Lisaks kasutavad valitsused, sõjaväelased ja luureteenistused neid ülemaailmseid uudisteagentuure oma sõnumite levitamiseks üle maailma. Üheksa juhtiva Euroopa ajalehe uuring Süüria sõja kajastamise kohta illustreerib neid küsimusi selgelt: 78% kõigist artiklitest põhines täielikult või osaliselt agentuuride aruannetel, kuid 0% uurivatel uuringutel.
- Suurema osa lääne meedia rahvusvahelistest uudistest annavad kolm ülemaailmset uudisteagentuuri – The Associated Press (AP), Reuters ja Agence France-Presse (AFP)
- Kuni või välja arvatud juhul, kui vähemalt üks neist uudisteagentuuridest teate välja saadab, ei anna riiklik ja kohalik meedia tõenäoliselt sündmusest teada. Isegi fotod ja videod hangitakse tavaliselt otse nendelt ülemaailmsetelt uudisteagentuuridelt. Nii kuulevad, näevad ja loevad inimesed kõikjal täpselt sama sõnumit igas riigis selles riigikeeles
- Luureagentuurid ja kaitseministeeriumid on nende uudisteagentuuride võimust hästi teadlikud ja kasutavad neid regulaarselt. 2009. aastal lasi AP tollane president Tom Curley välja info, et USA Pentagonis on rohkem kui 27 000 suhtekorraldajat, kes loovad lugusid, ja aastane propagandaeelarve on ligi 5 miljardit dollarit.
- Ülejäänud tehnokraatlik aparaat kasutab neid uudisteagentuure samal viisil ja samadel põhjustel – teatud narratiivide levitamiseks, samal ajal teiste matmisel või „murdmisel”
- Sisejulgeolekuministeeriumi küberturvalisuse ja infrastruktuuri turvalisuse agentuur (CISA) on koostöös tsensuurikonsortsiumiga, mida nimetatakse Election Integrity Partnership (EIP). Selle konsortsiumi kaudu tsenseerib DHS ameeriklasi ebaseaduslikult
Google lubas tuua meile maailma ja jagas aastakümneid igale otsingule kümneid tuhandeid tulemusi. See oli kaval lõks. Viige maailma elanikkond infomonopoli külge ja kui aeg oli küps, suunake kõik konkreetsete narratiivide poole ja peitke kõik muu.
Google saab seda teha, sest peamine viis, kuidas keegi veebis teemat “uurib”, on Google’i otsingumootori kasutamine; Google kontrollib üle 95% Internetis tehtud otsingutest kogu planeedil. Samasugune lõks pandi ka meediamaastikul. Nagu teatas Swiss Policy Research: 1
“… suurema osa rahvusvahelistest uudiste kajastusest lääne meedias pakuvad vaid kolm ülemaailmset uudisteagentuuri, mis asuvad New Yorgis, Londonis ja Pariisis. Nende agentuuride võtmeroll tähendab, et lääne meedia kajastab sageli samu teemasid, isegi sama sõnastust kasutades.
Lisaks kasutavad valitsused, sõjaväelased ja luureteenistused neid ülemaailmseid uudisteagentuure oma sõnumite levitamiseks üle maailma. Üheksa juhtiva Euroopa ajalehe uuring Süüria sõja kajastamise kohta illustreerib neid küsimusi selgelt: 78% kõigist artiklitest põhines täielikult või osaliselt agentuuride aruannetel, kuid 0% uurivatel uuringutel.
Veelgi enam, 82% kõigist arvamuslugudest ja intervjuudest pooldas USA ja NATO sekkumist, samas kui propaganda omistati eranditult vastaspoolele.“
Propaganda ühelt poolt ja tsensuur teiselt poolt on peamised võitlusstrateegiad infosõjas, millesse me praegu leiame. Seetõttu on hädavajalik mõista, kuidas neid “sõjarelvi” avalikkuse vastu kasutatakse ja kelle poolt.
Uudisteagentuurid on nähtamatu propaganda närvikeskus
Kui rääkida võltsuudiste ja propaganda tegelikust levitamisest, on rahvusvahelistel uudisteagentuuridel keskne roll ja nagu mainitud, on neid ainult kolm:
- Associated Press (AP) – AP-le, mille peakontor asub USA-s ja kus töötab üle 4000 töötaja üle maailma, usaldab AP-d ligikaudu 12 000 rahvusvahelist meediaväljaannet ja see jõuab iga päev enam kui pooleni maailma elanikkonnast.
- Thomson Reuters — Reutersi peakontor asus algselt Ühendkuningriigis Londonis, kuid Thomson Corporation omandas selle 2008. aastal. Kaks meediaettevõtet ühinesid ja neist sai Thomson Reuters Corp., mis annab tööd enam kui 25 000 inimesele sadades kohtades üle maailma.
- Agence France-Presse (AFP) – Prantsusmaal Pariisis asuv kvaasivalitsuslik organisatsioon, kus Swiss Policy Researchi 2 andmetel on umbes 4000 töötajat, AFP saadab iga päev meediaettevõtetele üle 3000 loo ja foto üle maailma.
Nagu märkis Wolfgang Vyslozil, Austria Presse Agenturi (APA, Austria riiklik pressiagentuur) endine tegevdirektor: 3
“Uudisteagentuurid on harva avalikkuse tähelepanu all. Ometi on nad üks mõjukamaid ja samal ajal üks vähemtuntud meediatüüpe. Nad on iga meediasüsteemi jaoks olulise tähtsusega võtmeinstitutsioonid. Nad on nähtamatu närvikeskus, mis ühendab selle süsteemi kõiki osi.”
Tõepoolest, seni, kuni vähemalt üks neist uudisteagentuuridest teate välja saadab, ei anna riiklik ja kohalik meedia tõenäoliselt sündmusest teada. Isegi fotod ja videod hangitakse tavaliselt otse nendelt ülemaailmsetelt uudisteagentuuridelt. Nii kuulevad, näevad ja loevad inimesed kõikjal täpselt sama sõnumit.
Isegi meediaväljaanded, mille palgal on väliskorrespondentid, ei eelda, et need korrespondendid viivad läbi sõltumatuid uurimisi. Ka nemad teatavad lihtsalt sellest, mida kolm suurt uudisteagentuuri tahavad kajastada, ja sellest vaatenurgast, mida nad tahavad.
See, milleni jõuate, on omamoodi kajakamber, kus esitatakse ainult üks vaade. Nagu arvata võib, on see seadistus täiuslik propagandamasin. Nagu märkis Šveitsi poliitikauuringud: 4
“Peavoolumeedia üsna madala ajakirjandusliku jõudluse ja suure sõltuvuse tõttu mõnest uudisteagentuurist on huvilistel lihtne levitada propagandat ja desinformatsiooni väidetavalt arvestatavas formaadis ülemaailmsele publikule.”
Propaganda kordaja
Luureagentuurid ja kaitseministeeriumid on nende uudisteagentuuride võimust hästi teadlikud ja kasutavad neid regulaarselt. 2009. aastal lasi AP tollane president Tom Curley mõistatada, et USA Pentagonis on rohkem kui 27 000 suhtekorraldajat, kes loovad lugusid, ja aastane propagandaeelarve on ligi 5 miljardit dollarit.
“Tehnokraatlik aparaat kasutab neid uudisteagentuure teatud narratiivide levitamiseks, samal ajal teiste matmisel või paljastamisel.”
Curley teatas ka, et USA kõrged kindralid ähvardasid teda ja agentuuri “hävitada”, kui AP ajakirjanikud otsustavad võtta USA sõjaväe vastu kriitilise seisukoha. 5
Ka ülejäänud tehnokraatlik aparaat kasutab neid uudisteagentuure samamoodi ja samadel põhjustel — teatud narratiivide vohamiseks, samal ajal teiste matmise või “lahkamise” kaudu. Muidugi teame nüüd ka seda, et vähemalt mõned maailma kaitseministeeriumid töötavad Deep State’i nimel, nii et neid pole palju eraldatud. Nende narratiivid sobivad kokku nagu pusletükid.
Lühidalt öeldes on praegune globalistlikku tegevuskava ohustava tsenseerimine ja sildistamine “desinformatsiooniks” ja “desinformatsiooniks” ülalt-alla skeem, nagu on näidatud 6. ülal. See ei ole mingil juhul juhuslik ja seda ei ajenda eraettevõtete endi arvamus. Näiteks sotsiaalmeedia ettevõtted on vaid tööriistad tehnokraatlikule süvariigile, mis tegutseb kogu maailmas.
Sellegipoolest kuuluvad globalistlikusse võrgustikku ka paljud peamised meediategelased. 7 Vaadake vaid Maailma Majandusfoorumi (WEF), USA Välissuhete Nõukogu (CFR), Bilderbergi grupi ja kolmepoolse komisjoni liikmete nimekirja, et nimetada vaid mõnda.
Leiate palju silmapaistvaid ajakirjanikke, toimetajaid ja kirjastajaid. Insaideridena ei pea neile ütlema, millest teatada. Nad juba teavad, mis on päevakord ja narratiivi, mis seda päevakorda edendab.
Miks uudisteväljaanded ei lase teid oma allikatest teada?
Põhjus, miks enamikul inimestel pole aimugi, et nende kohalik või eelistatud uudistemeedia lihtsalt ajab sama lugu nagu kõik teised, seisneb selles, et meedia nimetab harva oma allikaid, välja arvatud trükitud ajalehed, kus kuupäevareal sulgudes on väike akronüüm. . Kui nad seda teeksid, märkaksite mustrit kiiresti.
Sel hetkel mõistaksite, et väheseid uudiseid on tegelikult sõltumatult uuritud, ja see on loomulikult arusaam, mida nad ei soovi, et teil tekiks.
Need allikad leiate, kui teate, kust otsida, kuid enamiku jaoks on need siiski liiga salapärased, et neid tõlgendada. Nagu mainitud, on lugu levitanud uudisteagentuur ja aeg-ajalt aruannet redigeerinud agentuuri toimetaja tavaliselt loetletud artikli üla- või alaosas lühendatult sulgudes.
Meediaspetsialistid on tavaliselt ainsad, kes teavad, kuidas neid viiteid lahti mõtestada, kuid kui teate kolme rahvusvahelise agentuuri – AP, Reutersi ja AFP – lühendit, saate vähemalt teada, et loo lõi uudisteagentuur.
Väljamõeldud meedia narratiivid kujundavad avalikku arvamust
Mõnikord kasutavad meediaettevõtted agentuuri lugu siiski ilma omistamiseta ja/või võivad nad selle lihtsalt veidi ümber kirjutada, et see näiks sõltumatu kaastööna. Sellegipoolest pärineb valdav enamus uudiseid – sealhulgas kaasnevad fotod ja videod – Suurest Kolmikust.
“Lõpuks loob see sõltuvus globaalsetest agentuuridest rahvusvahelises aruandluses silmatorkavalt sarnasuse: Viinist Washingtonini kajastab meie meedia sageli samu teemasid, kasutades paljusid samu fraase – nähtus, mida muidu seostataks pigem “kontrollitud”. meedia” autoritaarsetes riikides,” kirjutab Swiss Policy Research ja lisab: 8
“Sõltuvus globaalsetest agentuuridest on ka peamine põhjus, miks geopoliitiliste konfliktide kajastamine meedias on sageli pealiskaudne ja ebaühtlane, samas kui ajaloolised suhted ja taust on killustatud või puuduvad täielikult …
Lõpuks selgitab globaalsete agentuuride domineerimine, miks teatud geopoliitilisi teemasid ja sündmusi meie meedias üldse ei mainita: kui agentuurid millestki ei teata, siis enamik lääne meediat sellest ei tea.
Nagu Saksamaa DPA [Saksamaa riikliku pressiagentuuri] 50. aastapäeva puhul rõhutati: „Seda, mida agentuur ei teata, ei toimu…
Kui mõned teemad meie meedias üldse ei ilmu, on teised teemad väga esile tõstetud – kuigi tegelikult ei tohiks olla: „Tihti ei kajasta massimeedia tegelikkust, vaid konstrueeritud või lavastatud reaalsust. Mitmed uuringud on näidanud, et massimeedia on valdavalt määratud PR-tegevuse poolt…”
“Sisejulgeolek” puudutab nüüd propagandat
2020. aasta novembri keskel vallandas toonane president Donald Trump sisejulgeolekuministeeriumi (DHS) küberjulgeoleku ja infrastruktuuri julgeolekuagentuuri (CISA) direktori Chris Krebsi pärast seda, kui Krebs kuulutas 2020. aasta valimised “USA ajaloo kõige turvalisemateks valimisteks”. 9
Muide, Krebs on endine Microsofti tegevjuht, mis asetab ta globalistide segaduse sfääri. Krebs jälgis ka CISA fookuse muutumist, keskendudes välismaiste desinformatsioonikampaaniate vastu võitlemisele siseriiklikule tsensuurile. See näitab selgelt, millises meeskonnas ta on, ja see pole Team Humanity.
2020. aastal avas Krebs isegi “kuulujuttude kontrolli” veebisaidi 10 , et lükata ümber väited valijapettuste kohta, sealhulgas ametisoleva presidendi enda väited. CISA säilitab endiselt seda saiti, et tõrjuda tulevastel valimistel esile kerkida võivaid valeväiteid valijapettuste kohta. 11
Sellega on selged probleemid. Kui väidetakse pettust, tuleb lasta mõlemal poolel ära kuulata ja esitada oma tõendid. Sa ei saa lasta lihtsalt ühel poolel öelda “siin pole midagi vaadata, liikuge edasi.” Ometi tegutseb CISA de facto tsensuuribüroona, kasutades 120 analüütikut miljonite sotsiaalmeedia postituste tsenseerimiseks – mitte ainult valimiste, vaid ka COVID-19 kohta. 12
CISA – propaganda- ja tsensuuriplatvorm
Elon Musk nimetas hiljuti CISA-t “propagandaplatvormiks” 13 ja tal on õigus. Nüüd teame, et CISA on partneriks tsensuurikonsortsiumiga nimega Election Integrity Partnership (EIP) . EIP omakorda koosneb neljast organisatsioonist:
- Stanfordi Interneti-observatoorium (SIO)
- Washingtoni ülikooli informeeritud avalikkuse keskus
- Atlantic Councili digitaalne kohtuekspertiisi uurimislabor
- Graphika (sotsiaalmeedia analüüsiettevõte)
2020. aasta valimistsükli ajal tegid EIP ja CISA koostööd välisministeeriumi globaalse kaasamiskeskuse (GEC) ja DHS-i toetatud valimiste infrastruktuuri teabejagamis- ja analüüsikeskusega (ISAC), et politseinike sotsiaalmeedias valesti mõelda. Nagu Kanekoa News Substackis teatas: 14
“EIP ehitas suhtlusportaale Big Techi platvormidega, sealhulgas Facebook, Twitter, Google, TikTok, Reddit ja Discord; ja liberaalsed rühmad NAACP, Common Cause, Democratic National Committee ja Harvardi projekt Defending Digital Democracy, mille kaasasutaja oli endine Hillary Clinton. kampaaniajuht Robby Mook kogu 2020. ja 2022. aasta valimistsükli jooksul, et tsenseerida kodumaist “eksi- ja desinformatsiooni”.
Neil oli umbes 120 analüütikut, kes jälgisid sotsiaalmeediat 20 tundi päevas, saatsid tsenseerimiseks edasi valeinformatsiooni pileteid, ja see tsensuur pöördus COVID-vaktsiinide poole, kui nad 2021. aasta veebruaris viiruseprojekti käivitasid.
Mike Benzi asutatud mittetulundusühingu Foundation for Freedom Online (FFO) aruanne 15 pealkirjaga “DHS-i tsensuuriagentuuril oli kummaline esimene missioon: keelata kõne, mis seab kahtluse alla valimissündmused “Punane miraaž, sinine nihe” kirjeldab seda üksikasjalikult. valitsuse kõnejuhtimismasin ja selle võime narratiivi juhtida 2020. aasta valimiste ajal …”
DHS partnerid survestasid eraettevõtteid järgima
Foundation of Freedom Online uurimise põhjal võtsid DHS ja selle partnerid sihikule kümneid “desinformatsiooni narratiive”, mis kõik maha suruti. Nad nimetasid 22 miljonit säutsu “desinformatsiooniks” koos sadade miljonite Facebooki postituste, YouTube’i videote ja TikTokiga.
DHS-i partnerid kiitlesid ka oma võimega panna tehnoloogiaettevõtted muutma oma teenusetingimusi, et hõlbustada või lubada seda muidu ebaseaduslikku tsenseerimist. Nagu märkis Kanekoa News: 16
“Lühidalt öeldes andis CISA tsensuuri allhanke korras sarnaselt mõtlevate erasektori ja kodanikuühiskonna partnerite võrgule, et vältida ebaselgeid juriidilisi volitusi ja esimese muudatuse rikkumisi.”
Pole üllatav, et “iga “valimisteabe korduv levitaja” oli kooskõlas poliitilise parempoolsega,” kirjutab Kanekoa News ja lisab:
“Krebs ja EIP otsus hääletusmasina haavatavustega seotud narratiivi täielikult tsenseerida ei tunnista, et kongressi liikmed olid vasakpoolsetega, sealhulgas senaator Amy Klobuchar, senaator Ron Wyden ja senaator Kamala Harris, arvukate arvutiteaduste professorite ja valimiste hulgas. turvaeksperdid hoiatasid viimased neli aastat ameeriklasi, et arvutipõhised hääletussüsteemid on sageli Internetiga ühendatud, ohustatud ja häkkerite suhtes haavatavad.
Tegelikult lubati vasakpoolsetel arutada hääletusmasinate haavatavust pärast 2016. aasta valimisi ja parempoolsust tsenseeriti nende samade haavatavuste arutamise pärast pärast 2020. aasta valimisi.“
Sama silmakirjalik on see, et paljud EIP-s olevad isikud olid propageerinud ideed, et Donald Trump on ebaseaduslik president, kuna Russiagate’i “skandaalis” tõstatati süüdistused – kõik osutus hiljem tahtlikult väljamõeldud valedeks, mille heaks kiitis ja mille eest maksis Hillary Clinton. 17
Hoolimata 2016. aasta valimiste delegitimeerimisest ja eksimisest, hakkasid samad inimesed seejärel tsenseerima kõiki, kes julgesid 2020. aasta valimisi “delegitimeerida”, esitades küsimusi ja osutades tõenditele, et tegemist on ebaõiglase mänguga.
Ohtlik silmakirjalikkus
Üks mängija, Stanfordi Interneti-observatooriumi tehniliste uuringute juht Renée DiResta, iseloomustab EIP silmakirjalikkust. Nagu selgitas Foundation for Freedom Online: 18
“Renée DiResta silmapaistev roll EIP-s … on eriti murettekitav ja häiriv. Enne kui DiResta sai Stanfordi disinfolabori uurimisjuhiks, oli ta nüüd kurikuulsa, skandaalidest tulvil ja häbistatud poliitilise kirvesfirma New Knowledge LLC teadusdirektor. .
2018. aasta detsembris avaldas New York Times, et DiResta demokraatide rahastatud väike küberjulgeolekufirma New Knowledge oli salaja loonud tuhandeid võltsitud “Vene roboteid” (kasutajakontod, mis on loodud virtuaalse privaatvõrguga (VPN), et simuleerida Venemaa IP-aadressi). ).
DiResta tegi seda – või vähemalt väike firma, kus ta oli direktor, tegi seda – 2017. aasta novembris Alabama erakorralistel valimistel, mis otsustasid oluliselt USA Senati parteikontrolli. See oli võistlus, milles Moore kaotas napilt ja mille kaotuse eest võttis New Knowledge – oma raportis – au.
Sel ajal arvasid peavooluuudised tõeliselt, et Roy Moore’i toetavad venelased. Kuid see oli lihtsalt DiResta professionaalne desinformatsioonifirma, mis sekkus valimistesse.“
“Süvariigi näitlejad” ütlevad üht ja teevad vastupidist
Siin on oluline välja tuua see, et suur osa propagandasõjast hõlmab inimesi ja organisatsioone, kes ütlevad, et nad on üks asi, kuid teevad täiesti vastupidist. Näiteks on DiResta poliitikajuht Data for Democracy, 19 ja osaleb samal ajal vandenõus demokraatlikust valimisprotsessist otseselt mööda hiilida.
Seda šokeerivalt petlikku käitumist on lihtsam mõista, kui tead, et ta on ka välissuhete nõukogu (CFR) liige, mille missiooniks on luua totalitaarne ühtne maailmavalitsus, uus maailmakord globaalse ülalt-alla valitsemisega. Kuidas me seda teame? Lihtne, nad on seda tunnistanud.
1950. aastal ütles CFR-i ühe asutaja James Warburgi poeg senati välissuhete komiteele: “Meil on maailmavalitsus, olenemata sellest, kas see teile meeldib või mitte – vallutamise või nõusolekuga.” 20 Samamoodi kirjutas 1975. aastal CFR-i insaider Admiral Chester Ward, et CFR-i eesmärk oli “USA suveräänsuse ja riikliku iseseisvuse uputamine kõikvõimsaks ühe maailma valitsuseks”. 21
Wardi sõnul on soov “loovutada Ameerika Ühendriikide suveräänsus ja iseseisvus” valdavalt kogu selle liikmeskonnas ja “kogu CFR-i leksikonis ei ole vastumeelsuse terminit, millel oleks nii sügav tähendus kui “Ameerika esimene”. “Niisiis töötab DiResta nende nimel, kes soovivad luua ühe maailma valitsust, ja nad pole tuntud oma skrupulide ega demokraatlike protsesside järgimise poolest.
CISA muutis seaduskuulekad ameeriklased küberkurjategijateks
Nagu selgitas Foundation for Freedom Online asutaja Mike Benz: 22 , 23
“DHS-i siseringi isikute kollektiivne põhjendus, ilma lüliti revolutsioonilise mõju kohta piiksugi lausumata, oli see, et “kodune desinformatsioon” on nüüd suurem “küberoht” valimistele kui välismaistest sekkumistest tulenevad valed.
Nii et CISA enda väljamõeldud tsensuurivõimed „välismaise desinformatsiooni” vastu muutusid väljapoole suunatud väidetavate Venemaa robotikontode vastu suunatud kümnetele miljonitele USA kodanikele, kes lihtsalt räägivad seaduslikult oma valimistest.“
Propaganda tuvastamine on osa lahendusest
Kui propaganda on meie meediastruktuuris juba sügavalt juurdunud ja valitsusasutused tegelevad tsenseerimisega, siis kuidas me teame, mis on tõsi ja mis mitte?
Sellele küsimusele pole lihtsat vastust, kuid lahendus hõlmab esmalt teadvustamist tõsiasjale, et peavoolumeedia valetab järjekindlalt, et toetada kabali tegevuskava. Sellel, miks meedia narratiiv on see, mis ta on, on põhjus. Üks võimalus uudiseid hinnata on küsida endalt: “Miks nad võiksid tahta, et ma sellest just sellisel viisil mõtleksin?” Lõpuks hakkavad moodustuma mustrid.
Lõppkokkuvõttes peate tõe leidmiseks olema valmis seda kõvasti otsima ja otsima kohti väljaspool tavameedia konsortsiumi. Vastuse leiate harva Google’ist või isegi uuest Open AI Chatbotist. Peate esitama küsimusi ja põhjendama oma teed leitud teabe kaudu. Kui miski pole veel mõttekas, kästakse see kahtlemata vastu võtta, on see tõenäoliselt propaganda.
Näiteks kõik COVID-19 piirangud on olnud äärmuslikult ebaloogilised, mis ütleb meile, et nende eesmärk ei ole kaitsta inimesi nakatumise eest. Asi on milleski muus ja millekski muuks on sageli olnud väikeettevõtete sihipärane hävitamine, et hõlbustada rikkuse ülekandmist kesk- ja alamklassist kõrgemasse ešeloni. Lõppkokkuvõttes on see plaan ja selle peatamiseks peame lõpetama propaganda uskumise. Nii lihtne see ongi. Ja see on väljakutse.
Allikad ja viited: Mercola
- 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8 Šveitsi poliitikauuringud, märts 2019
- 9 NY Post 27. novembril 2020
- 10 CISA.gov Valimisjulgeoleku kuulujutud vs tegelikkus
- 11 The Hill 29. september 2021
- 12, 13, 14, 16, 23 Kanekoa uudiste alampakk 28. detsember 2022
- 15, 22 Foundation of Freedom Online 9. november 2022
- 17 WSJ 20. mai 2022
- 18 Foundation for Freedom Online 9. november 2022
- 19 PBS 17. mai 2018
- 20, 21 Wakeup-World 31. august 2016
Loe lisaks:
