ÜRO eesmärk on reguleerida meie isikliku ja rahvusliku elu kõiki mõõtmeid. See töötab selle nimel, et vähendada ja kaotada rahvuslikku suveräänsust kogu maailmas ning seeläbi vähendada meie mitmekesisust, traditsioone, religioone ja rahvuslikku identiteeti.
ÜRO-l on partnerlussuhted ja strateegilised lepingud liikmesriikidega, aga ka teiste globalistlike organisatsioonidega, nagu Bill & Melinda Gatesi sihtasutus, Maailmapank, CEPI, Maailma Kaubandusorganisatsioon, Euroopa Liit ja Maailma Majandusfoorum (WEF).
Näide Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni toimimisest
WEF ja ÜRO sõlmisid 2019. aastal strateegilise lepingu ja partnerluse. Pidage meeles, et WEF on pühendunud sidusrühmade kapitalismile, mille kohaselt era- ja erapartnerlused töötavad valitsuste kontrollimiseks. WEF töötas 2020. aastal välja plaani COVID-kriisi kasutamiseks sotsiaalsete probleemide, sealhulgas kliimamuutuste, globaalse juhtimise ümberkorraldamiseks – seda plaani nimetati suureks lähtestamiseks.
WEF on kaubandusorganisatsioon, mis esindab maailma suurimaid korporatsioone. Ta kasutab korduvalt ära häirivaid tehnoloogiaid, et suurendada oma ettevõtete liikmete majanduskasvu võimalusi. WEF on spetsiaalselt loodud selleks, et edendada oma ülemaailmse eliidiliikmete majanduslikku jõudu, mida tuntakse ka miljardäride klassina.
Kuna WEF annab 2019. aasta strateegilise kokkuleppe kaudu raha ÜRO-le, siis kes juhib selle partnerlusega kaasnevaid huvide konflikte? Kus on läbipaistvus ?
ÜRO juhtimisel on neliteist spetsialiseeritud organisatsiooni, mis kõik on seotud ülemaailmse juhtimisega, sealhulgas Maailma Terviseorganisatsioon või WHO.
Ükski neist organisatsioonidest ei ole seotud ÜRO algse põhikirjaga, mis keskendus sõdade lõpetamisele, maailmarahu edendamisele ja inimõiguste kaitsmisele. ÜRO oli aastaid enne pandeemiat erinevate kokkulepete ja lepingute kaudu vaikselt võimu üles ehitanud.
Näiteks säästva arengu tegevuskava 2030 on hiljutine näide sellisest kokkuleppest.
Agenda 2030-l on seitseteist eesmärki ja 169 eesmärki, mille ulatus ja teemad on väga erinevad, kuid peaaegu kõik need eesmärgid mõjutavad otseselt maailma valitsemist. Siin on vaid mõned näited Agenda 2030 lepingust. Kas sellega peaks tegelema ÜRO või kas suveräänsete riikide poliitika käsitleb neid probleeme õigemini?
„Oleme otsustanud kaitsta planeeti degradeerumise eest, sealhulgas säästva tarbimise ja tootmise, loodusvarade säästva majandamise ja kiireloomuliste meetmete võtmise kaudu kliimamuutuste vastu.
Saavutada täielik ja tootlik tööhõive ning inimväärne töö kõigile naistele ja meestele.
Likvideerida diskrimineerivad seadused, poliitikad ja tavad.
Võtta vastu poliitika, eelkõige fiskaal-, palga- ja sotsiaalkaitsepoliitika, ning saavutada järk-järgult suurem võrdsus.
Hõlbustada inimeste korrapärast, turvalist, regulaarset ja vastutustundlikku rännet ja liikuvust.
2030. aastaks esitage kõigile juriidiline identiteet, sealhulgas sünni registreerimine.
See on enneolematu ulatuse ja tähendusega tegevuskava. Seda aktsepteerivad kõik riigid ja see kehtib kõigile. . .”
Agenda 2030 on sisuliselt totalitaarne sotsialistlik manifest. See ÜRO leping sisaldab palju jõulisemaid avaldusi riiklike õiguste vähendamise kohta. ÜRO on sõlminud strateegilised lepingud suurimate organisatsioonide, korporatsioonide ja maailma suurriikidega, et täita oma utoopiline visioon maailmast.
See on uus maailmakord – kontrolli all on valimata ametnikud. See tähendab, et meid kõiki hakkab valitsema mittedemokraatlik ÜRO haldusbürokraatia. See on pöördtotalitarismi vorm. Käsumajandusel põhinev maailmakord; üks, mille keskmes on nii sotsialistlik kui ka totalitaarne.
