Anarhia kui idee on sageli valesti mõistetud ja stigmatiseeritud. Seda peetakse üldiselt sünonüümiks kaosele, korratusele ja vägivallale. Kuid anarhia tõeline tähendus ulatub kaugemale lihtsustatud stereotüüpidest. Anarhia kui filosoofiline ja ühiskondlik kontseptsioon tähistab maailma, kus valitsemise asemel domineerivad koostöö, vabadus ja võrdsus – harmoonia ilma hierarhia surveta. Miks on see aga nii tabuteema ja kuidas võiks anarhia olla inimkonna pääsetee?

Miks on Anarhia Tabuteema ja Kuidas See Võiks Olla Inimkonna Pääsetee?

Mis on anarhia?

Anarhia on termin, mis tuleneb kreekakeelsetest sõnadest an- (ilma) ja archos (juht, valitseja) ning viitab süsteemile või olukorrale, kus puudub keskne võim või autoriteet. See võib tähendada ka ühiskondlikku korda, kus inimesed toimivad vabatahtlikult ilma riiklike või hierarhiliste struktuurideta. Anarhia ideoloogia rõhutab isikuvabadust, võrdsust ja koostööd, kuid see ei pruugi tingimata tähendada kaost – võib nimetada Rahva Võim.

Kontrolli alt väljunud anarhia on Hierarhia – viitab olukorrale, kus süsteemi või kogukonna korrapärane toimimine laguneb täielikult ja asendub kaootilise, organiseerimatu ning sageli vägivaldse olekuga. See tähendab, et puuduvad nii struktuurid, mis hoiaksid korda, kui ka inimestevaheline koostöö, mis võiks asendada tsentraalse juhtimise. Selline anarhia on sageli seotud:

• Kaosega: Ilma reegliteta võivad inimesed käituda impulsiivselt või agressiivselt.
• Vägivallaga: Konfliktide lahendamine toimub sageli jõuga.
• Sotsiaalsete sidemete katkemisega: Ühiskondlike normide ja usalduse lagunemine viib võimetuseni koos tegutseda.
• Ellujäämisinstinktide domineerimisega: Inimesed tegutsevad enda või oma väikese grupi huvides, unustades suuremad kogukondlikud eesmärgid.

Anarhia mõistet võib käsitleda kahes kontekstis:

1. Teoreetiline või idealistlik anarhia, mida propageerivad näiteks anarhistlikud filosoofid nagu Pierre-Joseph Proudhon või Emma Goldman, ja mille eesmärk on õiglane, vaba ja mittehierarhiline ühiskond.
2. Praktiline anarhia, mis sageli tekib pärast riigi kokkuvarisemist, revolutsiooni või kriisiolukordi ja võib kujuneda väga kaootiliseks.

Seega on kontrolli alt väljunud anarhia pigem organiseerimatuse ja ebastabiilsuse äärmusvorm, mis erineb täielikult anarhia idealistlikust käsitlusest.

Hierarhia ja Anarhia Vastandus

Tänane maailm on hierarhiate süsteem. Poliitilised ideoloogiad nagu demokraatia, sotsialism, kapitalism, kommunism, marxism ja leninism kujutavad endast erinevaid lähenemisi võimu jaotamisele ja haldamisele. Need ideoloogiad, sarnaselt religioonidele, loovad erisusi, võistlust ja konflikte, kuna igaüks neist usub oma tõe ja meetodite ainuõigsusse. Kui religioonid jagavad maailma usutunnistuste ja jumalakäsitluste põhjal, siis poliitilised süsteemid loovad lahkhelisid, tuginedes majanduslikele ja sotsiaalsetele printsiipidele.

Anarhia aga seisab nende süsteemide vastas. See ei sea kesksele kohale võimu tsentraliseerimist ega valitsemist, vaid usaldab inimeste võimet tegutseda vabatahtlikult, kooskõlas ja vastastikku lugupidavalt. See vastandub tänasele “anarhia vastasele maailmale”, mis on hierarhia võrgustik – võimupüramiidid, kus väikestel eliitidel on kontroll suurte rahvahulkade üle. See süsteem toodab konflikte, ebavõrdsust ja surveid, mida inimesed tunnevad igapäevaselt.

Miks on Anarhia Tabuteema?

1. Valeassotsiatsioonid: Anarhiat võrdsustatakse sageli kaose ja hävinguga. Meedia ja poliitiline retoorika on kujundanud kuvandi anarhistidest kui mässajatest, kelle eesmärk on lõhkuda kord, mitte luua harmooniat.
2. Võimusüsteemide hirm: Hierarhilised süsteemid kardavad anarhiat, sest see seab kahtluse alla nende legitiimsuse. Kui inimesed usuvad, et nad saavad ühiskonda juhtida ilma valitsejateta, muutuvad võimupositsioonid tarbetuks.
3. Hariduse ja kultuuri mõju: Haridussüsteemid, mis on sageli loodud riigi ja eliidi huvides, kujutavad anarhiat negatiivses valguses, rõhutades, et ilma hierarhilise kontrollita on ühiskond määratud hukule.

Anarhia kui Inimkonna Pääsetee

Anarhia potentsiaal peitub tema võimes pakkuda tõelist vabadust ja õiglust. Selle filosoofia järgi:

1. Harmoonia ja koostöö: Anarhia põhineb vabatahtlikkusel ja vastastikusel lugupidamisel, kus inimesed tegutsevad ühiselt, mitte võimu all.
2. Võimu detsentraliseerimine: Keskne võim ei ole vajalik, kui kogukonnad saavad ise oma asju korraldada.
3. Võrdsus ja vabadus: Ilma hierarhiateta pole neid, kes on teistest kõrgemal või paremad, vaid kõik on võrdsed kaasinimesed.

Kuidas Liikuda Anarhia Suunas?

1. Haridus ja teadlikkus: Inimesed peavad mõistma, et anarhia ei ole kaos, vaid harmoonia ja kooskõla. Selleks on vaja muuta hariduse narratiivi ja eemaldada stigmad.
2. Kohalik algatus: Väikesed kogukonnad võivad hakata praktiseerima koostööl põhinevaid lahendusi, kus otsused tehakse kollektiivselt ja vabatahtlikult. Luua Rahva Võim.
3. Hierarhia kriitika: Avalik diskussioon peaks asetama kahtluse alla hierarhia efektiivsuse ja õigustatuse. Kui võimupüramiidid näivad ebavajalikena, avaneb uks alternatiividele.
4. Tehnoloogia kasutamine: Tehnoloogia, eriti plokiahel ja detsentraliseeritud võrgustikud, võib toetada anarhistlikke põhimõtteid, luues läbipaistvust ja võimaldades võrdsemat ressursijaotust.

Järeldus

Anarhia on tabuteema, sest see seab küsimärgi alla status quo, kuid see ei tähenda, et see ei võiks olla inimkonna tulevik. Kui praegused poliitilised ja religioossed süsteemid loovad lõhesid ja konflikte, siis anarhia pakub võimaluse harmooniaks ja koostööks. Anarhia ei ole korratuse sünonüüm, vaid pigem idee maailmast, kus inimesed elavad ilma kontrollita, kuid koos. See võib olla inimkonna pääsetee, kui suudame ületada oma hirmud ja mõista, et tõeline vabadus peitub hierarhia puudumises.

Näiteid tänase maailma hierarhia kohta – seda näeb igas eluaspektis

Eesti Vabariigi Kohtusüsteem kui õigusriigi alustala on lagunenud:

Olukorda, kus kohtunikud ei järgi kehtivaid seadusi ja teevad otsuseid, mis loovad uusi seadusi väljaspool kehtivat protsessi, saab kirjeldada kui kontrollimatu anarhia ilmingut õigusraamistikus – Hierarhia. Selle põhjuseks on järgmised tegurid:

1. Õigusliku stabiilsuse puudumine: Õigusriik eeldab, et seadusi järgivad ja tõlgendavad kõik institutsioonid, sealhulgas kohtud. Kui kohtunikud hakkavad seadustest mööda vaatama või loovad omavoliliselt uusi reegleid, laguneb õigussüsteemi usaldusväärsus ja etteaimatavus.
2. Hierarhia murenemine: Õigusriigis peaksid kohtud toimima seadusandliku võimu loodud raames. Kui kohtunikud hakkavad ise seadusi looma, ignoreerides kehtivat korda, tekib hierarhiline kaos, mis võib viia samalaadsesse segadusse nagu kontrollimatu anarhia.
3. Õigusliku anarhia tunnused:
   • Ebareeglipärasus: Kui otsuseid tehakse ilma reeglitele tuginedes, võib see tekitada tunnetuse, et süsteem on suvaline ja ebaõiglane.
   • Võimu kuritarvitamine: Võimude lahususe põhimõtte rikkumine, kus kohtuvõim ületab oma pädevust, võib viia võimu koondumiseni või kaoseni.
   • Usalduse kaotus: Kodanikud ja institutsioonid võivad kaotada usalduse õigussüsteemi vastu, mis on üks demokraatliku ühiskonna alustalasid.
4. Kontrollimatu anarhia paralleelid:
   • Anarhias puudub tsentraliseeritud juhtimine ja kehtivad reeglid; samamoodi tekib kaos kohtusüsteemis, kus kohtunikud käituvad autonoomselt ja vastuolus seadusega.
   • Kui üks institutsioon või indiviid hakkab omavoliliselt “seadusi looma”, kaotavad teised ühiskonna osad võime süsteemi järgida, sest puudub selge autoriteet või raamistik.

Samas tuleb rõhutada, et õiguslik kaos – hierarhia kohtusüsteemis – on võrreldav poliitilise hierarhiaga. Kohtusüsteemi kaos viitab institutsionaalsele kriisile või õiguskultuuri ja anarhia lagunemisele.

Artikli looja Veiko Huuse

Loe lisaks:

Please follow and like us:

39