Teilhard de Chardini sulest pärineb ettekuulutus: „Ühel päeval, kui oleme tuuled, lained, tõusud-mõõnad ja gravitatsiooni oma kontrolli alla saanud, taltsutame me Jumala auks ka armastuse energiad. Siis, teist korda maailma ajaloos avastab inimene tule.“
Võibolla põleb praegu maailma eri paigus väga valusal moel tuleriidal kõik see, mis on meid meie ehedast olemisest ja aususest eraldi hoidnud. Kaos surub koolipinki, nõuab äratundmist, iseenda sisse astumist ja uue valguse seemne külvamist.
Reisibüroo „Elu“ kingib meile järjekindlalt otserännakuid Ärkamise Vabariiki. Pileti hinnaks on alistumine olemisele, armastusele ja kaosele. Igalühel oma unikaalse alguspunkti, tipnemise ja suure finaaliga.
Mina näiteks ärkan hommikul uudishimuga, mis kaosel täna pakkuda on. Miski pole jääv, ka kaos mitte, sestap tuleb haarata võimalusest teda tänulikkusega kogeda. Et ta pidas mind külastamise vääriliseks, võttes kaasa kogu oma tehnikapargi – minu järgi sätitud, timmitud, taadeldud.
Varsti ta läheb, andes teatepulga üle Algolemuse enda poolt sätitud korrale. Olen seda uutel alustel põhinevat loomist väga oodanud, aga mul polnud aimdustki, et see läbi taolise raputuse tuleb. Millegipärast ei pidanud universum vajalikuks rahumeelsemat moodust toomaks kohale uut hingamist. Aga kuulge, meil on siin tegemist ikkagi armastuse taltsutamisega… millegi tühjatähja pärast ei hakka kaos üldse käsi määrimagi.
Olen väga tänulik miskile, mis on suutnud minus säilitada uudishimu pealtnäha ka kõige viletsamas punktis ja usaldan kaost, seda jumalikku tööriista tema põhjalikkuses. Ta teab väga hästi, millisest uksest on edasiminekuks vaja sisse astuda. Ta teab ka seda, kellena ma pöörisest väljun. Nendele teadmistele ongi kogu see muusika üles ehitatud. Ja vastupanust loobudes sünnib tants ning kõikidest ämbritest võimsaimad triumfiväetised.
Kelmika puusanõksu ja helgeima loomisega uut külviringi, armsad sõbrad!
