Tuntud füüsik ja Princetoni ülikooli emeriitprofessor dr Happer ütleb, et tõeline tõuge kliimahäire ja sellega seotud poliitikate poole algas 1990. aastate alguses. “Olin sel ajal Washingtonis valitsuse bürokraadina ja nägin, kuidas see algas. Seda surusid peale senaator Al Gore ja tema liitlased, ”ütleb ta intervjuus ajakirjale Freedom Research . “Sel ajal oli akadeemilistes ringkondades veel palju ausaid teadlasi, kes ei läinud kaasa kogu ärevusega, kuid nad surid järk-järgult välja ja nende asemele tulid nooremad inimesed, kes pole kunagi midagi teadnud, välja arvatud see, et nad olid oma valitsussponsoreid oodanud poliitkorrektsete uurimistulemustega,” lisab Happer.
Kliimahirmutamine põhineb valedel
Happer väidab, et kliima on inimkonnale väga oluline ja see ei muutu. Seetõttu on oluline ka kliima toimimise mõistmine. Kuid kuna kliimateadus on viimastel aastakümnetel suuresti kannatanud tänu maniakaalsele keskendumisele kasvuhoonegaaside demoniseerimisele, ei ole asjad nii hästi, sest suundumus põhineb valel. “Valepõhise poliitika tegemine on ohtlik,” ütleb Happer.
Intervjuus selgitab Happer, et Maa kliima on alati olnud muutuvas olekus. Näiteks praegune soojenemisperiood järgneb väikesele jääajale, mis lõppes 19. sajandil. Teisisõnu on kliimamuutus üks Maa looduslikest protsessidest ja inimese mõju sellele ei tohiks liialdada. Arutelu hõlmab ka CO2 rolli Maal, selle võimet kliimat soojendada, selle vähendamisega kaasnevaid olulisi kulusid, et jõuda Net Zeroni, ja seda, kas inimestel on võimalik fossiilkütuste kasutamisest täielikult loobuda.
Nagu eespool märgitud, on dr William Happer Princetoni ülikooli emeriitprofessor, kuid tema akadeemiline karjäär algas Columbia ülikoolis, kus ta tõusis täisprofessori ametikohani ja töötas Columbia kiirguslabori direktorina. Ta kolis Princetoni 1980. aastal. Oma panuse poolest aatomifüüsikasse, optikasse ja kliimateadusesse tuntud Happer on jätnud märkimisväärse jälje nii teadusesse kui ka poliitikasse. Lisaks akadeemilistele ringkondadele töötas ta aastatel 1991–1993 USA energeetikaministeeriumi teadusbüroo direktorina. Ta oli ka pikaajaline JASONi eliitteadlaste rühma liige, kes nõustas USA valitsust kaitse- ja riikliku julgeoleku küsimustes.
Happer on oma hiilgava karjääri jooksul pälvinud mitmeid mainekaid auhindu. Üks tähelepanuväärsemaid on Ameerika Füüsika Seltsi poolt välja antud Davisson-Germeri auhind aatomi- või pinnafüüsikas (1999), millega tunnustati tema erakordset panust aatomispektroskoopiasse ja optiliselt polariseeritud aatomitesse. 1997. aastal pälvis ta samalt seltskonnalt Herbert P. Broida auhinna, millega tunnustati tema edusamme optilise pumpamise ja spin-polariseeritud aatomite vallas – töö, mis on jätnud kaasaegsele optikale püsiva mõju.
Happeri saavutused ulatuvad akadeemilistest ringkondadest kaugemale praktiliste uuendusteni, mida tõendab Thomas Alva Edisoni patendiauhind (2000) New Jersey teadus- ja arendusnõukogult. Selle tunnustusega tähistati tema patenteeritud leiutisi, mis on ühiskonnale märkimisväärset kasu toonud. Oma karjääri alguses pälvis ta Alexander von Humboldti auhinna (1976), mis on Alexander von Humboldti Fondi mainekas rahvusvaheline auhind, millega tunnustati tema eluaegset panust teadusesse. Veel üks varane verstapost oli Alfred P. Sloani stipendium (1966), konkurentsivõimeline stipendium, mis toetas lootustandvaid noori teadlasi, mis rõhutas tema potentsiaali vahetult pärast doktorikraadi omandamist.
Lisaks neile auhindadele peegeldab Happeri valimine Rahvusliku Teaduste Akadeemiasse (1996) ja Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemiasse (1995) tema hinnatud positsiooni eakaaslaste seas. Ta on pälvinud ka Frederick Seitzi mälestusauhinna (2015) teadus- ja keskkonnapoliitika projektist oma avameelsete vaadete eest kliimateaduse kohta, kuigi sellel tunnustusel on kitsam ja vastuolulisem ulatus.
Happerit tunnustatakse tema silmapaistva rolli eest kliimamuutuste arutelus, propageerides tõenditel põhinevaid lähenemisviise keskkonnapoliitikale. Ta juhib 2015. aastal loodud CO2 koalitsiooni, mille eesmärk on harida arvamusliidreid, poliitikakujundajaid ja avalikkust süsihappegaasi elutähtsa rolli kohta elus ja majanduses. Koalitsioon püüab edendada teadlikku ja kiretut arutelu kliimamuutuste, inimeste rolli kohta kliimasüsteemis, kliimamudelite piirangute ja CO2 heitkoguste kohustusliku vähendamise tagajärgede üle.
Artikli allikas Robert W. Malone
Loe lisaks:
39
