Arvamuslugu: “Viimastel kuudel olen jälginud tähelepanelikult rahvusvahelise ajakirjaniku Annika Urmi ümber toimuvat. Avalikkuses on tema nime seostatud mitmete kohtumenetlustega, milles vaieldakse muu hulgas selle üle, kas talle omistatakse vastutus kümnetes veebikeskkondades ilmunud satiiriliste lugude eest. Urm ise on seevastu selgitanud, et algatas ajakirjandusliku eksperimendi, mille eesmärk oli näidata, kuidas meedias levivad süüdistavad pealkirjad võivad hakata iseseisvalt elama ning kujundada inimese mainet sõltumata sellest, kas väited on tõendatud või mitte. Eksperimendi kirjeldus on avalikult kättesaadav ning selle üle peetav vaidlus on jõudnud kohtusse.
Sama vaidlust käsitlevad ka mitmed Fonte.Newsis avaldatud lood, milles arutletakse kohtumenetluste võimalike SLAPP-tunnuste, sõnavabaduse piiride ning Eesti õigussüsteemi toimimise üle. Need artiklid kajastavad autorite hinnanguid ja käsitlusi ning nende sisu üle käib avalik arutelu.
Mind ei hämmasta mitte niivõrd üks konkreetne kohtuvaidlus, vaid selle sümboolne tähendus. Kui ühiskond hakkab kartma satiiri rohkem kui võimalikke süsteemseid eksimusi, on midagi tasakaalust väljas.
Minu hinnangul tehakse Annikale haiget eelkõige sellepärast, et ta julges süsteemi naeruvääristada. Satiir ja must huumor on alati olnud kõige tugevamad relvad võimu vastu. Diktaatorid ei karda nalja sellepärast, et see oleks labane. Nad kardavad seda sellepärast, et naer lõhub autoriteedi kiiremini kui tuhat protestikõnet.
Meile meeldib korrata, et Eesti on demokraatlik õigusriik. Usun, et seadused seda võimaldavadki. Küsimus pole seadustes, vaid inimestes, kes neid rakendavad.
Kõik ametnikud ega kohtunikud ei ole halva tahtega inimesed. Kuid osa neist vaikib ka siis, kui sisimas tunneb, et midagi on valesti. Vaikimise põhjused on inimlikud – kohustused, karjäär, laenud, liisingud, soov mitte sattuda konfliktidesse või lihtsalt hirm jääda süsteemis üksi.
Nii sünnibki nähtus, mida ma nimetaks vaikivaks konformismiks. Inimene ei tee tingimata kurja aktiivselt. Piisab sellest, et ta ei takista seda.
Võim annab inimesele kergesti illusiooni tema enda tähtsusest. Tegelikult meenutab selline autoriteet vahel tühja paberkotti, mis seisab püsti ainult seni, kuni keegi seda seestpoolt õhuga täidab. Mida rohkem tuleb seda pumbata, seda selgem on, et tugevus on näiline.
Õigusriigi tugevust ei näita see, kui kiiresti ta suudab kriitikut karistada. Õigusriigi tugevust näitab hoopis see, kui hästi ta talub kriitikat, irooniat ja isegi halba nalja.
Kui ühel päeval hakkavad inimesed kartma nalja teha, sest sellele võib järgneda aastatepikkune kohtutee, ei ole kaotanud mitte ainult üks ajakirjanik. Kaotanud on kogu ühiskond.
Mulle meenub vana tähendamissõna:
Narkomaan sattus pärast surma põrgusse. Kõikjal kasvasid kanepitaimed. Ta keeras endale rõõmsalt suitsu valmis ja hakkas tikke otsima. Neid polnud. Ta küsis saatanalt tikke. Saatan vastas: „Kui siin oleksid ka tikud, oleksime ju paradiisis.”
Mõnikord ei koosne põrgu leegist. Mõnikord koosneb see inimestest, kes näevad, et midagi on valesti, kuid otsustavad, et täna pole õige päev sellele vastu astuda.
Ja võib-olla ongi satiiri tegelik väärtus selles, et see paneb inimesed peeglisse vaatama. Mitte selleks, et neid alandada, vaid selleks, et nad küsiksid endalt: kas ma kaitsen õiglust või ainult süsteemi?“
Artikli autor(toimetusele teada ja palus jääda anonüümseks): Anonüümne autor, kellel on üle 30 aasta isiklikku kogemust (vabaduse kaotus, vaimne ja hingeline murdmine, tervisekahjud, majanduslikud kahjud, maine kahjud ja kõige tipuks süüdi ei jäänud) kohtumenetluste ja kohtusüsteemiga.
Vaata ja loe lisaks:
Kas kohtunikud Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson ja Marju Persidskaja on õiguse teenijad või valejumala sümbolid?
Kes on Annika Urm vastu tegutsevas „Ringkaitses“?
Selle loo keskmes on võrgustik, mis kaitseb üksteist. Meie andmetel on sellesse protsessi kaasatud või sellega seostatavad:Kohtunikud: Marju Persidskaja (vahistamise määruse väljastaja), Liina Naaber-Kivisoo (Harju Maakohtu juht), Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson. Ringkonnakohtunikud ja Riigikohtunikud, kes nõustusid Marju Persidskaja otsusega: kohtunik Heili Sepp; kohtunik Saale Laos; kohtunik Paavo Randma; kohtunik Marina Ninaste; kohtunik Erkki Hirsnik; kohtunik Ingrid Kullerkann.
Prokuratuur ja RÕA esindajad: Prokurör Paul Pikma, advokaat Maarika Suurpere (Sirje Must Advokaadibüroost), vandeadvokaat Sirje Must. Peaprokurör Astrid Asi, endine peaprokurör ja tänane kohtunik Liina Naaber-Kivisoo alluvuses Andres Parmas.
