Eesti poliitiline eliit on näidanud alates 1991. aastast “jobukultuuri” õitsengut. Rahvas usub jätkuvalt sinisilmselt, et poliitikud suudavad musta valgeks rääkida. Eestis kehtib 1938. aastast pettusega kinnitatud põhiseadus, kust Konstantin Päts võttis välja kõige olulisema punkti: rahval on kõrgeim otsustusõigus. Ta asendas selle lausega „Rahvas on kõrgema võimu kandja“. Need on kaks täiesti erineva jõu ja tähendusega lauset ning mõlemad määravad ära Eestis otsustaja ja võimulolija.
Sõna “Jobu” on nagu “hea laps”, kellel mitu nime ja see sõltub ütleja ja vastuvõtja eesmärgist ja maailmavaatest. Selle sõna pärast on ka kohtulahinguid peetud, kuid ka sellel pole mingit tähtsust, sest iga ühel siin maal on sõna ja arvamusvabadus.
Kas sa oled jobu kuubis?

Alates 1991. aastast pole ükski poliitiline erakond oma valimiskampaania loosungiks valinud lauset: „Anname rahvale tagasi kõrgeima otsustusõiguse ja kinnitame uue kaasaegse põhiseaduse“. Pole seda teinud ükski rahva lemmik poliitiline üksikkandidaat, erakonna liidrid ega poliitiline aktivist.
Kõik Eesti valjuhäälsed poliitiliste erakondade juhid räägivad pisiasjadest ja võimendavad neid suureks, nagu oleksid need Eesti saatuse määrajad – nagu sõnavabadus, maksude vähendamine, piiri sulgemine Venemaaga, pensioni tõstmine ja elektrihinna alandamine. Vaadates Eesti suuremate erakondade – Reformierakonna, Keskerakonna, EKRE, Isamaa, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna, Eesti 200 ja Parempoolsete liidrite – suuri lubadusi alates 1991. aastast kuni tänaseni, kordub sama muster:
- Reformierakond: madalad ja ühetaolised maksud, digiriik, „viie rikkaima riigi hulka“ jõudmine ning julgeoleku ja kaitsekulude tõstmine.
- Keskerakond: astmeline tulumaks, tasuta ühistransport, pensionide ja toetuste tõstmine ning sotsiaalne solidaarsus.
- EKRE: rahvusriiklus, traditsioonilised peremäärtused, kütuse- ja elektrihindade alandamine ning piirikaitse ja sisserände piiramine.
- Isamaa: peretoetuste suurendamine, eestikeelne haridus, maksurahu või maksuerisused ning riigikaitse tugevdamine.
- Sotsiaaldemokraatlik Erakond: kõrgemad sotsiaaltoetused, miinimumpalga ja pensionite kasv, võrdsemad võimalused ning rohepöörde sotsiaalne õiglus.
- Eesti 200: „pikk plaan“, riigireform ja personaalne riik, hariduse uuendamine ning majanduse konkurentsivõime.
- Parempoolsed: vaba turumajandus, riigiaparaadi ja avalike kulude kärpimine, maksude alandamine ning ettevõtlusvabadus.
Kõigil nendel suurtel poliitilistel lubadustel pole peale müra mingit väärtust. Need loosungid on mõeldud teile, jobud, kes arvavad, et te olete olulised siin ühiskonnas. Aga te pole olulised, sest teil pole mingit väärtust seni, kuni te nõustute olema jobu ja alluma tühjadele sõnadele, istute kastis – kuubis, piiratud tegevuste ja võimetega – ning olete loovutanud oma hinge teiste olendite kontrollitavate inimolendite tööriistadeks.

Sa jääd seni jobuks kuubis, kui sa nõustud nende poliitikute, pankurite, kirikutegelaste, seaduseloojate, advokaatide, kohtunike, ametnike, ettevõtjate, avalike esinejate ja arvamusliidrite sõnavõttudega, kes ei räägi ega tegutse jõuliselt Eesti rahvale kõrgema otsustusõiguse tagasiandmiseks ja uue Eesti põhiseaduse kinnitamiseks.
Eestis on riigikogu valimised juba hoo sisse saanud ja ajab ikka iiveldama küll, nähes neid armetuid ja energiast tühje loosungeid ja sõnavõtte. Ainult müra ei millestki ja jobude armee kiidab takka, kaklevad sotsiaalmeedias selle üle, kellel on rohkem õigus ja mida on Eestile rohkem vaja. Keegi ei räägi kõige peamisest ja ainsast vajadusest – anda rahvale kõrgeim otsustusõigus.
Seda kardavad tänased võimulolijad, pankurid, ettevõtjad, vabamüürlased ja teised salategelased. Nad on teinud vastupropagandat, et rahvale ei tohi anda kõrgemat otsustusõigust, sest rahvas on nii loll, et tekib kaos. Neil on õigus: rahvas on nii loll – jobu kuubis – ja nad nõustuvad olema ka, sest nad ei nõua kordagi oma lemmikpoliitikult ega lemmikerakonna juhtidelt seda ainsat väljapääsu kuubist: anda rahvale kõrgeim otsustusõigus.
Kui vaadata kogu maailma tervikuna, siis seda rahva kõrgeimat otsustusõigust pole mitte üheski maailma riigis (umbes 200 riigist). Kas see on juhus või on see nii korraldatud globaalse eliidi poolt? Šveits on peaaegu, aga ka mitte päris rahva otsuse jõuga. Kuid hirm on see tööriist, mis hoiab jobud kuubis ja jobude staatuses.
See sama poliitik, kes sellest rahva kõrgeima otsustusõiguse andmisest ei räägi, on samasugune jobu kuubis. Ta ei erine sinust, jobust, mitte millegi poolest. Nii et kui näed mõnda poliitikut rääkimas tõsiselt tema arvates tõsisest teemast, siis ütle otse: ära aja paska, räägi asjast – rahvale kõrgeima otsustusõiguse andmisest.
Kui Eesti Rahvale on antud tagasi kõrgeim otsustusõigus, alles siis muutub ka ühiskond ja riigikord selle maa rahva tahte järgi. Seni, kuni mina näen meedias loosungeid, pealkirju ja inimesi rääkimas kõike muud peale rahva kõrgeima otsustusõiguse andmise, jääte minu jaoks jobudeks kuubis.
Jälgime mängu.
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht
Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:
Loe lisaks: