Eesti koolides ei räägita vastutusest ja austusest. Täidan selle lünga ja soovitan lastevanematel seda lugu lugeda anda.
Kujuta ette: ootad pikisilmi oma 18. sünnipäeva, sest siis algab „päris elu“ – saad teha, mida tahad, ja olla täiesti vaba. Paljud noored usuvadki, et täisealiseks saamine toob endaga automaatselt kaasa piiramatult õigusi ja vabadust. Tihti aga unustatakse, et vabadus ja vastutus käivad alati paaris. Nagu on öelnud kirjanik George Bernard Shaw: „Vabadus tähendab vastutust. Sellepärast enamik inimesi seda kardabki.“ See mõte on aktuaalne just tänapäeval – tõeline täiskasvanuks saamine ei seisne vaid sünnipäevanumbrites, vaid valmisolekus kanda vastutust oma elu eest.
Täisealisus ei võrdu iseseisvus
Tänapäeval arvatakse tihti, et kui sünnipäevatordil põleb 18 või 21 küünalt, ollaksegi automaatselt täiskasvanu – võrdne kõigi teiste täiskasvanutega, kaasa arvatud oma vanematega, sõltumata elukogemusest. Tegelikkuses on täisealisus vaid juriidiline staatus, mis toob küll kaasa uued õigused (näiteks valimisõigus, autojuhtimise õigus, vabadus ise otsuseid teha), kuid samas ka kohustused. Paljud noored pole selleks hetkeks veel iseseisvaks eluks valmis – uuringute järgi lahkuvad Eesti noored vanematekodust iseseisvasse ellu keskmiselt alles 26-aastaselt. See tähendab, et täiskasvanuks kasvamine on protsess, mitte ühe päeva või ühe aastanumbri küsimus. See “vatis kasvatatud” ja “memmepoegade” generatsioon hakkas tekkima 90 ndate lõpust juba. Enne seda olid poisid juba meheks ja tüdrukud emadeks saanud 16 – 18 aastaselt, nad olid juba enda pere toitjad ja võtnud vastutuse nii naise/mehe, lapse kui enda eest, elades omaette ja lisaks õppides ülikoolis, töö kõrvalt. Kui lähed täna ütlema, 18 või 21 aastasele, et mine tööle, ära istu nutiseadmetses ja ära vedele voodis päevad läbi, siis vaadatakse suurte silmadega otsa ja tihti ei mõisteta “sinu keelt”:)
“Noorus annab hääle, aga mitte kaalu. See, et sa oskad rääkida, ei tähenda, et sul on midagi öelda, mis on raskuse ja vastutuse sõelast läbi käinud. Võrdsus ei tähenda, et elamata elu seisab samal pulgal sellega, kes on loonud kodu, kandnud kaotusi, ehitanud end tühjalt kohalt ja seisnud püsti, kui kõik ümber kukkus. Kes elab veel vanemate ühe katuse all ja pole veel maitsnud iseseisvuse kibedust ega kandnud kellegi teise eest vastutust, see ei peaks segi ajama õigust arvata õigusega õpetada.” – Veiko Huuse
Paraku ei õpeta ei kool ega ühiskond noortele kuigi selgelt, mida vastutuse kandmine tegelikult tähendab. Vabadus tegutseda iseseisvalt kipub paeluma rohkem kui kohustus oma tegude tagajärgedega silmitsi seista. Nii võibki juhtuda, et noor, kes alles hiljuti kandis koolikotti või ajateenija mundrit, tunneb end korraga maailma peremehena – ootab, et vanemad kohtleksid teda nagu võrdset partnerit. Kuid samal ajal ei pruugi ta olla valmis panustama pereellu ega arvestama koduste reeglitega. Kuidas selline olukord pere sees välja näeb, ilmestavad järgmised näited.
Vastutus algab kodust
Tihtipeale tulevad esimesed tõelised vastutuse õppetunnid kätte just oma kodu seinte vahel. Järgnevalt kaks näidet elust, mis illustreerivad, kuidas vabaduse ja vastutuse tasakaal võib noore ja tema vanemate suhetes pinget tekitada.
Martini lugu: “Ma olen ju täiskasvanu!”
19-aastane Martin on just lõpetanud keskkooli ja naasnud ajateenistusest. Ta tunneb uhkust oma saavutuste üle – nüüd olen mees ja võrdne teistega, mõtleb ta endamisi. Martin elab endiselt koos vanematega ning loodab, et talle laienevad samasugused vabadused nagu vanematele: ta tahab tulla ja minna oma äranägemise järgi, veeta sõpradega hiliseid õhtuid väljas ning arvab, et tal pole enam vaja kellelegi aru anda. Ent samas ei pea Martin oluliseks osaleda koduste kohustuste kandmises – tema tuba on tihti segamini, söögiaegadel eeldab ta, et ema katab laua, ja harva mõtleb ta sellele, kes maksab elektri või interneti eest.
Martini vanemad on aga teisel arvamusel. Nad rõõmustavad poja täisealiseks saamise üle, kuid leiavad, et täiskasvanu staatus tähendab ka vastutust. Kui Martin soovib, et temasse suhtutaks kui täiskasvanusse, peab ta käituma vastavalt – pidama kinni kokkulepitud kodu reeglitest ja andma oma panuse majapidamisse. See tähendab näiteks oma asjade eest ise hoolitsemist, ühises kodus korra hoidmist ning võimalusel ka kulude katmises osalemist – olgu selleks sümboolse osa maksmine üürist ja kommunaalarvetest või vähemalt isiklike kulude (telefon, meelelahutus) ise katmine.
Algul püüab Martin vanematele vastu vaielda. “Ma olen ju täiskasvanu, miks ma pean endiselt aru andma?” pahandab ta, kui vanemad küsivad, kus ta hilja õhtul oli. Vanemate vastus on konkreetne: “Täiskasvanu vastutab enda eest. Kui elad meie kodus, pead sa arvestama meiega samamoodi, nagu meie arvestame sinuga.” Martin tunnetab esmakordselt, et vabadus ei tähenda täielikku kõikelubatavust – iga tegu (näiteks öösel välja jäämine ilma ütlemata) mõjutab ka teisi pereliikmeid, kes tema pärast muretsevad.
Situatsioon teravneb ühel nädalavahetusel, kui Martin jätab enda järelt köögi koristamata ja veedab terve päeva sõpradega väljas. Koju naastes avastab ta, et vanemad on pahased: tema lohakus tähendas, et keegi teine (ema) pidi tema segaduse ära koristama. Tekib tõsisem tüli, kus Martinile öeldakse otse, et kui ta tahab täiskasvanuna vabadust, peab ta ka täiskasvanuna vastutama. See hetk paneb noormehe järele mõtlema.
Järgmisel päeval otsustab Martin oma käitumist muuta. Ta koristab oma toa ära, viib prügi välja ja küsib isalt, kas võiks hakata iga kuu natuke raha andma, et toidukraami ja arveid ühiselt tasuda. Vanemad on üllatunud, kuid heas mõttes – nad näevad, et poeg hakkab mõistma vastutuse tähendust. Peagi märkab Martin, et vanemad suhtlevad temaga lugupidavamalt ja annavad talle rohkem privaatsust. Tal on lubatud näiteks ise otsustada hilise kojujõudmise üle, ilma et peaks iga kord aru andma – vanemad usaldavad teda rohkem, sest ta on tõestanud oma vastutustunnet. Martinile on see suur õppetund: austust ja võrdsust ei saa nõuda, seda tuleb välja teenida oma käitumisega.
Laura lugu: vabaduse õppetunnid kodukoldes
20-aastane Laura on kindlas suhtes oma poiss-sõbraga ja tunneb, et elab juba täiskasvanu elu. Tal on vabadus käia ülikoolis ja suhelda sõpradega, ning vanemad annavad talle üsna palju iseseisvust. Laura peab end iseseisvaks nooreks naiseks – ta on ju täisealine ja teeb “täiskasvanute asju” nagu armusuhtes olemine. Tegelikult elab Laura endiselt vanematekodus, mis tähendab, et tema igapäevaelu paljud vajadused on kaetud vanemate poolt.
Laura jaoks on loomulik, et külmkapp on täis, toad on puhtad ja arved makstud, sest nii on see alati olnud. Ta ise majapidamistöödes eriti kaasa ei löö – vahel unustab ta isegi oma nõud pärast söömist kraanikaussi, lootuses et ema need hiljem peseb. Ka pere eelarve teemad ei huvita Laurat: ta eeldab, et vanemad katavad kulud, samal ajal kui tema oma taskuraha või palga kulutab rõivastele ja meelelahutusele.
Kui vanemad paluvad Laural rohkem vastutust võtta, reageerib neiu algul trotslikult. “Ma olen täiskasvanu, see on minu elu,” teatab ta, kui tekib tüli tubade koristamise või hiliste kojutulekute pärast. Laura tunneb, et vanemad kohtlevad teda endiselt lapsena, kuigi tema arvates peaksid nad suhtuma temasse kui võrdväärsesse täiskasvanusse. Konflikti haripunkt saabub, kui Laura tahab nädalavahetusel poiss-sõbra juurde ööseks jääda: vanemad uurivad, kas ta on oma kohustused (näiteks õppetükid ja tubade koristuse) täitnud enne, kui läheb. Laura pööritab silmi – miks nad üldse tema elu nii väga kontrollivad?
Mõne aja pärast toob aga elu Laurale vajaliku õppetunni. Ühel nädalal, kui vanemad on paariks päevaks kodust ära, jääb Laura ootamatult haigeks. Äkitselt peab ta ise hakkama saama – tegema endale süüa, hoolitsema kodu korrashoiu eest ja tegelema oma tervisega ilma ema abita. See kogemus mõjub kainestavalt: Laura taipab, kui palju vanemad on seni tema eest ära teinud ja kuivõrd vähe on tema ise vastutust kandnud.
Laura otsustab oma suhtumist muuta. Kui vanemad naasevad, räägib ta nendega avameelselt. Ta vabandab, et on olnud hoolimatu, ning lubab edaspidi rohkem panustada. Peagi hakkab Laura regulaarselt tegema oma osa majapidamistöödest, proovib planeerida oma kulutusi ning annab vanematele teada oma plaanidest (näiteks millal ta tuleb või kuhu läheb), et vanematel oleks südamerahu. Selle tulemusena paraneb ka õhkkond peres: vanemad näevad, et tütar on küpsuse suunas suure sammu astunud, ning annavad talle meelsamini vabadust. Näiteks lubavad nad tal aeg-ajalt poiss-sõbra juures ööbida ilma suurema järelepärimiseta – sest nad usaldavad teda nüüd rohkem. Laura tunnetab oma kogemusest, et vastutuse võtmine pole karistus, vaid hoopis viis näidata oma iseseisvust. See vähendas ka tema enda hirme – ta näeb nüüd, et saab iseseisvalt hakkama, ning julgeb tulevikus suuremaid samme astuda, teades, et suudab enda eest seista.
Nutiseadmed – vabadus illusiooni kaudu, vastutuseta
Üks olulisemaid tegureid, mis on tänapäeva noorte suhtumist kujundanud, on nutiseadmete laialdane ja varajane kasutamine. Nutitelefonid, sotsiaalmeedia ja voogedastusplatvormid on avanud ukse piiramatule informatsioonile ja virtuaalsele suhtlusele, kuid tihti sügava inimliku kontakti arvelt.
Noor inimene, kes veedab suure osa päevast ekraani taga, saab justkui kogemuse iseseisvusest – ta teeb „oma asja“, valib ise sisendi ja suhelda saab „kõigiga maailmas“. Ent selle illusoorse vabaduse varjus ei toimu tegelikku küpsemist, sest ekraan ei õpeta austust, empaatiat, kompromisse ega vastutust. Sotsiaalmeediast ei saa teadmisi, kuidas pidada kodus kokkulepetest kinni või arvestada pereliikmetega. Veelgi vähem õpetab see kuulama või pidama sisukat vestlust inimestega, kelle kogemus ületab noore oma.
Paljud vanemad on kogenud, et nutiseadmetes „kinni olevad“ noored ei kuule, ei märka ega osale enam koduses suhtluses. Sageli ei tule nad isegi söögilauale ilma eraldi palumata. Pikemad vestlused vanemate või teiste täiskasvanutega tunduvad tüütud või tarbetud – noor inimene on harjunud kiire infoga ja pindmiste reageeringutega. Nii tekib põlvkondlik lõhe, kus vanema põlvkonna kogemust ei osata ega taheta kuulata, ning lapsed ei õpi enam loomulikul teel elu- ja suhtlusoskusi, mida varem saadi vanemate kõrvalt kasvades.
Nutiseadmed ei ole iseenesest halvad, kuid nende liigtarbimine on kahandanud noorte võimet vastutust võtta ja austust üles näidata. Kui ekraan on esmane õpetaja, on keeruline oodata, et noor inimene mõistaks ja hindaks elu sügavamaid väärtusi – eriti neid, mis põhinevad inimsuhete austusel, panusel ühisellu ja oskusel kuulata teist inimest lõpuni. Vabadus ekraanis on mugav, aga see ei ehita karakterit – selleks on vaja päris elu, päris suhteid ja päris vastutust.
Vastutus ei ole hirmutav, vaid vabastav
Esialgu võib täiskasvanulike kohustuste võtmine noorele tunduda hirmutav – kes meist ei oleks veidi ärevil, kui tuleb esimest korda ise arveid maksta, üürilepingule alla kirjutada või mõne olulise otsuse eest täielikult vastutada? On loomulik tunda ebakindlust, sest vastutus tähendab, et edu või ebaedu korral pead sa ise peeglisse vaatama. Ent nagu Martin ja Laura kogesid, on vastutus tegelikult vabastav. Kui sa võtad ohjad oma elu üle enda kätte, kaob paljuski just see teadmatusest sündiv hirm. Sa näed oma tegude tulemusi ja õpid, et suudad hakkama saada – ning iga väiksemgi õnnestumine kasvatab enesekindlust.
Vastutust kandes kasvab ka usaldus: vanemad ja teised täiskasvanud hakkavad sind kohtlema rohkem võrdse partnerina, kui nad näevad, et oled küps oma kohustusi täitma. See omakorda annab sulle veelgi enam vabadust. Tegelikult ongi vastutus ja vabadus teineteist toetavad: mida enam näitad end usaldusväärsena, seda rohkem vabadust sulle usaldatakse. Ning mida vabamalt saad tegutseda, seda enam pead olema valmis vastutama oma valikute eest.
Kuidas astuda samm vastutuse suunas?
Noore inimese jaoks ei tähenda vastutuse võtmine seda, et ta peaks üleöö üksinda kõigega toime tulema. Alustada saab väikeste sammudega:
- Panusta kodustes tegemistes: Lepi vanematega kokku, millised kodutööd ja kohustused on sinu kanda (näiteks oma toa korrashoid, nõude pesu, koeraga jalutamine või noorema õe hoidmine). Nii näitad, et oled usaldusväärne ja võtad oma rolli peres tõsiselt.
- Õpi rahaga ümber käima: Kui sul on sissetulek, proovi katta mõned enda kulud ise – näiteks telefoniarve või transpordikulud. See õpetab rahalist vastutust ja paneb paremini hindama ka seda toetust, mida vanematelt saad.
- Austa kokkuleppeid: Täiskasvanuliku suhtumise osa on pidada kinni lubadustest ja reeglitest. Kui vanematega on kokkulepe kellaaegade, majapidamistööde või muude reeglite osas, siis järgi neid. Nii näitad, et sinu sõnal on väärtus ning et oled vastutusvõimeline.
- Julge küsida nõu: Vastutuse võtmine ei tähenda, et peaksid kõike üksi teadma ja tegema. Küsi vanematelt või teistelt kogenumatelt nõu näiteks rahaasjade, kodutööde või muude eluliste küsimuste kohta. Tark noor täiskasvanu otsib vajadusel infot ja kuulab neid, kellel on rohkem kogemusi – see on samuti vastutustundliku käitumise osa.
- Austa enda vanemaid ja vanemaid inimesi: Ära kunagi alahinda kedagi ja sa pole kunagi kogenum kellestki teisest. Igal inimesel on erinevad kogemused ja kui teine inimene pole “meister” sinu oskustes, on ta “meister” teistes oskustes, mida sinul pole. Samuti on vanemal inimesel rohkem eluõppetunde ja kogemusi. Austus vanema inimese vastu näitab sinu moraali ja intelligentsust.
Soov iseseisvuda ja vaba olla on loomulik, eriti teisme- ja varases täiskasvanueas. Oluline on aga mõista, et iga vabadus eeldab vastutuse kandmist. See teadmine ei peaks noort heidutama, vaid hoopis innustama – oma elu eest vastutamine annab võimaluse kujundada just selline tulevik, nagu ise soovid. Ning mis peamine – kui suudad enda eest hoolitseda ja austad teisi, hakkavad ka nemad sind kohtlema kui täiskasvanut, tõsiseltvõetava ja võrdse partnerina. Vastutusest saab nii sinu hirmude vähendaja kui ka vabaduse vundament.
Loe lisaks:
