Armastus on enda tagasiliitmine tervikusse

Ärgem süüdistagem viha – see oleks pimeduste pimedus – vaid otsigem siiralt, kes ja kus on vangis? Kuidas saaks ta vabaks? Mida ta ei julge ega tohi tunnistada? Kuidas ma saaksin olla vabastavaks tunnistajaks?
7 Jagamist
5
0
2

Autor: Tiina Varatalu

Leidsin toreda “rõnga” koos teemapüstitusega armastusest ja vihast.
Kas neil on ka midagi ühendavat?
Tänan inspireerimast!
Ringid, ringid, ringid looduses, geenikeerdudes, kosmoses, loomuses…
kohalolekus rändamine,
inimteadvus rändab kohalolekus.
Hingab ennast kogemuses ühte.

Armastus on enda tagasiliitmine tervikusse.
Kogemuslik reaalsus toob kätte kõik, mis puudutab mind, et saaksin kogeda äratundmist, vabanemist, näha ja mõista.
Teostada oma unikaalset valguse teekonda.
Terviklikkusest teadlikuks saamise lugu.
Tähendusrikkuse ilmsikstulemist senitundmatust kujunemisest.
Mida sügavama osa ma endast maha salgan, manan, eitan, seda piinarikkamasse olukorda ennast määran sel äratundmise teel.

Eitada enda ürgset olemust häbisse, tunda süüd enda olemasolemise pärast on kõige valusam…
Seal on ka kõik seksuaalsed alandused, süüdistused, mis lajatavad kõige täiega.

Eluväravatelt vastu võetud valud, kus juba mu loojat ei võetud vastu, minu loojatki ei tahetud tunnistada…
Juba teda peeti mingiks ebaõnnestunud kähmakaks…
Eriti ränk, kui oled süüdi primitiivsuses – algolemus saab kiviga pähe…
või et oled kole, loll, labane, ei vääri, andestamatu süüdlane, vigane, soovimatu jne.

Teadvusel on väga suur ülesanne vabastada looja madala maailmavaate piiratuse mustvalgete kuubikute alt.
Kõige valgemad ja vapramad teadvused sünnivad valgustama sellistesse oludesse sulgunud pärinevusliine, saatusemustreid…
See on väga sügava armastuse valik, pikseldada omaenda elu kaudu – ise ilmsüütu imikuna häbikoldesse sukeldudes – vabadusse väga pimedate pilkude alla hukka mõistetud looja. See on tõesti elutöö.

Olemus on primaarsena terviklik, teadvus primitiivsena aga sisuliselt ühe piksliga kivipallur ja seal on süüdistused karmid.

Süüdi mõistetakse terminitega – igaveseks, alati, mitte kunagi jne,
Ketid, kivikambrid, rauduksed, mille taga eneseväärikust, võimalust armastada ja omaks tunnistada kinni hoitakse.

Inimkonna teekond…
Sealt murrab paraku jah läbi looja enda viha, kui teadvus vabaks ei saa.
Nagu jõgi murrab tammi või vulkaan lööb põhja läbi kivide taevasse…
Koos lihaga lahendused on valusad lahendused…
Aga on ka sellised lahendused, mis on nagu valgussähvatused vaevatud maa kohal.

Ja nii võib sellistes oludes sündida ka valgusplahvatus, taipamise plahvatus – ürgne äratundmine.

Teadvus võib taevapalves põlvili langedes pöörata lahti kivikambri ukse…
Meie olemust ei saa vangistada, kosmost pahameelega ei peata, aga inimmõistuse võib vangi võtta, häbistada, süüdi mõista, alandada, määrata eraldatusse, orjusse, hirmutada väljapääsmatusse jne.

Teadvus saab tuua ilusa lahenduse, jõud vaid valusa, aga elu lahenduseta ei jää, seisma ei jää.

Elu läheb alati edasi.
Juba selles arusaamises on kõikevõitev armastus…
Ringvaade ringvaate järel, veskid jahvatavad maailmapilti peenemaks, teadvus pöörab tähelepanu…
oh keeruta, lennuta linalakk neidu, kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb…
Pikselda, pikselda maailma kosmilist avarust, tantsi eluga oma  tähesilmade all tähendusrikkuse tantsu.

Teadvus tantsib ringtantsus end tervikusse tagasi ja elu läheb selles aina edasi.
Eluveskid jahvatavad.
Kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole. Plaks ja parem käsi, plaks ja vasak käsi, plaks ja parem käsi, vahetus …

Jah.
Elu läheb alati edasi.
Selles on looja ülim armastus…

Mäletan, kuidas ma kunagi tundsin tohutut tänutunnet, et surm on olemas.
Tundsin surmas ära emaarmastuse jumaliku aspekti.
Et mitte kedagi ei saa mõistmatus igaveseks vangi võtta, lõputult piinata.
Surm viib ta ikka vabadusse …
Jah – Lenini nad mumifitseerisid ja Okaskrooniga Poiss ripub ka ikka veel igal pool, et oleks lunastaja igavesti hea võtta… heade poistega juhtub nii …
Aga nähtamatu (mis on tõeline, tsiteerides Väikest Printsi) libiseb õnneks ikkagi käest vabadusse.
Viha on vangistatud looja ürgarmastus, mis ei luba piiratusel vaimu vangistada…
Ärgem süüdistagem viha – see oleks pimeduste pimedus – vaid otsigem siiralt, kes ja kus on vangis?
Kuidas saaks ta vabaks?
Mida ta ei julge ega tohi tunnistada?
Kuidas ma saaksin olla vabastavaks tunnistajaks?
Tunnistajas on vaimne kohtumispaik.
Tunnistaja ei erista, kumb räägib, kumb kuulab, kumb kirjutab, kumb loeb…

Tunnistajas vabaneb vaim.
Sellest on vaja teadlikuks saada.
See on vaja läbi näha ja uksed mõistmise hommikusse avada.
Las armastuse päike tuleb tuppa.
On küll ruumi.
Ruum on teadvuses.
Teadvus on lõputu.
Kogu elu on tema ruum.
Toa suuruses, asukohas ja maailmavaatelises materjalis pole küsimus.

7 Jagamist
Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Seotud artiklid

Kriis on võimalus muutusteks

Ärgem süüdistagem viha - see oleks pimeduste pimedus - vaid otsigem siiralt, kes ja kus on vangis? Kuidas saaks ta vabaks? Mida ta ei julge ega tohi tunnistada? Kuidas ma saaksin olla vabastavaks tunnistajaks?

Hingamislaulupidu kui galaktiline sündmus

Hingamislaulupeo looja Heiki Tomson: „Kui igaüks hingab oma hinge hingamist, siis sügavus, millega on võimalik kõike muuta, nii isiklikus plaanis kui rahvuse plaanis kui ka võib-olla kogu inimkonna jaoks – selle potentsiaal on tohutu!“

Mis on Sinu jaoks püha?

Väljaande Fonte.News looja Veiko Huuse intervjueerib muusikut ja teadmameest Tarmo Urbi. Intervjuus räägitakse tervisest, loodusest, hingest, vaimust, needusest, poliitikast, eestlaste päritolust, Eestimaa saatusest ja idiootidest.

Vaba Eesti Manifest

Ärgem süüdistagem viha - see oleks pimeduste pimedus - vaid otsigem siiralt, kes ja kus on vangis? Kuidas saaks ta vabaks? Mida ta ei julge ega tohi tunnistada? Kuidas ma saaksin olla vabastavaks tunnistajaks?

Tervis algab mõtlemisest

Ärgem süüdistagem viha - see oleks pimeduste pimedus - vaid otsigem siiralt, kes ja kus on vangis? Kuidas saaks ta vabaks? Mida ta ei julge ega tohi tunnistada? Kuidas ma saaksin olla vabastavaks tunnistajaks?
Uus loomine

Uus loomine

Ärgem süüdistagem viha - see oleks pimeduste pimedus - vaid otsigem siiralt, kes ja kus on vangis? Kuidas saaks ta vabaks? Mida ta ei julge ega tohi tunnistada? Kuidas ma saaksin olla vabastavaks tunnistajaks?