Sotsiaalmeedias ja alternatiivsetes kanalites levivad murettekitavad vihjed poliitilise aktivisti Sandra Sirge võimaliku tahtevastase isoleerimise kohta. Kas Eesti on astumas ohtlikule rajale, kus süsteemile ebamugavad hääled suunatakse ühiskondliku dialoogi asemel raviasutuste seinte vahele, või on tegu õigusriigi legitiimsete protsessidega? Avalikkus nõuab läbipaistvust.
Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 45 ütleb selgelt: „Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.“ Ometi sunnib viimastel nädalatel kuluaarides ja toetajate ringis leviv info küsima — kas see õigus kehtib ka neile, kelle vaated on radikaalsed, riigiaparaadile ebamugavad või otseselt provotseerivad?
Juhtum Sandra Sirge: Meeleavaldused ja ootamatu kadumine
Aktivist Sandra Sirge on Eesti avalikkusele tuntuks saanud oma kompromissitu ja hääleka tegevusega. Erakonna KOOS ideede toetajana ning riigivastastes süüdistustes süüdi mõistetud Aivo Petersoni vabaduse eest kõnelejana on ta korraldanud arvukalt avalikke proteste. Enamasti üksinda või väga väikese grupiga tänavale tulnud Sirge on oma plakatitel ja sõnavõttudes juhtinud tähelepanu sellele, mida tema nimetab „poliitiliseks tühistamiseks“, „tagakiusamiseks“ ja riiklikuks omavoliks.
Nüüd on Fonte.News toimetuseni ja sotsiaalmeedia võrgustikesse jõudnud tõsised, ehkki ametlikult kinnitamata vihjed, mille kohaselt on Sandra Sirge paigutatud tema enda vaba tahte vastaselt psühhiaatrilisele ravile. Lähedaste ja toetajate seas levib hirm, et aktivisti ootamatu isoleerimise tegelikuks põhjuseks võib olla tema liiga kõrge ühiskondlik aktiivsus ja julgus süsteemi kritiseerida.
Eesti seadusandlus lubab tahtevastast vaimse tervise abi rakendada vaid ühel juhul: kui isik on oma psüühikahäire tõttu vahetult ohtlik iseendale või teistele. Poliitiliste veendumuste väljendamine, olgu need kui tahes ebatavalised, ei tohi riigis, mis nimetab end demokraatlikuks, olla meditsiinilise sekkumise aluseks. Kui vihjed sunniviisilisest isoleerimisest vastavad tõele, vajab see juhtum viivitamatut avalikku selgitust.
Ajalooline taust: Kui riigivõim võtab kontrolli indiviidi üle
Hirmud, et võimustruktuurid võivad teisitimõtlejate vaigistamiseks kasutada muid vahendeid peale klassikalise kohtupidamise, ei teki tühjale kohale. Eesti ja lähiregiooni ajalugu tunneb mitmeid sarnaseid „kõrvaldamise“ ja summutamise perioode:
- Vaikiv ajastu (alates 1934): Konstantin Pätsi autoritaarse režiimi ajal suleti riigile ebamugavad väljaanded ja poliitilised oponendid (näiteks vabadussõjalased) isoleeriti poliitilisest elust. Kriitika summutati riikliku stabiilsuse ettekäändel.
- Nõukogude psühhiaatriline terror (1960.–1980. aastad): Totalitaarses NSV Liidus oli režiimivastaste dissidentide paigutamine psühhiaatriahaiglatesse süstemaatiline tööriist. Inimesi, kes protestisid ebaõigluse vastu, temandati süsteemi poolt „vaimselt haigeteks“, et muuta nende sõnumid ühiskonna silmis tühiseks.
- Tänapäeva autoritaarsed režiimid: Idanaabri Venemaa või Põhja-Korea argipäev näitab, et aktivistide ja ajakirjanike salapärane kadumine, fabritseeritud süüdistused või sunniviisiline isoleerimine on vahendid, millega hoida ühiskonda hirmus.
Just nende valusate ajalooliste õppetundide tõttu on avalikkuse tundlikkus iga sarnase juhtumi puhul äärmiselt kõrge. Kui õiguskaitseorganite või meditsiinisüsteemi käitumine hakkab meenutama totalitaarsete režiimide käekirja, on ohus kogu ühiskonna vabadus.
Mis on SLAPP ja kuidas surutakse maha arvamusvabadust?
Maailmas kasutatakse üha enam mõistet SLAPP (Strategic Lawsuits Against Public Participation ehk üldsuse osalemise vastased strateegilised hagid). See tähendab juriidiliste või administratiivsete vahendite kuritarvitamist eesmärgiga kriitikud, ajakirjanikud või aktivistid vaimselt ja rahaliselt kurnata ning seeläbi vaikima sundida.
Sõna- ja arvamusvabadust ei saa ega tohi maha suruda poliitiliste, kriminaalsüüdistuste ega muude jõuliste, varjatud vahenditega. Igal kodanikul on õigus nõuda riigilt aru ja väljendada rahulolematust, ilma et ta peaks kartma märkamatut ühiskonnast eemaldamist.
Toimetus jälgib sündmuste käiku ja vajadusel värskendame seda lugu.
TÄIENDUS 09.06.2026
Toimetusele saadeti alljärgnev kiri, kus lisaks olid selle kirja saajad riigikogu liikmed, õiguskantsler, regionaalhaigla juhtkond ja kirjas anti luba Fonte.News kanalil see avaldada. Kiri muutmata kujul (toimetusel on kirja autori nimi teada ja kirjas oleva ohvri nimi on asendatud nimega “Naine”):
“Vabastage “Naine” ebaseaduslikust sundravist!
Annan õiguskantslerile teada, et Eesti psühhiaatrias toimub konveiermeetodil inimeste sundravile saatmine ilma igasuguse seadusliku aluseta, mida õiguskantsler teab väga hästi ja kõik muud asjaosalised selles loos kuna õiguskantsler on ju üks osa riigi juhtimisest. Õiguskantslerile on see kõik väga hästi teada ja paljudele-paljudele muudele, nii kiirabile kui politseile, et see kõik toimub ja oletuslikult on nendeks juhtudeks eribrigaadid, kus toimub lihtsalt inimrööv ja inimene võetakse kinni, sest ta rikkus avalikku korda või tegi midagi muud valesti, mis teisele poolele ei meeldinud. Psühhiaatriat kasutatakse inimeste hirmutamiseks, sundraviks ja korrale kutsumiseks, ometi pole see seaduslik meetod, sest seaduses on täpselt kirjas, mis juhtudel võib inimest hospitaliseerida tema tahte vastaselt, see on väga täpselt määratud ja sellist meetodit peaks pigem kasutama perevägivalla puhul, mitte tavalisi inimesi tänavalt kaasa haarates põhjusel, et nende käitumine ei meeldi. Samas tehakse kohtupaberid tagantjärele, suure viivitusega ja neis paberites puudub igasugune hinnang või põhjendus, miks inimene on sundhospitaliseeritud ja sundravile sunnitud. Kohtupaberid tehakse ilma igasuguse kohtudokumentide tunnusteta, neil puuduvad kohtunike allkirjad, kohtu põhjendused ja kohtu pitsat, nendel pole mitte midagi, neile paberitele sunnitakse alla kirjutama inimesel, kellelt on vabadus võetud ja kellel on juba rohud sees mitu päeva ilma mingi kohtu otsuseta, ilma mingi põhjenduseta ja diagnoosita. See kõik on süsteemne konveier ja toimub tervete inimeste diskrediteerimine, suvaliste diagnooside panemine, valeandmete sisestamine terviseportaali, inimeste häbistamine, halvemal juhul terve inimese invaliidistamine ja tema surm. Ka surmajuhtumid toimuvad neis majades, sest antakse üledoose. Ameerikast tean ühte lugu, kus tehti päriselu sündmuste põhjal film patsiendist, kellele psühhiaatriahaiglas anti üledoose ja kuna patsient viibis haiglas aegajalt, siis oma 47 eluaastaks oli tema tervis nii läbi, et ta suri, neerud ütlesid üles, tema organism oli mürgitatud. Kui palju ja mis doosides peab andma rohte, et nende kätte surra, olles vaid 47-aastane? Need pidid olema väga suured doosid.
Juuni algul hospitaliseeriti Tallinnas haiglasse tema tahte vastaselt ja antakse rohtusid tema tahte vastaselt “Naisele-le” ( toimetusel nimi teada, sündinud 1980 aastal ), kes on intelligentne naine, mitte kellelegi ohtlik, ka iseendale ei ole ta ohtlik ja tema sundhospitaliseerimine on täiesti seadusvastane. Teda sunnitakse võtma rohtusid, sest ta rikkus avalikku korda. No mis meetod see on terve inimese peal? See “Naine” on tervem ja teravama mõistusega kui paljud meie keskel täna, psühhiaatria ei saa ega tohi olla karistusmeetod. Pealegi on need rohud väga ohtlikud tervisele ja tekitavad dementsust. Mul oli kunagi üks tuttav õde psühhiaatrikliinikus, kes rääkis, et kui inimene läheb haiglasse tervena, siis väljuda võib ta sealt juba haigena, sest just seal tehakse inimesi haigeks. Seda oligi alust arvata, et see nii on, seega ei ole tegu raviasutusega, kuigi osa inimesi on seal tõesti vabal tahtel ja võibolla isegi üle poolte, aga nähtavasti mitte akuutosakonnas, kuhu tuuakse inimesi nende tahte vastaselt, et neid sellisel meetodil karistada või korrale kutsuda ja panna neile silt, et nad on haiged, kuigi nad seda arvatavasti kindlasti ei ole.
Täna on Eestis mitmeid inimesi, kes on oma lugusid avalikustanud, mis nendega tehti, näiteks hospitaliseeriti üks noor naine, inglise keele õpetaja, tema tahte vastaselt, aga talle ei hakatud kohe rohtusid sisse suruma vägivaldselt kuna ta otsis abi ja võttis advokaadi ja sai välja päris ruttu. Selliseid ekstreemseid juhtumeid Eestis, kui inimene on teistele ohtlik, see on eelkõige perevägivald, ometi me teame ajakirjandusest, et neil juhtudel näiteks ei tehta vägivaldsele isikule midagi, kuigi vägivald võib olla vabalt tingitud ja tavaliselt ongi tingitud ebaadekvaatsest käitumisest, kahtlustamisest, armukadedusest ja sellest tingitud vägivallast, aga sageli pole tegu isegi sellega, et inimene oleks armukade, vaid ta on psühhopaat ja vot, neile inimestele ei tehta tegelikult midagi, võibolla sellepärast, et juurutada ühiskonnas psühhopaatiat ja vägivalda? Et jätta naised ja lapsed kaitseta? Perevägivallaga ei tegeleta, seda teame ajakirjandusest, sest neid psühhopaate kardavad ka need psühhiaatrid, kes võtavadki “ravile”, mis on tegelikult tahtevastane ravi, selliseid inimesi, kes on ühiskonnas mingit moodi kaitsetud või on nad täiesti tavalised inimesed, kellele kurja teha psühhiaatrid ei karda, aga psühhopaate nad kardavad, sest teavad nende kättemaksu, sellepärast ei tegele perevägivallaga isegi politsei, sest need on kõige ohtlikumad olukorrad – sekkuda peretülisse, seal tekivad väga ohtlikud olukorrad, milles isegi politsei ei riski oma eluga.
Seoses sellega, mis ma eespool kirjutasin, et sundravi on täna Eestis väga tihti põhjendamata ja täiesti seadusevastane, lihtsalt meetod karistamiseks või muul taolisel eesmärgil tehtud, seoses sellega, et kohtudokumentidel puuduvad kohtunike allkirjad, otsused tehakse tagantjärgi ja konveiermeetodil, lihtsalt muutes patsiendi nime blanketi vormil, seoses sellega on kogu selline sundravi täiesti ebaseaduslik, diagnoosid mõeldakse välja, haiguslugudes valetatakse ( näiteks ma tean meest, kes praegu võitleb valeandmetega oma haigusloos, mis sinna on suvaliselt sisestatud), seoses kogu eelöelduga tuleb täiesti terve patsient “Naine” ja kõik muud täiesti terved patsiendid vabastada. Kuigi te võtate kohtudokumendile patsiendi allkirja, siis ei vabasta see teid süüst, mitte mingil juhul, sest see patsient ei tea selle allkirja tähendust, millele te sunnite allkirja andma, ta ei tea, et ta võtab vastutuse enda peale, kuigi ta on seal tahtevastaselt, ta on seda igatpidi väljendanud juba teda sinna majja tuues ja ka kogu aeg hiljem, kui talle sunnitakse sisse ravimeid, et see on tahtevastane ja ebaseaduslik. Ma kinnitan teile, et te ei vabane süüst patsiendi allkirja tõttu, teie süü jääb teie peale kuni te oma tegevust ei lõpeta. Seaduse ees on kõik võrdsed, vaevalt te ise tahaks sisse süüa seda, mille tagajärgi te patsientide peal näete, te sundravite terveid inimesi. Need ei ole ravimid, te teate seda väga hästi, need on mürgid väga suurte kõrvaltoimetega, seda kinnitas minu tuttav õde teie haiglast. Teie haiglad on täis vaevatud hingi, kes liiguvad seal ringi uimaselt ja unistavad ainult vabadusest, et olla jälle kodus.
See kiri on faktide konstateering, te hoiate kinni terveid inimesi, vabastage “Naine” ja kõik terved, kellele te külge kleebite haigesilte! Seal on palju neid, kes süütult kannatavad!” (Kirja lõpp)
Loe lisaks:
