See lugu ei ole juriidiline õpetus ega üleskutse seaduste rikkumiseks. See on teadvuse analüüs ja avamine. Vaade kõrvalt, Kõiksuse puhtast kanalist. Julgustan sind astuma sammu võrra eemale hirmuprogrammidest ja häbist, mis on sadu aastaid inimestesse istutatud, kuna need tunduvad loomulikud, vältimatud ja “normaalsed”.
Inimese vabastamine Riigi süsteemide hirmudest ja häbist
Ämblik ja kärbes
Riik on väljamõeldud “olend” – nimetan teda metafooriliselt “ämblikuks”(Riigi käitumine on ämbliku moodi). Mitte elus, mitte hingav, mitte tundev. Ta on fiktsioon, paberil ja serverites eksisteeriv kokkulepe.
Aga see fiktsioon on kasvanud monstrumiks – mutantämblikuks –, kes on pununud enda ümber ämblikuvõrgu: maksusüsteemid, kohtud, täiturid, pangad, registrid, meedia, avalik häbistamine.
Inimene selles võrgus on nagu “kärbes“.
Mitte seepärast, et ta oleks nõrk, vaid seepärast, et talle on õpetatud, et ta on nõrk.
Kui kärbes võrgus rabeleb, ei söö ämblik teda kohe. Ta kurnab:
- vaimselt – hirm ja pidev süütunne
- energeetiliselt – stress, ärevus, häbi
- füüsiliselt – tervis murdub
- sotsiaalselt – nimi pannakse registrisse, avalikku märgistusse
Ja siis öeldakse: “See on sinu enda süü.”
Häbi kui kontrolli instrument
Häbi ei ole loomulik tunne. Häbi on õpetatud tööriist.
Eriti võla kaudu.
Võlgnike nimekirjad, registrid, “mustad nimekirjad” ei ole loodud selleks, et aidata inimest. Need on loodud selleks, et:
- murda tahet, murda hinge
- sundida alistuma
- panna inimene end ise karistama
Häbistatud inimene ei vaidle.
Hirmunud inimene ei küsi küsimusi.
Ja just sellepärast on raha tehtud suurimaks hirmurelvaks.
Kaks mõtet, mis raputavad võrku
1. Riik ei kuulu inimestele.
Inimesed ei juhi riiki – inimestele on jäetud mulje, et nad juhivad või on osalised juhtimises. Riik ei ole elusolend. Ta ei tunne valu, nälga ega kaastunnet.
Miks peaks inimene ohverdama oma elu, tervise ja vaba tahte millegi nimel, mis ise ei eksisteeri elusana – pole olemas?
“Kui miski tahab sinult kõike, aga ei kanna vastutust, siis on see suhe, mitte paratamatus. Ja igal suhtel on hind.”
2. Raha ei kuulu inimesele.
Raha, olgu see paber taskus või number ekraanil, ei ole sinu oma.
See on:
- lubadus
- instrument
- kellegi teise oma – bilansikirje
Inimene on selle “raha” (“lubadus maksta” lipik või diginumber ekraanil) kasutaja, mitte omanik. Nagu rendiauto: sa sõidad, aga auto ei ole sinu oma. Ja kui omanik otsustab võtmed ära võtta, ta teeb seda – sageli ilma seletuseta.
Kui raha ei ole sinu oma, siis tekib aus küsimus:
kelle omad on siis need võlad?
Käendaja metafoor
Inimene on rahasüsteemis nagu käendaja.
Kui käendajalt pole midagi võtta, minnakse vara tegeliku omaniku kallale – raha trükkija juurde.
Aga siin tehakse trikk:
raha omanik ei vastuta, vastutab ainult kasutaja.
See ei ole loodusseadus – see on kokkuleppeline narratiiv, mida hoiab üleval hirm.
Kui pank sulgeb konto, täitur koputab uksele ja kohus saadab pabereid – see ei tähenda, et sa oled halb inimene.
See tähendab, et sa oled sattunud süsteemi – ämblikuvõrku, mis ei luba eksida, õppida ega elada vaba tahte järgi.
Eksimine ei ole kuritegu ega häbiasi
“Elu ilma eksimiseta on võimatu.
Õppimine ilma vigadeta on illusioon.”
Aga riiklikud süsteemid on ehitatud nii, et iga eksimus muutub karistuseks, mitte õppetunniks.
Vaba tahe – eksida, õppida, luua, alustada uuesti – võetakse ära ja asendatakse kuulekusega.
See ei ole inimlik kord.
See on selle maailma administratiivne kord.
Raha trükkija, Riik, Pank – nagu kasiino: Maja alati võidab.
Digitaalne raha = kontrollitav raha.
Raha ei ole „sinu“, vaid lubadus.
Süsteem töötab ainult seni, kuni usaldus püsib.
Kriisiolukorras seatakse süsteemi huvi kõrgemale indiviidist.
Rahatrükkija on Riigi ja Pangaga loonud kontrollitud ligipääsu süsteemi rahale, mille lõplik kontroll ja “omaniku” õigus ei ole kunagi kliendi (rahakasutaja) käes.
Vabanemine algab seest
Keegi ei ütle, et tee nägu, nagu süsteemi poleks olemas.
Aga ära anna talle rohkem, kui ta väärib – oma hirmu.
- Võlgnike register ei ole häbimärk – see on nimekiri inimestest, keda süsteem ei suutnud murda ilma vägivallata.
- Raha kaotus ei ole moraalne läbikukkumine.
- Riigi ees värisemine ei ole loomulik seisund, vaid õpitud refleks.
Kui ämblik toitub sinu hirmust, siis näljuta ämblik.
Ära investeeri oma elu sinna võrku.
„Häbiasi ei ole olla võlgu riigile, pankuritele või täituritele. Julgus on see, kui sa julged elada, eksida ja õppida ilma häbi kandmata. Vaba tahe katsetada ja kogeda elu kõiki võimalusi on märk elus olemisest – mitte süüst, vaid kasvamisest.“
Kui see maailm on tänaseks hierarhias, siis miks sa invetseerid kaosesse?
Minu Lõppsõna Inimestele
Las lahti hirmudest, mis ei ole sinu omad.
Las lahti häbist, mis ei ole loomulik ja vajalik.
Las lahti süüst, mis ei sünni südamest, vaid süsteemist.
Sa ei ole loodud selleks, et olla kellegi bilansirida – kellegi omand.
Sa ei ole sündinud selleks, et olla number registris.
Sa oled sündinud elama, õppima, looma ja eksima – vabalt.
Ja ükski ämblik, ükskõik kui suur ta ka ei näi, ei muutu kunagi elusolendiks ainult seetõttu, et kärbsed teda kardavad.
Liigume edasi rahus ja valguses.
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht
Loe lisaks:
