Kui inimene ütleb ravile „ei“, kus lõpeb tema enesemääramisõigus ja algab riigi õigus sekkuda? Revo Jaansoo 2026. aastal Helsingis valminud interdistsiplinaarne õigusteaduslik uurimistöö viib Nürnbergi tribunalide pärandist Strasbourgi kohtupraktikani ning küsib, millised piirid kehtivad riigile inimese keha ja tervisega seotud otsuste tegemisel.
Küsimus ei puuduta üksnes haiglat. Sama õiguslik probleem võib tekkida rahvatervise meetmete, sundravi, sundisolatsiooni ja muude olukordade puhul, kus avalik võim soovib inimese elu või tervise kaitseks tema otsustusvabadust piirata.
Kellele kuulub inimese keha? Nürnbergist Strasbourgi ja Eestini. Revo Jaansoo uurimustöö tutvustus
Revo Jaansoo Uurimistöö „Euroopa Inimõiguste Kohtu kujunemine Euroopa õiguskorra kujundajaks 1959–2026“ ühendab rahvusvahelise õiguse, Euroopa inimõiguste õiguse, rahvusvahelise kriminaalõiguse, õigusajaloo, meditsiiniõiguse, põhiseadusõiguse ja ravimiregulatsiooni. Selle keskmes on kehaline puutumatus ja autonoomia ning nende suhe riigivõimu, rahvatervise kaitse ja meditsiinilise sekkumisega.
Keskne küsimus on lihtne, kuid õiguslikult keeruline: kui kaugele võib riik minna inimese keha ja isikliku autonoomia üle otsustamisel?
Nürnbergist Euroopa inimõiguste süsteemini
Teise maailmasõja järel toimunud Nürnbergi tribunalid muutsid arusaama inimese ja riigi suhtest. Meditsiinilised katsed inimestega näitasid äärmuslikul kujul, millised tagajärjed võivad kaasneda olukorraga, kus inimene muutub meditsiinilise või riikliku võimu objektiks ning tal puudub tegelik võimalus oma keha üle otsustada.
Nürnbergi arstide tribunal tõi vabatahtliku nõusoleku rahvusvahelise õiguse ja meditsiinieetika ajalukku. Nürnbergi koodeksist kujunes üks patsiendiautonoomia ajaloolisi lähtekohti.
Jaansoo uurimistöö teeb siin olulise eristuse. Nürnbergi koodeksit ei käsitleta tänapäevases õiguskorras iseseisva ja siduva õigusallikana. Küsimus on pigem selles, kas Nürnbergi menetlustes väljendunud inimsubjekti kaitse põhimõtteid on võimalik jälgida hilisemas rahvusvahelises inimõiguste õiguses ja tänapäevases patsiendiautonoomia käsitluses.
Seetõttu ei saa tänapäevaseid patsiendiõigusi taandada ühele ajaloolisele dokumendile. Need on kujunenud rahvusvahelise õiguse, meditsiinieetika, põhiseaduslike õiguste, meditsiiniõiguse ja kohtupraktika koosmõjus.
Euroopa inimõiguste konventsioon avati allakirjutamiseks Roomas 4. novembril 1950 ja jõustus 3. septembril 1953. Euroopa Inimõiguste Kohus alustas tegevust 1959. aastal. 1998. aastal jõustunud protokoll nr 11 muutis konventsiooni kontrollimehhanismi alaliseks kohtuks ja tugevdas üksikisiku võimalust pöörduda pärast riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendumist Strasbourgi.
Nii kujunes sõjajärgsest inimese kaitse ideest järk-järgult Euroopa õiguskaitsesüsteem, milles ka riigi enda tegevus allutati rahvusvahelisele kohtulikule kontrollile.
Vastutus ei lõpe ametikohaga
Nürnbergi järeltribunalide pärand ulatub patsiendiõigustest kaugemale. I.G. Farbeni kohtuasjas tuli hinnata ettevõtte juhtkonna liikmete isiklikku vastutust sunniviisilise töö, orjastamise ja muude õigusvastaste tegudega seotud tegevuse eest.
Kohtul tuli eristada organisatsiooni positsiooni konkreetse inimese vastutusest. Ametikoht ei tekita iseenesest süüd. Samal ajal ei kõrvalda ametikoht isikliku vastutuse võimalust, kui inimese teadmised, pädevus ja tegevus loovad piisava seose õigusvastase teoga.
Jaansoo uurimistöö asetab vastutuse individualiseerimise küsimuse laiemasse riigivõimu konteksti. Riik tegutseb asutuste ja inimeste kaudu. Seetõttu on oluline kindlaks teha, kellel oli otsustuspädevus, milline oli tema volituste ulatus, millistel alustel otsus tehti ja millist mõju see inimese õigustele avaldas.
Nürnbergi kogemus annab siin põhimõttelise lähtekoha: võimu olemasolu ei kõrvalda vastutuse küsimust.
Herta Oberheuser ja kutsevabaduse piirid
Herta Oberheuseri juhtum tõi vastutuse küsimuse tagasi meditsiini. Ravensbrücki koonduslaagris töötanud arst mõisteti Nürnbergi arstide tribunalil süüdi. Hiljem kerkis küsimus tema võimalusest Saksamaal arstina jätkata.
Kriminaalvastutus ja kutsealane vastutus kuuluvad eri õiguslikesse raamidesse. Kriminaalkohtu otsus ei lahendanud automaatselt hilisemat küsimust kutsealal tegutsemise kohta.
Põhiseadusliku raami andis Saksamaa Liitvabariigi 1949. aasta põhiseadus. Selle artikkel 3 sätestab võrdsuse seaduse ees ning artikkel 12 kaitseb kutsevabadust. Föderaalne Konstitutsioonikohus käsitles kutsevabaduse piire 11. juuni 1958. aasta apteegikohtuotsuses.
Oberheuseri juhtum aitab näidata üht uurimistöö läbivat põhimõtet: riigi sekkumise õiguspärasus ei sõltu ainult sellest, kas riigil on õiguspärane eesmärk. Olulised on ka õiguslik alus, otsustaja pädevus, põhjendused ja inimese õiguste kaitseks loodud menetluslikud tagatised.
Kui riik kaitseb inimese elu
Tänapäeva õigusvaidlused on sageli keerukamad kui Nürnbergi ajastu kõige selgemad juhtumid. Riik võib sekkuda inimese õigustesse elu, tervise või teiste inimeste kaitseks. Legitiimsest eesmärgist üksi siiski ei piisa.
Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 8 kaitseb era- ja perekonnaelu. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas kuuluvad eraelu kaitsealasse ka kehaline puutumatus ja isiklik autonoomia.
Sekkumisel peab olema õiguslik alus, see peab teenima konventsiooniga lubatud eesmärki ja olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik. See tähendab muu hulgas küsimust, kas riigi põhjendused olid asjakohased ja piisavad ning kas eesmärki oleks saanud saavutada inimese õigusi vähem piirava abinõuga.
Põhiõiguse piiramisel tuleb arvesse võtta ka riigi kaalutlusruumi. Selle ulatus sõltub vaidluse laadist, sekkumise intensiivsusest ja kaalul olevatest õigustest. Kaalutlusruum ei tähenda siiski piiramatut otsustusõigust ega vabasta riiki oma otsuse põhjendamisest.
Mida intensiivsemalt puudutab sekkumine inimese keha, autonoomiat või identiteeti, seda suurema tähtsuse omandavad õiguslikud ja menetluslikud tagatised.
Strasbourg ja patsiendi õigus otsustada
Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika on aastakümnete jooksul kujundanud põhimõtteid, mille kaudu hinnatakse riigi sekkumist üksikisiku õigustesse.
Lawless vs. Iirimaa (1961) käsitles erakorralise seisukorra ja riigi julgeoleku küsimusi. Belgia keeleasi (1968) aitas kujundada diskrimineerimiskeelu käsitlust. Handyside vs. Ühendkuningriik (1976) sai oluliseks mõiste „vajalik demokraatlikus ühiskonnas“ ning riigi kaalutlusruumi arengus.
Need lahendid ei käsitlenud patsiendiautonoomiat, kuid neis kujunenud kontrollipõhimõtted on mõjutanud hilisemat konventsioonipraktikat.
Patsiendi autonoomia seisukohalt on Jaansoo uurimistöös keskse tähtsusega Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja 17. septembri 2024. aasta otsus Pindo Mulla vs. Hispaania.
Avaldaja oli Jehoova tunnistaja, kes oli oma keeldumist vereülekandest väljendanud kirjalikult eri vormides. Erakorralise operatsiooni ajal anti talle siiski vereülekandeid.
EIK käsitles asja konventsiooni artikli 8 alusel koosmõjus artikliga 9. Küsimus ei olnud üksnes selles, kas arstide meditsiiniline otsus oli õige. Keskseks muutus see, kas riiklik otsustamiskord oli korraldatud viisil, mis austas piisavalt patsiendi autonoomiat.
Kohus leidis, et otsustamisprotsessis esines olulisi puudusi. Otsustanud kohtunikule ei jõudnud piisav teave patsiendi varem dokumenteeritud soovide kohta ning hilisemad menetlused ei kõrvaldanud neid puudusi.
Lahendi tähendus ulatub seetõttu ühest vereülekande juhtumist kaugemale. Inimese autonoomia kaitsmiseks ei piisa sellest, et seadus tunnustab abstraktselt tema õigust ravist keelduda. Riik peab looma süsteemi, milles inimese tahe saab ka tegelikult otsustajani jõuda ja õiguslikku mõju avaldada.
Riigil on ka kohustus autonoomiat kaitsta
Jaansoo uurimistöö üks olulisi teese on, et riigi ülesanne ei seisne ainult inimese autonoomiasse sekkumisest hoidumises.
Riigi positiivne kohustus võib hõlmata sellise õigusliku ja institutsionaalse raamistiku loomist, milles inimene saab piisavat teavet, kujundab oma tahte, saab väljendada nõusolekut või sellest keelduda ning kasutada õigusvastase meditsiinilise sekkumise korral tõhusaid õiguskaitsevahendeid.
See muudab patsiendiautonoomia küsimuse laiemaks kui arsti ja patsiendi vahelise suhte.
Kui inimene on oma tahte selgelt väljendanud, kuid tervishoiu- või õigussüsteem ei suuda seda teavet õigel ajal otsustajani viia, võib probleem olla süsteemis endas.
Kas vajadus on ka tõendatud?
Uurimistöö üks keskseid järeldusi ja eristatavaid panuseid puudutab seda, mida Jaansoo käsitleb „tõenduspõhise vajadusena“.
Riigi väitest, et sekkumine on vajalik elu, tervise või avaliku huvi kaitseks, ei piisa iseenesest. Tuleb küsida, millisele faktilisele ja tõenduslikule alusele väidetav vajadus tugineb.
Kas otsustajal olid olemas asjakohased andmed? Kas need olid piisavad? Kas tõendid toetavad seost soovitud eesmärgi ja valitud piirangu vahel? Kas sama eesmärki oleks saanud saavutada vähem piirava abinõuga?
Tõenduspõhist vajadust ei käsitleta uurimistöös uue iseseisva konventsioonist tuleneva testina ega olemasoleva proportsionaalsuse kontrolli asendajana. Tegemist on olemasolevate kontrollistandardite rakendamisel eristatava küsimusega: kas riigi esitatud faktiline ja tõenduslik alus võimaldab sekkumise vajalikkust tegelikult kontrollida?
See küsimus muutub eriti oluliseks olukorras, kus riigil on ulatuslik kaalutlusruum või Euroopa riikide vahel puudub ühine lähenemine.
Kaalutlusruum ei saa sellisel juhul tähendada tõendamisest vabanemist.
Erakorraline olukord ei kaota põhiõigusi
Sama põhimõtet rakendab uurimistöö rahvatervise ja erakorraliste olukordade suhtes.
Rahvatervise hädaolukord võib anda riigile tavapärasest suurema vajaduse kiiresti tegutseda, kuid see ei kõrvalda põhiõiguste kaitse nõudeid.
Ka erakorralises olukorras tuleb hinnata sekkumise õiguslikku alust, eesmärki, vajalikkust ja proportsionaalsust. Samuti tuleb kontrollida, millistele faktidele ja tõenditele sekkumise põhjendus tugineb ning kas eesmärki oleks olnud võimalik saavutada vähem piiravate vahenditega.
Jaansoo uurimus asetab selle küsimuse laiemasse võrdlevasse raamistikku. Euroopa inimõiguste praktika kõrval käsitletakse Ameerika Ühendriikide, Kanada ja Austraalia õigust, COVID-19 meetmeid, kohustusliku meditsiinilise sekkumise põhiseaduslikke piire, ravimiregulatsiooni ning Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 15 erakorraliste volituste süsteemi.
See võimaldab küsida mitte ainult seda, kas riigil on õigus kriisis tegutseda, vaid ka seda, kuidas peab võimu kasutamine jääma kohtulikult kontrollitavaks.
Eesti kuulub samasse õigusruumi
Eesti õiguskord paikneb põhiseaduse, Euroopa Liidu õiguse, Euroopa inimõiguste konventsiooni ja rahvusvaheliste lepingute ristumiskohas. Nürnbergi ja Strasbourgi arengud ei ole seetõttu Eesti jaoks üksnes õigusajalugu.
Patsiendiautonoomia, avaliku võimu volituste piirid, rahvatervise meetmete õiguspärasus ja riigi vastutus puudutavad kohtunikke, advokaate, arste ja ametnikke. Kõige otsesemalt puudutavad need aga inimest, kelle tervise või keha kohta otsuseid tehakse.
Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 7 keelab piinamise ning julma, ebainimliku või alandava kohtlemise. Sama säte ütleb eraldi, et kedagi ei tohi ilma tema vabatahtliku nõusolekuta allutada meditsiinilistele või teaduslikele katsetele.
Eesti õiguses tähendab laiem põhiõiguslik raamistik, et avaliku võimu sekkumisel inimese õigustesse peab olema õiguslik alus ja legitiimne eesmärk ning sekkumine peab vastama proportsionaalsuse nõuetele.
Uurimistöö lisab sellele olulise küsimuse: kas riigi põhjendatud vajadus on ka faktiliselt ja tõenduslikult kontrollitav?
Mida Nürnberg ütleb tänapäeval?
Nürnbergi tribunalide ajal tuli kaitsta inimest riikliku ja meditsiinilise võimu kõige raskemate kuritarvituste eest. Strasbourgi inimõiguste süsteemis väljendub inimese kaitse teistsuguses ajaloolises ja õiguslikus kontekstis, kuid keskne küsimus riigivõimu piiridest püsib.
Tänapäeval võivad küsimused tunduda palju tavalisemad.
Kas otsustusvõimeline patsient võib elupäästvast ravist keelduda?
Millal tuleb arstil arvestada inimese varem väljendatud tahet?
Mis saab siis, kui patsiendi tahe on dokumenteeritud, kuid ei jõua õigel ajal otsustajani?
Kui riik piirab inimese autonoomiat tema elu või tervise kaitseks, milliste tõenditega peab ta sekkumise vajalikkust põhjendama?
Ja kas inimesel on tegelik võimalus lasta sõltumatul kohtul kontrollida, kas riik läks liiga kaugele?
Pindo Mulla lahend näitab, et patsiendiautonoomia kaitse hõlmab ka otsustamiskorra kvaliteeti. Kui avalik võim sekkub inimese kehalisse puutumatusse, ei piisa üksnes heast eesmärgist. Sekkumisel peab olema õiguslik alus, selle vajalikkus peab olema põhjendatav ning inimese õiguste kaitseks peavad eksisteerima toimivad menetluslikud tagatised.
Nürnbergi pärandist ei tulene lihtsat reeglit, millega saaks lahendada kõik tänapäeva meditsiiniõiguse vaidlused. Selle ajalooline tähendus seisneb muu hulgas põhimõttes, et inimene ise on oma keha puudutavas otsustamises iseseisev õiguste kandja.
Strasbourg on kujundanud rahvusvahelise õiguskaitse mehhanismi, mille kaudu saab kontrollida ka riigi sekkumist sellesse autonoomiasse. Eesti kuulub samasse Euroopa õigusruumi.
Õigusriigi tugevust ei näita üksnes riigi võime tegutseda. Sama oluline on riigi võime oma võimu põhjendada, lasta seda kontrollida ja vajaduse korral piirata.
Inimene ei ole oma keha puudutavates küsimustes riigi objekt. Ta on õiguste kandja.
Revo Jaansoo uurimustöö. Periood 1959-2026
EESTI VABARIIK: INTERDISTSIPLINAARNE ÕIGUSTEADUSLIK UURIMISTÖÖ
Rahvusvaheline õigus · Euroopa inimõiguste õigus · Õigusajalugu · Meditsiiniõigus
“Euroopa Inimõiguste Kohtu kujunemine Euroopa õiguskorra kujundajaks”
Uurimustööd saad alla laadida SIIT
“Universumi ehk Kõiksuse loodud loomingus (dimensioonid, olendrassid, Elu, hing ja sinna kuuluvad lisad – nagu inimese keha) inimese keha, pole ei riigi oma ega siin maal kehastunud inimese oma. See on Kõiksuse oma ja antud kasutada siin maal olemiseks, õppimiseks ja meenutamiseks. Kui sina ise ja Riigi süsteeme esindavad inimolendid (ametnikud, arstid ja kõik kes on tegutsevad sinust eraldi siin maal) kasutate seda keha universumi reeglite vastaselt – ei aktsepteeri selle inimese keha vaba tahet ja otsust, on sellel tagajärjed ja need mõjutavad siin maal kõiki ja kõike.” – Veiko Huuse
Selle Maailma ja Riigi mängus mustad olendid mängivad (kuritarvitavad) inimese keha, hinge ja vaimuga. Ära luba sellel juhtuda.
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht
