Tihedate ettekannete finaali Vaba Eesti suursündmusel 13. veebruaril kujundas metsapoja Indreku stiihia. Õhku paisatud energia „ma ei ole keskkonnaaktivist, ma ei ole Indrek Vainu, ma olen loodusjõud!!!“ sööbis kuulajaile mällu ülimalt intensiivsena.
Möödunud sügisel (4. oktoobril) käisid Indrek ja Anna Vainu koos pisitütre Raba Rü-ga ETV saates „Hommik Anuga“ ning jagame siinkohal Fonte lugejaga seda otsekohest ja ehedat intervjuud.
Indrek: „Minu taotlus on olnud see, et ma pole seal metsas sissetungija. Ma tahan saada loodusega üheks. Ma tahan olla üks liik metsas, nii nagu seal on loomad, linnud, igasugused samblikud, putukad. Ma tahan olla samamoodi üks liik metsas, aga inimesena.“ Saatejuhi küsimusele, kas te käite tööl, vastab Indrek: „Töö käib meie juures.“
Anna esitab saates oma Soomaale ja kogu loodusele pühendatud laulu ning kutsub inimesi üles hoidma meie hiisi.
Saate lõpetab võimas kõne Indrekult, mis nii raputab kui ka tõstab: „Meie metsade maharaiumine, meie allikate mürgitamine on rahva mürgitamine ja rahva hävitamine. Ja seda millegipärast enam ei tee kurjad inimesed Nõukogude Liidust või natsi-Saksamaalt, vaid seda teevad meie enda inimesed. Meid okupeerivad meie enda inimesed, tehes nägu, et see kõik on tore ja kõik on kasumlik, et see on majanduskasv… Kui me ei mäleta enda põliseid paikasid, kui me ei austa iseenda loodust, kui me ei oska oma keelt ja ei mäleta laule, kas siis siia tuleb keegi teine ja hakkab seda tegema meie eest…? See, mis meid paneb metsas elama, on jõuda lähemale iseendaks olemisele. /…/ Kas me oleme mingisugused eurooplased või oleme me ikkagi eestlased, metsarahvas, aastatuhandeid siin olnud? Ja kes siis see on, kes siin hoiab seda keelt, seda kultuuri, seda loodust? Need oleme meie ise ja kui meie ka seda ei tee, siis ei ole sellel Eesti vabariigil mitte mingisugust mõtet.“
