Venemaa pole veel vaesunud. Õnneks leidub veel piisavalt tugevaid, vastupidavaid naisi ja mehi, kes on kohanenud erinevate raskete loodustingimustega.
See, millest tahan lugejale rääkida, juhtus umbes kaks aastat tagasi(2009) ühes väikeses Siberi provintsilinnas.
Teade ema äkksurmast sundis mind kõik oma asjaajamised Tallinnas pooleli jätma ja kiiresti Myski linna (Venemaa, Kemerovo oblast) minema, et mulle maailma kõige kallimat inimest tema viimasele teekonnale saata
.Kaks päeva pärast kurba uudist avasin varahommikul, ümberringi mitte midagi nähes, justkui deliiriumis, oma vanematemaja ukse…
Hüvastijätu tseremoonia oli kavandatud minu saabumise päevale.
Kirikaed asus kaugel metsa sees, linnast umbes tunniajase autosõidu kaugusel. Vana krigisevate ustega buss osutus 7 tunniks ainsaks varjualuseks 15 inimestele, kes otsustasid mu ema minuga ära saata. Nad pidid üle elama palju emotsionaalseid elamusi, enne kui kogu see lugu õnnelikult lõppes. Kuid siiski on kõik korras.
Pärast matusetalitust kirikus, kui buss saabus määratud punkti kell 3 päeval, tuli meile vastu kaks meest (üks umbes 20-aastane, teine umbes 50-aastane) langenud silmadega, kes olid sõlminud lepingu haua kaevamiseks. Õlgu kehitades ja käed külgedele sirutades demonstreerisid nad kogu oma välimusega jõuetust. Selgus, et selleks ajaks oli neil õnnestunud pisike tükk maad ainult läbi “närida”, vaid 10 sentimeetri sügavuselt.
Detsembri lõpp Kuzbassis on kõige pimedam, kuid mitte veel kõige külmem talveaeg. Ja kuigi lumikate oli seekord jõudnud juba meetri kõrgusele, suutis mitu päeva püsinud pakane – miinus 25 kraadi maastiku siiski jääkoorega siduda.
Meid ümbritseva taigametsa unine vaikus täitus valju karjega. Resonants oli nii tugev, et lähedalasuvate mändide karvastelt käppadelt sadas lund. Just meiega kaasa tulnud ülemus, kõigi rituaalteenistuste korraldaja, hakkas oma alluvaid nii kõvasti noomima. Ta polnud küll enam noor, välimuselt ligi 40, kuid tema argumendid olid praeguse olukorra kohta nii absurdsed, et isegi tema alluvad ise hakkasid enamiku neile suunatud süüdistuste vastu protestima. Tõepoolest, enne ülesande andmist oli ta kohustatud neid varustama kõige tööks vajalikuga. Kohaliku kliima karmus selliseid vigu ei andesta.
Suure haamri ja mitme labida toomiseks kulus kaks tundi.
Ootamise ajal valitses taas vaikus. Ümbritsev loodus õhkas rahu ja vaikust ning ainult karmiinpunane suitsune päikeseloojang tuletas meelde, et varsti saabub pimedus. Mootor töötas korralikult, bussi salong oli soe, kuid mitte hubane, kuna lahkunuga väikeses kitsas ruumis pikka aega koos veetma ei teinud tuju heaks.
Töö läks kiiresti, kui raske löökpill kasutusse võeti ja ülemus ise tööga aitas. Haua kaevamine toimus kalmistu keskel, minu isa haua kõrval, 50 meetri kaugusel kaevamiskohast ja sinna jõudmiseks tuli ületada suured lumehanged.
Pärast kahetunnist tööd võttis Nikolai, see oli pealiku nimi, tükk aega, et sissepääsu juures riietelt lund raputada ja hakkas olukorda selgitama:
«Kaevasime 60 sentimeetri sügavusele, aga maa on ikka nagu kivi. See on lihtsalt uskumatu, aga ta oli läbi külmunud! Ma arvan, et kõige lõpetamiseks kulub meil veel 4 tundi. Seetõttu soovitan teil, et mitte aega raisata, minna ära ja ülejäänu teeme ise.
Väljas hakkas juba hämarduma ja pooleteise tunni pärast pidi linna sööklas toimuma mälestusõhtusöök.
Vanima pojana sain aru, et praegustes oludes pole peale minu kedagi, kes olukorda kontrolliks. Üldine otsus, mida edasi teha, sõltus vastusest. Siis pöördusin tema poole küsimusega:
“Nikolai, mida sa teeksid, kui oleksite minu asemel?” Seejärel jätkas ta kõigile otsa vaadates: «Usun, et kui me oma rahvatraditsioonist kinni ei pea, teeme väga suure patu. Tõeliste õigeusklike venelastena peame kõik katsumused lõpuni vastu pidama! Ja jälle Nikolai poole pöördudes ütles ta: “Nüüd sõltub teie südametunnistusest, mitu tundi me ootama peame!”
Inimesed said kõigest aru, keegi ei vaielnud vastu, keegi polnud nördinud, aga kõigil oli vaikne etteheide silmis. Kohalviibijaid vaadates ja nende pilke lugedes tõmbas Nikolai kiiresti mütsi maha ja kadus kohe härmas pimedusse.
Töökohta valgustas taskulambi hämar valgus! Lahing loodusega kestis 3 tundi! Aeg-ajalt küsisin vett tuues, kuidas töö läheb. Valjud teravad väljahingamised pärast iga hoovõttu summutasid isegi haamri löögi hunnikule. Mingi raevuka meeletusega närisid labidad ja kirkad maa jäisesse lihasse, hävitades selle tahke maastiku kiht kihi haaval. Raudmehed sepistasid testamendi! Inimene võitis looduse! Oma silmi oli võimatu uskuda! Inimesed töötasid ilma ülerõivasteta, võtsid peast mütsid ja labakindad, katkestades töö vaid janu kustutamiseks! Ja seda 25 kraadise pakasega!
Olles mõelnud, jõudsime järeldusele, et võiksime jätkata rituaali järgmise etapiga. Kõik tulid bussist maha, et mu ema viimasele teekonnale ära viia. Härmas taevas oli vähe tähti ja teed valgustasid vaid mobiiltelefonide tuled.
Haua mõõdud osutusid veidi valeks ja pidime kohapeal veel pool tundi ootama, kuni töömehed ruumi laiendasid. Lõpuks läks kõik paika! Peaaegu samaaegselt kostis Nikolai, tema tööliste ja kõigi kohalviibijate rinnast valju, meeletu ohke!
Jumal õnnistagu!
…Tagasiteel jäi bussi mootor ootamatult seisma. Juht ja Nikolai kulutasid probleemi lahendamiseks tund aega. Selgus, et igaks juhuks varutud 6 liitrist veest jõid töömehed kaevamise käigus peaaegu kõik ära ning ülejäänust piisas vaevu masinaõlist käte pesemiseks.
Nad ootasid meid söögitoas. Kõik leinajad ei keeldunud kutsest ja olid hilisest kellaajast hoolimata nõus ema meeles pidama. Nikolai tuli üles, palus kõige eest andestust ja lisas, et kaevamise eest ta raha ei võta – ta ei võta pattu hingele! Siis ei suutnud ma mõista tema ilmutuse täit sügavust, emotsioonid uputasid mu mõistuse, kuid nüüd, tagasi vaadates, mõistan, kui vajalik see puhastus tema jaoks oli. Me surusime kätt. Tänasin teda kogu tehtud töö eest ja kutsusin ta meiega liituma, kuid ta keeldus viisakalt, jättis hüvasti ja lahkus. Töölised jäid aga meiega. Ainult eredas valguses oli võimalik neid hoolikamalt näha. Mustad ja punased peopesad, rippuvad õlad, tuim pilk ütlesid selgelt – need mehed kannatasid tohutu, lihtsalt ebainimliku koormuse all! Kuid vaatamata kõigele jäid nad siiski ellu ja võitsid!
“Äike ei löö…” või “röstitud kukk…” on venekeelsed kõnekäänud. Ükski teine rahvas ei suuda mõista nende sügavat tähendust. Sest neil ei ole kõige sügavamal, geneetilisel tasandil kahte kõrvuti asetsevat moraalikategooriat, mis on omased ainult venelastele – tõe jõud ja usk tõesse! Meie Tõde võib petta, kuid järgmist piiri – Usk – pikemat ja raskemat teed vene inimese hinge arengus ei saa murda ega hävitada!
Kuni elab Usk, on meie traditsioonid, vaim, mentaliteet ja kõik, mis kujundab ja moodustab “salapärase” Vene Hinge, kõigutamatu!
39