Me elame ajastul, kus meile korrutatakse lakkamatult sõnu nagu “läbipaistvus”, “demokraatia” ja “avatus”. Me käime valimas, andes oma hääle juhtidele, usus, et nad esindavad meid ja juhivad riiki avalikult. Kuid reaalsus fassaadi taga on sootuks teine. Infosajandist on märkamatult saanud salastatuse sajand. Riigid peidavad oma otsuseid “riigisaladuste” templi taha ja finantskolossid sulgevad uksi ilma ühegi selgituseta.
Kes tegelikult juhib mängu ja miks on tavakodanikust tehtud ettur, kellel puudub õigus teada tõde isegi omaenda elu ja vara kohta?
Varjude ülemvõim- Miks on salastatusest saanud meie ühiskonna uus normaalsus-Fonte.News-Veiko Huuse arvamuslugu
Riigijuhtimise illusioon: Valitud rahva poolt, vastutavad… ei kellegi ees?
Demokraatia algne idee on lihtne: rahvas valib juhid ja juhtidel on kohustus olla rahva ees aruandekohustuslikud. Tänapäeval näeme aga üha enam, kuidas kriitilise tähtsusega riiklikud dokumendid, lepingud ja tulevikustrateegiad salastatakse aastakümneteks.
Meile öeldakse, et see on “julgeoleku huvides”. Kuid kus jookseb piir tegeliku julgeoleku ja poliitilise mugavuse vahel?
- Näide maailmast: Vaadakem USA ja Euroopa suurte kriiside ajal sõlmitud miljardilepinguid (olgu selleks vaktsiiniostud või relvastushanked), mille detailid ja hinnad kaetakse mustade markerijoontega enne, kui need avalikkuse ette jõuavad.
- Õhku jääv küsimus: Kui riigijuhid tegutsevad tõepoolest rahva huvides, siis miks on vaja tulemusi rahva eest varjata? Kas salastatus kaitseb riiki või hoopis juhtide eksimusi ja korruptsiooni?
Finantsterror elutoas: “Me sulgeme teie konto, kuid põhjust me ei ütle”
Kui riigi tasandil toimuv salatsemine tundub kauge, siis on olemas valdkond, kus salastatuse teravik tabab meid otse ja valusalt – see on pangandus- ja kindlustussektor.
Pangad ja kindlustusseltsid eksisteerivad ainult ja eksklusiivselt tänu meile, tavalistele inimestele. Ilma meie hoiuste, meie tehingutasude ja meie usalduseta oleksid need hiiglaslikud klaashooned tühjad kestad. Me usaldame neile oma elutöö, oma palga ja oma säästud.
Kuid vaadakem, mis juhtub siis, kui süsteem otsustab sinust vabaneda. Ühel päeval avastad, et su pangakaart ei tööta ja ligipääs kontole on blokeeritud. Panga ametlik vastus? “Me sulgeme teie konto. Vastavalt meie tingimustele ja seadusele me põhjust ei avalda.”
“See on tänapäeva ühiskonna üks kõige ebaõiglasemaid vastuolusid. Sind lõigatakse üleöö moodsast ühiskonnast välja, tembeldatakse potentsiaalseks kurjategijaks, kuid sulle ei anta isegi võimalust ennast kaitsta, sest sa ei tea, milles sind süüdistatakse.”
Süsteemne ülbus üle maailma
Seda nähtust tuntakse maailmas nime all de-risking.
- Suurbritannias vallandus tohutu skandaal, kui tuntud poliitiku kontod suleti puhtalt tema poliitiliste vaadete tõttu, varjates seda esialgu “tavalise äriotsuse” taha.
- Tuhanded väikeettevõtjad ja eraisikud üle Euroopa ja maailma leiavad end igapäevaselt olukorrast, kus tehisintellekti algoritm märgib nende täiesti legaalse tehingu “kahtlaseks” ja pank lõpetab koostöö.
Pank elab sinu rahast, kuid käitub sinuga nagu feodaalhärra pärisorjaga. Kus on siin loogika või õiglus? Või pank teebki sellise käitumisega selgeks, et raha ei kuulu inimesele, ta on vaid selle kasutaja? (Seda väidavad mitmed teadmainimesed juba sadu aastaid)
Õhku jäävad küsimused: Kellele kuulub võim?
Salastatuse kultuur tekitab rida põletavaid küsimusi, millest peavoolumeedia eelistab vaikida:
- Kui algoritmid otsustavad: Kui panga või kindlustuse otsuse taga on tehisintellekt ja riskianalüüsi mudelid, siis miks ei ole kliendil õigust näha seda koodi või andmeid, mille põhjal tema elu pea peale pöörati?
- Õigus kaitsele: Kuidas saab eksisteerida õigusriik, kus ühele osapoolele (eraisikule) esitatakse “süüdistus” ja määratakse karistus (konto sulgemine), kuid tõendeid ja põhjuseid ei näidata? see meenutab pigem Franz Kafka “Protsessi”, mitte 21. sajandi vaba ühiskonda.
- Poliitikute kaasosalus: Miks lubavad rahva poolt valitud poliitikud finantsinspektsioonidel ja pankadel selliste reeglite taha varjuda? Kas riik on delegeerinud kontrolli kodanike üle pankadele, et ise käed puhtaks pesta?
Üleskutse: On aeg nõuda tagasi õigus oma andmetele ja elule
Salastatus õitseb ainult pimeduses. Senikaua, kuni me lepime vastusega “põhjust me ei ütle”, jäämegi me süsteemi pantvangideks.
Igal eraisikul peab olema tingimusteta õigus teada tema kohta käivaid otsuseid, etteheiteid ja nende aluseid. Kui pank või riigiasutus teeb sinu kohta otsuse, mis mõjutab su toimetulekut, peab tal olema kohustus see punkt-punktilt lahti seletada ja anda sulle võimalus argumenteeritult vastata.
Mida on vaja muuta?
- Seadusandlik surve: Me peame nõudma valitud poliitikutelt ja riigijuhtidelt reaalsed seadusemuudatusi. Pangasaladus peab kaitsma klienti kolmandate isikute eest, mitte panka kliendi eest. Seadus peab kohustama finantsasutusi esitama konto sulgemisel selged ja tõendatavad põhjused.
- Kodanikuaktiivsus: Me peame lõpetama vaikides nõustumise. Kui meilt võetakse õigus infole, võetakse meilt pikemas perspektiivis õigus vabadusele.
Kallis Fonte.News lugeja, mõtle sellele: Kui me lubame varjata põhjuseid täna pangas, siis mis takistab riigil ja suurettevõtetel varjamast homseid otsuseid meie tervise, liikumisvabaduse või eraomandi kohta? On aeg tuua valgus tagasi sinna, kuhu on sihilikult loodud varjud.
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht
Kui minu lood Fonte.News kanalis resoneeruvad sinuga, siis palun toeta minu valgustegevust:
Loe lisaks:
