“Sõnnik” ei ole juriidiline termin, aga avalikkus saab aru. Tavainimese keeles võib see kõlada lihtsamalt: kui 15 minutiga toodetakse 23 lehekülge teksti, mille õiguslik loogika Riigikohtu poolt tühistati, siis ei näe see välja nagu kõrge kvaliteediga õigusemõistmine. See näeb välja nagu palganumbri õigustamiseks toodetud kohtulik sõnnik.
15 minutit, 23 lehekülge ja “väga kõrge kvaliteet”: Riigikohus pani kohtuliku paberivabriku pihta valusa küsimärgi
2026 aasta mais jõustunud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 1-25-5690/72 on toonud tähelepanu alla küsimused, mis puudutavad elektroonilise valve kohaldamist, vahistamise õiguslikke aluseid ning kohtute menetluspraktikat.
Avalikkuses on varasemalt tähelepanu pälvinud juhtum, kus kohtunik Mairi Heinsalu koostatud mahukas kohtumäärus valmis väidetavalt väga lühikese aja jooksul – 15 minutiga ja 23 lehekülge. Nüüdseks on sellele arutelule lisandunud uus mõõde pärast seda, kui Riigikohus selgitas oma määruses mitmeid olulisi põhimõtteid seoses elektroonilise valve ja vahistamisega.
Riigi Teatajas avaldatud andmete kohaselt kuulusid lahendit teinud kohtukoosseisu kohtunikud Hannes Kiris, Paavo Randma ja Juhan Sarv. Lahend jõustus 6. mail 2026.
Riigikohtu rõhuasetused
Riigikohus märkis lahendis, et elektrooniline valve ei kujuta endast iseseisvat tõkendiliiki, vaid on käsitatav vahistamise alternatiivina. Samuti rõhutati, et isiku vahistamine ning vahi all pidamise tähtaja pikendamine eeldavad prokuratuuri taotlust ja peavad jääma seaduses sätestatud piiridesse.
Lisaks selgitas kohus, et eeluurimiskohtunik saab elektroonilise valve asendada vahistamisega üksnes juhul, kui seaduses ette nähtud tähtajad seda võimaldavad.
Õigusekspertide hinnangul kinnitab lahend põhimõtet, et isiku vabaduse piiramine peab olema rangelt põhjendatud ning alluma selgele menetluslikule kontrollile. Samuti tuleneb Eesti ja Euroopa õiguspõhimõtetest, et vahistamine peab olema ultima ratio ehk kõige viimane ja äärmuslikum meede, mida võib kohaldada üksnes juhul, kui leebemad tõkendid — näiteks elektrooniline valve, elukohast lahkumise keeld või muud menetluslikud piirangud — ei ole menetluse eesmärkide saavutamiseks piisavad.
Küsimused menetluse põhjalikkuse kohta
Avalikkuses tekkinud arutelu ei puuduta üksnes konkreetset kohtulahendit, vaid laiemalt seda, kui põhjalikult ja millise ajakuluga kaalutakse vabadusõigust puudutavaid küsimusi.
Kriitikud on küsinud, kuidas on võimalik koostada mahukas ja detailne kohtumäärus väga lühikese aja jooksul, arvestades et sellistes menetlustes tuleb hinnata muu hulgas:
- menetlusosaliste seisukohti;
- vahistamise eeldusi;
- prokuratuuri taotluse ulatust;
- tõkendi kohaldamise tähtaegu;
- elektroonilise valve õiguslikku olemust;
- kahtlustatava ärakuulamise sisu ja tähendust.
Samas ei tõenda kohtulahendi koostamise kiirus iseenesest, et menetlus oleks olnud puudulik või õigusvastane.
Küsimus seisneb pigem selles, kas menetlus vastas sisuliselt kõigile seadusest tulenevatele nõuetele ning kas kohtulahendi põhjendused olid piisavad.
Kui vorm on pikk, aga sisu Riigikohtus ei kanna
Kohtumääruse pikkus ei tõesta kvaliteeti. 23 lehekülge võib olla põhjalik õiguslik analüüs. Aga 23 lehekülge võib olla ka bürokraatlik udu, mille eesmärk on jätta mulje, et midagi on väga põhjalikult kaalutud.
Riigikohtu 6. mai 2026 seisukoht näitab, et probleem ei ole ainult selles, kui kiiresti paber sündis. Probleem on selles, kas paber kandis seadust.
Kui Riigikohus peab hiljem meelde tuletama, et elektrooniline valve ei ole eraldi vangistusmasin, vaid vahistamise asendaja, ning et vahistamiseks ja tähtaja pikendamiseks on vaja prokuratuuri taotlust ja seaduslikku raamistikku, siis tekib väga lihtne küsimus: mida täpselt maakohtus enne tehti?
Kas õigust mõisteti või toodeti lihtsalt paberit?
“Sõnnik” ei ole juriidiline termin, aga avalikkus saab aru
Juriidiliselt nimetatakse seda menetlusgarantiide, põhjendamiskohustuse ja vabaduspõhiõiguse probleemiks.
Tavainimese keeles võib see kõlada lihtsamalt: kui 15 minutiga toodetakse 23 lehekülge teksti, mille õiguslik loogika Riigikohtu valguses kõikuma lööb, siis ei näe see välja nagu kõrge kvaliteediga õigusemõistmine. See näeb välja nagu palganumbri õigustamiseks toodetud kohtulik sõnnik.
Ja see ei ole pelgalt solvang. See on avalik huvi.
Sest küsimus ei ole ühe inimese ebameeldivas kohtukogemuses. Küsimus on selles, kas Eestis võib kohtus inimene reaalselt ära kuulatud saada — või on ärakuulamine vaid dekoratsioon juba ette valmis kirjutatud määruse kõrval.
Riigikohtu otsus tõmbas joone ette
Riigikohus ei kirjutanud poliitilist pamfletti. Riigikohus kirjutas kuivalt ja õiguslikult: elektrooniline valve on vahistamise asendaja, vahi alla võtmine eeldab prokuratuuri taotlust, ning elektroonilist valvet saab vahistamisega asendada ainult seaduses ette nähtud piirides.
Just selles kuivuses peitubki selle lahendi jõud.
Sest kui kõrgeim kohus peab elementaarseid reegleid üle kordama, siis peab avalikkus küsima: miks neid reegleid madalamates kohtuastmetes ei järgitud nii, et Riigikohus ei peaks sekkuma?
Põhiküsimus: kas inimene või süsteemi mugavus?
Kohtusüsteem armastab rääkida kvaliteedist, sõltumatusest ja professionaalsusest. Aga kvaliteet ei tähenda pikki määrusi. Kvaliteet tähendab seda, et inimese vabadust ei võeta ära seadusevastase või pealiskaudse loogikaga.
Kui 23 lehekülge sünnib väidetavalt 15 minutiga, siis ei ole avalikkuse küsimus pahatahtlik. See on ainus mõistlik küsimus:
kas see oli kohtumõistmine või dokumentide masstootmine?
Ja kui Riigikohus peab hiljem selle loogika põhialused ümber selgitama, siis ei saa rääkida enam ainult ühest “tehnilisest vaidlusest”. Siis tuleb rääkida kohtusüsteemi kultuurist, kus inimese vabadus võib muutuda Exceli-real tehtavaks menetluslikuks liigutuseks.
Selline süsteem ei vaja aplausi. Selline süsteem vajab järelevalvet.
Riigikohtu lahend ise ei anna hinnangut konkreetse maakohtu kohtuniku töö kvaliteedile ega väida, et madalama astme kohus oleks teadlikult seadust rikkunud. Küll aga tõi see lahend selgemalt esile põhimõtted, mida tõkendite kohaldamisel tuleb järgida:
“Isiku vabaduse piiramine peab olema rangelt põhjendatud ning alluma selgele menetluslikule kontrollile. Samuti tuleneb Eesti ja Euroopa õiguspõhimõtetest, et vahistamine peab olema ultima ratio ehk kõige viimane ja äärmuslikum meede, mida võib kohaldada üksnes juhul, kui leebemad tõkendid — näiteks elektrooniline valve, elukohast lahkumise keeld või muud menetluslikud piirangud — ei ole menetluse eesmärkide saavutamiseks piisavad.“
Laiem küsimus kohtusüsteemi praktikast
Tekkinud arutelu puudutab lõpuks laiemat küsimust: kuidas tagada, et kiire menetlus ei toimuks sisulise kaalumise arvelt.
Kohtusüsteemi sõltumatus eeldab ühtaegu nii professionaalsust kui ka avalikku usaldust. Kui ühiskonnas tekivad küsimused selle kohta, kas kohtulahendid sünnivad piisava põhjalikkusega, on nende küsimuste avalik arutamine demokraatlikus õigusriigis loomulik.
Riigikohtu maikuu lahend on andnud sellele arutelule uue õigusliku raamistiku ning tõstatanud küsimuse, kuidas tagada, et põhiõigusi puudutavad otsused oleksid lisaks formaalsele korrektsusele ka sisuliselt veenvad ja seaduste järgi õiglaselt tõendatud.
Uued Uudised kirjutavad, et prokuratuuri töö pole kiita:
Iga päev on meediakanalites artiklid, kus räägitakse probleemidest kohtusüsteemis, prokuratuuris, kapos ja valitsuse. Näited: Ekraanipildid uudiste pealkirjadest, kus 12.05 ja 13.05.2026 on ilmunud kritiseerivad või arvamuslood:
Artikli toimetas Veiko Huuse
Kasutatud vabalt internetist leitavaid allikaid:
