See juhtum peaks olema tõsine hoiatus nii kohtusüsteemile kui ka Eesti ühiskonnale tervikuna. Kui kohtunik ignoreerib selgeid tõendeid, mis viitavad, et isikul on pedofiilia diagnoos, on pedofiilia ajalugu; kui ta eirab uurijate, lastekaitsjate, psühholoogide ja arstide tunnistusi ja ekspertiise ning langetab otsuse, mis läheb vastuollu kõigi nende spetsialistide hinnangutega, andes lapse hooldusõiguse sellisele isikule, siis tundub mulle, et sellisel kohtunikul ei tohiks olla õigust sellist ametit pidada.
See tekitab paratamatult küsimusi kohtunike erapooletuse ja motivatsiooni kohta. Kas on võimalik, et mingid varjatud jõud või poliitilised ja majanduslikud huvid mõjutavad selliseid otsuseid? Mõnikord jääb mulje, et teatud ringkondades võib pedofiilia olla mingi “võimumängu” sümbol. Sellised juhtumid panevad mõtlema, kas otsustajad saavad tuge või survet mingitelt kõrgetasemelistelt rühmitustelt(Diddy, Epstein,…), mis seavad õigusemõistmise sõltumatuse ja eetilisuse kahtluse alla.
Anna lapse lugu on kestnud 8 aastat. Kui talle oli selge et Eesti kohtust ta õiglust ja lapsele kaitset ei saa, põgenes ta koos lapsega Eestist ära. Anna polnud nõus andma oma last pedofiilist isale. Anna kohtukäigu kohta on minul olemas suurem osa dokumentidest, ekspertiidest, lapse ütlustest lindistused, kohtuotsused. Minu teadmiste ja oskuste juures jääb mulle mulje, et Anna lapse protsessides osalenud kohtunikud Haide Rimmel, Gaida Kivinurm, Ande Tänav ja Merle Parts on lastevihkajad ja nad on kogenud ise vägivalda lapsepõlves. Selliseid otsuseid terve mõistusega ja psüühikaga inimene ei tee nagu tegid need kohtunikud.
Anna on pöördunud Riigikohtusse ja ootab vastust. Ta loodab väga et õiglus on olemas ja saab lapsega Eestisse tagasi tulla.
Kuula Anna lugu (jutuajamine toimus 07.11.2024) ja otsusta ise. Kas kohtunikud on tegutsenud õiglaselt ja teinud lapse jaoks mõistliku otsuse?
Loe lisaks:
39