Nüüd võivad need eesmärgid ja sihid sobida iga üksiku riigi jaoks, kuid see on ÜRO ümberstruktureerimine, mis ületab selle põhikirja.
Pandeemia alguses teatas ÜRO oma surrogaadi WHO kaudu, et vaja on ülemaailmset vaktsiinipassi, ja andis liikmesriikidele ulatuslikke juhiseid vaktsiinipasside standardimiseks kogu maailmas. Vastuseks andsid G20 juhid 2022. aastal välja deklaratsiooni, millega toetatakse rahvusvaheliste reiside jaoks ülemaailmse vaktsineerimisstandardi väljatöötamist ja olemasolevatele digitaalsetele COVID-19 vaktsiinipassidele rajatavate ülemaailmsete digitaalsete tervisevõrgustike loomist.
2023. aasta juunis teatati ELi ja WHO vahelisest uuest algatusest strateegiliseks koostööks ülemaailmsete terviseprobleemide vallas. Selle lepingu eesmärk on “tugestada tugevat mitmepoolset süsteemi, mille keskmes on Maailma Terviseorganisatsioon ja mida juhib tugev Euroopa Liit”.
Pandeemia on võimaldanud maailma liidritel ÜRO haldusbürokraatia kaudu rahvatervise varjus liita globaalse haldusvõimu. Rahvatervist on relvastatud, et saavutada kontroll passide, reisimise, panganduse, keskkonna ja rahvusvahelise majanduse üle. See on üksikisiku õiguse eraelu puutumatusele, riikliku suveräänsuse ja ÜRO põhikirja jäme rikkumine.
On vaid aja küsimus, millal need vaktsiinipassid ühendatakse keskpanga digitaalsete valuutadega. Seejärel saab passe kasutada selleks, et keelata vaktsineerimata või muudel poliitilistel teisitimõtlejatel reisimine ja oma raha kasutamine.
Kui rahvusvahelised passid, keskpanga digitaalsed valuutad, ÜRO Agenda 2030 käsumajanduse aspektid ja WHO IHRi muudatused on rakendatud, on uue maailmakorra eeltöö valmis. Ülemaailmne haldusriik, mille põhijõud kuulub ÜRO-le. USA süvariik näeb oma suhteid ÜROga suhtena, kus tal on teatud määral organisatsiooniline kontroll. Sellest uuest maailmakorrast saab reeglite, määruste, kokkulepete ja lepingute ämblikuvõrk, millesse üksikisikud ja riigid jäävad lõksu nagu kärbsed. See uus ülemaailmne juhtimine on praktiliselt purunematu. Sealt edasi on vaid aja küsimus, millal rahvuslik suveräänsus aegub. See on reaalsus, kui me ei võitle selle hulluse peatamise nimel.
Sel põhjusel tuleb ÜRO võimu paljastada ja piirata. Globalistid, kes soovivad oma tegevuskavasid edendada, kasutavad ülemaailmse kontrollisüsteemi ülesehitamiseks Euroopa Liidu mudelit, mille kohaselt reeglid ja eeskirjad piiravad riikide suveräänsust. Kõik peavad võitlema selle ülevõtmisega kohalikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil. Selle vastu võitlemiseks peame kasutama kohtuid, oma seadusandlikke kogusid, meediat, avalikke proteste ning meie riiklikule ja riiklikule suveräänsusele antud võimu. Kui kõik muu ebaõnnestub, võivad üksikud riigid vabaks jäämiseks vajada ÜRO uuest maailmakorrast lahkumist.
“Tõelised usklikud” nagu korporatiivist EL-i president Ursula Von der Leyen või sotsialistist ÜRO peasekretär António Guterres kasutavad alati karmi totalitaarset vastust, kui neid ähvardavad alternatiivsed arvamused või poliitilised liikumised. Mida võib täheldada Von der Leyeni vastuses populistlikule paremtsentristlikule poliitilisele tõusule Euroopas, on täpselt see, mis juhtub, kui ÜRO ja selle juhi António Guterrese sotsialistide/globalistlikku tegevuskava ohustavad populistlikud liikumised USA-s, Argentinas, ja kogu maailmas.
Tehkem koostööd selle nimel, et meie isiklik ja riiklik suveräänsus oleks tulevaste põlvede jaoks ohutu. Uut maailmakorda pole vaja, see ei ole vastuvõetav ning meie, inimesed ja meie suveräänsed Rahva Võimu esindajad, peaksime selle globaliseerunud ülevõtmise ühemõtteliselt tagasi lükkama.
Artikli autor: Robert Malone
Loe lisaks:
