„Kas sa armastad mind?”
See näib lihtsa ja süütu küsimusena. Ometi kannab see endas rohkem kui vajadust kuulda sõna armastus. Sageli peidab see küsimus endas hirmu, kahtlust ja katkestatud sidet iseendaga. See lugu ei räägi armastuse puudumisest, vaid sellest, miks inimene on unustanud, kes ta tegelikult on.
Kui valgus ei küsi, aga vari vajab vastust
Alguses, kui inimolendite rass loodi ja siia 3D Maale (eluprogrammi) pandi looma ja õppima koosolemist harmoonias, ei olnud küsimust:
„Kas sa armastad mind?”
Inimene kehastus siia otseühenduses Kõiksuse puhta valgusallikaga – valgusintellektiga, teadvusega, mis oli.
Armastus ei olnud tunne.
See oli olek.
Inimolend ei vajanud kinnitust, sest ta teadis, kes ta on.
Ta ei küsinud teiselt inimeselt midagi, mida ta iseendas ei kandnud.
Sidemes ei olnud hirmu kaotuse ees, sest puudus identiteet, mis oleks saanud kaduda.
Armastus ei elanud sõnades.
See voolas kohalolus, puudutuses, vaikuses, koos hingamises.
Kuidas sündis küsimus “Kas sa armastad mind”
Mingil hetkel hakkas inimene eralduma.
Mitte karistuseks.
Vaid kogemuseks.
Kui inimest hakati mõjutama selle 3D Maa väliste musta võrgu olendite poolt (nähtavad ja nähtamatud maatriksi programmid), hakkas inimolend rohkem samastuma kehaga, rollidega, ellujäämisega, tekkis ego-teadvus – mõistus, mis pidi kaitsma.
Ja koos kaitsega sündis hirm.
Hirm, et mind jäetakse maha.
Hirm, et ma ei ole piisav.
Hirm, et armastus kaob.
Ja sealt sündis ka küsimus:
„Kas sa ikka armastad mind?”
See küsimus ei ole kunagi olnud teise kohta.
See on alati olnud küsija sisemise ühenduse kohta iseendaga.
Vari küsib, valgus lihtsalt on
Kui inimene küsib:
„Kas sa armastad mind?”,
siis tegelik, vaikne küsimus on:
„Kas ma olen armastatav, ka siis, kui ma kahtlen endas?”
„Kas ma olen turvaline, kui ma ei tunne enam oma sisemist keskust?”
„Kas ma eksisteerin teise pilgus?”
See ei ole halb küsimus.
See on haavunud valgusolendi appihüüd.
Aga probleem tekib siis, kui vastust nõutakse, mitte ei kuulata.
Sest ükski väline vastus ei saa täita tühimikku, mis on tekkinud katkenud sidemest iseendaga.
Tänapäeva inimene: lukus teadvus
Täna elab suur osa inimrassist seisundis, kus:
- puhas side algallikaga on häiritud või katkestatud
- armastust otsitakse sõnast, mitte seisundist
- kinnitust nõutakse, sest sisemine tugi puudub
Seetõttu muutub küsimus relvaks.
„Ütle jah.”
„Ütle kohe.”
„Kui sa ei ütle, siis tähendab see ei.”
Aga armastus ei allu ultimaatumitele ja väljapressimistele.
Valgus ei vasta survele.
Ta lihtsalt taandub.
Tänapäeva partnerite vestlus – peegel, mitte süüdistus
See on juba tavaline ja tihti igapäevane elukaaslaste puhul, kui küsitakse “Kas sa ikka armastad mind?”
See on inimkonna sisemine dialoog.
Varjude all lõksus olev inimene küsib:
„Kas sa armastad mind?”
Valguses ja rahus olev inimolend vastab:
„Ma ei vaja kinnitusi. Ma olen kohal. Ma olen hetkes.”
Mõlemad räägivad erinevast teadvuse tasandist.
Varjude lõksus hing:
– otsib kindlust
– tunneb lahusolekut
– kogeb hirmu kaotuse ees
Valguses hing:
– on liikunud tingimustetuse suunas
– ei seo armastust vormi ega sõnaga
– elab protsessis, mitte lubadustes
Siin ei ole õiget ega valet.
On erinev sagedus.
Kui üks elab valguses, mis ei vaja tõestust,
ja teine elab varjus, mis vajab peeglit,
siis tekib pinge.
Mitte seepärast, et armastust pole.
Vaid seepärast, et armastust kogetakse erinevalt.
Miks valguses olev inimene ei küsi
Inimene, kes on taastanud sideme iseendaga – Kõiksuse valgusallikaga:
- ei küsi, kas teda armastatakse
- ei nõua sõnalist kinnitust
- ei seo homset tänase lubadusega
Ta teab:
„Täna on see, mis on.”
„Homme võib muutuda.”
„Ja see on elu loomulik hingamine.”
Selline inimene ei hülga.
Ta ei klammerdu.
Kuidas jõuda seisundisse, kus küsimust pole vaja
See ei juhtu kellegi teise kaudu.
See juhtub tagasi pöördudes iseenda keskmesse.
- Tunnista oma varju, mitte ära suru seda maha
Küsimus „kas sa armastad mind” ei ole häbiasi. See on märguanne varjudest sinu kohal ja sees. - Lõpeta teiste kinnituste, arvamuste, hinnangute kasutamine oma väärtuse mõõtmiseks
Ükski inimene ei ole loodud olema kellegi sisemise tühimiku täitja. - Taasta vaikus enda sees
Seal, kus on vaikus, ei ole vajadust vastuste järele. - Luba armastusel olla liikumine, mitte leping
Armastus, mis peab püsima kindlas ühesuguses vormis, ei ole elus.
Kui küsimus kaob
Kui inimene jõuab tagasi valgusintellekti sagedusse, siis:
- ta ei küsi enam „kas sa armastad mind”
- ta ei solvu vastamata jäämise peale
- ta ei tõlgenda vaikust hülgamisena
Sest ta teab.
Ja teadmine ei vaja sõnu.
Kuidas vastata varjudes olevale partnerile, et suhe ei kannataks
Kui sinu partner vajab veel sõnadega “ülekinnitusi”, et teda armastatakse aga sinu sagedus ja teadvus on sellel tasemel, kus loeb kohalolu – Kõiksuse vaates on kohalolu (Ma olen ja nii ongi) kõike ütlev kinnitus. Siis sinu, kui kõrgema sageduse olendil on üks vastusevariant selline, mis hoiab suhtes alles harmoonia ja selle püsimise:
“Ma kuulen sind ja saan aru, et sinu jaoks on sõnadel suur tähendus.
Minu viis armastada on sageli vaikne – läbi kohaloleku ja püsimise – ja ma olen arvanud, et sellest piisab. Nüüd näen, et sinu jaoks ei pruugi see alati nii olla.
Ma ei taha, et sa tunneksid end armastuseta. Ma saan püüda olla teadlikum ja vahel ka sõnadesse panna seda, mida ma tunnen.
Samas on mulle oluline, et ka minu vaikne olemine oleks nähtud armastusena. Kui me mõlemad seda arvestame, on meil lihtsam teineteist hoida.”
Kui teed lähevad lahku: valguse ja ellujäämise vaheline lõhe
Paarisuhted ei lagune enamasti vihkamise, truudusetuse ega sõnade pärast.
Need lagunevad hetkel, kui kaks inimest hakkavad elama erinevates teadvuse sagedustes.
Kui üks liigub tagasi oma sisemise valgusallika suunas ja teine jääb ellujäämise tasandile, ei juhtu lagunemine järsult.
See juhtub vaikselt.
Nagu kaks jõge, mis algavad samast allikast, kuid hakkavad voolama eri suundades.
Ellujäämise teadvus: armastus kui garantii
Ellujäämise tasandil elav inimene kogeb maailma läbi hirmu ja kontrolli – maatriksi lõksud.
Tema jaoks on armastus:
- turvalisus
- garantii
- lubadus
- kinnitus, et ta ei jää üksi
Ta vajab sõnu, märke, vastuseid, kinnitusi.
Mitte sellepärast, et ta oleks nõrk – vaid sellepärast, et tema sisemine side iseendaga on katkendlik.
Kui partner eemaldub vormidest, loobub lubadustest ja lõpetab armastuse sõnastamise, tõlgendab ellujäämise teadvus seda ohuna.
Tema sees tekib küsimus:
„Kui ma ei saa kinnitust, kas ma siis üldse eksisteerin sinu maailmas?”
Valguse teadvus: armastus kui olek
Valgusesse liikuv inimene ei lahku suhtest teadlikult.
Ta ei hülga.
Ta lõdvendab klammerdumist.
Tema jaoks ei ole armastus enam:
- kokkulepe
- kohustus
- roll
- sõnadega kinnitatav tunne
Armastus muutub:
- kohaloluks
- aususeks
- hetkes olemiseks
- valmisolekuks lasta elul liikuda
Ta ei saa enam öelda „igavesti” ilma valetamata.
Ja ta ei taha öelda „ma armastan sind”, kui see muutub nõudmisele vastuseks, mitte sisemisest vaikusest sündinud tõeks.
Kokkupõrge, mida kumbki ei plaani
Siin tekib paratamatu pinge.
Ellujäämise teadvus ütleb:
„Kui sa mind armastad, ütle seda.”
Valguse teadvus vastab vaikuses:
„Kui ma pean seda tõestama, siis oleme juba kaotanud ühenduse.”
Ellujäämise tasandil kogetakse seda külmusena.
Valguse tasandil kogetakse survet.
Mõlemad tunnevad valu.
Aga nad ei ela enam samas keeles ja sageduses.
Miks valguses olev inimene tundub kauge
Valgusesse liikuv inimene:
- ei vaidle enam armastuse üle
- ei püüa ennast seletada
- ei hoia kinni vormidest, mis on kaotanud tähenduse
See ei ole hoolimatus.
See on truudus iseendale.
Ta ei saa enam osaleda mängus, kus armastus sõltub vastustest, tähtaegadest ja tõenditest.
Tema vaikimine ei ole karistus – see on sisemine ausus.
Miks ellujäämise tasandil olev inimene tunneb end hüljatuna
Ellujäämise teadvuses ei ole vaikust.
Seal on tühjus, mis vajab täitmist.
Kui partner ei vasta, ei kinnita, ei luba, aktiveerub sügav eksistentsiaalne hirm:
„Ma ei ole piisav.”
„Ma ei ole valitud.”
„Mind jäetakse maha.”
Seetõttu muutuvad küsimused süüdistusteks.
Ja vajadus armastuse järele muutub surveks.
Lahknemise hetk
Suhe laguneb hetkel, kui:
- üks ei saa enam teeselda
- ja teine ei saa enam taluda ebakindlust
Mitte seepärast, et armastus kaoks.
Vaid seepärast, et armastus ei mahu enam samasse vormi.
Valguses olev inimene ei saa naasta ellujäämise mustritesse ilma ennast kaotamata.
Ellujäämise tasandil olev inimene ei saa elada ebamäärasuses ilma pideva hirmuta.
Kas neid teid saab taas ühendada?
Jah.
Aga mitte kompromissiga.
Ühendus saab tekkida ainult siis, kui ellujäämise tasandil olev inimene:
- pöördub iseenda poole
- lõpetab väliste kinnituste otsimise
- taastab sisemise toe
Valgus ei lähe tagasi pimedusse.
Aga pimedus saab liikuda valguse poole.
Kui suhe lõpeb selles kohas, ei ole see läbikukkumine.
See on hingede loomulik eraldumine, kui kasvusuunad ei lange enam kokku.
Ja kui suhe jääb püsima, siis ainult siis, kui mõlemad on valmis:
- loobuma kontrollist
- taluma vaikust
- ja lubama armastusel olla see, mis ta tegelikult on
Mitte tõestus.
Vaid olemine.
Kahtluse programm: kuidas küsimus „Kas sa armastad mind?” sündis maatriksi lõksuna
On veel üks kiht, millest ei saa mööda vaadata, kui vaadelda küsimuse
„Kas sa armastad mind?” tegelikku päritolu.
See ei ole ainult isiklik haav ega lapsepõlvest pärit ebakindlus.
See küsimus on sügavalt seotud selle maailma teadvusmaatriksiga – süsteemiga, mis toitub inimese kahtlusest iseenda väärtuse ja olemuse suhtes.
Maatriksi põhimehhanism: katkesta side ja loo vajadus
Maatriksi programmide keskne eesmärk ei ole inimese hävitamine.
See oleks liiga lihtne.
Eesmärk on:
- katkestada inimese side oma hinge algallikaga
- suunata teadvus väljapoole
- hoida inimene pidevas otsingus: hinnangud, arvamused, kinnitused
Sest inimene, kes teab, kes ta on,
kes tunneb oma sisemist valgust,
ei ole juhitav hirmu ja maatriksi kaudu.
Seepärast luuakse peen, kuid väga tõhus lõks:
enesekahtlus.
„Kas sa armastad mind?” kui kahtluse aktiveerija
See küsimus ei ole süütu.
Mitte oma vormilt, vaid sellelt kohalt, kust seda küsitakse.
Maatriksi programm töötab nii:
- tekita inimeses tunne, et ta ei ole piisav
- seo väärtus kellegi teise reaktsiooniga
- muuda vaikus ohuks
- muuda armastus millekski, mida peab tõestama
Ja siis hakkavad tekkima sisemised dialoogid:
- „Kas ma olen nii halb naine, et mu mees pole ammu öelnud, et ta armastab mind?”
- „Ju ma pole piisavalt ilus, kui ta mind enam nii ei vaata.”
- „Kui ta mind päriselt armastaks, siis ta ju ütleks seda.”
- „Äkki tal on keegi teine.”
- „Äkki minus on midagi valesti.”
Need mõtted ei sünni hinge tasandilt.
Need sünnivad maatriksi hirmuprogrammist.
Hirm kui energiaallikas
Kui inimene kahtleb endas, avaneb musta augu luuk.
Ja sealt voolab välja energia.
Hirm:
- toidab kontrolli
- hoiab teadvuse madalas sageduses
- blokeerib ligipääsu sisemisele vaikusele
Inimene, kes otsib pidevalt vastust küsimusele „kas mind armastatakse”,
ei küsi enam:
„Kes ma olen?”
„Miks ma olen siin?”
„Mis on minu hinge tee?”
Sest kogu energia kulub ellujäämisele suhtes, mitte ärkamisele iseendasse.
Miks sõnad muutuvad relvaks
Maatriksi üks nutikamaid trikke on panna inimesed uskuma, et:
- armastus peab olema sõnastatud
- muidu seda ei ole
- ja kui ei ole, siis on oht
Nii muutub lause „ütle, et sa armastad mind” mitte ühenduseks, vaid kontrollimehhanismiks.
Ja inimene, kes keeldub selles mängus osalemast –
kes valib vaikuse, aususe ja hetkes olemise –
hakkab tunduma külm, eemalolev või ohtlik.
Tegelikult on ta lihtsalt väljumas maatriksi programmist.
Miks see programm takistab ühendust Kõiksuse puhta valgusallikaga
Side Kõiksuse puhta valgusallikaga taastub ainult siis, kui inimene:
- lõpetab enda väärtuse mõõtmise välise kaudu
- suudab olla vaikuses ilma paanikata
- tunneb armastust ilma kinnitust küsimata
Maatriks ei saa toimida inimesega, kes:
„teab, et ta on armastus, mitte selle kerjaja.”
Seepärast hoitakse inimkonda:
- suhtedraamades
- tõestamistes
- küsimustes, millele ükski vastus ei ole kunagi piisav
Vabanemine ei tule vastusest, vaid äratundmisest
Küsimus „Kas sa armastad mind?” kaotab jõu hetkel, kui inimene taipab:
„Ma otsin väljast midagi, mis on minu sees.”
Kui see taipamine juurdub:
- kaob vajadus küsida
- kaob hirm vaikuse ees
- kaob sõltuvus teise reaktsioonist
Ja inimene hakkab taas kuulma seda vaikset, selget häält enda sees –
seda, mis ei küsi, vaid teab.
Lõpetuseks ütlen:
Maatriksi suurim kaotus ei ole see, et inimesed lahku lähevad.
Suurim kaotus oleks see, kui inimene jääks üksi ja leiaks iseenda.
Seepärast hoitakse teda küsimustes.
Kahtluses.
Kinnituste otsingus.
Aga valgus ei vaja tõestust.
Ja hing ei küsi luba, et olla see, kes ta on.
„Kui paarisuhtes ollakse koos ilma vajaduseta küsida „kas sa armastad mind”, siis ei hoia suhet hirm ega kinnitus, vaid vaikne teadmine – hingede vaheline side, mis ei vaja tõestamist.”
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht
Kuula seda minu loodud sõnade järgi laulu ja mõtle, kas sinu elupartner tuli sinu ellu selliselt:
Loe lisaks:
