Kultuurileht Sirbis ilmunud vandeadvokaadi Annika Peetsalu artikkel „Kui sõnavabadusest saab rünnak“ käsitleb õiguselukutsete esindajate vastu suunatud rünnakuid, solvamist, laimamist ja ühismeedia kaudu korraldatud mainekahjustamist. Artiklis vahendatakse Eesti Advokatuuri üldkogul toimunud arutelu, kus osalesid Tallinna ringkonnakohtu esimees Kristjan Siigur, riigi peaprokurör Astrid Asi, Eesti Advokatuuri aukohtu liige ja vandeadvokaat Mari Männiko ning vandeadvokaat Maarja Pild-Freiberg. Vestlust juhtis vandeadvokaat Annika Peetsalu.
Arutelu põhimure on tõsine: kohtunikke, prokuröre, advokaate, kohtutäitureid ja õigusteemasid kajastavaid ajakirjanikke rünnatakse isiklikult, nende perekondi võetakse sihikule, levitatakse solvanguid, pilapilte, valeväiteid ja ähvardusi.
See mure ei ole väljamõeldud. Sirbi loos tuuakse välja, kuidas õigussüsteemi esindajate vastu korraldatakse kampaaniaid, jagatakse sotsiaalmeedias moonutatud pilte, avaldatakse koduseid aadresse ning kasutatakse halvustavaid hüüdnimesid. Tallinna ringkonnakohtu esimees Kristjan Siigur kirjeldab olukorda sõnadega: „Mingid inimesed on võtnud nõuks õigusriigi lammutamise.“ Samas ütleb ta ka midagi märksa kõnekamat: „Kui me tahame olla tõsiseltvõetav riik, siis peaks olema võimalik teatud internetileheküljed kiiresti Eestis mittenähtavaks teha.“ See lause ei kõla enam ainult mure väljendusena. See kõlab hoiatusena.
Sest siin muutub küsimus palju suuremaks kui lihtsalt solvamine või laim. Küsimus muutub selleks, kuidas võim reageerib kriitikale.
Ent selles loos ei jää kõlama mure turvalisuse pärast. Kõlama jääb ka midagi muud: väga tuttav igatsus autoriteedi järele. Mitte lihtsalt vajadus kaitsta inimest, vaid soov taastada maailm, kus kodanik räägib süsteemiga vaiksemalt, viisakamalt, madalama pilguga ja eelistatavalt alles pärast seda, kui talle on antud vastav luba.
Artiklis kõlab terve sümfoonia autoriteedi kadumisest. Autoriteet kaob. Autoriteeti ei austata. Autoriteeti tuleb kaitsta. Aga autoriteet ei ole loodusvara, mille riik kuskilt metsast leiab ja kaitse alla võtab. Autoriteet ei ole muinsuskaitsealune mõisatrepp, millele kodanik võib astuda ainult sussides. Autoriteet on kõrvalsaadus — see tekib siis, kui institutsioon on pädev, läbipaistev, õiglane ja piisavalt rahulik, et mitte iga kriitilise hääle peale häirekella lüüa. Autoriteeti saab korraks nõuda. Usaldust tuleb teenida kogu aeg.
Sirbi loos kõlab läbi mõte, et avalik kriitika ei ole enam lihtsalt arvamus, vaid süsteemne rünnak. Mari Männiko räägib „lauspahatahtlikkusest“, Maarja Pild-Freiberg kirjeldab veebikeskkondi, mis tema hinnangul toodavad süstemaatilist vaenulikkust õigussüsteemi suhtes. Riigi peaprokurör Astrid Asi räägib sellest, kuidas prokuröridelt oodatakse „paksemat nahka“, kuid lisab, et küsimus ei ole enam kriitikas, vaid „inimeste maine täielikus hävitamises“.
Aga siin tekib küsimus, mida Sirbi lugu ise lõpuni ei ava: kus lõpeb laim ja kus algab ühiskondlik kontroll võimu üle?
On erakordselt lohutav teada, et ühiskonna kõige hapramaks olendiks on lõpuks osutunud autoriteet.
Mitte inimene, kes satub kohtusüsteemi ette ega saa aru, miks temaga räägitakse keeles, kus igal inimlikul tundel on paragrahvinumber. Mitte kodanik, kelle elu puudutav otsus sünnib kusagil menetluslikus hämaruses, mille uksel seisab nähtamatu silt: „Usalda, ära sega.“ Mitte inimene, kes tunneb, et riik räägib temaga ainult siis, kui tal on midagi ära võtta.
Ei. Tõeline kannataja on autoriteet ise — see väärikas, riiklikult kastetud toataim, mille lehed vajuvad longu iga kord, kui mõni kodanik Facebookis liiga suure algustähega pahandab.
Viimasel ajal on märgatud kahetsusväärset nähtust: inimene, kes ei ole advokaat, kohtunik, prokurör ega vähemalt kolme paragrahviga vaktsineeritud õigusteadlane, on hakanud avaldama arvamust õiguse kohta. See on mõistagi väga ohtlik. Ühiskond võib ju taluda inflatsiooni, bürokraatiat, remontimata teid ja kohati seletamatut riigikeelt, aga seda, et kodanik kirjutab Facebookis „kohtunik oli loll“, ei talu ükski tsivilisatsioon kaua.
Eriti murettekitav on asjaolu, et autoriteet kipub kaduma. Varem oli autoriteet ilus ja läikiv. Ta seisis kapi otsas, tema poole vaadati alt üles ja keegi ei küsinud, miks ta seal seisab.
Sirbi loos meenutatakse korduvalt, et varem austati õpetajat, kohtunikku ja riiki rohkem. Kristjan Siigur viitab isegi sellele, kuidas „neljanda klassi junts“ võib õpetajale ebaviisakalt vastata. See pole juhuslik võrdlus. See näitab, et osa probleemist ei ole ainult laim või ähvardus, vaid laiem kultuuriline muutus: inimesed ei karda enam autoriteeti nii nagu vanasti.
Eraldi tuleb ka reguleerida inimesed, kellel on „nii palju avaldusi, kui palju neil on käepärast paberit“. See on muidugi õigusriigi jaoks äärmiselt ohtlik kombinatsioon: inimene, paber ja rahulolematus. Ajalugu on näidanud, et just sellisest kolmnurgast sünnivad kõige hirmsamad asjad — vaided, märgukirjad ja mõnel juhul isegi põhjendatud küsimused.
Kui inimesel on rahulolematus, saab teda veel ignoreerida. Kui inimesel on paber, tuleb talle vastata.
Seetõttu võiks kaaluda kodaniku aastast kaebekvooti. Kolm pöördumist tasuta. Neljas ainult perearsti saatekirjaga. Viies notariaalselt kinnitatud enesereflektsiooniga. Kuues tuleb esitada heksameetris, et riik näeks: inimene vähemalt pingutab.
Ja kui inimene on varem liiga palju pahandanud, võiks ta vajada kohtusse pöördumiseks eriluba. See kõlab õigusriiklikult väga kaunilt: õigust ei võeta ära, lihtsalt ukse ette pannakse vaip kirjaga „Tõesta kõigepealt, et sa ei ole tüütu“.
Eriti rangelt tuleb suhtuda niinimetatud sõnavabadusse. On teada, et mõned inimesed kasutavad sõnavabadust ettekäändena selleks, et öelda asju. Veel hullem: nad ütlevad neid asju avalikult. Kõige hullem: mõnikord lisavad nad lõppu, et tegemist oli satiiriga.
Sirbi loos kõlab samuti mure satiiri ja pilamise üle. Arutlejad räägivad meemidest, pilapiltidest ja sotsiaalmeedia halvustavast kultuurist. Kuid just siin muutub olukord eriti ohtlikuks. Satiir ei ole demokraatia kõrvalekalle. Satiir on demokraatia sümptom. Kui võim ei talu enam pilkamist, hakkab ta lõpuks kartma ka küsimusi.
Samas ei tohi kodanikule jätta muljet, et ta võib autoriteeti niisama kritiseerida. Kritiseerida võib, aga konstruktiivselt. Konstruktiivse kriitika tunnused on järgmised: kriitika algab tänuga, sisaldab vähemalt kahte tunnustavat omadussõna, ei tekita kellelegi ebamugavust ning lõpeb lausega „aga küllap te teate paremini“.
“Lubatud” kriitika näide:
„Austatud institutsioon, teie otsus mõjus mulle kui kodanikule hingeliselt hävitavalt, kuid oli kindlasti kantud sügavast pädevusest ja riiklikust valgusest. Küllap te teate paremini.“
Lubamatu kriitika näide:
„Mis asi see nüüd oli?“
Selle “Neljanda võimu” arvates selles lauses on selgelt näha õiguskorra õõnestamise alge. Esiteks puudub pöördumine. Teiseks on toon rahulolematu. Kolmandaks sisaldab lause küsimärki, mis on ajalooliselt olnud paljude ebameeldivuste algus.
Niipea, kui õigustatud mure pannakse samasse kaussi kodaniku ebamugava kriitikaga, hakkab supp imelikult lõhnama. Ühes otsas on jälitamine, laim ja jõhker isiklik rünnak. Teises otsas on inimene, kes ütleb, et kohtunik käitus tema meelest üleolevalt, prokuratuur jättis mulje valikulisest õiglusest või advokaat esindas tema arvates klienti nii külmalt, et ruumis langes temperatuur.
Ja siis tekib kiusatus öelda: vaadake, kõik see on üks ja sama. Kõik see õõnestab õigusriiki.
Ei õõnesta.
Õigusriiki ei õõnesta kodaniku küsimus. Õigusriiki õõnestab hetk, mil võim hakkab iga ebamugavat küsimust pidama rünnakuks iseenda vastu.
Eriti palju elevust tekitab artiklis mõte niinimetatud libameediast ja veebilehtedest, mis asuvad kusagil Islandi serveris, kuuluvad Guatemala äriühingule ja mille taga on ilmselt keegi, keda kõik aimavad, aga keegi ei saa kätte.
Siin pakutakse lahenduseks mõtet, et veebilehe võiks kiiresti Eestis nähtamatuks teha.
See on kahtlemata elegantne. Kõigepealt kustutame, pärast arutame. Kõigepealt paneme igaksjuhuks vangi ja siis vaatame, kas läks täppi või öeldakse “sorry” ja riik korvab mõned eurod asjata vangis istumise eest. Kõigepealt pimedus, siis põhjendus. Kõigepealt vajutame riiklikule nähtamatuks tegemise kangile, hiljem vaatame, kas nähtamatu oli laim, rumalus, satiir, ebamugav kriitika või lihtsalt kehv õigekiri.
Ei saa aru milles me küll oma suurest naabrist Venemaast veel erineme.
Õigusriik ongi ju protsess. Esmalt piirame ligipääsu, seejärel analüüsime, kas piiramise piiramine oli piiripealselt põhjendatud.
Kui hiljem selgub, et hoog läks suureks, saab alati moodustada töögrupi. Töögrupp on Eesti avaliku elu universaalne päästerõngas: kui ei tea, mida teha, loo töögrupp; kui tead, mida teha, loo samuti töögrupp, et tegevus liiga äkiline ei paistaks.
Artikli mure on põhjendatud: kohtus peab olema kord. Aga sama ausalt tuleb selgitada ka teist poolt: kodanik ei ole automaatselt hull, kui ta on vihane. Kodanik ei ole automaatselt õigusriigi vaenlane, kui ta ei usu enam institutsiooni ilusat enesekirjeldust. Kodanik ei pea rääkima võimuga samas toonis nagu praktikant osakonnajuhatajaga arenguvestlusel.
Avalik võim ei saa nõuda endale sama õrnemat emotsionaalset turvapatja kui eraisik. Kohtunik, prokurör, advokaat ja ametnik ei ole suvalised tänaval kõndijad. Nad esindavad süsteemi, mis võib võtta inimeselt vabaduse, raha, lapse, kodu, maine või usu õiglusesse. Sellise süsteemi suhtes ei saa eeldada ainult malbet konstruktiivsust.
Usaldus ei sünni sellest, et kriitika muutub viisakaks. Usaldus sünnib sellest, et võim talub kriitikat ka siis, kui see on vihane, ebamugav ja kohati rumal.
See ei tähenda, et kõike peab taluma. Ei pea. Ähvardust ei pea taluma. Jälitamist ei pea taluma. Kohtusaalis ropendavat plakatiteatrit ei pea taluma.
Aga kui iga valus, vihane või halvasti sõnastatud kriitika hakkab paistma rünnakuna õiguskorrale, siis ei kaitsta enam inimest. Siis kaitstakse institutsiooni näoilmet.
Ja institutsiooni näoilme ei ole põhiseaduslik väärtus.
Kui võim hakkab ütlema, et sõnavabadus on rünnak, küsimus on surve, kriitika on laim ja pahane kodanik on süsteemioht, siis oleme jõudnud väga mugavasse kohta. Seal on kõik korras. Seal on vaikus. Seal on protseduur. Seal on töögrupp. Seal on nähtamatuks tegemise kang. Seal on küsimärkide litsents. Seal on kodanik, kes võib rääkida, kui tema toon on eelnevalt heaks kiidetud.
Lõppeesmärk on ilus: ühiskond, kus keegi ei laima, keegi ei sõima, keegi ei ähvarda, keegi ei jälita, keegi ei tõsta kohtusaalis roppu plakatit ja keegi ei tee Guatemala kaudu Islandile veebilehte.
Ainult ühe väikese lisatingimusega: keegi ei küsi ka liiga valjusti.
Siis on lõpuks kord majas.
Autoriteet seisab jälle kapi otsas.
Kodanik vaatab üles.
Paber on lukus.
Küsimärk on litsentsi all.
Sõnavabadus hingab rahulikult, sest talle on pandud menetluslik turvavöö.
Ja kui kellelgi tekib tunne, et see kõik on natuke liiast, siis palume esitada vastav märkus vormil ARV-17B „Rahulolematus autoriteedi kaitsemeetmega“.
Vormi saab kätte pärast menetlusloa taotlemist.
Kokkuvõte
Sirbi loos väljendatud mure laimu, ähvarduste ja isiklike rünnakute pärast on päris ja see toimub igal tasandil mõlemas suunas ning seda ei tohi pisendada ka siis kui rünnaku all on tavaline inimene, ajakirjanik või arvamusliider. Kuid veelgi tõsisemalt tuleb võtta ka teist ohtu: olukorda, kus võim hakkab pidama kriitikat ohuks iseendale. Demokraatia ei lagune ainult lärmist. Mõnikord laguneb ta ka vaikusest. Mitte siis, kui inimesed küsivad liiga palju, vaid siis, kui nad lõpuks enam küsida ei julge.
Arvamuse autor Kaire Reier – kogenud õigus-, võla- ja majandusnõustaja ; vägivallaohvritest naiste ja laste kaitsja ning nende õiguste eest seisja; sotsiaalkindlustuse ja toimetulekutoetuste taotluste nõustaja.
Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:
Loe samal teemal:
