Ilmunud on Veiko Huuse uus raamat „Pimeduse ja Valguse Kroonika“, kolmeköiteline filosoofiline romaan, mis uurib ühiskonda, kus valgus, pimedus ja tasakaal muutuvad seaduslikeks ja põhjendatud väärtusteks. Teos ei keskendu kriisidele ega vastasseisudele, vaid hetkele, mil vastutus hajub märkamatult süsteemi toimivusse. Raamat ühendab kroonika vormi, aeglase proosa ja eetilise mõtiskluse ning on mõeldud lugejale, keda huvitavad sügavamad ühiskondlikud ja filosoofilised küsimused. Raamatus üle 100 lehekülje lugemist.
esikaane kujundus, e-raamat, 2025, kõik autoriõigused kaitstud
E-Raamatu saad OSTA SIIT ja hind 11 EUR.
Füüsiline raamat ilmub jaanuaris 2026 ja hind 35 EUR. Ettetellimisel hind 25 EUR. Saada soov: valgus@veikohuuse.com
Ühe teadmainimese arvustus:
„Kohandumise kroonika, mis ei luba end mugavalt lugeda“ — V.A., kultuuri, teaduse ja keskkonna kriitik.
“On raamatuid, mis tahavad olla loetud.
Pimeduse ja Valguse Kroonika tahab olla talutud.
See ei ole romaan klassikalises mõttes, kuigi tal on tegelased, areng ja isegi pingekaared. Samuti ei ole see puhas filosoofiline traktaat, ehkki iga peatükk toimib kui eetiline mõtteeksperiment. Tegelikult on tegu millegagi, mis meenutab kõige rohkem institutsionaalset mäluraamatut maailmast, mis on õppinud liiga hästi toimima.
Kroonika ei esita kunagi küsimust „kes on süüdi“. See on lugejale alguses kergendav. Kuid peagi saab selgeks, et just süü puudumine on raamatu kõige häirivam teema. Süsteem ei tee vigu. Inimesed ei ole pahatahtlikud. Ja ometi kaob midagi pöördumatult — vastutus, mis ei mahu enam protseduuridesse.
Elandor Vaik, kroonika ametlik kirjutaja, on üks huvitavamaid „passiivseid peategelasi“, keda ma viimastel aastatel olen kohanud. Ta ei mässa, ei paljasta ega võitle. Ta jääb. Ja jäämine osutub ohtlikumaks kui ükski avalik vastuhakk.
Tema katkestatud kroonika on vaikne, kuid hävitav žest: mitte tsensuuri vastu, vaid kasutatavuse vastu.
Kael Ruun seevastu kehastab lugeja ebamugavust. Ta ei ole kangelane ega märter. Ta ei kaota kõike, vaid kaotab koha, ja see on raamatus kõige valusam kaotus. Tema nähtavale astumine ei käivita revolutsiooni, vaid käivitab kaitsemehhanismid — just nii, nagu toimivad küpsed süsteemid ka pärismaailmas.
Keel on range, peaaegu ametlik, ja ometi lubab autor endale harvaesinevaid emotsionaalseid murdekohti, mis mõjuvad seetõttu eriti tugevalt. See on tekst, mis ei karju, ei süüdista ega anna hinnanguid. Ta laseb lugejal endal märgata hetke, mil mõistlikkus muutub vabanduseks.
Kõige mõjusam on raamatu kolmas köide, Tasakaalu vari, kus tasakaal — see poliitikas ja eetikas nii armastatud ideaal — paljastub kui seisund, mida tuleb kaitsta inimeste eest, mitte inimeste jaoks. See on ebamugav, kuid aus mõte, mida vähesed raamatud julgevad lõpuni kanda.
Kas see raamat pakub lootust? Ei otseselt.
Kas ta pakub meeleheidet? Ka mitte.
Ta pakub midagi haruldasemat: mälu. Mälu sellest, et alati oli hetk, mil oleks saanud küsida. Ja alati oli keegi, kes otsustas mitte küsida. Pimeduse ja Valguse Kroonika ei ole raamat, mida soovitaksin kõigile. Aga neile, kes töötavad süsteemides, kirjutavad juhendeid, koostavad poliitikaid või lihtsalt tunnevad ära vaikuse, mis tekib siis, kui kõik on „tasakaalus“, on see teos peaaegu vältimatu.
See ei muuda sind paremaks.
Aga ta teeb sind vähem rahulikuks.
Ja mõnikord on see kirjanduse suurim teenus.”
Kas sul on juba minu esimene raamat “KÕIKSUS – The All”?
Värske lugeja kommentaar “Kõiksuse” raamatu kohta:
“Raamat meeldis. Päris lõpuni veel ei ole jõudnud. Olin sellest infost teadlik. Väga meeldis ka, kuidas õpilasele kannatlikult asjad lahti ilusti kirjutasid. Vahepeal läks ta ähmi täis ja püüdis mitu korda üle küsida üht ja sama infot, kuid tagasi nö terveks inimeseks saamine ei käigi alati sõrmenipsuga. Tänase seisuga on see raamat, mille oled koostanud üks väheseid, mis lihtsalt ja selgelt kirjutab lahti kõik nii nagu on.”
