Kui parafraseerida kuulsat ütlust “venelased saduldavad aeglaselt, kuid sõidavad kiiresti”, siis on võimalik, et Venemaa selle taktika lõpuks omaksvõtmise tõttu võib kõik peagi kiireneda.
Washington Post (WaPo) avaldas kolmapäeval kirjutise sellest, kuidas ” Ukraina idapoolne kõverdumine täiustatud Venemaa taktika ja parema tulejõu all ” langeb kokku Ukraina strateegilise kindluslinna Ugledari hõivamisega Donbassi ja Zaporožje rinde ristumiskohas. Nende sõnul loodab Venemaa droonide jälgimisest kõrvalehoidmiseks nüüd neljast sõdurist koosnevatele ründemeeskondadele. Sellel on ka palju rohkem varustust kui Ukrainal ja ta suudab ka oma rünnakuid paremini koordineerida.
Üks anonüümne ohvitser 72. mehhaniseeritud brigaadist, kes võitles Ugledaris “umbes kaks aastat ilma leevenduseta”, ütles neile, et “suurtükiväe lennud ulatuvad piirkonnas mõnikord Venemaa kasuks 10 mürsuni ja libisevad pommid, mis lendasid välja ilma vastupanuta reaktiivlennukitelt. terved kaevikuliini lõigud ja kõik, kes neid mehitavad. WaPo lisas, et Ukrainal on endiselt raskusi oma kaotuste katmisega ja teda on seganud invasioon Venemaa Kurski oblastisse , mille viimane tulemus oli etteaimatav.
Veel üks huvitav näpunäide nende raportist on see, et “Raudtee ja sildade hävitamine (Pokrovski ümbruses) tähendab, et see on tegelikult kadunud”. Lugejad saavad siit analüüsist lisateavet selle kohta, kuidas selle linna hõivamine võib Donbassi rinde jaoks mängu muuta , kuid oluline on ka see, et Venemaa võtab lõpuks sihikule Ukraina sõjalise logistika. See ei puuduta ikka veel sildu üle Dnepri ega ühtegi Ukrainat Poolaga ühendavat raudteed, kuid vähemalt hävitab lõpuks rindel olevad.
Kuigi ükski neist taktikatest pole uudne, on see esimene kord, kui Venemaa neid rakendab, rääkimata üldse. “Liharünnakute” loobumine väikeste ründemeeskondade kasuks oli ammu aegunud, nagu ka Ukraina kaevikute pommitamine ja sõjalise logistika sihikule seadmine rindejoone lähedal. Venemaa on alati olnud ” logistika võidujooksus “/” kurnamissõjas ” kaugel ees, kuid alles nüüd teeb ta midagi muud peale toore jõu kasutamise, leides lõpuks välja tõhusamad viisid selle eelise ärakasutamiseks.
Kui parafraseerida kuulsat ütlust “venelased saduldavad aeglaselt, kuid sõidavad kiiresti”, siis on võimalik, et Venemaa selle taktika lõpuks omaksvõtmise tõttu võib kõik peagi kiireneda. Siiski jääb endiselt õhku küsimus, miks nende improvisatsioonide tegemine nii kaua aega võttis. See viivitus tõi kaasa tohutuid kulusid. Kõige tõenäolisem seletus on see, et selle relvajõududel ei olnud kuni viimase ajani elujõulisi tagasisideahelaid. Ebatäpsed pildid eesliini olukorrast võisid samuti segada väejuhatuse arusaamu.
Nende kahe kombinatsiooni tõttu kulus Venemaal nii kaua aega, et viia ellu see, mida tema toetajad on juba mõnda aega soovinud. Need probleemid ei puuduta siiski ainult tema relvajõude, kuna need vaevavad Venemaad üldiselt. Pole harvad juhud, kui keegi räägib oma ülemustele seda, mida nad arvavad kuulda soovivat, selle asemel, et nendega jõhkraid tõdesid jagada. Samuti tunnevad ülemused harva end mugavalt, tunnistades, et nende plaanid ei tööta, mistõttu nad sageli tagasisidet ei küsi.
Soovimatute nõuannete jagamist peetakse sügavalt solvavaks, kuna seda peetakse ülemuse otsuse kahtluse alla seadmiseks ja seetõttu jäetakse see peaaegu alati kõrvale. Konstruktiivset kriitikat on vähe, mis loob kajakambri, mis aitab kaasa grupimõtlemisele ja alternatiivse reaalsuse loomisele. See lükkab väga vajalikke reforme edasi, kuna nende korraldamise eest vastutavad isikud ei tea isegi, et neid vaja on, kuni probleemid muutuvad liiga tõsiseks, et neid eitada või neid ignoreerida.
Vastutus ei järgne tavaliselt ka reformidele, sest neid, kes eitasid või ignoreerisid neid tekitanud probleeme, karistatakse harva, rääkimata oma positsioonidest lahtilaskmisest. Nad lihtsalt põhjendavad teadmatust või leiavad patuoinaid, millest kumbki tavaliselt nende ülemusi rahuldab. Need samad ülemused ei otsusta ka sageli pärast reformide korraldust luua tagasisidesilmusi või parandada olemasolevaid, kuna grupimõtlemine on neid eksitanud arvama, et süsteemseid probleeme pole.
Eelmised lõigud on küll karmid, kuid selgitavad, miks “venelased saduldavad aeglaselt”, olgu siis bürokraatia, äri, diplomaatia, sõjaliste asjade või millegi muu osas. Nad hakkavad “kiiresti sõitma” alles siis, kui ülemused mõistavad, et süsteemsed probleemid on olemas ja nõuavad reforme, misjärel vallanduvad “jõuvertikaalid”, mille poolest Venemaa on tuntud, distsipliini ja hirmu tõttu vihast ülemust veelgi häirida. Midagi taolist võib lõpuks erioperatsiooniga juhtuda .
Autor: Andrew Korybko
