Uuriva ajakirjanduse ülesanne on paljastada varjatud tõdesid ja tagada, et avalikkus teaks tõde, eriti kui tegu on kohtuvõimu ja inimese õigustega. Seekordne lugu toob esile tõsised probleemid Eesti kohtusüsteemis, mis puudutab anonüümseks jääda soovinud kannatajat, kes kaotas kohtu otsuse tõttu õiguse sotsiaalabile, millest sõltus tema ja tema pere toimetulek.
Kohtuotsus, mis murdis seaduse
Eesti kohtunikud Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets on seadnud kahtluse alla oma kohustuse järgida Eesti Vabariigi Põhiseadust, Sotsiaalhoolekande seadust, Eesti Halduskohtumenetluse seadust ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni. Kannatanu pöördus kohtusse, kui Tallinna linna otsus jättis talle määramata toimetulekutoetuse, millele tal oli seaduslik õigus, sest ta sai mitu kuud toetust ja ootamatult lõpetas Tallinna linn toetuse maksmise. Kannataja olukord on läinud halvemaks, mitte paremaks. Kohus otsustas, et kaebaja eluasemekulud olid ebamõistlikult suured, pakkudes välja, et ta peaks elama odavamas korteris – ometigi on toetuste piirmäärad kõikidele samad. Kuid kohtu otsus sisaldas mitmeid eksimusi, mis vastanduvad nii siseriiklikele kui ka rahvusvahelistele seadustele.
“Eluliselt ebausutav, et kohtunikud Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets ei tunne seadusi, kas see on etteplaneeritud ebaseaduslik tegevus?”
Kohtunike ütlused ja seaduserikkumised
Kohtunikud põhjendasid oma otsust järgmiselt:
“Kannataja eluasemekulud on ebamõistlikult suured, ning tema sissetulekud on piisavad toimetulekupiiri täitmiseks. Teda ei ohusta eluaseme kaotus ning vajadus toetuse järele ei ole tõendatud.”
Kannataja kaebuses kohtule oli esitatud kõik seaduse järgi nõutavad tõendid(nii palju kui neid üldse oli võimalik esitada, pigem oli võlgade ja kohustuste nimekiri, mis kasvas) ja selgitused sissetulekute kohta ja enamat polnud võimalik esitada ja “välja mõelda” fantoomtulusid. Tõendite ja Eesti riiklike andmebaaside järgi puudusid kannatajal sissetulekud ja ettevõtlusest tulud, kannatajal puudub ka pangakonto, sest kohtutäiturid on kontod arestinud juba viimased 5 ja enam aastat.
Kannataja esitas kohtule põhjalikud selgitused, kus ta juhtis tähelepanu kohtunike eksimustele ja valedele tõlgendustele. Tema väitel tugines kohus valedele eeldustele tema majandusliku olukorra kohta ning ignoreeris tõendeid, mis näitasid, et tema tegelik sissetulek ei võimaldanud eluasemekulusid katta. Ta tõi esile ka asjaolu, et kohtunikud ei uurinud piisavalt tema kaebusi valeandmete esitamise kohta.
See kohtuotsus ignoreerib selgelt Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 28, mis sätestab:
“Igaühel on õigus riigi abile puuduse korral. Abivajajat tuleb toetada, et tagada tema põhivajaduste täitmine.”
Põhiseadus kohustab riiki kaitsma inimesi toimetulekuraskustes, kuid kohtuotsus jättis kannataja raskesse olukorda, kus tema eluasemekulud jäid tasumata ja tema pere majanduslik olukord halvenes märgatavalt.
Lisaks eksiti ka Sotsiaalhoolekande seaduse § 131 vastu, mis sätestab, et toimetulekutoetus peab katma inimese esmavajadused, sealhulgas eluasemekulud, mis on üks peamisi väljaminekuid toimetulekuraskustes isikutele. Kohus pakkus lahendusena odavama eluaseme leidmist, kuid seadus ei nõua abivajajalt elukoha vahetust, vaid tagab toetusena eluasemekulude katmise.
Kannataja kaebuse, koos tõenditega, ja kohtuotsuse analüüs:
See analüüs keskendub Kannataja kaebusele Tallinna linna – esindajad Kristel Tina, Marje Paljak, Moonika Roosnupp – vastu ning hindab kohtunike Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets otsust, lähtudes nii Eesti seadustest kui ka rahvusvahelistest õigusaktidest. Eelkõige käsitleme, kas kohtunikud Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets on rikkunud Eesti Vabariigi Põhiseadust, Sotsiaalhoolekande seadust, Euroopa Sotsiaalhartat, Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIK) ning Eesti Halduskohtumenetluse seadust (HKMS).
1. Kohtunike Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets eksimused põhiseaduse ja seaduste tõlgendamisel
a) Põhiseaduse § 28 rikkumine
Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 28 sätestab, et igal inimesel on õigus riigi ja kohalike omavalitsuste abile puuduse korral. Kohtunikud Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets jätsid kannataja kaebuse rahuldamata, tuginedes sissetulekupiiridele ja eluasemekuludele, kuid ei vôetud arvessse, et sissetulekud ei kata pôhivajadusi. Põhiseadus näeb ette, et abi peab olema kättesaadav kõigile, kellel on majanduslik vajadus, mitte ainult neile, kellel on tehniliselt õiged dokumendid või vastav arvutatud sissetulek. Toimetuleku toetust makstakse kõigile võrdsetel alustel seadustega määratud piirmäärade ulatuses ja pole vahet kas inimene elab Lasnamäel nõukogude aegses korteris, Viimsis villas või Tallinna vanalinnas.
Järeldus: Kohtunike Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets otsus ei pruugi olla kooskõlas põhiseaduse § 28 põhimõttega, kuna nad ei hinnanud täielikult kaebaja tegelikku majanduslikku olukorda ja vajadust saada riigilt tuge.
b) Sotsiaalhoolekande seaduse väär tõlgendamine
Sotsiaalhoolekande seaduse § 131 järgi on toimetulekutoetuse eesmärk ajutise abimeetmena tagada minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks. Kannataja puhul leidis kohus, et tema eluasemekulud on liiga suured ja ta peaks kolima väiksemasse korterisse, mida kaebaja majanduslikult ja tervislikult ei suutnud teha. Siiski näeb seadus ette, et toimetulekutoetuse eesmärk on tagada ajutine abi, mitte sundida inimest eluasemevahetusele, eriti olukorras, kus tervislik seisund takistab kolimist.
Järeldus: Kohtunikud Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets ei järginud Sotsiaalhoolekande seaduse eesmärki, kuna nad ei arvestanud kaebaja tervise ja majandusliku olukorra eripärasid, mistõttu võib olla rikutud tema õigust saada ajutist toetust.
c) Euroopa Sotsiaalharta rikkumine
Euroopa Sotsiaalharta artikkel 13 sätestab, et iga inimene peab saama piisavat sotsiaalset ja tervislikku abi, mis tagab elatustaseme. Kohtunike Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets otsus, et kannataja peaks kolima väiksemasse eluruumi, võib olla vastuolus selle põhimõttega, sest kohus ei pakkunud reaalseid alternatiive ja sundis kaebajat kaaluma elukoha vahetust, mis ei olnud majanduslikult võimalik ega põhjendatud.
Järeldus: Euroopa Sotsiaalharta kohaselt oleks Eesti riik – esindajad Kristel Tina, Marje Paljak, Moonika Roosnupp – pidanud pakkuma mõistlikke lahendusi, mis tagaksid Kannatajale ja tema perele elamisväärsed tingimused, ilma et neid sunnitaks elukohta vahetama.
2. Euroopa Inimõiguste Konventsiooni rikkumised
a) Artikkel 6 – Õigus õiglasele kohtumõistmisele
Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 6 tagab õiguse õiglasele kohtumõistmisele. Kannataja väidab, et tema kaebuse menetlemisel moonutasid kohtunikud Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets tõendeid ja toetusid faktidele, mida ei olnud piisavalt kontrollitud. Näiteks väitsid kohtunikud Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets, et talle pakuti üürikortereid, kuid see ei vastanud tõele, ning samuti väideti, et ta tegeles ettevõtlusega enda üürikoteris, kuigi puudusid vastavad tõendid. Korterit külastasid korduvalt Tallinna Linna esindajad kontrollimiseks (mida võib pidada seadusevastaseks eraellu sekkumiseks) ja neil puudusid tõendid ettevõtluse kohta.
Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt rõhutanud, et kohtumenetlus peab olema õige ja tõendite hindamine objektiivne. Kui kohus tugineb moonutatud või puudulikele tõenditele, võib see rikkuda isiku õigust õiglasele kohtumõistmisele.
Järeldus: Kohus rikkus EIK artikli 6 põhimõtet, kui ta ei taganud objektiivset ja põhjalikku tõendite hindamist.
Euroopa Inimõiguste Konventsiooni Artikli 6 selgituse leiad SIIT
b) Artikkel 8 – Õigus era- ja perekonnaelu kaitsele
EIK artikkel 8 tagab isikule õiguse era- ja perekonnaelu, sealhulgas kodu kaitsele. Kannataja puhul võib kohtunike Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets otsus sundida teda kolima väiksemasse eluruumi ilma tema tegelikku majanduslikku ja tervislikku olukorda arvesse võtmata, olla vastuolus selle artikliga. Kodust ilma jätmine peaks olema äärmuslik meede, mida kohaldatakse ainult siis, kui on selge vajadus ja puuduvad alternatiivid. Kohtunike Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets otsus ei põhjendanud piisavalt, miks eluasemevahetus oli ainus lahendus.
Järeldus: Kohtunike Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets otsus, mis sundis kannatajat eluaset vahetama, võis rikkuda tema õigust era- ja perekonnaelu kaitsele vastavalt EIK artiklile 8.
c) Artikkel 13 – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile
Kannataja väidab, et tema kaebusi Tallinna linna ametnike Kristel Tina, Marje Paljak, Moonika Roosnupp valeandmete esitamise ja ahistamise kohta ei uuritud piisavalt. EIK artikkel 13 sätestab, et igaühel on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, kui tema õigusi on rikutud. Kui kohus ei uurinud kannataja kaebusi põhjalikult ega andnud talle võimalust oma õigusi kaitsta, võis see rikkuda tema õigust tõhusale õiguskaitsele.
Järeldus: Kohus rikkus EIK artiklit 13, kui ei andnud kannatajale võimalust oma kaebusi tõhusalt esitada ja õigust kaitsta.
3. Eesti Halduskohtumenetluse seaduse rikkumised
a) HKMS § 2 – Õiguste kaitse ja õigusvastase tegevuse vältimine
Halduskohtumenetluse seaduse § 2 sätestab, et halduskohtumenetluse ülesanne on isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest. Kannataja väidab, et kohus ei kaitsnud tema õigusi Tallinna linna vastu, kes esitas valeandmeid ja kasutas tema suhtes ebaseaduslikke meetodeid. Kohus oleks pidanud põhjalikult uurima kannataja kaebusi ja tagama, et tema õigusi kaitstakse riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse tegevuse vastu.
Järeldus: Kohus võis rikkuda HKMS § 2, kui ta ei uurinud piisavalt kannataja kaebusi ja ei taganud tema õiguste kaitset.
b) HKMS § 62 – Tõendite esitamine ja hindamine
HKMS § 62 nõuab, et kohtunikud Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets peavad koguma ja hindama kõiki asjakohaseid tõendeid. Kannataja väidab, et kohus ignoreeris osa tema esitatud tõenditest ja tugines moonutatud faktidele. Tõendite objektiivne ja põhjalik hindamine on oluline osa halduskohtumenetlusest, mis tagab õiguse õiglasele kohtumõistmisele.
Järeldus: Kohus võis rikkuda HKMS § 62, kui ta ei kogunud ja hinnanud kõiki olulisi tõendeid, eriti kui otsus põhines oletustel või moonutatud faktidel.
c) HKMS § 108 – Võrdne kohtlemine
HKMS § 108 sätestab, et kohtumenetluses peavad pooled olema võrdselt koheldud. Kannataja viitab sellele, et kohus eelistas Tallinna linna esindajate Kristel Tina, Marje Paljak, Moonika Roosnupp esitatud tõendeid, ilma et kannataja tõendeid ja väiteid oleks piisavalt kaalutud. Võrdne kohtlemine on oluline põhimõte, mille rikkumine võib viidata kohtunike erapoolikusele.
Järeldus: Kohus võis rikkuda HKMS § 108, kui pooled ei olnud kohtumenetluses võrdselt koheldud ja kui kannataja tõendeid ei käsitletud võrdselt Tallinna linna esindajate Kristel Tina, Marje Paljak, Moonika Roosnupp tõenditega.
Kokkuvõte
Eesti Vabariigi Põhiseaduse ja rahvusvaheliste õigusaktide rikkumised:
- Põhiseaduse § 28: Kohtunikud Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets ei hinnanud kannataja tegelikku majanduslikku olukorda ja ei taganud tema õigust riigi abile puuduse korral.
- Sotsiaalhoolekande seadus: Kohus ei andnud piisavalt kaalu ajutise abi andmisele ega arvestanud kaebaja tervise ja majanduslikku olukorda.
- Euroopa Sotsiaalharta: Kohus ei järginud riigi kohustust tagada piisavat sotsiaalset ja tervislikku abi, kui nõudis kannatajalt eluaseme vahetust ilma realistlike alternatiivideta.
Euroopa Inimõiguste Konventsiooni rikkumised:
- Artikkel 6: Kohtunikud Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets ei taganud objektiivset ja õiglast kohtumenetlust, tuginedes moonutatud tõenditele.
- Artikkel 8: Kohtu otsus sekkus kannataja era- ja perekonnaellu, sundides teda kaaluma elukoha vahetust.
- Artikkel 13: Kannataja kaebusi ei uuritud piisavalt, mis võis rikkuda tema õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.
Eesti Halduskohtumenetluse seaduse rikkumised:
- HKMS § 2: Kohtunikud Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets ei kaitsnud kannataja õigusi Tallinna linna esindajate õigusvastase tegevuse eest.
- HKMS § 62: Kohtunikud Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets ei hinnanud kõiki asjakohaseid tõendeid objektiivselt ja põhjalikult.
- HKMS § 108: Kannataja tõendeid ei käsitletud võrdselt Tallinna linna esindajate Kristel Tina, Marje Paljak, Moonika Roosnupp tõenditega.
Kokkuvõttes võib järeldada, et kohtunikud Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets rikkusid nii Eesti seadusi kui ka rahvusvahelisi õigusakte, mis tagavad isiku õiguse õiglasele kohtumõistmisele, eraelu kaitsele ja tõhusale õiguskaitsevahendile. Kannataja juhtumi puhul on kohtunike Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets otsused tehtud viisil, mis ei pruugi vastata nii Eesti kui ka rahvusvaheliste õigusaktide nõuetele, ning see annab aluse kaebuse edasiseks menetlemiseks.
Kohtunike eiramine rahvusvahelistele kohustustele
Lisaks siseriiklikele seadustele eirasid kohtunikud Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets ka rahvusvahelisi lepinguid, eriti Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikleid 6, 8 ja 13.
- Artikkel 6: Õigus õiglasele kohtumõistmisele – Kohtunike Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets otsus tugines moonutatud tõenditele ja oletustele, sealhulgas väidetele, et kannataja eluasemekulud olid liiga suured, ning et ta ei olnud piisavalt motiveeritud oma eluviisi muutma. Siin eksiti õiglase kohtupidamise põhimõtte vastu, kuna kannataja tõendeid ei hinnatud objektiivselt ning tema kaebusi ei võetud arvesse.
- Artikkel 8: Õigus era- ja perekonnaelu kaitsele – Otsus, mis sundis kannatajat kaaluma elukoha vahetust, oli selge sekkumine tema eraellu ja perekonnaellu. Connors vs. UK juhtum kinnitab, et riigi sekkumine peab olema proportsionaalne, mis antud juhul ei olnud.
- Artikkel 13: Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Kannataja väidete kohaselt ei uuritud piisavalt tema kaebusi Tallinna linna ametnike Kristel Tina, Marje Paljak, Moonika Roosnupp vastu, kes esitasid valeandmeid ja takistasid tema õiguste realiseerimist. Kohtunike Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets ülesanne oli uurida kaebusi põhjalikult, mis oleks andnud talle tõhusa õiguskaitse. Siin rikuti artiklit 13, mis tagab, et riigi sekkumisel peab olema tõhus õiguskaitse võimalus.
Kannatanu selgitused kohtunikele
Kannataja esitas kohtule põhjalikud selgitused, kus ta juhtis tähelepanu kohtunike eksimustele ja valedele tõlgendustele. Tema väitel tugines kohus valedele eeldustele tema majandusliku olukorra kohta ning ignoreeris tõendeid, mis näitasid, et tema tegelik sissetulek ei võimaldanud eluasemekulusid katta. Ta tõi esile ka asjaolu, et kohtunikud ei uurinud piisavalt tema kaebusi valeandmete esitamise kohta.
Kannataja pöördumine kohtunike poole ei leidnud vajalikku toetust, mis tõstatas tõsiseid küsimusi kohtuvõimu sõltumatusest ja objektiivsusest.
Järeldused ja küsimused kohtuvõimu sõltumatuse kohta
Kohtunikud Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets, kelle ülesanne on seadustest ja inimõigustest kinnipidamine, on antud juhtumis eksinud mitmel tasandil. Nende otsus mitte arvestada kannatanu põhivajadusi ja toetuda moonutatud tõenditele näitab kohtuvõimu võimalikku kuritarvitamist.
Küsimused, mis vajavad vastust:
- Kas kohtunikud Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets on piisavalt erapooletud, kui nad ignoreerivad tõendeid ja toetuvad valeandmetele?
- Miks ei uuritud põhjalikumalt kannatanu kaebusi Tallinna linna ametnike Kristel Tina, Marje Paljak, Moonika Roosnupp vastu?
- Kui palju veel selliseid juhtumeid toimub, kus kohtu otsused rikuvad põhiseadust ja rahvusvahelisi lepinguid?
Eesti Vabariik on Euroopa Nõukogu liikmesriik ja on ratifitseerinud Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIK)
Eesti Vabariik ratifitseeris Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIK) 16. aprillil 1996. Sellega kinnitas Eesti oma pühendumust järgida Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIKo) otsuseid ja tagada konventsioonis sätestatud õiguste kaitse kõigile isikutele, kes viibivad Eesti territooriumil. Konventsiooni ja Euroopa Inimõiguste Kohtu juhendite täitmist jälgib Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee, kes kontrollib kõigi liikmesriikide kohustuste täitmist.
Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIK) raames on Eesti Vabariik kohustatud järgima konventsioonis sätestatud artikleid, sealhulgas artikleid 6 (õiglane kohtumõistmine), 8 (õigus eraelu ja perekonnaelu kaitsele) ja 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile). Eesti ratifitseeris EIK 16. aprillil 1996 ning selle täitmise üle valvab Euroopa Inimõiguste Kohus (EIKo) Strasbourgis.
Konventsiooni täitmist jälgib Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee, kes kontrollib, et riigid järgiksid Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid ja soovitusi. Kohus tagab, et iga liikmesriik, sealhulgas Eesti, järgiks rahvusvahelisi inimõiguste norme.
Käesoleva artikli kannataja juhtum, kus kohtunikud Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets ja Tallinna linna ametnikud Kristel Tina, Marje Paljak, Moonika Roosnupp on rikkunud artikleid 6, 8 ja 13, on palju sarnaseid juhtumeid, kus riik on pidanud lõpuks korvama suured kahjud kannatajale. Näiteks: Dombo Beheer B.V. vs Netherlands, Connors vs UK ja Smith and Grady vs UK ja sajad teised juhtumid. Neid juhtumeid saab leida Euroopa Inimõiguste Kohtu kodulehelt ja EUR-Lexist.
Kokkuvõte
See juhtum on selge näide, kuidas õigussüsteemi ebaõnnestumised võivad viia inimese eluliste õiguste rikkumiseni. Kannatanu lugu näitab, kuidas kohus, kelle ülesanne on kaitsta inimõigusi ja seaduslikke õigusi, võib teha otsuseid, mis rikuvad nii Eesti seadusi kui ka rahvusvahelisi lepinguid.
On aeg tõstatada küsimusi kohtuvõimu sõltumatuse ja läbipaistvuse kohta, et vältida sarnaseid juhtumeid tulevikus.
Artikli autor Veiko Huuse. Lugu järgneb seni kuniks õiglus on jalule seatud ja võimu kuritarvitajad on vastutusele võetud.
Märkus: Kohtunik Virgo Saarmets on osavalt suutnud endast pildid netivõrgust eemaldada, isegi pole EV presidendi poolt tema kohtunikuks kinnitamise tseremooniast pilti aastast 2009. Ka AI ei suutnud Virgo Saarmetsast pilti leida. Ainus pilt Virgo Saarmetsast on Maalehe uudises aga ka see on hägustatud, seal hägusel pildil on Virgo see pikem mees.
Allikas: Artikli autor kasutas loo koostamisel kannataja kohtudokumente ja kirjavahetusi Tallinna linna esindajatega. Artikli autor on viibinud ka vaatlejana kannataja kohtuistungitel.
Eesti ametnike käitumise kohta näide Kristiina Heinmetsa juhtumis (täiendame seda jooksvalt):
Loe lisaks:
39
