Vaatamata tehnoloogilistele ohtudele, jätkavad Euroopa Liidu saadikud AI abiga tsenseerimist. EL Digiteenuste õigusaktiga luuakse jõustamismehhanismid, et veebiplatvormid täidavad kohustust kõrvaldada või muul viisil tõkestavad “väärinfot“, mille kohustuse on nad võtnud ELi seni näiliselt vabatahtlikus väärinfot käsitlevast tegevusjuhendist.
Brüsselis eurosaadikud loovad Tsensuuri-tööstuskompleksi
Brownstone’i Instituudi artiklis vahendab Robert Kogon, et 25. aprillil jõustub loetelus väga suurte veebiplatvormide („VLOP“) suhtes Euroopa Liidu (EL) digiteenuste õigusakt, mille kohaselt modereerimise vabatahtlikud tööruumid peavad „hindama ja leevendama oma süsteemseid riske ning pakkuma töökindlaid sisu modereerimise vahendeid“ või nagu komisjoni teadaande alapealkiri pitsilikult ütleb: „Hoolikam sisu modereerimine, vähem väärinfot.“
Digiteenuste õigusaktiga luuakse jõustamismehhanismid, et veebiplatvormid täidavad kohustust kõrvaldada või muul viisil tõkestavad “väärinfot“, mille nad on võtnud ELi seni näiliselt vabatahtlikus väärinfot käsitlevas tegevusjuhendis.
Määratud VLOP-ide loend sisaldab mitmesuguseid teenuseid, mida pakuvad kõik koodeksi kõige silmapaistvamad allakirjutanud: Twitter, Google, Meta, Microsoft ja TikTok.
VLOP loend hõlmab ka mitmeid platvorme, mis ei ole koodeksile alla kirjutanud ja millele komisjon näib nüüd ühepoolselt laiendavat toimimisjuhendi- ja digiteenuste õigusakti nõudeid. Viimaste hulka kuuluvad Amazon, Apple (App Store’i kujul) ja Vikipeedia.
Komisjon on määranud iga filtri-hullumeelse eelteistkümne lemmiksõnumiteenuse Snapchat! Loendis WhatsAppi ei nimetata.
Paljud äsja määratud platvormid ei avalda platvorme iseenesest. See on ebaselge, kuidas täpselt “sisu modereerimise“ nõuded nende suhtes kehtivad.
Mida tähendab “sisu modereerimine” näiteks Amazoni jaoks? Kas väidetavat “desinformatsiooni“ sisaldavad kasutajate arvustused tuleb eemaldada või tuleb kataloogist puhastada raamatud või ajakirjad, mida Euroopa Komisjon peab “desinformatsiooni“ anumateks või levitajateks?
Kas selle allutamine digiteenuste õigusakti nõuetele annab ELile kaudse võimaluse nõuda selliste määramata platvormide rakenduste eemaldamist, mida komisjon peab siiski väärinfo kanaliteks? Näiteks Telegram?
Kuidas on lood Vikipeediaga? DSA annab Euroopa Komisjonile õiguse määrata VLOP-idele trahve kuni 6 protsenti ülemaailmsest käibest. Kuid Vikipeedia on mittetulundusühing, mida rahastatakse annetustest. See ei müü midagi, seega ei ole tal käivet. Kuid oletatavasti kavatseb komisjon käsitleda sellisena oma rahakogumistulu.
Lisaks ei ole Vikipeedia kirjastusplatvorm, vaid kasutajate toimetatud koostööentsüklopeedia. Kui selle suhtes hakatakse kohaldama ELi “sisu modereerimise“ nõudeid, siis mida see võib tähendada peale selle, et Vikipeedia peab eemaldama kasutajate muudatused, mida Euroopa Komisjon peab “valeinfoks“ või “desinformatsiooniks“? Seega Euroopa Komisjonist saab entsüklopeediliste teadmiste ja tõsiasjade üle otsustaja.
Allpool on esitatud Euroopa Komisjoni loetellu kantud üksuste loetelu, mis hõlmab 17 suurt veebiplatvormi ja 2 suurt veebipõhist otsingumootorit.
Suured veebiplatvormid:
- Alibaba AliExpress
- Amazoni pood
- Apple AppStore
- Booking.com
- Facebookis
- Google Play
- Google Maps
- Google Shopping
- Snapchat
- TikTok
- Vikipeedia
- YouTube
- Zalando
Suured veebipõhised otsingumootorid:
- Bing
- Google’i otsing
Tsensuur-tööstuskompleks
Andrew Lowenthal kirjutab, et mu maailmas on asjad halvasti, kuid tõde osutus palju hullemaks, kui ma oleksin osanud ette kujutada.
[Loe lisatud #TwitterFile – Informatiivne kartell]Juba ammu enne #TwitterFiles ja kindlasti enne seda, kui reket hakas aitema “peavoolu propagandamasinat välja lüüa“, oli Lowenthal väljendanud muret “desinformatsioonivastase“ relvastuse kui tsensuuri vahendi relvastamise pärast. EngageMedia meeskonnaliikmete jaoks Myanmaris, Indoneesias, Indias või Filipiinidel oli lääne uus eliidi konsensus anda valitsustele suuremad volitused otsustada, mida võiks veebis öelda, vastupidine tööle, mida EngageMedia tegi.
Kui Malaisia ja Singapuri valitsused kehtestasid “libauudiste“ seadused, toetas EngageMedia selle vastu võitlevaid võrgustikke. EngageMedia korraldas ajakirjanikele ja inimõiguste kaitsjatele digitaalse turvalisuse töötubasid, mida ähvardab valitsuse rünnak, nii virtuaalne kui ka füüsiline. EngageMedia töötas välja sõltumatu videoplatvormi, et liikuda mööda „Big Techi“ tsensuurist, ja toetas Tais kampaaniaid, kes võitlevad valitsuse katsetega sõnavabadust maha suruda. Aasias oli valitsuse sekkumine kõnesse ja väljendusse normiks. Progressiivsed aktivistid, kes otsisid rohkem poliitilist vabadust, otsisid läänelt sageli moraalset ja rahalist toetust. Nüüd pöördub Lääs väärinfo vastu võitlemise nimel sõnavabaduse põhiväärtuse vastu.
Enne kui Lowenthal pandi vastutama desinformatsioonivastaste rühmituste ja nende rahastajate jälgimise eest selle reketiprojekti jaoks, ta arvas, et tal on tugev ettekujutus sellest, kui suur on see tööstus. Lowenthal oli kaks aastakümmet ujunud laiemas digitaalõiguste valdkonnas ja nägi lähedalt desinformatsioonivastaste algatuste kiiret kasvu. Ta tundis paljusid võtmeorganisatsioone ja nende juhte ning EngageMedia oli ise olnud osa desinformatsioonivastastest projektidest.
Pärast juurdepääsu #TwitterFiles kirjetele sai Lowenthal teada, et ökosüsteem oli palju suurem ja sellel oli palju suurem mõju, kui ta ette kujutas. Praeguseks on Lowenthali meeskond koondanud ligi 400 organisatsiooni üle maailma.
Näiteks Peraton sai Pentagonilt 1 miljardi dollari suuruse lepingu. Eelkõige ei olnud Lowenthal teadlik selliste rühmade töö ulatusest ja ulatusest nagu Atlandi Nõukogu, Aspeni Instituut, Euroopa Poliitikaanalüüsi Keskus ja konsultatsioonifirmad, nagu Public Good Projects, Newsguard, Graphika, Clemson’s Media Forensics Hub ja teised.
Graphika sai näiteks 3 miljoni dollari suuruse kaitseministeeriumi toetuse, samuti USA mereväe ja õhujõudude raha. Atlantic Council („Digital Forensics Lab infamy“) saab raha USA armeelt ja mereväelt, Blackstone’ilt, Raytheonilt, Lockheedilt, NATO STRATCOMi tippkeskuselt ja mujalt.
“Kodanikuühiskonnas“ on hulk sõjaväe rahastatud rühmitusi, mis segunevad ja ühinevad ning saavad üheks nendega, kes kaitsevad inimõigusi ja kodanikuvabadusi. Graphika töötab ka Amnesty Internationali ja teiste inimõiguste eest võitlejate heaks. Kuidas need asjad kokku sobivad? Mis on see moraalne triiv?
2022. aastal esines USA välisminister Anthony Blinken silmapaistvalt RightsConil, digitaalõiguste valdkonna suurimal konverentsil (2015. aastal Filipiinidel korraldatud üritus EngageMedia – Blinken ei ilmunud siis). Blinken juhib Global Engagement Centerit (GEC), mis on üks olulisemaid USA valitsuse desinformatsioonivastaseid algatusi (vt #TwitterFiles 17) ning väidetavalt on ta nüüd algatanud oma desinformatsioonikampaania seoses Hunter Bideni sülearvutiga – „Vene infooperatsiooni“ kirjaga, millele on alla kirjutanud 51 endist USA luureametnikku.
Endised vastased tuuakse kokku tugeva läbiva jälgimisega alates terrorismivastasest võitlusest kuni vägivaldse äärmusluse vastu võitlemiseni ning vähemuste raporti stiilis igapäevase kõne ja poliitiliste erinevuste kontrollimiseni.
Stanfordi viirusprojekt soovitas Twitteril klassifitseerida “vaktsiini kõrvaltoimete tõelised lood“ „teie platvormil standardseks valeinformatsiooniks“, samas kui algoritmilise läbipaistvuse instituut rääkis „kodanike kuulamisest“ ja „andmete automatiseeritud kogumisest“ „”suletud sõnumirakendustest“, et võidelda “probleemse sisuga“, st igapäevaste kodanike järele luuramisega. Mõnel juhul oli probleem MTÜ enda pealkirjas – näiteks automatiseeritud poleemika jälgimine teeb „toksilisuse jälgimist“, et võidelda “soovimatu sisuga, mis teid käivitab“. Mitte midagi tõest ega valest, see kõik on narratiivne kontroll.
Valitsus ja filantroopilised oligarhid on koloniseerinud kodanikuühiskonna ja levitanud seda tsensuuri mõttekodade, akadeemiliste ringkondade ja valitsusväliste organisatsioonide kaudu. Öelge seda aga sektorile ja nad sulgevad oma valitsuse, sõjaväe, luure, „Big Techi“ ja miljardäridest patroonide read. Põld on ostetud. See on kompromiteeritud. Sellele tähelepanu juhtimine ei ole teretulnud.
Twitteri failid näitavad ka seda, kui palju vabaühendus ja akadeemiline komplekt olid imendunud sisemisse „Big Techi“ eliiti, kellele nad surusid peale oma uued sõnavabaduse vastased väärtused. See on osa antagonismist Elon Muski suhtes, kes nad klubist välja viskas, rääkimata kõigist “linnadest“, kelle ta lasi platvormile tagasi. (Muski katkestus, kuigi paranemine on selgelt ebajärjekindel ja toob kaasa oma probleemid).
Vana normaalsus
COVID-19 muutis asjad imelikumaks. „Big Media“ ja „Big Tech“ langesid materiaalse reaalsusega täiesti sünkroonist välja, määrides varem normaalset kriitikat ja keelates selgesõnaliselt sotsiaalmeediast sellised teemad nagu arutelu võimaliku laborilekke üle või vaktsiinid, mis ei peata viiruse levikut.
Põhja-Ameerika ja Euroopa desinformatsioonivastase eliidi kaader oli vahepeal aeglaselt veennud Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika valitsusväliseid organisatsioone, et nende suurim probleem ei ole mitte liiga väike, vaid liiga palju veebivabadust, mille lahenduseks oli suurem korporatiivne ja valitsuse kontroll, et kaitsta inimõigusi ja demokraatiat.
Arvestades, et peaaegu kogu selliste kodanikuühiskonna algatuste rahastamine tuleb USAst ja Euroopast, oli ülejäänud maailma inimestel võimalus rahastamisest ilma jääda või seda eeskuju järgida. Nii palju siis filantroopia “dekoloniseerimisest“.
EngageMedia püüdis oma Pandemic of Controli sarjas uue autoritaarsuse pärast häirekella lüüa, kirjutades:
„“Heaks kiidetud“ pandeemiale reageerimist kaitsti iga hinna eest. Uudismeedia naeruvääristas alternatiivseid seisukohti libauudiste ja valeinformatsioonina ning sotsiaalmeedia platvormid võtsid oma voogudest maha vastuolulised vaated, vaigistades hääli, mis seadsid kahtluse alla vaktsiinipassid, sulgemised ja muud kontrollid. /…/“
Desinformatsioonivastase võitluse relvastamine vastaste tsenseerimiseks ja määrimiseks toob kaasa täpselt selle, mida ekspertklass kartis: vähenenud usaldus autoriteedi vastu. „Big Pharmat“ kaitsva viirusliku projekti moraalne kõlvatus, toetades vaktsiini tõeliste kõrvaltoimete tsensuuri on hämmastav. Kujutage ette, et teete seda autofirma jaoks, kelle turvapadjad olid ohtlikud, sest see võib põhjustada selle, et inimesed lõpetavad autode ostmise.
Tagasisidet ei võeta sisse, pöördeid ei tehta, järgneb epistemoloogiline entroopia.
Mõned ütlevad, et see nihe algas Balkani konfliktide jaoks loodud rubriigi “humanitaarsekkumine“ all. Seda suurendati veelgi, kui Condoleezza Rice pakkus feministlikku katet Afganistani tungimiseks.
Kultuuriline nihe on vaid osaliselt orgaaniline. Viirusprojekt näitab, kui võimsad inimesed rakendasid küüniliselt heade kavatsustega ideid inimeste tervise kaitsmiseks, kuigi tegelikult kaitsesid ja edendasid nad „Big Pharma“ huve ning laiendasid infrastruktuuri tulevaste teabekontrolli projektide jaoks.
2021. aasta veebruaris kohtus Lowenthal juhtiva desinformatsioonivastase organisatsiooniga FirstDraft, mida nüüd nimetatakse Browni ülikooli infofutuuride laboriks, et arutada koostööd. Kohtumine muutus ebamugavaks, kui nad väitsid, et Filipiinide #Kickvax kampaania on vaktsineerimisvastane. Ligi pooled EngageMedia töötajatest ja suurem osa juhtkonnast olid filipiinlased. Kampaania oli nendega vesteldes välja tulnud, nii et Lowenthal teadis, et see on tegelikult korruptsioonivastane ajend, mis keskendub Hiina vaktsiinile, sellest ka nimi: SinoVac + kickbacks = #Kickvax.
Kampaania esitas tõsiseid süüdistusi SinoVaci hankeprotsessi kohta. 2021. aastal reastas Transparency International Filipiinid korruptsiooni poolest 180 küsitletud riigi seas 117. kohale.
Sellest hoolimata ütlesid FirstDrafti töötajad Lowenthalile taas väga kindlalt, et #Kickvax levitab vaktsiinivastast valeinformatsiooni. Talle anti enne koosoleku lõppu: „Kas sa oled välisest ruumist ja/või potentsiaalsest ohust“, tüüpi pilk. Koostööd ei tehtud.
Alates #TwitterFiles kohtumise asjast on Lowenthal näinud, kui sügavalt oli FirstDraft seotud vaktsiini ümber kehtivate küsimuste vaigistamisega. See oli põhirõhk. FirstDraft oli ka osa usaldusväärsete uudiste algatusest, mis on omamoodi viiruslik projekt pärandmeedia jaoks. Information Futures Lab juhib projekti “vaktsiininõudluse suurendamiseks“. Kaasasutaja Stefanie Friedhoff kuulub ka Valge Maja COVID-19 reageerimismeeskonda.
