Artikli autor Jaak Uibu räägib põhjalikult Eesti rahvastikukriisist ja EV valitsusliikmete “külmast” suhtumisest. Kriis aina süveneb, sündivus väheneb ja viimased valitsused ei paku välja kriisi lahendamiseks eriti midagi.
Jaak Uibu, D.Sc.: Valitsusasutused rahvastikukriisis nagu hiired tuules
Eesti II elujõu kongressil tänavu 29. juunil leidis veelkordselt üksmeelset tõendamist rahvastikukriis meie riigis. Õieti täpsustati, et meil on päris mitu kriisi, niisiis oleks õige kõnelda kobarkriisist. Keskenduksime siiski rahvastikukriisile kui põhilisele tegurile rahvuse püsimisel. Peale kongressi pöördusin peaministri kandidaadi Kristen Michali poole ettepanekuga luua viivitamata rahvastikutaaste rakkerühm. Ajalehes Postimees avaldatud pöördumisel lisasin, et Eesti II elujõu kongressi toimkond soovib peaministri kandidaadi võimalikult kiiret kinnitamist peaministriks, et siis esimesel võimalusel kohtuda, arutamaks ettepanekut.
Selgitasime, et rakkerühma liikmeiks tuleks kutsuda teadlased ja ametnikud, kel on tegelikud teadmised ja kogemused rahvastikuprotsesside korraldamises. Rakkerühma tuumiku saaks kujundada Eesti II elujõu kongressil osalenute hulgast. Rakkerühm oleks hetkel optimaalne variant, sest mitmete kriiside olukorras on raskem luua korralist finantseeritavat üksust.
Tõsi on, et sotsiaalministeeriumi juures tegutseb tippametnikest koosnev rahvastikupoliitika valitsuskomisjon, aga erialateadlaste ja nende kompetentsi vajaku tõttu ei ole see suutnud oma ülesannet täita. Käesoleval aastal pole nad kogunenudki. Ainus rahvastikupoliitika ametlik organ on seega lakanud töötamast. Illustreerime vajadust nende sihipärase tegevuse järele sündimuse langeva trendi alusel: aasta 1990 – 22 308 sündi; 2010 – 15 825; 2021 – 13 272; 2022 – 11 646 ja 2023 – 10 949.
Meie pöördumise tekstile oli toimkonnal parandusi ja täiendusi, mida kõike ei saanud aja puudusel arvestada. Peaministri nimetamise protsess on kiire ja vaja oli ettepanek päevapealt esitada. Siis me veel ei teadnud, et meie pöördumine suunatakse riigikantselei asemel hoopis kliimaministeeriumi ja kirjade liigutamisel eelistatakse nende ära kaotamist. Kui mõne nädala pärast hakkasin jälgi ajama, siis avastasin need kliimaministeeriumist, aga õnneks ka riigikantselei dokumendiregistrist. Hakkasin vastust taotlema. Et seda ei tulnud saatsin teabenõude riigikantseleile.
Poolteist kuud peale meie esimest kirja saabus riigikantselei strateegiabüroost allkirjata, s.o. anonüümne vastus, milles on öeldud: „Rahvastikuga seotud teemadega tegeleb peamiselt Sotsiaalministeerium ning rahvastikupoliitika kujundamiseks on ellu kutsutud teie mainitud rahvastikupoliitika valitsuskomisjon. Lisaks ametnikele ja poliitikutele kuuluvad komisjoni koosseisu ka kahe ülikooli teadlased, komisjoni töö ei ole katkenud ning see jätkub ka edaspidi. Tulenevalt komisjoni tegevust korraldava määruse §-st 3 on komisjonil õigus kaasata küsimuste lahendamisse spetsialiste ja eksperte ning moodustada eksperdikomisjone ja töörühmi. Seega dubleeriks rahvastikutaaste rakkerühm juba olemasolevat tööformaati ning looks asjatut segadust“.
Selle lapseliku kirjavastuse peale väljendas ajakirjandusõppejõud: „Loen ja imestan ja kurvastan, sest selliselt pole tänapäeval ametisuhtlus enam toimiv. Riigikantselei anonüümne kiri on huumorivaldkonnast“. Või ehk tuleks rakendada hoopis Georg Bernhard Shaw vaimukat väljendit “Võim ei riku inimesi. Aga kui lollid pääsevad võimule, rikuvad nad võimu.” Paraku lahkus G.B. Shaw juba kolmveerand sajandit tagasi igavikku ja temale ei saa auditeerimiseks strateegiabüroo vastust anda. Igatahes – ettevaatust – strateegiabüroo!
Tuleb jätkata. Selleks kasutame sotsiaalministeeriumi portaali, kust võetakse vastu teabenõudeid. Palume esitada rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni viimaste aastate koosolekute protokollid. Õigustatud on teha seda teabenõude abil, sest protokollid on ometi olemas ja paari klõpsuga on need soovijale edastatud. Ministeeriumilt saadi kohe automaatvastus 26. septembril: „See on kinnituskiri, et oleme saanud Teie teave kätte“. Aga teabenõudele sätestatud viie päeva tsensusest kinni ei peetud. Seepärast kümme päeva peale teabenõuet läks kiri kantsler Maarjo Mändmaale:
„Pöördun Teie poole, kes Te seisate hea sotsiaalministeeriumi hea nime eest. Ülemöödunud nädalal saatsin Sotsiaalministeeriumile teabenõude paludes mulle edastada Rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni koosolekute protokollid aastaist 2023-24. Vajan neid kirjavahetuses Riigikantseleiga. Meil kinnitas, et teabenõue on kohale jõudnud. Küll ei ole vastus teabenõudele minuni jõudnud kahe nädala jooksul. Palun seadusega ette nähtud tähtajast edaspidi kinni pidada ja minu soov täita“.
Viimase kirja peale saabus jälle automaatvastus, mis kinnitas, et pöördumisele, mis vajab vastamist, vastatakse esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul.
Esitatud teabenõue täidetakse 5 tööpäeva jooksul. Teabenõue on nõue saada mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teavet. Eriti sobis mulle, et palusin
teabenõude teel valitsuskomisjoni protokolle – mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teavet. Paistab, et valitsuskomisjon käib koos kohvi joomas ja vestlemas, ilma et protokolli vormistataks. Veel skandaalsem on, et rahvastikukriisi olukorras pole kinnitust, et rahvastikutaaste rakkerühma ettepanek oleks üldse peaministri lauale jõudnud.
Ometi Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne (1998) kasutab mõisteid, nagu riigi põhieesmärgid ja põhiülesanded. Lõpparuanne kinnitab, et põhiülesannete hulka kuulub eesti rahvuse ja kultuuri läbi aegade säilimise tagamine. Soovides oma mittemidagi tegemist varjata, hiilivad valitsusasutused rahvastikukriisi ohjamisel vastutusest ja vastustest kõrvale – sebivad nagu hiired tuules. Unustamatu Ants Paju hoiatas Eesti Elujõu kongressil 1999: Oma inimeste tarkuse ja energia mitte kasutamine on tegelikult meeletus ja selle eest maksab kogu rahvas ränka hinda. Kas maksuaeg on käes?
Kui loole punkt pandud, siis potsatas äkki postkasti sotsiaalministeeriumi kiri koos vastusega teabenõudele ja kaks valitsuskomisjoni protokolli. Kas need lükkavad ümber minu etteheited ja kahtlused ning kauni kujundi „hiired tuules“? Esimeses üheleheküljelises protokollis on otsustati puhul – „käsitleda sündimuse teemat“ ja teises poolteise leheküljelises hõredas tekstis otsustati juures – „komisjon ei sea eesmärgiks luua kõikehõlmavat rahvastikku mõjutavat dokumenti“. Viimane on vastuolus valitsuse korraldusega – see moodustati just rahvastikupoliitika kujundamiseks. Aastal 2024 komisjon ei ole koos käinudki, kas olukord lubas seda?
Lõppjäreldus: rahvastikutaaste rakkerühm ei dubleeri midagi, küll aga tekitaks konkurentsi, et midagi ka tehtaks sündimuse suurendamiseks. Ja ikkagi on see vaid sajandik meetmetest, mida võiks ja peaks tegema.
Jaak Uibu, D.Sc.
Eesti II elujõu kongressi ettekanded on kättesaadavad: https://www.digar.ee/arhiiv/et/%D0%BA%D0%BD%D0%B8%D0%B3%D0%B8/274414 ja ettekannete videomaterjalid https://www.eestiklubi.ee/videod/
Martin Ehala arvamus: https://arvamus.postimees.ee/8118715/martin-ehala-korgharidust-tuleks-hoopis-kokku-tommata
Indrek Neivelt kommentaar:
“Eelmisel aastal oli sündis lapsi alla 11 tuhande. Sellel aastal on Eestis sünde umbes 10 tuhat. Aga näiteks 2008 oli see 16 tuhat. Ning sadakond aastat tagasi sündis Eestis lapsi kolm korda rohkem kui praegu.
See aga tähendab, et 2030 läheb esimesse klassi kolmandiku võrra vähem lapsi kui on viimastel aastatel läinud. Hiiumaal tähendaks see kolm klassitäit esimese klassi last. Põlvamaal, Läänemaal ja Valgamaal kaheksat.
Niipalju kestlikkusest. Päris kestlikkusest.
Samal ajal oleme me “kestlikkuse” nimel öelnud, et 2030 peame me taastuvat elektrit tootma sama palju kui me tarbime. Sellega saab maailmas hakkama vaid seitse riiki ja neil riikidel on selleks hoopis teised looduslikud eeldused. Aga meie Riigikogu on võtnud vastu seaduse, et peab 100%. Mis sellest, et Euroopa Liit on võtnud eesmärgiks 42.5%. Aga meie oleme ju “kestlikkuse” poolest eeskujuks teistele riikidele. “Planeet tuleb päästa” ja “Ambitsiooni peab olema”. Nii öeldakse võimukoridorides.
Aga sellest, et me oleme pannud rohkem kui poole kõrgema taastuvelektri (täpsemalt juhuelektri) eesmärgi, veel ei piisa. Meie elektritarbimine peab kasvama kaks korda. Ja sellise prognoosi on teinud paradoksaalselt Kliimaministeerium. Süsteemi operaator Elering on oma prognoosides oluliselt tagasihoidlikum.
Ja Kliimaministeerium nagu me teame, teeb meil kõike ikka “kestlikkuse” nimel.
Kui me võtaks Euroopa Liidus kokkulepitud eesmärgi ja Eleringi prognoosi, siis peaks meie juhuelektri võimsused olema neli korda (!!!) väiksemad. Ehk Kliimaministeerium tahab “kestlikkuse” huvides investeerida neli korda rohkem kui oleks vaja.
Ja siis otsustatakse “kestlikkuse” nimel maksta rohkem toetusi ettevõtetele ning vähem lastega peredele.
See peab olema unenägu.”
Loe Jaak Uibu teemasid lisaks:
39
