„Sõda on rahu. Vabadus on orjus. Teadmatus on jõud.” – see kunagine düstoopiline loosung pole enam pelgalt kirjanduslik kujund. Küsimus, mida täna küsivad nii analüütikud kui ka kriitikud, on palju ebamugavam: kas maailm on märkamatult liikunud sinna, kus pidev konflikt ongi uus normaalsus?

Kas Sõda ongi Rahu?

Uuriv pilk maailma, kus konflikt on saanud normaalsuseks:

Sõja ajastu, mis ei lõppenud kunagi

Teine maailmasõda pidi olema „kõigi sõdade lõpp”. Vähemalt nii lubasid toonased juhid. Kuid alates 1945. aastast pole maailm sisuliselt kunagi olnud konfliktideta.

Külm sõda jagas planeedi ideoloogilisteks leerideks. Korea, Vietnam, Afganistan, Süüria, Israel, Ukraina, Iraan – need ei olnud kõrvalekalded, vaid mustri kujunemine. Sõda muutus püsivaks seisundiks, lihtsalt erinevate nimede all: „operatsioon”, „missioon”, „stabiliseerimine”.

Üks endine diplomaat ütles anonüümselt:

„Sõda ei kadunud. See muutis lihtsalt vormi – ja keelt, millega seda kirjeldatakse.”

Sõnad vs teod: poliitikute kaksikreaalsus

Poliitiline retoorika räägib rahust. Tegelikkus räägib relvastumisest.

• „Me seisame rahu eest,” kuulutatakse rahvusvahelistel foorumitel
• Samal ajal kasvavad kaitsekulutused rekordtasemeni
• Relvatööstus õitseb, isegi majanduskriiside ajal

Üks Euroopa liider sõnas hiljuti:

„Me ei otsi konflikti, kuid peame olema valmis.”

Kriitikud küsivad: kas see pole mitte püsiva konflikti normaliseerimine?

Veelgi teravam vastuolu ilmneb, kui võrrelda tegusid ja sõnu:

• Rahu läbirääkimisi toetatakse… kuid samal ajal saadetakse relvi
• Diplomaatiat rõhutatakse… kuid sanktsioonid süvendavad vastasseisu
• Julgeolekut lubatakse… kuid pinged kasvavad

Kas see on strateegiline paratamatus või teadlik topeltmäng?

Harjumus kui kõige ohtlikum nähtus

Võib-olla kõige märkamatu muutus ei ole toimunud poliitikas, vaid inimeste teadvuses.

Sõjad ei šokeeri enam samamoodi nagu varem.
Uudistevoogudes on konfliktid saanud taustamüraks.

• Uus sõjakolle? „Jah, jälle.”
• Pinged kasvavad? „See on ju alati nii.”
• Tsiviilohvrid? „Tragöödia, aga paratamatu.”

Psühholoogid nimetavad seda desensibiliseerimiseks – tundlikkuse kadumiseks.
Lihtsamalt öeldes: me harjume.

„Kui sõda kestab piisavalt kaua, muutub see normaalsuseks,” märgib üks meediaanalüütik.
„Ja kui see on normaalne, siis keegi ei küsi enam, kas see peaks nii olema.”

Meedia roll: peegeldus või kujundaja?

Ka meedia ise ei ole neutraalne pealtvaataja.

Uurivad ajakirjanikud on toonud esile, kuidas narratiivid kujundavad reaalsust:

• Konfliktidest räägitakse sageli strateegia ja geopoliitika keeles
• Inimlik mõõde taandub statistikale
• „Meie” ja „nemad” raamistik lihtsustab keerulisi olukordi

CNN-stiilis globaalne analüüs ja Delfi-laadne kohalik teravus kohtuvad ühes punktis: konflikt ja hirm müüb. Ja mida kauem see kestab, seda tavalisemaks see muutub.

Kas rahu on muutunud erandiks?

Kui vaadata viimase 80 aasta ajalugu, kerkib esile ebamugav muster:

• Püsivat globaalset rahu pole olnud
• Konfliktid on pidevalt olemas, lihtsalt erineva intensiivsusega
• „Rahuaeg” tähendab sageli vaid otsese sõja puudumist

See viib paradoksaalse järelduseni:
rahu ei ole enam norm – see on paus.

Lõppküsimus

Kas me elame maailmas, kus sõda on süsteemi osa, mitte selle rike?
Kas „rahu” tähendab tegelikult lihtsalt kontrollitud pinget?

Või nagu üks kriitik tabavalt sõnastas:

„Kui sõda on pidev ja rahu ajutine, siis kumb on tegelik normaalsus?”

Vastus ei pruugi olla mugav. Kuid võib-olla on just see küsimus see, mida peaksime sagedamini küsima.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe sarnastel teemadel lisaks:

Kuidas mina lahendasin kriisid ja maailma saabus rahu? Loe minu teisest värskest raamatust:

Loe värsket Veiko Huuse blogi sõjahirmust Eestis:

Jääda või põgeneda: hirmu aeg ja sisemise julguse valik Eestis.

Veiko Huuse blogipostitus kustub loobuma (sõja)hirmust Eestis. Loe vabalt SIIT