Lisaks reaktsioonile uus nägemus
Tsensuuri-tööstuskompleksi valitsuse rahastamise kaotamine on esimene kriitiline samm sõnavabaduse õigele teele tagasitoomise suunas. Samuti kompleksi peamised juhid tuleb kutsuda parlamendi ette tunnistusi andma.
Ka lääne oligarhid rahastavad tohutul hulgal tsensuuritööd ning omavad liiga palju võimu poliitika ja kodanikuühiskonna üle. Samuti on vaja muuta seda, kuidas maksusoodustused filantroopia puhul toimivad. Asi pole selles, et kogu selline raha tuleb ära võtta, vaid see peaks olema täiendus, mitte pearoog.
Tuleb tõmmata selgemad piirid. Igaüks, kes võtab sõjaväe, kaitsetöövõtja või luureagentuuri raha, ei tohiks olla osa kodanikuühiskonna ja inimõiguste sündmustest. See hõlmab Atlandi Nõukogu (sealhulgas DRFlabs), Graphika, Austraalia strateegilise poliitika instituuti, Euroopa poliitikaanalüüsi keskust ja paljusid teisi. Nimekiri on pikk. Desinformatsioonivastaste rühmituste ja nende rahastajate andmebaasi arenedes on veel midagi lisada.
Vaja on detsentraliseeritumaid, avatud lähtekoodiga ja turvalisi platvorme, et seista vastu korporatiivsele, heategevuslikule ja valitsuse hõivamisele. Seal on ainult nii palju inimesi, kellel on käes 44 miljardit dollarit. Väljakutse on luua lai vaatajaskond, kes suunab nii palju kasutajaid suurtele platvormidele. Bitcoin näitas, et sellised detsentraliseeritud võrguefektid on võimalikud, kuid see tuleb sotsiaalmeedia valdkonnas reaalseks muuta. Nostril näib olevat mingi potentsiaal.
Sõnavabadusest on saanud räpane sõna nendesamade inimeste jaoks, kes kunagi juhtisid sõnavabaduse liikumist. Selle muutmine on pikaajaline projekt, mis nõuab demonstreerimist, kuidas sõnavabadus on eelkõige selleks, et kaitsta jõuetuid, mitte võimsaid. Näiteks viirusprojekti tsensuur vaktsiinikahjustuste tõeliste lugude suhtes jättis meid „Big Pharma“ kimbatusse, muutes meid vähem ohutuks. Suurem sõnavabadus oleks toonud kaasa paremini informeeritud ja paremini kaitstud ühiskonna.
Kõige olulisem on pöörduda tagasi tugevate sõnavabaduse põhimõtete juurde, sealhulgas ideede juurde, mis meile ei meeldi.
Karedad servad on hind, mida tuleb vaba ühiskonna eest maksta.
Allikad: Tutvuge VLOP-idega! EL laiendab oma tsensuurivolitusi ⋆ Brownstone’i instituut (28.04.2023) ja Tsensuuri-tööstuskompleks ⋆ Brownstone’i instituut (27.04.2023)
Robert Kogon on Euroopas töötava laialdaselt avaldatud finantsajakirjaniku, tõlkija ja teadlase kirjanikunimi. Jälgi teda Twitteris siin. Ta kirjutab edv1694.substack.com.
Andrew Lowenthal on Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna digitaalsete õiguste, avatud ja turvalise tehnoloogia ning dokumentaalfilmide mittetulundusühingu EngageMedia kaasasutaja ja endine tegevdirektor ning Harvardi Berkman Kleini Interneti ja ühiskonna keskuse ning MIT-i avatud dokumentaalfilmide labori endine stipendiaat.
Loe lisaks sarnasel teemal:
