Peaaegu kõigil on see kogemus: äratuskell heliseb, käsi sirutub automaatselt, snooze. Veel viis minutit. Siis veel viis. Ja veel. Lõpuks tõuseme kiirustades, ärritunult, sageli süütundega. Küsimus ei ole ainult unes. Küsimus on inimeses. Ärkamise edasilükkamine on väga oluline märk sinu hingeteel siin maal. Loe edasi, kui see teema resoneerub.
Miks me teeme midagi, mille tulemust me juba ette teame? Miks me „narrime“ iseennast? Miks sa ei otsusta ja lükkad otsuseid edasi?
Ärkamise edasilükkamine kui peegel meie tahtele, hirmudele ja ellusuhtumisele
1. Bioloogia ei ole süüdi – vähemalt mitte üksi
Tihti öeldakse: “See on lihtsalt aju – uneinerts.”
Tõsi, ärgates on aju mõnda aega uimane. Otsustusvõime on kehvem, emotsioonid tugevamad, tahtejõud nõrgem. Aga see seletus jääb poolikuks.
Kui bioloogia oleks peamine põhjus, siis:
- me vajutaksime snooze’i („äratuse edasilükkamine“) alati, igal hommikul;
- me ei suudaks kunagi ärgata kohe, kui miski päriselt oluline ootab.
Ometi:
- lennule minnes ärkame tihti esimese helinaga;
- lapse nutu peale ärkab vanem hetkega;
- tähtsa kohtumise päeval on ärkamine „imekombel“ lihtsam.
Järelikult ei ole asi ainult unes, vaid tähenduses.
2. Snooze kui mikro-põgenemine elust
Äratuskell ei kutsu ainult voodist välja.
Ta kutsub ellu.
- Tööle, mis ei meeldi
- Kohustustesse, mida pole ise valitud
- Päeva, millel puudub sisemine ja hinge tegelik siht
Snooze ei ole laiskus. See on väike, sotsiaalselt aktsepteeritud põgenemine.
„Veel viis minutit“ tähendab tegelikult:
„Ma ei taha veel sinna päeva minna.“
3. Tahtejõud ei kao üleöö – see murdub harjumustes
Tahtejõudu armastatakse romantiseerida. Tegelikkuses kulub see väikeste otsuste peale:
- kas tõusen või lükkan edasi;
- kas teen ebamugava asja kohe või hiljem;
- kas valin hetke mugavuse või pikaajalise kasu.
Snooze õpetab ajule iga päev:
Kui asi on ebamugav, lükka edasi.
See muster ei jää voodisse.
4. Snooze’i sugulased igapäevaelus
Äratuskella edasilükkamine on vaid üks ilming. Sama loogika kordub igal pool:
- “Alustan trenni esmaspäeval” – mitte täna
- “Vaatan arved homme üle” – aga homme ei tule
- “Räägin temaga kunagi ausalt” – aga mitte praegu
- “Mul on potentsiaali” – aga ilma tänase sammuta
Need on elu snooze-nupud.
5. Kas see on distsipliini puudumine? Jah. Aga mitte labaselt
See ei ole karjuv laiskus.
See on vaikne enesega kokkuleppe murdmine.
Distsipliin ei tähenda enese piitsutamist.
Distsipliin tähendab:
“Ma teen seda, mida ma eile otsustasin, isegi kui täna ei viitsi.”
Iga snooze:
- vähendab eneseusaldust;
- õpetab ajule, et sõna „kohe“ ei tähenda midagi;
- kasvatab sisemist segadust: “Miks ma ennast ei kuula?”
6. Missiooni puudumine teeb voodist tõusmise raskeks
Inimene, kellel on:
- selge põhjus ärgata,
- tunne, et ta on teel kuhugi – ta teab oma hingetee eesmärki,
- teab, kes ta on ja miks ta siin maailmas on,
… ei vaja viit või rohkem äratust.
Voodi on raske siis, kui:
- päev tundub mõttetu;
- inimene elab teiste ootustes ja väliste narratiivide järgi;
- elu toimub „kuni midagi päriselt algab“.
Snooze on sageli eksistentsiaalne sümptom, mitte ajaplaneerimise viga.
7. Tagajärjed, mis hiilivad vaikselt
Mitte üks snooze ei riku elu.
Aga aastaid snooze’i mentaliteeti järgides, teevad seda küll.
Tagajärjed:
- krooniline kiirustamine
- madal eneseaustus („ma ei saa isegi ärkamisega hakkama“)
- passiivne eluhoiak – otsustamatus ja vastutuse puudumine
- tunne, et elu juhtub, mitte ei kujune
Inimene ei kuku auku.
Ta vajutab sinna end vaikselt.
8. Mis oleks alternatiiv?
See ei alga rangest režiimist.
See algab ausast küsimusest:
Miks ma üldse tahan ärgata ja kas see on minu hingega kooskõlas?
„Iga ärkamise edasilükkamine ei ole vaid uni, vaid hinge viivitus.
See on hetk, mil teadvus lükkab edasi meenutamise, miks ta siia tuli –
õppima, kogema ja ärkama, et mitte tulla tagasi uuesti sama und nägema.
Äratuskelladeta on see kõige valjem alarm:
ärkamise edasilükkamine on peegel tahtele, hirmudele ja suhtele eluga.“
Praktilised nihked:
- üks äratus, mitte viis;
- äratus kellale, millel on tähendus, mitte lihtsalt aeg;
- hommikusse midagi, mida oodata (mitte ainult kohustusi);
- otsus: “Ma ei vaidle iseendaga.”
Äratuskell ei ole vaenlane
Äratuskell ei narri sind.
Sa narrid ennast siis, kui:
- lubad endale elu, mida sa ei ela;
- ootad motivatsiooni väljast enne tegutsemist;
- lükkad omaenda otsused edasi.
Ärkamine ei ole tehniline akt.
See on suhe iseendaga.
Ja küsimus ei ole:
“Miks ma vajutan snooze’i?”
Küsimus on:
“Mille eest ma tegelikult põgenen?”
Kuidas inimene hakkab ennast jälle kuulama
Enda kuulamine ei alga motiveerivatest loosungitest ega “uus mina 30 päevaga” plaanidest. See algab vaikusest. Ja aususest. Eriti hommikul, hetkel, mil äratuskell heliseb ja käsi liigub automaatselt edasilükkamise poole.
1. Lõpeta enda üle kavaldamine
Esimene samm ei ole parem äratuskell, vaid aus otsus:
Ma ei teeskle enam, et ma ei tea, mida see snooze tähendab.
Kui inimene lõpetab iseenda narrimise, hakkab ta märkama mustreid:
- miks just selle päeva hommikud on raskemad;
- miks teatud kohustused tekitavad füüsilist vastumeelsust;
- miks keha teab midagi, mida mõistus ignoreerib.
Keha ei ole laisk. Keha on aus.
2. Küsi mitte “kuidas end sundida”, vaid “miks ma ei taha”
Enamik enesearengu õpetusi küsib: kuidas end distsiplineerida?
Aga päris muutus algab teisest küsimusest:
- Miks ma ei taha sellesse päeva minna?
- Mis mind seal ees ootab, mida ma väldin?
- Kas see, mille nimel ma ärkan, on üldse minu?
Need küsimused ei ole mugavad.
Aga need on äratavad – palju rohkem kui ükski alarm.
3. Õpi lugema märke, mitte neid maha suruma
Inimene, kes hakkab ennast kuulama, ei suru signaale alla. Ta tõlgendab neid.
„Ärkamise edasilükkamine on kui oluline märk sinu eluteel, mis ütleb, et see tegevus, mille pärast sa ärkamist edasi lükkad, pole sinu eluteel vajalik ja ettenähtud. Tuleb lugeda märke.“
See ei tähenda, et iga raske asi on “vale”.
See tähendab, et pidev vastumeelsus on informatsioon, mitte iseloomuviga.
4. Tee väikseid kokkuleppeid ja pea neist kinni
Enda kuulamine ei tähenda kõigi kohustuste hülgamist.
See tähendab enda sõna taastamist.
Näiteks:
- üks äratus → ja tõusen;
- kui luban endale puhkust, siis päriselt puhkan;
- kui otsustan midagi mitte teha, siis teadlikult, mitte põgenedes.
Iga täidetud väike lubadus ütleb ajule:
Ma olen usaldusväärne.
Ja sealt hakkab distsipliin ise kasvama – ilma piitsata.
5. Nihuta fookus sunnist tähendusele
Inimene ei vaja motivatsiooni, kui tal on tähendus.
Ta ei vaja viit äratust, kui ta teab, milleks ta tõuseb.
See võib olla:
- loomine, mitte ainult teenimine;
- liikumine millegi poole, mitte ära millegi eest;
- kasvõi väike isiklik suund, mis on päriselt tema oma.
Kui suund on vale, karjub keha.
Kui suund on õige, ärkab inimene isegi väsinuna ja ilma äratuskellata.
6. Ära küsi enam: “Mis mul viga on?”
Küsi hoopis:
- Mis mu elus on valesti paigutatud?
- Mille nimel ma tegelikult tahaksin ärgata?
- Millest ma olen liiga kaua mööda vaadanud?
Need küsimused ei tee elu lihtsamaks.
Aga nad teevad selle tõeliseks.
Lõpetuseks ütlen:
Inimene hakkab ennast kuulama siis, kui ta:
- lõpetab signaalide vaigistamise;
- julgeb võtta keha ja vastumeelsust tõsiselt – võtab vastutuse oma hinge ees;
- mõistab, et äratuskell ei ole probleem – vaid teade.
Ja mõnikord ei ütle snooze:
“Ma olen väsinud.”
Vaid ütleb:
“See elu ei ärata mind.”
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht
Loe liskas:
