Oleme ajas, kus meile jagatakse korraga hulganisti erinevaid õpetusi, kaevatakse välja vanu kombeid ja veel iidsemaid traditsioone, justkui hoomates, et kui tänane ei tööta, siis tuleb minevikust otsida. Tõsi. On uusi ja kombineeritud õpetusi. Meie infoväljas hõljub igasuguseid „tõdesid“ ja „teadmisi“, uusi ja vanu „reegleid“. Mõnikord need resoneerivad meie sisemise maailmaga, teinekord kipuvad olema võõrad, ranged, kohati kitsad ja dogmaatilised, raamistama meie tegelikkuse tunnetust või andma sellele ebaolulise suuna. Me tunneme ise ära meile olulise, kui viibime Voos.
Ajaliin, öeldakse, on tsükliline ring, kus kõik kordub. Ajaliin on üksnes pealtnäha ring oma näilises korduvuses, aga eemalt, külje pealt vaadatuna, on see nagu spiraal, kus kõik korduv on pidevas uuenemises, arengus. Lõputu. Mis oli kunagi, ei tarvitse toimida enam praegu.
Väga oluline on kogeda ja taastada mälu abil iidseid ja peenemaid harmooniaid, märgata kattuvusi oma tunnetusega Hetkes, kus me viibime, ja iseenda sees. Veel olulisem on ära tunda, mis on igale ühele meist Südames oluline just praegu, ning kes on Meie ja kuidas Mina seda loon. Mis on sees, see on väljas. Mis on minus, see on Meie väljas, Meie Maailmas. Seda teadmist on mõtet kasutada, see on juba Meil Meeles.
Kui ütlus, et me oleme Loojad, pole pelgalt sõnakõlks, tees, mida me ka viimasel ajal palju kuuleme, siis me oleme piiritud oma loomises, kui saadame maailma sõnumi otse Südamest. Loome oma igapäevaolemisse selle, millisena soovime enda Uut Maailma näha. Ja usaldada, õigemini vastutada selle teadmise eest, et me oleme Loojad. Iga mõttevärahtusega, iga otsusega, iga sõnapojakesega, valiku ja tegemisega… ja tegemata jätmisega. Oma homse elu loome Me praegu oma täiesti Uues Maailmas ise.
Püsigem Voos ja kuulakem oma Sisemist Tarka, kes elab meie Südames. Sest me võime muuta kõike. Ja me muudame.
